Praeguses Eestis on ärevad ajad, kardame paaniliselt, et venelased meid taas okupeerivad. Püüame teha kõik, et seda ei juhtuks. Õnneks on juba uus põlvkond, kes elab uute põhimõtete järgi ning vana nõukaaega enam ei mäleta. Need noored on suur lootus. Kuid kas on nad juba küllalt targad, et osata elada mõttekalt ja tähendusega? Kahjuks on Euroopa Liidu põhieesmärgiks majanduse edukus ja kasv. Nüüd küll otsitakse uut narratiivi, mis majanduse kõrval räägiks ka vaimsetest väärtustest, kuid kokkuleppele pole jõutud, mis see olema peaks. Praegusel Euroopa kultuuril puudub ühendav vaimne põhi. Valitseb n-ö pluralism, valitseb kaos. Keskaja Euroopat ühendas vähemalt formaalseltki kristlus, nüüd häbeneme sellest täiel häälel rääkida. Kardame solvata ka oma vendi moslemeid, kes suurel hulgal Euroopaasse on tulnud. Ja üha tühjenevad kirikud muudetakse restoranideks või muudeks lõbuasutusteks. Räägitakse, et kirik ei käi ajaga sammu. Jah, katoliku kirik ei luba oma liikmetele rasestumisvastaseid vahendeid. Euroopat see siiski ei häiri, siin iive aina väheneb. Kuid Aasias ja Aafrikas näiteks on see keeld teinud kurja, ülerahvastatus on üheks kohutavamaks probleemiks maailmas. Üha rohkem suid, üha kiiremini lähenev nälg.
Ja nüüd kõige selle äreva maailma sees püütakse luua kooseluseadust. On tõsi, et see on vajalik. Vabas kooselus elab rohkem kui 80 000 tuhat paari ja üksikemasid on ligi 80 000, üksikisasid ligi 8000, kui vaadata rahvaloenduse andmeid. Lapsi sünnib meil vabaabieludest ja üksikemadelt rohkem kui abieludest. Riik peaks siin kindlustama üksikemasid nii, et nad saaksid olla elumuredest vabad ja anda oma lapsele / lastele hea hariduse ja väärt elu.
Ja kuna geid ja lesbid karjuvad valjuhäälselt, siis on vaja ka neile kooselu kindlustada, kuigi Eestis on homopaare ainult mõnisada. Ja nüüd kirik protesteerib muidugi. Asi ikka muutub segaseks ja kõikse tähtsam on abielu mehe ja naise vahel. Ei vaidle vastu, et „normaalne” on naise ja mehe suhe, kuigi on ka tsölibaadis elavaid vaimulikke, munki ja nunni, kes ei tooda lapsi ega seksi. Kirik unustab, et Jeesus ei rääkinud kunagi abielust, lapsi ta küll kutsus enda juurde, kuid pole kuskil Pühakirjas öeldud, et ta abieluinimestega tegeleks. Kaana pulmas muudab ta vee veiniks, kuid pole öeldud, et ta noorpaari õnnistaks. Abielurikkuja naise ta mõistab õigeks, öeldes, et ära tee enam pattu. Kümnes käsus on muidugi kirjas, et ei tohi võõra naise poole vahtida. Eks siis mõeldi abielus mehi, naistest pole juttu! Naljakas, kuid vabaabielus ilmselt see on lubatud, selle kohta pole midagi öeldud.
Kirik, eriti luterlik kirik, unustab, et luteri kirikus pole abielusakramenti. Seega pole tähtis, milline on abielu vorm paaride vahel. Jeesus taipas, et n-ö armastus eri sugupoolte vahel on üks keeruline värk. Kui see põhineb ainult seksil, siis tuleb tüdimus varsti, kui laste tootmisel, siis peab jagama armastust laste ja abielupoolte vahel. Ja eks laste tootmine ole ikkagi surelike olendite tootmine, aga Jeesus tahtis anda igavest elu. Pole siis ime, et kiriku ajaloos on olnud palju vaidlusi, kas lapsi peab ristima või on ikkagi oluline ristida täiskasvanut, kui ta juba taipab midagi jumalasõnast ja selle sõnumist. Naljakas on kirik, kes muudkui pasundab abielust, ja veel veidram on kirik, kes muudkui laulatab homosid. Võiks ju ka laulatada naisi oma lemmikkoeraga või meest autoga, sest tihti mees armastab oma autot rohkem kui oma naist. Kirik peaks rohkem mõtlema oma liikmete hingeõndsusele mitte abieludele, mis pole sakrament. Las igaüks elab nagu ta tahab oma kaaslasega ja kui on paare, kes soovivad laulatada, eks siis kirik ju võib seda teha – suure raha eest! Laulatuse mõte võiks ju olla, et liidetakse paar igaveseks, õnnistatakse pidev seks ja laste tootmine. Aga juba Tooma evangeeliumis on öeldud: „Õndsad on üksiklased ning valitud (?), sest teie leiate kuningriigi, sest teie olete tema seest, taas teie lähete sinna.” Ja see vana Egiptusest 1945. aastal leitud Tooma evangeelium on nüüd hirmsasti päevakorral, nagu ikka mõned unustatud väärtused.
Jaan Tooming (1946) on lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.
