Interreligioossus tänapäeva Indoneesias: haavatavuse ja sidususe kogemused
Mõistmaks paremini autoriteedi ja otsustusvõimelisuse vahekorda multireligioossetes kontekstides, kasutame alljärgnevalt Indoneesia näidet. Indoneesia suutlikkus hoida koos ühiskonda, mis on religioosselt ja etniliselt äärmiselt pluralistlik, on hästi tuntud. Bhinneka tunggal ika – ühtsus erinevuses – on moto, mida võib lugeda Indoneesia vapilt. Religioosne kirevus on igapäevane reaalsus Indoneesias, kus terve rida üksikisikuid ja institutsioone tegelevad interreligioosse dialoogi edendamisega. Samal ajal on aga erinevus ja dialoogipidamine ikka ja jälle ohustatud ning küsimärgi alla seatud.[1] Veel tänagi on riigis tunda president Suharto (1966-1998) autoritaarse valitsemisaja jäetud jälgi. Tulles tagasi eespool kasutatud metafoori juurde, võib öelda, et nii religiooni puudutavates küsimustes kui ka teistes eluvaldkondades mõistis Suharto režiim end selgelt „loomadresseerijana”. Suharto režiim jättis küll erinevatele religioossetele kogukondadele ruumi, kuid hoidis neid kindla käega kontrolli all. Ta andis religioonile piiratud, kuid kindla ruumi ning seda iseäranis neile kogukondadele, mis olid arvuliselt vähemuses.
Suharto-järgses Indoneesias on olukord muutunud avatumaks, religioossetel kogukondadel on rohkem vabadust ning liberaliseerumine ja pluraliseerumine on viinud religioosse elu kasvule Indoneesias. Samal ajal on esile kerkinud kaks uut ohtu: enamuse hegemoonia ühelt ning religioosne ekstremism teiselt poolt. Teoloogiliste vaadete ja praktikatega religioossed rühmad, mis esindavad vähemust, ning samuti mittereligioossed inimesed tunnevad end haavatumana kui kunagi varem. Selle valguses tõstatavad erineva taustaga inimesed tihtipeale küsimuse: „Kas see on Indoneesia, mida me tunneme? Mis on saamas Indoneesia identiteedist?” Need küsimused on iseäranis kerged esile kerkima, kuna Indoneesias mäletatakse veel riigi esimest presidenti Sukarnot ja tema rajatud riigiideoloogia raamistikku.
Vastavalt Sukarno arusaamale vajas riik korralikku konstitutsionaalset raamistikku, mis jätaks ruumi religioossele pluralismile. 1940ndatel aastatel riigi iseseisvust ette valmistava komitee enamus lükkas eesotsas Sukarnoga tagasi mõnede moslemite ettepaneku rajada Indoneesias islamiriik. Kuigi üle 85 protsendi Indoneesia elanikkonnast olid moslemid, ei otsustatud islamiriigi rajamise kasuks. Ajal, mil koostati Indoneesia konstitutsioon, oli enamus suuri maailmareligioone juba ammu Indoneesia arhipelaagis kanda kinnitanud: lisaks moslemitele oli Indoneesia elupaigaks nii hinduistidele, budistidele kui kristlastele; kõik need religioonid olid Indoneesias „kodus”. Vastavalt toonasele arusaamale olid indoneeslased külg külje kõrval, sõltumata oma etnilisest või religioossest kuuluvusest, võidelnud ühiselt iseseisvuse eest ja koloniaalvõimude vastu ning seetõttu pidid nad olema ühendatud ka vabas Indoneesias.
1945. aastal pakkus Sukarno Indoneesia riigifilosoofiana välja Pancasila, viis põhiprintsiipi. Need põhimõtted leidsid nimetamist ka riigi põhiseaduse preambulas: 1) usk Jumalasse; 2) õiglane ja tsiviliseeritud humanism; 3) Indoneesia ühtsus; 4) esindusdemokraatia; 5) sotsiaalne õiglus. Esimene põhimõte hoidub viitest ühelegi konkreetsele religioonile, kuid seab eesmärgiks religioosse pluralismi.
Kui Sukarno tutvustas Pancasila ideed, rõhutas ta järgmist: iga indoneeslane peab uskuma Jumalasse, oma Jumalasse. Kristlased austavad Jumalat vastavalt Jeesuse, Messia õpetusele; moslemid vastavalt prohvet Muhamedi, rahu olgu tema peal, õpetusele; budistid viivad oma religioosseid kohustusi läbi vastavalt oma raamatutele. Kuid laskem meid kõiki uskuda Jumalasse.[2]
Sukarno kutsub indoneeslasi üles praktiseerima religiooni „tsiviliseeritud moel” – „See tähendab: vastastikuse austuse ja lugupidamisega. Prohvet Muhamed, rahu olgu tema peal, on andnud piisavalt tõendeid verdraagzaamheid´i, teiste religioonide vastu näidatava lugupidamise kohta. Ka prohvet Jeesus õpetas verdraagzaamheid´i”.[3]
Kas need põhimõtted haakuvad ka tänapäeval inimeste igapäevase kogemusega? Kuidas kogevad religioossed kogukonnad üksteist Indoneesia kohalikes kontekstides? Paari aasta eest viidi Indoneesia neljas piirkonnas läbi uurimus, mis kätkes endas kvalitatiivseid intervjuusid kristlike teoloogiliste seminaride ja islami ülikoolide õppejõududega. Selle uurimuse käigus identifitseeriti üheksa erinevat religioosse pluralismiga ümberkäimise mudelit.[4] Need on jaotatavad kahte kategooriasse:
Alust rajavad teoloogilised perspektiivid:
- Religioosne mitmekesisus on Jumala and (loomisteoloogia)
- Usklikud on kutsutud olema õnnistuseks teistele (antropoloogia/eetika)
- Usklikud on kutsutud tõendama oma konkreetset usku (apologeetika)
- Usklikud on kutsutud võitma teiste religioonide esindajaid enda usku (misjoniteoloogia)
Teoloogiliselt põhjendatud relatsioonilised võimalused:
- Usklikud kannatavad teistest lähtuva diskrimineerimise all (martyria)
- Usklike ülesandeks on harmoonia säilitamine (poliitiline eetika)
- Usklikud on kutsutud olema sillaks kohalike kultuuritraditsioonide jagamisel (tarkus)
- Usklikud on kutsutud olema kaastundlikud (solidaarsus)
- Usklikud on kutsutud üksteisega üldise hüvangu nimel koostööd tegema (avalikku ruumi käsitlev teoloogia)
Kõigil neil punktidel on nii kogemuslik kui normatiivne teoloogiline dimensioon; ühe või teise aktiveerimine sõltub kontekstist ja teoloogilisest rõhuasetusest. Osad vastajad eristavad riigivõimu poolt nõutud harmooniat harmooniast, mis on kohaliku kultuuripraktika tagajärjeks. Osad vastajad keskenduvad rohkem konkreetset abi vajavale ligimesele, teised Indoneesia kui terviku heaolule. Nii moslemid kui kristlased on tundlikud teise poole hegemooniliste püüdluste suhtes. Mõlemad tunnevad end potentsiaalselt ohustatuna: moslemid mäletavad elamist kristliku koloniaalvõimu all ja on mures sellepärast, milline mõju võib neile olla rahvusvahelisel poliitikal, samal ajal kui kristlastel on hirm diskrimineeriva enamuspoliitika ees. Lisaks sellele osutasid paljud intervjueeritavad lisaks interreligioossetele suhetele ka religioonisisestele suhetele, kuna sisemist pluraliseerumist kogetakse veelgi suurema väljakutsena. Mitte vaid terved religioossed kogukonnad ei otsi oma kohta avalikus ruumis, vaid ka üksikud usklikud ja väikesed alarühmad taotlevad otsutamisvõimelisust ja autoriteeti ning seavad traditsioonilised struktuurid küsimärgi alla.
Kaasamine ja dialoog – võtmetähtsusega praktikad jagatud avaliku ruumi loomisel
Traditsiooniliselt on paljud religioossed kogukonnad näinud valitsejates ja riigivõimus institutsiooni, kelle ülesandeks on olla rahu ja õigluse tagajateks ja edendajateks. Tänapäeval, mil ühiskonna võtmetoimijaiks on üha enam muutumas kodanikud, on kodanikuühiskonnast demokraatlikes ühiskondades saamas üha olulisem ruum. Kodanikuaktiivsus (citizenship) on pluralistlikes ühiskondades muutunud keskseks kontseptsiooniks. See võimaldab avaliku ruumi loomist erineva religioosse, etnilise, soolise jm identiteediga inimeste vahel, tehes võimalikuks nende omavahelise koostoime erinevate, kuid siiski võrdsete isikutena. Kodanikuühiskonna ja kodanikuaktiivsuse kontseptsioonid võimaldavad kritiseerida enamus- versus vähemusrühmade diskursust, adresseerida ebaõiglust ja rõhumist ning arendada ühiselt nägemusi õiglasest ühiskonnast. Dialoogilised hoiakud ja metodoloogiad on muutunud oluliseks dimensiooniks teistega suhtlemisel, võimaldades konstruktiivset lähenemist pluralismile.
21. sajandil näib meil olevat enam võimalusi inimeste ja kogukondade vaheliste suhete rajamiseks ning rohkem šansse kergesti haavatavate inimeste otsustusvõimelisuse tugevdamiseks. Samas eksisteerib aga ka terve rida tugevaid jõude, mis osutavad täpselt vastupidises suunas. Tänu tugevnenud üleilmsele majanduslikule, poliitilisele ja meediapõhisele vastastikusele sõltuvusele on vastutuse struktuurid ähmastunud. Indiviid näib isikuna muutuvat üha nähtamatumaks, huvipakkuvad on vaid online ja offline süsteemides olevad jäljed, mitte isik tema terviklikkuses.
Kui mittevastutamine on üleilmastumise üks põhilisi jooni, siis nähtamatuks olemine on teiseks oluliseks jooneks. […] See ei tähenda, nagu need inimesed oleks poolläbipaistvad või neist saaks läbi vaadata, vaid nende individuaalne eksistents on sedavõrd mittevajalik, et neid ei taheta näha ja nende ees vastutust kanda.[5]
Sedalaadi ohud inimeste otsustusvõimelisusele ja terviklikkusele toovad kaasa haavatavuse vormid, mis erinevaid neist, mida me tunneme religioossete kogukondade vahelistest avalikest võimuvõitlustest või religioosse ja poliitilise ruumi vahelistest konfliktidest. Ohustatud näib olevat humanum ise. Milline võiks olla religioossete kogukondade panus sellele väljakutsele vastamisel? Eeskätt saavad nad kinnitada kodanikuaktiivsuse olulisust tänapäeva ühiskondades. Selleks, et see kategooria oleks sisukas, on demokraatlikes ühiskondades oluline panustada aktiivselt poliitilise ja kodanikuühiskonna protsessidesse.
Lisaks sellele tuleb toetada dialoogikultuuri, pakkudes välja raamistiku, milles inimestel on võimalik usalduslikult ja avalikult üksteisega suhestuda. Dialoog tähendab ühtlasi avameelsust ja partnerite hoolsat ärakuulamist. Dialoog ei viita üksnes konkreetsele diskussioonile erinevate inimeste vahel, vaid iseloomustab põhimõttelist hoiakut teise suhtes, elustiili või arusaama vastastikusest koostoimest. Dialoog viitab sellele, et niisama külg külje kõrval elamise asemel tahavad erinevad kogukonnad ja erinevad inimesed taotluslikult ja konstruktiivselt koos elada ja üksteisesse suhestuda. Osalus ja dialoog on konkreetsed praktikad, mis panustavad ühise avaliku ruumi loomisse. Osalus ja dialoog on pluralistlike ühiskondade nurgakivid, kuna nad tugevdavad inimeste otsustusvõimelisust ning identiteeti isikutena.
[1] Sinn, Simone (2014) Religiöser Pluralismus im Werden. Religionspolitische Kontroversen und theologische Perspektiven von Christen und Muslimen in Indonesien, Tübingen: Mohr Siebeck; Mujiburrahman (2006) Feeling Threatened. Muslim-Christian Relations in Indonesia’s New Order, Amsterdam: Amsterdam University Press; Adeney-Risakotta, Bernard (2009) „Religion, Violence and Diversity: Negotiating the Boundaries of Indonesian Identity” – Religion, Civil Society and Conflict in Indonesia, toim. Carl Sterkens, Muhammad Machasin, Frans Wijsen, Münster: Lit-Verlag, 12.
[2] Sukarno 1. juunil 1945.a. peetud kõne on trükitud väljaandes Kusuma, Ananda B. (toim) (2009) Lahirnya Undang-Undang Dasar 1945. Memuat Salinan Dokumen Otentik Badan Oentoek Menyelidiki Oesaha Persiapan Kemerdekaan, Jakarta: Fakultas Hukum Universitas Indonsia, 2009), 163.
[3] Ibid. Indoneesia põhiseadus kinnitab seda 29.artiklis: „(1) Riik peab rajanema usul Jumalasse. (2) Riik tagab kõigile isikutele vabaduse viia jumalateenistusi läbi kooskõlas nende oma religiooni või usuga.” Põhimõtteliselt võimaldab see konstitutsiooni punkt erinevate religioossete kogukondade läbikäimist võrdsetel alustel.
[4] Vt Sinn (2014), 315–339.
[5] Westhelle, Vítor (2010) After Heresy. Colonial Practices and Post-Colonial Theologies, Eugene, Or.: Cascade Books, xvii.
Kirjandus
Adeney-Risakotta, Bernard (2009) „Religion, Violence and Diversity: Negotiating the Boundaries of Indonesian Identity” – Religion, Civil Society and Conflict in Indonesia, toim. Carl Sterkens, Muhammad Machasin, Frans Wijsen, Münster: Lit-Verlag.
Altmann, Walter (1992) Luther and Liberation. A Latin American Perspective, Minneapolis, Minn.: Fortress Press.
Asad, Talal (2003) Formations of the Secular. Christianity, Islam, Modernity, Stanford, CA: Stanford University Press.
Bedford-Strohm, Heinrich (2005) „Geschenkte Freiheit. Von welchen Voraussetzungen lebt der demokratische Staat?” – Zeitschrift für Evangelische Ethik 49, 248–265.
Berger, Peter L. (toim.) (2008) The Desecularization of the World. Resurgent Religion and World Politics, Washington, D.C.: Ethics and Public Policy Center.
Böckenförde, Ernst-Wolfgang (2006, täiendatud väljaanne) „Die Entstehung des Staates als Vorgang der Säkularisation [1967]” – Ernst-Wolfgang Böckenförde, Recht, Staat, Freiheit. Studien zur Rechtsphilosophie, Staatstheorie und Verfassungsgeschichte, Frankfurt a.M.: Suhrkamp.
Casanova, José (1994) Public Religions in the Modern World, Chicago: University of Chicago Press.
Dalferth, Ingolf U. (2010) „Post-Secular Society. Christianity and the Dialectics of the Secular” – Journal of the American Academy of Religion 78/2, 317-345.
Großhans, Hans-Peter (2010) „The Freedom of a Christian according to Evangelical Lutheran Theology” – Freedom and Responsibility. Christian and Muslim Explorations, toim. Simone Sinn, Martin L. Sinaga, Minneapolis, Minn.: Lutheran University Press.
Habermas, Jürgen (2008) „Die Dialektik der Säkularisierung” – Blätter für deutsche und internationale Politik 53, 33-46.
Hogan, Linda; May, John D’Arcy (2001) „Visioning Ecumenics as Intercultural, Interreligious, and Public Theology“ – Concilium 47/1, 70 – 84.
Kusuma, Ananda B. (toim) (2009) Lahirnya Undang-Undang Dasar 1945. Memuat Salinan Dokumen Otentik Badan Oentoek Menyelidiki Oesaha Persiapan Kemerdekaan, Jakarta: Fakultas Hukum Universitas Indonsia, 2009), 150–167.
Leonhardt, Rochus (2010) „Glaubensgewissheit und Religionsfreiheit. Zur religionspolitischen Ambivalenz des reformatorischen Erbes” – Religion, Menschenrechte und Menschenrechtspolitik, toim. Antonius Liedhegener, Ines-Jacqueline Werkner, Wiesbaden: VS Verlag für Sozialwissenschaften, 98–125.
Luther, Martin Das Magnificat, verdeutschet und ausgelegt [1521] – WA 7.
Luther, Martin Magnificat, tõlk. Urmas Petti, https://kjt.ee/2015/07/magnificat-1-osa-2/.
Martin, David (2005) On Secularization. Towards a Revised General Theory, Aldershot: Ashgate.
Min, Anselm Kyongsul (2004) The Solidarity of Others in a Divided World. A Postmodern Theology after Postmodernism, New York: T&T Clark.
Mujiburrahman (2006) Feeling Threatened. Muslim-Christian Relations in Indonesia’s New Order, Amsterdam: Amsterdam University Press.
Pollack, Detlef (2009) Rückkehr des Religiösen?, Tübingen: Mohr Siebeck.
Sinn, Simone (2014) Religiöser Pluralismus im Werden. Religionspolitische Kontroversen und theologische Perspektiven von Christen und Muslimen in Indonesien, Tübingen: Mohr Siebeck.
Taylor, Charles (2009) Ein säkulares Zeitalter, Frankfurt a.M.: Suhrkamp.
Walter, Christian (2006) Religionsverfassungsrecht in vergleichender und internationaler Perspektive, Tübingen: Mohr Siebeck.
Walter, Christian (2008) „Religionsfreiheit in säkularen im Vergleich zu nicht-säkularen Staaten. Bausteine für ein integratives internationales Religionsrecht“ – Georg Nolte (toim.), Pluralistische Gesellschaften und Internationales Recht. Referate und Thesen, Berichte der Deutschen Gesellschaft für Völkerrecht 43, Heidelberg: C. F. Müller, 253-292.
Westhelle, Vítor (2006) The Scandalous God. The Use and Abuse of the Cross, Minneapolis, Minn.: Fortress Press.
Westhelle, Vítor (2010) After Heresy. Colonial Practices and Post-Colonial Theologies, Eugene, Or.: Cascade Books.
Artikkel on pärit kogumikust Religious Plurality and the Public Space. Joint Christian-Muslim Theological Reflections, ed. by Simone Sinn, Mouhanad Khorchide, Dina El Omari, LWF Studies 2015/1, Evangelische Verlagsanstalt, Leipzig, 2014, 71–81. Ilmub avaldaja loal. Tõlkinud Anne Burghardt.
Simone Sinn (1975), dr. theol. on kirikuõpetaja ning Luterliku Maailmaliidu avaliku teoloogia ja religioonidevahelise dialoogi programmijuht.
