ISIS fantaseerib oma propagandas lõpuaegade sündmustest. Selle mänguga ei tasu kaasa minna.
Esimest korda tutvustati mulle islami lõpuaegade õpetusi Jeemenis talvel 2010. Salafistlikus koolis käinud toimetaja rääkis lõpuaegade suurest võitlusest, mis toimub Lähis-Idas moslemite ja nende vaenlaste vahel. Millal ja miks, seda ei tea keegi, kuid vastasteks võivad olla Iisrael ja selle liitlased, ütles ta.
Pärast seda olen Lähis-Ida riikides olles viinud vestluse mitmeid kordi lõpuaegade ligiolu teemadele.
„See on vältimatu,“ ütles Palestiina taustaga insener Kataris kevadel 2012. „Kümne aasta jooksul puhkeb siin sõda, mis tõmbab kõik endaga kaasa.“ Ta viitas sunnide ja šiiade lõplikule arveteõiendamisele.
Süürias oli 2012. aasta sügisel õhus juba rohkem lõpuaegade ootust tunda. Kodusõja puhkemisest oli möödas aasta.
„Kui lähiajal vallutavad moslemid Jeruusalemma, siis kutsun üles araabia keelt hästi selgeks õppima ja lugema Koraani algkeeles,“ õpetas süüria mees. Ta ei olnud džihadist, vaid keskklassi šiia pereisa. Sõja rusuv ligiolu oli temas juba süüdanud sünge usulise äratuse, räägivad mehe tuttavad.
Sellise vaimse õhkkonna keskele kerkis ilming nimega ISIS.
Kapuutsi kandev mees räägib kaamerasse Londoni aktsendiga. Taustal on näha lagedat rohumaad ja mõnd veidrat betoonehitist. „Siin me oleme, Dabiqis, matmas esimest ameerika ristisõdijat,“ ütleb kapuutsiga mees terrorirühmituse ISIS propagandavideos. Tema jalgade ees maas on ameerika humanitaartöötaja Peter Kassigi maharaiutud pea. „Ootame innukalt teie armeede riismete kohalesaabumist.“
Dabiq on väike küla Põhja-Süürias Türgi piiri lähedal. Terrorirühmitus ISIS vallutas strateegiliselt väheolulise piirkonna möödunud augustis. Dabiq on koht, millel on oma roll islami eskatoloogias (õpetus viimsete aegade sündmustest). Prohvet Muhammedi vaidlusaluse pärimuse järgi toimub lõpuajal Dabiqi rohumaal võitlus moslemite ja „Rooma“ armeede vahel. Ennustuse järgi saavad vaenlaste armeed moslemitelt lüüa ning moslemid vallutavad seejärel Konstantinopoli ehk praeguse Istanbuli.
Dabiq on ka ISIS-e eelmisel suvel asutatud ingliskeelse propagandalehe nimi. Lehe numbrites kirjutab ISIS korduvalt „Hetkest“. Sellega viidatakse islami õpetustele ajaloo lõpu kohta. ISIS põhjendab lehes näiteks orjuse taastamist nii, et see on märk „hetke“ lähenemise kohta. Tundub sedasi, et Dabiqist on saanud ISIS-ele mingit sorti kinnisidee.
Judaism, kristlus ja islam on sugulasusundid. Ei ole siis ime, et islami lõpuajaõpetusel on palju ühist judeo-kristliku eskatoloogiaga. Iseenesest on islami arusaam ajaloo lõpus toimuvast hea ja kurja vahelisest võitlusest teisendus judeo-kristlikus traditsioonis tuntud Harmagedoni võitlusest.
Islami lõpuaja õpetus oma erijoontega arenes välja enamasti 7.–8. sajandi vaimses õhkkonnas, räägib professor Jaakko Hämeen-Anttila Helsingi ülikoolist. Toona võitlesid moslemid Ida-Rooma ehk Bütsantsi riigi vastu.
Islam võttis kristlusest omaks ka õpetuse Jeesuse teisest tulemisest. Islami järgi aitab Jeesus islami messial Mahdil võita lahingus kurja väed. Mahdi rajab võiduka lahingu järel maa peale islami ideaalühiskonna.
Lõpuaja käsitlused on islami peasuundades peaaegu kokkulangevad, aga lõpuaegade ootamisel ei ole Hämeen-Anttila sõnul islami peavoolus väga märkimisväärset rolli. „Eskatoloogia on kujunenud teatud ajalooperioodidel. Näiteks ristisõdade ajal toodeti palju eskatoloogilist kirjandust eelkõige Süürias. Ka kolonialismi perioodil tõusis esile eskatoloogilisi liikumisi.“
Üks tuntumatest oli Sudaani „mahdistlik liikumine“ 19. sajandil. Sudaani usundiõpetlane ja müstik Muhammad Ahmad kuulutas toona ennast Mahdiks ehk islami messiaks ja juhtis relvastatud ülestõusu Türgi-Egiptuse valitsejate ja brittide vastu.
„Relvastatud liikumistele sobib hästi eskatoloogiline retoorika, sest selles on võitlus kesksel kohal,“ ütleb Hämeen-Anttila.
Hea ja kurja võitlusele lisaks on islami eskatoloogilises liikumises ära kasutatud hidžra lugu ehk prohvet Muhammedi ja tema pooldajate lahkumine Mekast Mediinasse aastal 622.
Hidžra-kõnedega on õhutatud „tõsiusklikke“ hülgama laostunud islamit või paganate maad ja minema uuele ja puhtale islami tõotatud maale. Seda retoorikat kasutas Sudaani mahdistlik liikumine 1880ndatel aastatel. Sama skeemi kordab ISIS, kutsudes moslemeid kogu maailmas „oma islami riiki“.
Kas ISIS on islami maailmalõpu usulahk?
Selle arusaama poole kaldub Kanada ajakirjanik Graeme Wood, kelle mahukas artikkel What Isis Really Wants avaldati ameerika kvaliteetajalehe The Atlantic märtsi numbris. Maailmalõpuootus on juhtiv teema Isise propagandas, kirjutab Wood. See joon eristab ISIS-t muudest islami pinnalt tõusnud tänapäevastest militaarsetest liikumistest nagu al-Qaida.
Wood toetab oma väiteid vestlustega ISIS-e organisatsiooni toetavate äärmuslike moslemitega. Paistab, et intervjueeritavad usuvad sellesse, et ISIS-e esilekerkimine on seotud lõpuaegade prohveteeringutega. Nad pooldavad isegi ISIS-e äärmuslikku julmust, nagu tsiviilisikute hukkamised, sest neid tegusid nähakse lõpuaegade sissejuhatusena.
Wood juhib tähelepanu sellele, et ISIS on juba aastaid rääkinud islami kalifaadi tagasitoomisest „prohvetlike meetoditega“. ISIS-e propaganda järgi ennustas juba organisatsiooni esimene juht, Ühendriikide pommitamise tagajärjel Iraagis aastal 2006 surnud Abu Musab Zarqawi, et „leegid ei kustu enne, kui need on Dabiqis ära põletanud ristisõdijate armeed“.
Kui ISIS on prohvetlikku stsenaariumit orjalikult järgiv usulahk, on selle sõjaline alistamine lihtne, ütleb Wood. Vastatakse lihtsalt üleskutsele ja kohtutakse ISIS-ega Dabiqi rohumaadel. ISIS-e relvajõud on tühised, võrreldes vastaste ühinenud relvajõududega. ISIS-e vääramatu ja alandav lüüasaamine Dabiqis oleks vaieldamatu viide sellele, et ISIS ratsutab valel ilmutusel.
Hämeen-Anttila suhtub sellesse mõttesse kahtlevalt. Tema meelest ei ole ISIS ehtne maailmalõpu usulahk. Organisatsioon vaid kasutab maailmalõpuretoorikat oma rivide tugevdamiseks ja hirmutava mõju tekitamiseks.
Mis siis ikkagi on ISIS?
„See on äärmusfundamentalistlik liikumine, mis on puhkenud õitsele vägivaldses kontekstis, kus sõda on kestnud viimased viisteist aastat.“ Hämeen-Anttila tuletab meelde, et ISIS-e sünnihällis Iraagis ei olnud selle aastatuhande alguses üldsegi mitte mingit islami terrorismi probleemi. Alles 2003. aastal toimunud Ühendriikide rünnaku järel sai Iraagist terrorismi keskus.
„Kui on tõestatud, et lääneriikide sõjaline sekkumine tugevdab islami radikalismi, siis oleks naiivne mõelda, et nii ei juhtu see ka tulevikus.“ Mingil määral on ISIS-e propaganda olnud juba edukas. See on läänes suutnud ISIS-est luua absoluutse, kosmilise kurjuse väljenduse kuvandi, ehkki selle teod on väga julmad ja haiglaselt kriminaalsed.
On traagiline, et Lähis-Ida religioonidel on ühine nägemus lõpuaegade võitlusest. Kui maailmapoliitilised sündmused segatakse igal pool religioossete lõpuaja fantaasiatega, siis võib see supp muutuda iseennast teostavaks ennustuseks.
Aga mitte ilmtingimata. Ajaloo kärbsepiits andku kohtupäeva prohvetitele õppetund. Islami paradiisi rajamine jäi 1880ndate aastate Sudaanis pooleli, sest iseennast Mahdiks kuulutanud sõjapealik suri üllatuseks tüüfusesse.
Tõendeid ebaõnnestunud lõpuaegade liikumistest on islami, kristluse ja judaismi ajaloos piisavalt. Eskatoloogilised tormid tekivad ajaloo rahututel perioodidel ja sinna need ka ununevad. Ennustan, et ükskord on ka see torm läbi ja maailm liigub edasi omi radu.
Artikkel on avaldatud autori nõusolekul. Loo on tõlkinud Pille Toompuu.
Artikkel ilmus soome keeles ajalehes Helsingin Sanomat, originaallugu saab lugeda siin.
Jukka Huusko on antropoloog ning Soome päevalehe Helsingin Sanomat ajakirjanik, ta töötab välisuudiste osakonnas, spetsialiseerudes Lähis-Idale. Huusko on Helsingin Sanomati endine Kairo korrespondent.
