Milleks, kellele ja kas üldse peaksid Eesti luterlikud kogudused mõtlema kirikumeenete väljapanekule? Seisukohti ja praktikaid on erinevaid. EELK jumalateenistuste ja talituste juhendis peatükis „Pühitsetud hoone ja ruumi kasutamise kord“ punktis 17 on kirjas: „Kogudusel või pühakoja omanikul on oma tegevuse toetuseks või tutvustamiseks õigus korraldada pühakojas või kirikuaias müüki.“ Oluline on kirevast turistidele suunatud suveniiriärist eristada kristlikku sõnumit kandvaid meeneid, mida kirikukülastajatele pakkuda. Tähenduslikke ja unikaalseid suveniire, mida mälestuseks kaasa tuua, ei suuda asendada tavaline suveniiriäris pakutav. Meened, mida turistid, teekäijad ja kogukonna liikmed koguduse toetamiseks ostavad, võiks olla omanäolised ning neil peab olema sõnum. Seetõttu on oluline läbi mõelda meenelaudadel pakutavate esemete valik. Kaasaegseid kirikumeeneid, mille sihtgrupiks on Eestimaal rändavad sise- ja välisturistid, võiks eristada tavalistest suveniiridest religioossele kunstile omane sümbolite keele kasutamine. Sümbolitel on võime minimaalsete väljandusvormide abil edastada hoopis suuremat sisu.
Märkide ja meenete kujunemine keskajal
Kuigi sõna „suveniir“ kasutatakse ka ajalooliste palverännumärkide kohta, väljendab see vaid üht nende funktsiooni ning selle tõlgendamine analoogselt tänapäevaste kirikumeenetega ei ole päris võimalik. Ajaga on muutunud meenete sisu ja väljendusvorm.
On oletatud, et eritellimusel valmistatud suveniire hakati tootma 11. sajandi alguses. Keskaegne palverännutraditsioon lõi pinnase ulatusliku märgikaubanduse tekkimiseks ning nende tootmine ja turustamine pühapaikades levis hoogsalt. Esimesi viiteid palverännusuveniiridele läänes leiab Santiago de Compostelas koostatud palverännu juhisest St. Jamesi kiriku juures asunud müügikohast (Webb 2001, 124). Sellest ajast pärinevad kirjalikud ülestähendused, milles on välja toodud kirjeldused inimestest, kes järjekindlalt püüdsid enda omandusse saada väikestki tükikest pühast objektist. Suurema hävitustöö ärahoidmiseks hakati tootma spetsiaalseid palverännusuveniire. Nendest ei kujunenud ainult kunstiteosed ja lihtsalt mälestusesemed kohtadest, mida oli külastatud ja kust meeldejäävaid kogemusi saadud. Märgid ja meened, mida kinnitati mütsi, rändurisaua või riietuse külge olid ka eraldusmärgid. (Webb 2002, 165). Tõendina rännaku sooritamise kohta pidid asenduspalverändurid ja karistuspalverännul käinud tooma sihtkohast kaasa seal valmistatud palverännumärgi (Vunk 2002, 192-193).
Palverännusuveniiride ja ränduriatribuutika kujunduses on laialdast kasutamist leidnud kammkarbi motiiv. Palverännu sümbolina tuntud looduslik kammkarp (cruscille piscium) sümboliseeris esialgu vaid Santiago palverännuteed St. Jamesi pühamu juurde Santiago de Compostelas. Kuna väärtuslikud olid vaid originaalsed märgid, hakati võltsitud märkide müümise vältimiseks 12. sajandil valmistama värvitud või maalingutega kammkarpe ning raskemini järele tehtavaid karbikujulisi tinamärke. Lisaks Compostela kammkarbikojale ja Pühalt Maalt kaasa toodud palmiokstele said tuntuks pliist valatud Maarja kujukesed, õõnsad metallristid, milles kanti kaasas reliikviaid, püha vett või õli sisaldavad väikesed kaunistatud pudelikesed (ampulla), medaljonid ja ripatsid. Neid viimaseid valmistasid suuremad palverännukohad kümnete tuhandete kaupa (Boertjes 2005, 450-476). Meened olid erineva kujuga, kuid sümbolite valik, mida nende kujunduses kasutati, oli kitsas, sest liiga palju variatsioone oleks ohustanud märgi äratuntavust (Lee 2005, 479). Sümboolse sisuga figuurid ja pealiskirjad, mida meenetel kujutati, pidid aitama levitada kristlikku sõnumit ja neid seostati pühamuga, kus nad olid välja antud.
Märkide tõeline tähendus tuleb ilmsiks alles siis, kui mõistame märkidel kujutatud sümboolikat ja selle olulist funktsiooni. Karpe, mida on kujutatud peaaegu pooltel püha vee pudelitel, on kombineeritud koos tosina teise sümboolset tähendust omava kujutisega: kilp, laev, nool. Neist liilia, kuusirp, süda, nool ja kroon on motiivid, mida on seostatud Neitsi Maarjaga. Lisaks kujutati rattaid (jumaliku vägevuse sümbol), riste (Kristuse sümbol), kaarjaid aknaid (Jumala valguse sümbol). Krooniga koos kujutati vappi ja südant (armastuse, andumuse, vagaduse sümbol) (Anderson 2010, 192-193). Motiivid varieeruvad vastavalt meenete kujule ja suurusele. Kuigi märkidel kujutatut on tänu nende väiksusele lihtsustatud, on nad piisavalt täpsed, et neist ettekujutust saada (de Kroon 2005, 385).
Ülevaade kirikumeenete väljapanekutest tänapäeval
Tänapäeval pakutakse ka paljudes Eesti luterlikes kirikutes huvilistele – turistidele, ränduritele, teekäijatele ja koguduste liikmetele – võimalust soetada kirikust mälestusesemeid. 2015. aasta alguses läbi viidud ekspertintervjuude ja vaatlustega sooviti saada ülevaadet kirikumeenete kujundusest, nende müügipraktikast ja väljapaneku põhimõtetes suuremates linnakirikutes Tallinnas ja Tartus, mida külastab rohkem välis- ja siseturistide gruppe. Huvi pakkusid ka Teeliste Kirikud 2014 projektis osalenud maapiirkondade kirikud. Kogutud materjale analüüsides sai kirjeldada olukorda ning teada ka suhtumist meenekaubandusse ja müügitegevusse kirikuruumis (Pintman-Hellaste 2015).
Üks nendest valdkondadest, mida on kirikumeenetega seoses keeruline käsitleda, on kaubandus ja meened. Heategevuslikku meenemüüki suhtusid vastanud valdavalt positiivselt. Olulise osana tuuakse küsitluse vastustes välja annetamist. Esemete juures olevad hinnad on annetajale orientiiriks, et nende soetamiseks tehtud väljaminekuid katta. Kuigi annetused ei ole suured, on need oluliseks abiks nii linna- kui maapiirkonna kogudustele halduskulude katmiseks või mõne suurema projekti rahastamiseks.
Kirikumeenete väljapanekuks kohandatud laud, müügilett, mõnes kirikus ka eraldi ruum, on sisse seatud kõige käidavamas kohas, peaukse lähedal. Sihtgrupiks, kellele meeneid pakutakse, on koguduse ja kogukonna liikmed, jumalateenistusele tulijad ja kiriku külalised, suvised sise- ja välisturistid ning ekskursandid. Suure osa meenelaudade väljapanekust moodustavad vaimuliku sisuga trükised: raamatud, kirikukalendrid, infovoldikud, postkaardid ja ajakirjad, mida võimalusel ka tasuta jagatakse. Eriti hinnatavad on kirikuga seotud temaatilised esemed, meened, mis on kaasaegse disainiga ja atraktiivsed.
Kogemuste põhjal tuleb välja, et rohkem nõutud on väiksemad ja odavamad esemed. Jõulude ajal on nõudlus kirikukalendrite ja erinevate inglikujude järgi. Suveperioodil, kui on liikvel rohkem turiste, on suurem nõudlus piirkondlikku eripära rõhutavate meenete järgi: pildiga suveniirtaldrikud, magnetid, käsitöö ja ehted.
Kohalike vaatamisväärsuste rõhutamist meenekujunduses peetakse olulisemaks maapiirkonna kirikutes. Linnakirikud selliste esemete väljatoomist nii oluliseks ei pea, sest suveniiripoodides pakutav valik on seal juba piisavalt suur. Tähtsamaks peetakse kristlikku sõnumit ja oma kirikut tutvustava sümboolika kujutamist.
Mitmed suuremad linnakogudused on iseloomulikku sümboolikat järgides kujundanud unikaalseid ja omanäolisi kirikumeeneid. Esiletoomist väärivad Tallinna Püha Vaimu ja Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskoplik Toomkirik. Muuseum-kirikutena on nende väljapanek suunatud valdavalt välisturistidele ja mõlemal on olemas oma sümboolikaga suveniirid. Püha Vaimu kirikul on tornikiivri plekist valmistatud tuvikujuline ripats (Püha Vaimu sümbol) ja ainulaadne Ackermanni kella kujutisega parkimiskell. Neid sümboleid on kujutatud ka muudel ripatsitel, märkidel ja postkaartidel. Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkiriku meenevalikus on liiliaga (Maarja sümbol) keraamilised kellukesed ja liiliaga peekrid. Väljapanekust leiab keraamilise kirikumaketi, kiriku pildiga seinataldriku, vanast katuseplekist ristikujulise ripatsi ja mitmeid muid esemeid ning kirjandust.
Tallinna Kaarli kiriku väljapanekus pööratakse suurt tähelepanu lastele suunatud esemete valikule (väikesed värvilised magnetiga kujukesed, pusled, pildid). Tallinna Jaani kirik eristub teistest mitmekesise vaimuliku kirjanduse väljapanekuga, millest suur osakaal on oma õpetajate teostel. Oma kirikumuusikute CD-plaate pakutakse Püha Vaimu kirikus.
Tartu Jaani ja Tartu Pauluse kogudustel on suveniirid ja kirikumeened eraldi selleks spetsiaalselt sisse seatud ruumis. Tartu Pauluse Raamatupood OÜ suurest väljapanekust saavad oma meenelaudadele täiendust ka mitmed teised Eesti kogudused: kristlik kirjandus (eraldi laste- ja noortekirjandus), CD-d, palvehelmed, ristid, küünlad, keraamilised ja magnetiga inglikujud, kirikutarbed jms. Esemete valikul jälgitakse, et need oleks luterlastele sobivad. On asju, mis on vastuvõetavad ka katoliiklastele ja õigeusklikele. Tartu Jaani kiriku käsitööpoes on välja pandud kohalike meistrite ja koguduseliikmete looming: kirikuhoone 700 aastasest vundamendipalgist valmistatud seinakellad, Jaani kiriku nimelised käsitööseebid, kruuside valik, sallid, kindad, sõled.
Suuniseid kirikumeenete kujundamiseks
Nagu küsitlusest selgus, on mitmed kogudused mõelnud päris oma meenete väljatöötamisele. Suuniseid ja ideid, mida edasi arendada, leiab nii keskaegsetest kui tänapäevastest meenetest: rinnamärgid, ripatsid, palvehelmed, kaelakeed ja helmed, käevõrud, peekrid, kukrud, rännukotid, vööd, jalutuskepid, sandaalid (Eesti kontekstis pastlad), kootud „kirikukindad“, mütsid, kuivatatud taimed (teesegud). Lihtne ja väike meene võiks omada praktilist väärtust, pedagoogilist väljundit, sobida kingituseks ja mälestusesemeks.
Kirikumeenetele annab suurt lisaväärtust nende omanäolisus ja seos piirkondliku identiteediga. Selleks võib olla kohalik rahvusornamentika (risti- ja taimemotiivid), kiriku- ja omavalitsuse ühendatud sümboolika, mida kasutatakse vappidel ja logodel. Kujunduses võib kasutada kirikuruumis olevate kunstiteoste või hoone arhitektuuri iseloomulikke fragmente, mis tekitaks äratundmisrõõmu ja positiivseid mälestusi.
Kõige suurem hulk Eesti luterlikest kirikutest on pühitsetud Neitsi Maarjale. Järgnevad peaingel Miikaelile ja Peetrusele pühitsetud kirikud. Meenete kujundamisel on tänuväärseks pidepunktiks ka kirikupühakute sümboolika, nendele iseloomulikud värvid ja atribuutika. See annab võimaluse minimaalsete väljendusvormide abil edastada hoopis suuremat sõnumit.
Pildilist sümboolikat võib kristliku sõnumi edastamiseks ja kinnitamiseks täiendada pealdiskirja või pühendusega. Teksti kasutamisel kirikumeenete kujundamisel on pikk traditsioon. Pealdiskirjaks võib olla lühike usulist kaalu omav üte, märgi nimi või pühendus, millega on väljendatud märgi väljaandmise põhjus. Lauseid, mida tsiteerida, leiab Piiblist: tänamine ja kiitmine, õnnistamine, palve- ja toetussõnad, lühikesed käsud ja üleskutsed ning moraalireeglid. Kui lühemad ütteid saab kirjutada meenele, siis pikemaid sõnumeid võib lisada ka eraldi sedeli või kaardiga.
Kokkuvõte
Kui keskaegne palverännutraditsioon lõi pinnase ulatuslikuks suveniiride tootmiseks ja turustamiseks, siis tänapäevased kirikumeened sellist sisu ja rolli enam ei oma. Kaasaegsete kirikumeenete funktsioon on olla mäluvaiadeks, tuletada meelde ja hoida enese lähedal külastatud kohti, luues taas positiivseid emotsioone konkreetsest vaimsest ja vaimulikust paigast.
Tänapäeval pakuvad mitmed Eesti luterlikud kogudused turistidele võimalust soetada kirikust mälestusesemeid. Heategevusliku ostuga saavad pühakodasid külastavad teekäijad, rändajad ja koguduseliikmed toetada suuremate projektide teostumist või igapäevaste halduskulude katmist. Mitmetel kogudustel on kujundatud spetsiaalsed omanäolised piirkondlikku ja vastavat kristlikku sümboolikat kujutavad kirikumeened. Mitmed kogudused on oma plaanidega alles algusjärgus. Ammutades ideid ajalooliste palverännusuveniiride kujundusest ning tuginedes tänastele praktikatele, on võimalik leida pidepunkte, millest kirikumeenete loomisel lähtuda. Kristliku sõnumi kandjatena võib neil olla oma koht ka tänases kirikus.
Kirjandus
Anderson, William (2010), „Blessing the Fields? A Study of Late-medieval Ampullae from England and Wales“ – Medieval Archaeology, 54/2010.
Boertjes, Katja (2005) „Pilgrim ampullae from Vendôme: souvenirs from pilgrimage to the holy tear of Christ“ – Art and architecture of late medieval pilgrimage in Northen Europe and the British Isles, Sarah Blick (toim), Boston: Brill Academic Publishers.
de Kroon, Marike (2005) „Medieval pilgrim badges and their iconographic aspects“ – Art and architecture of late medieval pilgrimage in Northen Europe and the British Isles, Sarah Blick (toim), Boston: Brill Academic Publishers.
Lee, Jennifer M. (2005) „Searching for signs: Pilgrims´ Identity and Experience made visible in the Miracula Sancti Thomae Cantuariensis“ – Art and architecture of late medieval pilgrimage in Northen Europe and the British Isles, Sarah Blick (toim), Boston: Brill Academic Publishers.
Pintman-Hellaste, Piret (2015) Ajaloolistest palverännumärkidest tänaste kirikumeeneteni: kristlike sümbolite kasutamine EELK meenete kujunduses, Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut (magistrieksami osatöö).
Vunk, Aldur (2002) „Palverännakud 15. Sajandi linlase elus Eesti kiriklike ja arheoloogiliste allikate valguses“ – Vana Tallinn Modus Vivendi: linlaste igapäevaelu, mentaliteet, kultuur, Tallinn: Estopol.
Webb, Diana (2001) Pilgrims and Pilgrimage in the Medieval West, London: I.B.Tauris & Co Ltd.
Webb, Diana (2002) Medieval European Pilgrimage, c.700 – c.1500. Hampshire: Palgrave Macmillan Publishers Ltd.
Piret Pintman-Hellaste (1970) on usuteaduse magister ning Jõelähtme Püha Neitsi Maarja koguduse nõukogu liige.
