Mulle on pahaks pandud, et olen kritiseerinud kirikut ja teinud seda avalikult. Olen seda tõepoolest teinud, sest näen oma kirikus asju, mis mind häirivad ja kuna ma olen kiriku teenistuses olev vaimulik ja teoloog, siis ma leian, et ma lihtsalt olen kohustatud kirikut kritiseerima – seda enam, et teen seda ka paljude teiste kiriku liikmete ja töötegijate eest, kes ei oska ega suuda seda teha, kuigi tahaksid. Olen kritiseerinud avalikult, sest minu arusaamise järgi on kirik kui organisatsioon osa ühiskonnast ja siin toimuv ei pea jääma kellelegi saladuseks.
Kuulun kindlalt nende EELK liikmete hulka, kes soovivad, et kirik muutuks, muutuks tänapäevaseks, avatuks ja sallivaks, nagu seda on meie vennaskirikud Euroopas, jäädes samas ustavaks evangeeliumile, mis ei ole uus käsuõpetus, vaid vabastav sõnum Jumala ilmutusest Kristuses. Üks asi, mille muutumist soovin, on see, et inimesed, kes on valitud kirikus otsustama, loobuksid autoritaarsest mõtteviisist ja selle õigustamisest argumentidega stiilis „kirik ei saa olla demokraatlik, sest Jumala riik on kuningriik ja siin ei saa olla demokraatiat“. Iga ülikoolis õppinud evangeelne teoloog teab, et kirik ei ole Jumala riik ja et kui Piiblis räägitakse Jumalast maiste võimusümbolite keeles, siis on see vaid katse väljendada Jumala absoluutset üleolekut Tema loodust, millel ei ole midagi pistmist maise võimuga. Rääkides demokraatia vähesusest EELK-s, pean ma silmas mõtteviisi, mitte seadusandlust, mis järgib tõepoolest tänapäevase esindusdemokraatia põhimõtteid.
Mulle on ette heidetud ka, et ma ei too demokraatia puudumisest konkreetseid näiteid. Olgu siis siinkohal toodud üks konkreetne näide. Hiljuti valis EELK konsistoorium Usuteaduse Instituudile uue rektori. Demokraatia juurde kuulub lahutamatult otsuste läbipaistvus ja see, et organisatsioon annab oma liikmetele informatsiooni oma juhtkonna otsustest. Kui Usuteaduse Instituut on kirikukool, st kogu EELK asi, oleks kõigil kiriku liikmetel õigus teada, millise hulga häältega valiti uus rektor. Kirikuvalitsus ei pidanud seda vajalikuks avalikustada. Näen siin taga autoritaarset paternalistlikku mõtteviisi, mille sobimatusest demokraatlikku ühiskonda rääkis hiljutisel vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtul antud intervjuus eetikakeskuse juhataja Margit Sutrop. Paternalistliku mõtteviisi järgi on kiriku liikmed justkui alaealised eestkostealused, kelle eest otsustuskogud otsustavad ja kellele ei pea midagi seletama. Liikmeskond peab otsuseid lihtsalt usaldama ja mitte küsima põhjenduste järele. Inimesele, kes rektorivalimise juures ei viibinud, jääb ikkagi mõistetamatuks, miks eelistati ühte rektorikandidaati teisele. EELK kantsler Urmas Viilma ütles, et seda tehti mitte isikute, vaid nende pakutud kontseptsioonide põhjal. Paraku on praeguse seisuga lähemalt teada vaid ühe rektorikandidaadi kontseptsioon.
Millel põhineb mõtteviis, et kirikut ei tohi kritiseerida? Kui jätta kõrvale asja inimlik pool, s.t see, et kirikusse kuuluvad inimesed, otsustajad on inimesed ja inimestena oleme kõik haavatavad, siis tundub, et sellise mõtteviisi juured peituvad lähiminevikus, kui kirikut ainult kritiseeriti. Inimesed, kelle kujunemine ja aktiivne töö kirikus möödus sellistes oludes, tõlgendavad ilmselt veel täninigi igasugust kiriku poole suunatud kriitikat tollase kriitika jätkumisena. Aga kõike siiski lähimineviku arvele panna ei saa. Veendun järjest enam, et kriitikavastase hoiaku aluseks EELK-s on üks nägemus kirikust, mille kohta teoloog Paul Tillich ütleb selgelt, et see ei ole protestantlik. See on nägemus kirikust kui Kristuse enese loodud hierarhilisest institutsioonist, mille otsused, praktikad ja õpetus on nii pühad, et neid lihtsalt ei tohi kritiseerida.
Teoloogid Paul Tillich ja Wilfried Härle selgitavad, milline on protestanlik nägemus kirikust. Selles tehakse vahet kiriku kui vaimuliku / teoloogilise suuruse ja kiriku kui organisatsiooni / institutsiooni vahel. Kirik kui vaimulik suurus on jumalik, püha ja põhineb Kristuses ilmunud uuel olemisel ning viimselt Kristusel enesel. Kirik kui organisatsioon on seevastu maine ja inimlik. Ta allub samadele seaduspärasustele, millele alluvad teisedki organisatsioonid ning teda on võimalik analüüsida sotsioloogiliselt, nagu iga teistki organisatsiooni. Tillich ja Härle rõhutavad, et kiriku kui vaimuliku suuruse ja kiriku kui organisatsiooni eristamine ei tähenda, et neid peaks vastandama sel kombel, nagu seda tegid reformatsiooniaegsed usuindlejad või varauusaegsed radikaalpietistid – tegemist on ikkagi ühe kirikuga, mitte kahega, ühe terviku kahe erineva aspektiga. „Nähtamatu kirik“ (kui seda mõistet üldse kasutada) vajab oma toimimiseks „nähtavat kirikut“, mille üks aspekt omakorda on kirikuorganisatsioon. Aga samas ei tohi neid kahte aspekti Tillichi ja Härle sõnul ka samastada – nad on vaid seotud ning nende vahel valitseb „dialektiline pinge“ (Tillich).
On täiesti selge, et kui me protestantidena loeme usutunnistust, kus öeldakse, et „me usume ühte püha kristlikku kirikut“, siis ei mõtle me kirikut kui organisatsiooni, sest kirik ei ole organisatsiooniliselt üks. Kiriku pühadus ei tähenda siin kindlasti kiriku liikmete moraalset laitmatust ega ka kiriku eksimatust (isegi roomakatoliku kirik tunnistab tänapäeval, et kirik on eksinud, näiteks juutide suhtes), vaid seda, et kirikus toimib Jumal, kes on püha ja olles Temaga ühendatud, saavad ka need, kes Temasse usuvad, osa Tema pühadusest. Kuid sellest ei tulene, et püha on kiriku organisatsioon või et kiriku õpetus seisab väljaspool kriitikat. Kuna evangeelses teoloogias rõhutatakse, et kõik kiriku liikmed peavad osalema kiriku juhtimises, siis peab olema ka kõigil kiriku liikmetel õigus kritiseerida oma demokraatlikult valitud otsustuskogude otsuseid – nii nagu me kritiseerime ka oma valitsuse ja riigikogu otsuseid, sest kodanikena on meil selleks õigus. Lutheri prohvetlik kriitika oma kaasaegse kiriku võimuambitsioonide aadressil tuletab meile meelde, et kirikule kui organisatsioonile on seatud piirid ja ta ei tohi neid ületada. Tillich ja Härle juhivad aga tähelepanu sellele, et kirikul on alati kiusatus seda teha. Tal on kiusatus samastada end Jumala riigiga või astuda koguni Jumala enese kohale. Kirik on loodud „ruumiks“ Jumala Sõna ja sakramentide ehk nähtava Sõna jaoks. Kui kirik kui organisatsioon püüab olla midagi enamat kui vaid tugistruktuur kiriku kui vaimse osaduskonna eesmärkide täitmiseks ja muutub eesmärgiks iseeneses, lakkab ta olemast kirik. Kui lõplik astub lõpmatu ja inimlik jumaliku kohale, ei ole tegemist enam hereesiaga, vaid lausa apostaasiaga. Nägemus kirikust kui organisatsioonist, mida ei tohi kritiseerida, seisab paraku viimase piiril.
Küsimusele, miks kirik üldse tekkis, on andnud mu meelest parima vastuse Uku Masing. Ta ütles, et kuna inimestel on olemas kõnevõime ja vajadus teineteisega rääkida, siis hakkasid inimesed, kes olid midagi sarnast kogenud, omavahel suhtlema, sest nad lihtsalt ei saanud teisiti ja nõnda tekkiski kirik. Ilmselt ei saaks kirik siin maailmas üksnes nähtamatuna funktsioneerida, sest kirikusse kuuluvad inimesed. Aga inimesed ei ole kiriku jaoks, vaid kirik on inimeste jaoks. Kirik õigustab oma olemasolu üksnes nii palju, kui ta suudab olla inimestele toeks nende jumalaotsingutes ja usulises kasvamises. Ta suudab olla selleks aga vaid siis, kui ta teadvustab endale oma piire ja seda, et ta on vaid vahend, mitte eesmärk.
Jaan Lahe (1971) on teoloogiadoktor, Tallinna Ülikooli Eesti Humanitaarinstituudi usundiloo õppejõud ja EELK Tallinna praostkonna vikaarõpetaja. Teenib Mustamäe Maarja Magdaleena koguduses.
