Millist usundiõpetust vajaks Eesti kool tänapäeval?

Usundiõpetuse arengust 1980. aastate lõpust tänapäevani

Usundiõpetuse vajalikkusest või mõttetusest koolis, selle eesmärkidest ja sisust on räägitud-kirjutatud-vaieldud kogu Eesti taasiseseisvumise järgse aja vältel. Sel perioodil on valminud ka mitu ainekava versiooni. Neis kirjeldatud aine on aastate jooksul läbi teinud olulisi sisulisi ja kontseptuaalseid muudatusi, mida põhjalikult lahkas 2011. aastal valminud lõputöös Olev Luik. Ta tõdeb, et paralleelselt ainenimetuse muutumisega usuõpetusest religiooniõpetuseks ja sealt omakorda usundiõpetuseks on toimunud rida sisulisi ja põhimõttelisi muudatusi.

Esimese usuõpetuse ainekava variandi koostasid juba taasiseseisvumisaastal Sirje Kiivit ja Meelis Kond. Ainekava lähtus suuresti soomlaste konfessionaalse usuõpetuse eeskujust, mis eeldas õpilaste eelnevat kokkupuudet ristiusuga, usulist kasvatust ja tihedaid kokkupuuteid kirikuga. Pisut täiendatuna ilmus ainekava ka 1993. aastal ning juba suuremate parandustega 1997. aastal põhikooli ja gümnaasiumi valikainete ja -kursuste kogumikus.

2003. aastal kaitses Pille Valk oma dissertatsioonis oluliselt erineva lähenemisega ainekava. Mitmed koolid võtsid kasutusele just selle, kohandades seda paikkonna eripärasid arvestavaks. Eelpool nimetatud ainekavad on olnud koolidele ja õpetajatele soovituslikud, mitte siduvad. 2010. aastal kehtima hakanud ainekava on esimene, mis on kinnitatud riikliku õppekava osana, ning see on Pille Valgu koostatud ainekava edasiarendus.

Usundiõpetuse ainekava valmimine on olnud aastatepikkune protsess, mille kestel on peetud tuliseid vaidlusi. Protsessi käigus on selitunud ja ka muutunud arusaamad, mida aine pakkuma peaks ja pakkuda tohiks. Kui veel 1997. aasta ainekavast leiab kirjelduse, et „[u]suõpetus seab eesmärgi õpetada orienteeruma kristlikus usus ja selle kultuuritraditsioonides, loob eeldused kristliku kiriku mõistmiseks ja sellega osadusse astumiseks,“ ja see eeldab, et ainet õpetatakse 1.–12. klassini, siis 2010. aasta ainekava rõhutab, et „[u]sundiõpetus pole käsitletav ühegi kiriku, koguduse ega usulise ühenduse kuulutustööna. Usundiõpetuses ei käsitleta ühtki maailmavaadet õpilastele normatiivsena. Gümnaasiumi usundiõpetus ülesanne ei ole juhatada õpilasi mingi kindla religiooni juurde.“ Taoline rõhuasetus peegeldub ka aine sisus, milles enne oli tunduvalt suurem rõhk kristlusel, selle dogmaatika, kirikuloo ja kristliku eetika tutvustamisel. Kristlusekeskselt ainekäsitluselt on liigutud erinevate religioonide ja maailmavaadete tutvustamisele ning ainekeskselt õppelt lapsekesksele; suuremat rõhku pööratakse väärtuskasvatusele.

Sellistele muudatustele hinnangu andmine sõltub kindlasti muuhulgas hindaja arusaamadest usundiõpetuse eesmärkidest. Mitmed kristlased on avaldanud nördimust, et esialgne fookus on nihkunud kristluselt maailmareligioonidele. On tekkinud kahtlusi, kas Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 2002. aastal esitatud seisukohad ja Eesti Kirikute Nõukogu platvorm religiooniõpetuse asjus kajastub praeguses usundiõpetuse ainekavas.

Enne kui anda kergekäeliselt hinnanguid, tahaksin tähelepanu juhtida mõnele olulisele aspektile, mis tuginevad nii arvukatele Eesti usulise maastiku uuringutele kui ka minu isiklikule kogemusele usundiõpetuse õpetajana.

Õpilaste arusaamad religioonist

Noorte inimeste hoiakutest religiooni suhtes leiab andmeid erinevatest uuringutest, kuid kõige laiemapõhjalisemaks võib pidada 2006.–2009. aastal toimunud, Euroopa 14–16-aastasi õpilasi hõlmanud uuringut[1]. Selle tulemustele tuginedes saab välja tuua mitmeid Eestile omaseid tegureid, millest usundiõpetuses ei tohiks mööda vaadata.

Kuna uuringus osalesid nii õpilased usulise taustaga kui ka ilma selleta, samuti väga erineva religiooniõpetuse kogemusega õpilased, siis laseb see aimu saada, mis tegelikkuses funktsioneerib ja mis mitte. Kõigepealt tuleb mainida, et enamuse kooliõpilaste jaoks on religioon tundmatu ja võõras valdkond – see on seotud pigem mineviku ja „teistega“, mitte kaasaja ja nende endiga. Väga suur osa noortest ei palveta ega osale koguduse elus. Religiooni peetakse niivõrd eraasjaks, et sellest vaevu räägitakse.

Vahel võib avalikest diskussioonidest või õpilaste seas kuuldust jääda mulje, et eestimaalased ja eriti noored suhtuvad religiooni negatiivselt. On tõsi, et võrreldes teiste maadega on meie noored religiooni suhtes negatiivsemalt häälestatud. Mitmed eelarvamused religiooni suhtes püsivad seda elujõulisemana, mida vähem on teadmisi religioonist ja kokkupuuteid usklike inimestega. Kooli kontekstis viib aga usuliste teemade vältimine pahatihti usulise taustaga õpilaste marginaliseerimiseni. Siiski peab rõhutama, et suurem osa õpilasi REDCo uuringu kohaselt negatiivse suhtumisega pigem ei nõustunud. Tundub, et negatiivne suhtumine on meedias ja avalikkuses lihtsalt häälekamalt esindatud, ning need, kes negatiivselt meelestatud ei ole, hoiavad oma suhtumisi „viisakalt“ enda teada.

Seetõttu on oluline, et noortel inimestel oleks usundiõpetuse raames võimalik saada kogemus, et religioonist ja oma maailmavaatelistest tõekspidamistest saab kõneleda väärikalt ja huvitavalt, teadvustada, et vaikimine võib olla nõusoleku märk teistele. Samuti peaks õpilastel olema võimalus saada oma maailmavaatest kõnelemisel juhatust ja tagasisidet.

Aastaid on usundiõpetuse üle toimuvates debattides esitatud argumenti, et usundiõpetus teeb õpilased uskliku(ma)ks. Nagu nägime, oli see seatud lausa esimeste ainekavade eesmärgiks. Samuti on usundiõpetuse kriitikud kasutanud seda asjaolu hirmutava argumendina aine vastu. Erinevad religiooniõpetust käsitlevad uuringud Eestis ei toeta siiski uskliku(ma)ks muutumise arvamust. Koolides, kus aine sisu lasi aimata sellealaseid püüdlusi, oli tulemus hoopis vastupidine. Küll aga olid selged tendentsid, et aine õppimine muudab õpilased tolerantsemaks. Usundiõpetusel oli oluline roll hoiaku kujundamisel, et ühiskonnas esinevad usulised erinevused ei ole mitte üksnes paratamatud ja normaalsed, vaid ka huvitavad.

Huvitava tulemusena võib välja tuua ka selle, et religioonialaste õpingute olulisust hindasid eriti kõrgelt usulise taustaga õpilased. Seejuures eristasid nad selgelt koguduses antavat õpetust kooli omast. Koguduses eeldasid nad osaduse ja õpetuse kaudu oma usu ülesehitamist ning selgusele jõudmist oma usu detailides. Koolis antava religioonialase hariduse eesmärkidena nägid nad aga eelkõige eneserefleksiooni ja analüüsi oskuste parandamist ning oma usu kõrvutamise oskust teistega, tolerantsuse kujundamist. Teiste religioonide tundmist peeti rikastavaks ning hinnati võimalust mõtestada oma usku ka teistes kontekstides.

Mis siis sobib meie konteksti?

Eesti kontekstis peavad vaid väga üksikud õpilased ennast kristlaseks ning me ei saa eeldada, et lastel on perekondlik usuline taust. Vaid vähesed õpilased mõistavad religiooni samal viisil nagu traditsioonilised usulised organisatsioonid. Kultuuri kaudu on kristlusel siiski oluline roll ja seetõttu on ka kristluse osa programmis suurem.

Kui üldistada uuringute tulemusi, siis oleks nähtavasti naiivne loota, et usundiõpetus vabatahtliku ainena muudaks Eesti elanikkonda usust oluliselt teadlikumaks. Teadlikkus religioonist ei ole aga kindlasti ainus eesmärk, mis jääb vähese osaluse tõttu saavutamata. Kui kooli eesmärgiks on (nagu seda riiklik õppekava sätestab) kasvatada tolerantsust, siis nähtavasti ei vali usundiõpetust just need õpilased, kes on religioonide ja usklike suhtes skeptilisemad või isegi vaenulikult meelestatud. Kahjuks aga näitas REDCo uuring selgelt, et meie koolinoored paistsid silma usklike vähema respekteerimise poolest ning et usulisi veendumusi väljendav noor võib saada koolis pilkealuseks. Võrreldes teiste maade vastajatega nõustusid Eesti vastajad enam usklike ja usu suhtes vaenulike lausungitega. Tulemused erinesid oluliselt usundiõpetust mitteõppinute ja seda ainet õppinud õpilaste lõikes. Noored, kes polnud religiooniõpetust õppinud, nõustusid enam väidetega, mis väljendasid äärmiselt negatiivseid üldistavaid suhtumusi usklikesse ja religiooni. Religiooniõpetust õppinud aga olid avatumad erinevuste suhtes, olles valmis astuma enam dialoogi endast erineva maailmavaate esindajatega.

Lisaks usundisse skeptiliselt suhtuvatele õpilastele on ka teine rühm, kes valikainest pigem hoiduksid. Vaatamata põhimõttelisele usundiõpetuse poolehoiule, millest eelpool kirjutasin, ei kasutaks eriti põhikoolis kuigi palju usulise taustaga õpilasi võimalust osaleda vabatahtlikus usundiõpetuses. Noorele inimesele on oluline oma eakaaslaste tunnustus. See, et tal on usuline taust, eristab teda suuremast osast klassikaaslastest. Paljud usulise taustaga õpilased hoiduvad oma usust rääkimisest. Usundiõpetuse aine valik oleks aga silmatorkav sõnum kaasõpilastele ning nõnda on hirm, et see võib põhjustada nende veelgi suuremat eristumist kaasõpilastest.

Iseseisvuse taastanud Eesti riiklikus õppekavas oli aastani 2010 usu- ja religiooniõpetus õpilasele kohustuslikult vabatahtlik ja koolile aine õpetamise organiseerimine kohustuslik, kui õppimiseks avaldab soovi vähemalt 15 õpilast ühest kooliastmest. Aine sisuline pool oli üsna reguleerimata, sest valikained polnud riiklikus õppekavas kirjeldatud. Ühelt poolt võimaldas säärane seis arvestada maksimaalselt vastava kooli ja klassi vajadusi – iga õpetaja lõi oma ainekava ise, arvestades nii seda, mitu aastat ning mis klassides on ainet õpetatud, milline on paikkonna usuline eripära, millised on vanemate ja kooli ootused, kui ka õpetaja enda valmisolekut. Teiselt poolt puudus suure mitmekesisuse tõttu ühtne alus ning ühtne arusaam ainest (eriti kõrvalseisjatele). Nõnda juhtuski tihti nii, et religiooniõpetuse üle käivates vaidlustes lähtusid erinevad osalised täiesti erinevatest arusaamadest selle kohta, mille üle jutt käib, ning möödarääkimine oli kerge tulema.

Nüüd on koolides, kus õpetatakse usundiõpetust, ainekavast lähtumine kohustuslik. Kuigi sellega on kahanenud mõneti kooli ja õpetaja vabadus määrata aine sisu ning eesmärke, annab see aluse suuremaks teineteisemõistmiseks. See hõlbustab nii lastel aine omandamist üleminekul ühest koolist teise kui ka aine üle peetavat sisulist dialoogi. Uus seadusandlus annab koolile aine korraldamise osas suurema vabaduse ja vastutuse. Enam ei ole „15 õpilase nõuet“ – kool võib põhikoolis ainet pakkuda, kuid ei pea, olgu soovijaid kuipalju tahes. Põhikoolis on kooli õppekava määratleda, kuidas ja mis tingimustel ainet pakutakse – kas üldse, valikainena, ringitunnina või tavalise tunnina teiste hulgas – eeldusel, et lähtutakse riiklikust ainekavast. Gümnaasiumis on seevastu usundiõpetus ja riigikaitse kaks ainet, mida kool peab võimaldama ka siis, kui soovijaid on kasvõi üks. Sarnaselt põhikooliga saab aga kool muuta aine näiteks humanitaarsuunale ka kohustuslikuks.

Aine arendajana ning uuringute läbiviijana on minu unistus, et ühel päeval on usundiõpetus igas koolis loomulikuks peetav aine, kus ainekavas kirjeldatud kursusi õpivad kõik kooli õpilased, ning lisaks on valikkursused erinevatel teemadel neile, kes tahavad ainega tegeleda süvendatult. Samas usun ka, et taolised arengud on kõige elutervemad, kui nad ei tule seaduse sunnituna „ülaltpoolt“, vaid arenevad „altpoolt“ – kui piirkonnas on valmisolek nii lapsevanemate, kooli juhtkonna kui ka õpetajate poolt. See aga on protsessi tulemus, millele eelnevad läbirääkimised, selgitused, üksteise kuulamine ja taas läbirääkimised kõigi osapooltega. Algatajapooleks võib olla igaüks – lapsevanemad, õpilased, direktsioon, õpetaja, kooli hoolekogu. Oluliseks märksõnaks peab aga olema kõigi osapoolte kaasamine ning tegelemine usundiõpetuse suhtes esinevate hirmude ja eelarvamustega.

Ühes Eestimaa toredas koolis õpetatakse usundeid tutvustavat ainet gümnaasiumis juba mitu aastat. Õpetajal on vastav kvalifikatsioon ning õpilased hindavad tema tundides toimuvaid diskussioone ja elulisust. Direktsioon on ainet toetanud ning edasiarendusena otsustati pakkuda ka põhikoolis usundiõpetuse valikainet. Lapsevanemadki nõustusid ideega, kuid tingimusel, et seda annab inimene, kes ei kuulu ühtegi kogudusse. Seni tunde andnud õpetaja asemel võeti teine.

Ma ei tea, kas uus õpetaja on halvem või parem. Samuti ei taha ma kõiki nüansse teadmata anda kergekäelist hinnangut selles koolis tehtud otsusele. Kuid ometi tundub mulle, et antud juhtumis on tegu diskrimineerimisega usulisel pinnal, sest otsustavaks sai mitte professionaalsus, vaid usuline määratlus. Kui ma kirjutasin eelpool sisemistest valmisolekutest, ei tahtnud ma ütelda, et otsuste tegemisel peaks laiutama käsi – sellised me oleme ja mis siin ikka teha. Samavõrra, kui on väär võtta õpetajaks inimene ainult tema usulise kuuluvuse pärast, on väär ka ta selle kuuluvuse pärast lahti lasta. Antud juhtumis poleks kooli juhtkond tohtinud lastevanemate nõudmisi eirata, küll aga oleks saanud rääkida hirmudest, tuua kokku erinevad osapooled – lapsevanemad ja õpetaja –, korraldada näiteks usundiõpetuse avatud tund.

Arvan, et hetkel kehtiv seadusandlus on piisavalt paindlik, et arvestada paikkondlikke valmisolekuid. Antaks vaid head tahtmist ja arukust neid võimalusi arukalt rakendada.