Nagu õpetajate puhul sageli, on mindki viimasel ajal mõtlema pannud just õpilased. Sellegi artikli algidee sündis lihtsalt: kell helises ja õpilane jäi pärast tundi klassi minuga juttu ajama.
Õpilane: „Õpetaja, kui te peaksite valima kristluse ja islami vahel, kumma te valiksite?“
Mina: „Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest ma olen selle valiku teinud umbes kolmkümmend aastat tagasi. Kuna ma olen kristlane, siis võid küsida, kas ma mingil tingimusel loobuks kristlusest islami kasuks?“
Õpilane: „Teie ei saa kristlane olla.“
Mina: „Miks mitte?“
Õpilane: „Sest te pooldate kooseluseadust. Kristlased ei poolda kooseluseadust.“
Arvasin, et saan sellest jutuajamisest oma blogisse vastavateemalist postitust tehes üle, kuid eksisin. Ikka ja jälle tuli see lühike dialoog mu mõtetesse tagasi. Tegemist oli kahtluseta intelligentse ja targa õpilasega. Aga tema arusaam kristlaseks olemise võimalikkusest oli kentsakalt seotud usu omaksvõtmise seisukohalt täiesti teisejärgulise teemaga. Ning kui arvamust, et kooseluseaduse toetamine välistab või vähemalt oluliselt raskendab kristlaseks olemist, jagavad veel paljud noored, siis pole lootustki, et kirik nende jaoks tõsiseltvõetavat vaimset teed kujutaks.
Teisest küljest, vaevalt, et usuga harvemini kokku puutuvates inimestes saakski oluliselt teistsugune arvamus kujuneda. Üldiselt reageeritakse religioosse peavoolu poolelt üsna valulikult igale kooseluseadust kaudseltki toetavale mõtteavaldusele. Näiteks kui riigikogu liige Kalle Muuli avaldas sotsiaalmeedias postituse huvitavast tunnist, kus õpilased pidid erinevatest seisukohtadest lähtuvalt arutlema samasooliste kooselu probleemide üle, tabas teda terav kriitika, kus pandi kahtluse alla tema konservatiivsus ja loomulikult ka vastava tunni kohasus. (vt Repliik: Kalle Muuli ja konservatiiv?) Peagi järgnes sellele näppu vibutav artikkel noortele kristlastele, kes kipuvad kahtlema traditsioonilises arusaamas abielust (vt Miks noored kristlased ei mõista enam argumente samasooliste „abielu“ vastu).
Eelnevatest näidetest kujuneski mu vägagi isiklik hinnang tänasele usulisele olukorrale paljudes Eesti religioossetes kogukondades. Konservatiivide[1] pärast EELK-s ja tegelikult ka teistes EKN-i kirikutes ma praegu väga ei muretse – nad on tublid, moodustavad kirikutes peavoolu ja saavad päris hästi hakkama. Konservatiivsus pakub võimalust stabiilsuseks, lugusid vanadest headest aegadest, aeg-ajalt tänastele arengutele vastanduvat identiteeti ja ilmselt ka suuremat mõistmist koguduses. Küll aga tunnetan, et kirikutes on sageli vajaka religiooni liberaalsest ja avatud poolest, mis annaks näiteks tänastele valdavalt ilmaliku taustaga noortele mingigi võimaluse usuasju sealt koheselt tagasi põrkamata uurida.
Miks ma pean mõõdukat liberaalsust ja avatust oluliseks? Räägin nüüd EELK-st ja mulle näib, et tegu on vähemalt osaliselt küsimusega kiriku kestvusest. Kordan siin kunagi esitatud rahvaloendusest tuletud mõtet – mäletatavasti luges 2001. aasta rahvaloenduse põhjal end luterlaseks 152 237 inimest, 2011 oli see arv 108 513. Kümne aastaga oli vähenemine umbes 30%. TÜ emeriitprofessor Ene-Margit Tiit: „Seega ei ole luterlaste osas toimunud kahe rahvaloenduse vahel muid muutusi, välja arvatud vanema põlvkonna lahkumine ja noorema põlvkonna seas usklike väga nõrk pealekasv.“ (vt Eesti elanike suhtumine usku)
Ene Margit Tiidu artiklis on toodud ka vanuselised diagrammid. Kui vaadata luterlaste osakaalu 2011. aasta rahvaloenduses, siis 15–24-aastastest luges end luterlasteks alla 5% vastanutest ning 10%-ni jõuab luterlaseks pidavate inimeste arv alles 60–64-aastaste inimeste seas. Veel 2000. aastal luges 15–24-aastastest end luterlaseks üle 5% vastanutest ning 10% toetuse sai luterlus juba 50–54-aastaste hulgas. Seega, luterlus vaikselt kuhtub.
Rahvaloenduse andmeid tõlgendades võib öelda, et pigem konservatiivseid hoiakuid propageeriv EELK on kaotanud ligi kolmandiku oma toetajatest. Seda on tunduvalt rohkem, kui võrrelda mitmekesisemate skandinaavia luterlike kirikutega, kus on konservatismi kõrval alati olemas ka avatud ja uudsust otsiv lähenemine. Nemad on oma liikmeskonna tunduvalt stabiilsemalt säilitanud. Soome luterlikku kirikusse kuulub endiselt pea kolm neljandikku rahvastikust.
Mulle näib, et üheks oluliseks vajakajäämiseks noorema põlvkonna usuelus, mida konservatiivne lähenemine ei suuda täielikult katta, on sideme loomine igapäevaste endastmõistetavustega. Pean minagi ikka ja jälle roostes grammofonina selgitama, et evolutsiooniõpetus ei ole vastuolus loomisega ning Aadama ja Eva olemasolu uskumine ei ole kristlasele kohustuslik; igal sammul pühakirja tsiteeriva fundamentalisti usk ei pea olema sügavam kui boheemlasest luuletaja oma; uskliku inimese suhtumine abiellumisse ja abielulahutusse võib olla erinev; ka usklikud joovad veini; kristlaseks olemine ei tähenda arvamust, et teiste religioonide esindajad satuvad põrgusse jne.
Otsides minu poolt ettevaatlikult kirjeldatud avatud kristlusele laiemat tausta, siis meenus mulle 2011. aastal Jaan Lahe kirjutatud „Humanistliku kristluse manifest.“ Ehkki seda omal ajal palju materdati, tundub tekst praegu pigem prohvetlikuna. Tsiteerin sealt kolmandat põhimõtet:
„Kirikus kui organisatsioonis peab olema võimalik arvamuste ja mõtteviiside mitmekesisus. Igal kiriku liikmel on õigus ja kohus avaldada oma arvamust kõigis kirikut puudutavates küsimustes nii juhtimismudeli kui seaduste osas ja teha seda avalikult.“
Mulle näib, et esimese sammuna võiksid avatuma ja liberaalsema kristluse pooldajad tunduvalt julgemalt avaldada ja ka levitada oma seisukohti, seda nii artiklitena, kommentaaride või jagamistena sotsiaalmeedias, kuid ka loominguna muusikas, kirjanduses või kujutavas kunstis. Üldiselt on avatud kristlusest lähtuvad argumendid tugevad, domineerib ju see suund ka tippteoloogide ja religiooniloolaste hulgas. Selline eluhoiak võiks pakkuda usulist kinnitust arvestatavale hulgale praegustest Eesti kristlastest ning olla tõsiseks võimaluseks tuhandetele praegu usust eemale jäänud inimestele.
Allikad:
Järvi, Markus; Kalle Muuli ja konservatiiv? Objektiiv 17.02.2016 http://objektiiv.ee/repliik-kalle-muuli-ja-konservatiiv/
Jürgenstein, Toomas; Järelmõtteid hiljutisest dialoogist. http://toomasjyrgenstein.blogspot.com.ee/2016/02/jarelmotted-hiljutisest-dialoogist.html
Lahe, Jaan; Humanistliku kristluse manifest. http://www.petitsioon.com/humanistliku_kristluse_manifest
Stonestreet, John; Miks noored kristlased ei mõista enam argumente samasooliste „abielu“ vastu. Objektiiv 19.02.2016 http://objektiiv.ee/miks-noored-kristlased-ei-moista-enam-argumente-samasooliste-abielu-vastu/
Tiit, Ene-Margit; Eesti elanike suhtumine usku. Lk 3–4. http://www.eestikirik.ee/uploads/2013/09/Eesti-elanike-suhtumine-usku.pdf
[1] Rein Raud väitis oma hiljutises artiklis „Konservatismist“ Sirp (19.02.2016), et paljud end konservatiivideks nimetavad inimesed Eestis on pigem radikaalsusesse kalduvad traditsionalistid. Antud artiklis ma selleteemalist arutelu ei tõstata.
Toomas Jürgenstein (1964) on Hugo Treffneri Gümnaasiumi usundiõpetuse ja filosoofia õpetaja ning EELK liige.
