„Ah, mida kannad kesk kõikuvaid tähti ja lehti
pimedal ööl, Sina, kuninga tytar ja riik,
sest sõnad viit, mida Jeemeni viirukist tehti,
põikpuu see risti ja põikpuu on päikese tiik!“
(„Hulkur kõneleb kuningatütrele“, Põlvest põlve: pühendusteos Uku Masingu 100. sünniaastapäeva puhul, Ilmamaa 2010)
Pole vist liialdus öelda, et haarata Uku Masingut ühel tavalisel surelikul inimesel on võimatu. Masing oli nii laiahaardeline, sügav ja avar, et temasse mahub kogu inimkonna kogemus. Me võime lõpmatult ammutada temast, kuid põhja ei näe, sest nagu Jumal on öeldamatu absoluut, nii ka see, kelles elas Jumal, on öeldamatu. Ja Masingu eluülesannet teadis ainuüksi Eha Masing, tema abikaasa, kuid nüüd pole ka teda enam. Me oleme mäe ees, millest üle ega ümber ei saa, ja ka üles mitte, sest see mägi on meie jaoks liiga järsk ja kristalselt libe. Nii võime koguneda kokku, kõik, kes me oleme teda tundnud, et arutada sügavtõsiselt Masingu üle, kuid kõige olulisem jääb ikkagi tabamatuks. Nagu Toomas Paul tunnistab, et kui ta proovis kirjutada Uku Masingu usust, siis Eha Masing tunnistas selle täiesti küündimatuks, kuid kahjuks Paul ikkagi ilmutas selle, nii levitades eksitavat informatsiooni.
Saadikuid on alati taga kiusatud aegade jooksul, mil nad on külastanud Maad. Nii ka Uku Masingut. Ta ütles, et on elanud Kristuse aegu, kuid ei tea, mis ta Talle teinud on. See küsimus oli valus küsimus: kas pidi ta millegi eest karistust kandma, et elu nii põrguks talle tehti siin põngerjate seas? Ei tea, kahjuks ei küsinud ka mina rohkem, kui ta sellest mulle rääkis. Jälle teadmatus. Kuid ometi meie kolkale vaatamata tegi ta rohkem kui ükski meist ja ükski, kes Eestimaal on varem elanud. Tema elu oli tõeliselt intensiivne ja, nagu ta kirjutab, tõeliselt loeb elus intensiivsus, muu pole tähtis, ühe sõnaga elusamus, mis mingil määral on nüüd saanud lööksõnaks, kuigi sõnamoodustis paljudele lingvistidele muidugi ei meeldi. Kuid üldse on ju tõrge Masingu keelekasutuse vastu ja eriti rumalalt ründas teda Kristiina Ross, kes ju peaks tundma eesti keelt. Masing tundis eesti keelt, tundis eesti keele geneesi ja sõnavara põhjalikult. Tundes erinevaid keelkondi, oskas ta näha meie keele erinevust ja püüdis elada tõelises maakeeles, mitte vene, saksa ja nüüd inglise keelega reostatud eesti keeles, milles enamus meist sipleb. Seepärast on teretulnud Jaak Peebo artikkel kogumikus „Põlvest põlve“, mis vähemalt püüab aru saada Uku Masingu „erilisest“ keelest. Me ei taha tunnistada, et räägime mingit segapudru eesti keelt, kuid Masing rääkis tõelist eesti keelt eesti keelele ainuomase grammatikaga ja sõnavaraga. Ja juba see teeb ta erinevaks kõigist n-ö haritlastest, luuletajatest ja teadlastest.
Jah, Masing käis üksi oma teed, nagu kirjutab Evald Saag. Ta ei vajanud jüngreid, kuid kaastöölisi küll. Ja siin oli talle ainsaks tõeliseks abiliseks ja kaastööliseks Kaide Rätsep, kellega nad kirjutasid kahasse töid. Pole ime ka, et Rätsepat peeti ülbeks õppejõuna, sest ta ei tunnistanud saksa teoloogiat, uuris Tooma evangeeliumi ja kirjutas paralleelidest budismiga kristluses. Teised olid ja jäävad lihtsalt jüngriteks, kes kiitlevad, et on leidnud „oma“ tee ning vabanenud Masingu mõjust, või lihtsalt ütlevad aukartlikult, et Masing oli vägev õpetaja, kellelt on kogu elu õppida. Mida siis? Kõigepealt muidugi kristlust, kuigi „Üldises usundiloos“ ta keeldub kristlusest rääkimast, et mitte tõsiusklikke ärritada, taoismist ja budismist räägib ta ammendavalt, kuigi lühidalt. Kõigepealt tunnistab Masing, et Jeesus oli Jumal, millega juba varsti pärast Jeesuse taevaminekut ei tahtnud kirik leppida, ega ka usklik. Jeesus oli ja on Jumal ka siis, kui keegi seda enam ei ütle, nõnda ütleb Masing. Ja inimkonnal on ainult kaks teed: tunnistada Jeesus Jumalaks, näha Teda ja hakata Teda armastama ja järgima või kujutleda tulevikuinimesi ning püüda nendega sarnaseks saada, ühe sõnaga – areneda. Ja inimkonda päästab ainult armastuse tee. Masing julgeb tunnistada, et Jeesus on tee, tõde ja elu, ja ühes luuletuses ta ütleb: „Ainult Sina oled. Jumal on Absoluut ja Tema kõrval ei saa midagi muud olla. Kunst, kirjandus ja kõik teadused on lihtsalt siit maailma asjad.“
Ja muidugi oli Uku Masing Eestimaa suurim luuletaja. Pole tarvis isegi aru saada temast, piisab kui vaadata seda kogust, mis ületab kõikide meie luuletajate toodangu. Masing ütles, et elus kõige meeldivam oli luuletada, ta langes lovesse kirjutamise ajal, ta nägi teisi maailmu ja oli tõeline kaasaegne šamaan, kes tunneb oma rahva ja teiste rahvaste, eriti aga väikerahvaste pärimust, on selle valvur ja talletaja ning jääb igaveseks hulkuriks Maa peal ja Universumi avarustes.
Jaan Tooming (1946) on lavastaja ja näitleja, endine Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor, Eesti Kirjanike Liidu liige, õppinud Tartu Teoloogia Akadeemias.
