Religioossus aluskoodina sisaldub kõikjal meid ümbritsevas kultuuriruumis ja meid ümbritsevates väljendusviisides. Popmuusika – või ka levimuusika – kannab endas samuti religioossust. Väga paljud religioossed liikumised kasutavad popmuusikat oma sõnumi levitamiseks, samuti on nii mõnigi popartist oma religioosset kuuluvust hakanud väljendama läbi muusika kui meediumi. Näitena võiks tuua levimuusika tähe Madonna, kodanikunimega Louise Veronica Ciccone, kelle lugu „Like A Prayer“ räägib tema enda sõnul katoliikluse mõjust tema elule ja kirest, mida see tema elus äratab: see lugu on täidetud viidetest nii vaimse ja religioosse kui ka lihaliku armastuse pühitsemisele. Muidugi tõi see lugu ja video kaasa kristlike usurühmituste kriitika, kes asusid protesteerima kristlike pühakujude Jumalat teotava kasutamise vastu (video ühes episoodis tantsib Madonna pesuväel kirikus, taustaks mustanahaline gospelkoor) (Taraborelli, 157–176).
Popmuusika kui meediumi kasutamine mõne religioosse rühmituse sõnumi väljendamiseks ei ole tänapäeva maailmas erandlik nähtus, nagu ka protestid popmuusikas kasutatavate religioossete sümbolite vastu. Jamaika reggae ja dub-muusikat ei kujutaks ilma rastafari sõnumita enam keegi ette. Rastafarism sündis 1930. aastatel Jamaikal pan-aafrikalise liikumisena, mis toetub Piiblile ja peab Etioopia viimast keisrit Haile Selassie I-st messia teiseks inkarnatsiooniks. Liikumise nimi tuleneb keisri kroonimiseelsest nimest Ras Tafari Makonnen. Rastafarism muutus 1960. aastatel Jamaika muusikute seas väga populaarseks ja muusikud hakkasid oma uut religioosset maailmavaadet väljendama läbi muusika. Muusika kaudu sai rastafarism tuttavaks ka läänemaailmale: reggae-artist Nesta Robert Marley ehk Bob Marley (1945–1981) saavutas popmuusikas ülemaailmse tuntuse, levitades läbi muusika ühtlasi rastafarismi sõnumit. Bob Marleyt peetaksegi üheks rastafarismi prohvetiks, kuigi ajaloolisele tõele au andes tuleb nentida, et enne surma astus ta Etioopia õigeusku ja maeti kui õigeusu kristlane (Salewicz / Boot, 109–112).
Muusikamaailmas eksisteerivad kristlik punk ja heavy metal, koraan-räpp jne. Markantseima näitena võiks tuua anglikaani kiriku vaimuliku Chris Braini, kes 1990. aastate lõpus korraldas Sheffieldis Inglismaal kristlikke techno-pidusid nimega „Nine O‘Clock Service“ ning pälvis hüüdnime rave vicar. Kristliku, ilma joovastavate aineteta techno-reivi kultuur levis 1990. aastatel ka mujale Inglismaale.
Manchesteri techno-muusiku ja kristliku liikumise „Message To Schools“ liige Andy Hawthorne leidis, et evangeliseerida tuleb seal, kus on noored, mitte eeldada, et noored tulevad ise kirikusse. Tema arvates oli Manchesteris noorte seas palju paganaid seetõttu, et noortel lihtsalt puudusid baasteadmised kristlusest (Reynolds, 409).
Enne, kui asume vaatlema popmuusika sündi, tuleb selgitada ühte muusikakriitika terminoloogilist küsimust: mis on popmuusikas peavool (mainstream) ja alavool (underground)? Popmuusikas, nagu ka lääne kultuuris üldisemalt, eristub peavoolu ehk mainstream’i kultuur ja alavoolu ehk underground’i kultuur (ka subkultuur). Need koos moodustavadki popmuusika või ka levimuusika. Religioossus ilmneb mõlemas, ja see, mis on täna subkultuur, võib mõne aasta pärast olla peavool – praktiliselt kõik levimuusika stiilid on alustanud undeground’ist, jõudes ühel hetkel mainstream’i.
Aga siirdugem nüüd popmuusika sünni juurde ja vaadakem, millal lisandus siia religioossuse element. Või oli see muusikas juba orgaaniliselt olemas? Popmuusika sünnipaigaks peetakse ülemöödunud sajandi lõpu Ameerika Ühendriike, eelkõige Mississippi deltat, kus eri rahvuste ja rasside muusikapärimuste segunemise tulemusena sündis maailma muusikakultuuris ainulaadne nähtus, afro-ameerika muusika. Neegerorjade töölaulud, spirituaalid ja bluus segunesid Euroopa maadest sisse rännanud valgete asukate rahvalauludega, mille muusikaliseks algmaterjaliks olid muuhulgas ka vaimulikud laulud. Need olid aja jooksul omandanud uue, ilmalikuma teksti ja lõbusama väljenduslaadi, eriti lõunaosariikides, kus puudus range puritaanliku moraaliga ellusuhtumine (Ojakäär, 30). USA lõunaosariikides kujunes 19. sajandi teisel poolel šoti ballaadide ja aafrika rütmide kokkupuutest välja muusikastiil, mis sai 20. sajandi hakul nimeks bluus (blues ehk „mured“), olgugi et tollase musta kogukonna tegelikuks „muremuusikaks“ olid spirituaalid ning bluus kuulus rohkem lõbusate tantsu- ja joomapidude juurde (Roots, 27). Mustade spirituaali erivormina kerkis möödunud sajandi kahekümnendail aastail esile rütmiliselt intensiivne gospel, mis sai aluseks souli avaldusvormidele džässis ja rokis. Gospel (vana-ingl godspell – hea sõnum ehk evangeelium) oli mustade babtistide kirikus kasutusele võetud kirikumuusika, mis ühendas endas aafrika folkrütmid ja evangeelse sisu ning millel on afro-ameerika folklooris väga oluline koht.
Tänaseni hiphop-muusikas kasutusel olev termin „MC“ ehk kiiresti kõneleja / laulja on laenatud babtisti kirikust: Master of Ceremony, tseremoonia juht, gospelkoori eeslaulja. Hiphop ehk räpp omakorda ühendab endas lääne kultuuripärandi ja aafrika diasporaa muusikatraditsioonid nagu džäss, bluus, funk, gospel ja reggae (Bradley / DuBois, 30). Soulimuusika jällegi ühendas endas ilmaliku, sageli jumalavallatu sisuga rütmibluusi ning vaimuliku, palavast ekstaasist kantud gospeli (Ojakäär, 145). Soul, mille juured on kiriklikus gospelmuusikas, elas 1960. aastate lõpus üle suurejoonelise tõusu ja kerkis peavoolu muusikaks (Berendt, 36). Kokkuvõttes võib nentida, et ilma afro-ameerika muusikata ei oleks olemas tänapäeva popmuusika rahvusvaheliselt levinud avaldusvorme sellisel kujul, nagu nad praegu esinevad (Ojakäär, 30).
On ilmselge, et religioossus on kodeeritud ka popmuusikasse. Loomulikult on paljud usuliikumised süüdistanud popmuusikat usu labastamises, elu vääriti mõtestamises, inimeste õigest tõest eksitamises, kõige lihaliku ja maise ülistamises – see on ka kahtlemata tõsi, sest popmuusika väljendab seda, mis inimeses on, ning üritab samas kuulajale maha müüa ka utoopiat paremast maailmast – nii on popmuusikas ühinenud äng lootusega, metsik loovus müügiga.
Nagu elus, võib religioossus ka popmuusikas väljenduda vastandumisena ehk religioonivastasusena. Peamiselt väljendub see vastandumises kristlusele, kuna kristluse kritiseerimine on alates valgustusajast kuulunud lääne kultuuri tavade juurde ja see ei too kaasa repressioone, mis oleks omane mõnele teisele kultuuriruumile. Vastandumine kristlusele ilmneb eriti jõuliselt valgete tehtud rock’n’roll– ja heavy metal-muusikas. Ansamblite nimed, nagu näiteks „Black Sabbath“ ja „Judas Priest“ räägivad enda eest. Levinud on ka kristliku sümboolika kasutamine negatiivses kontekstis. Metal-muusika ühes alaliigis, pagan metal-is, kasutatakse väga palju germaani mütoloogiat vastandina kristlusele. Samas võib kristliku sisuga metal-muusikat leida praktiliselt igast selle žanri alaliigist, leebest hard ja heavy metal’ist kuni thrash ja death metal’ini. Kõige iroonilisem on muidugi kristlik black metal, kuna see muusikaliik on enim seotud satanismiga, aga kristlikus black metal’is on saatan vahetatud Jumala vastu (Berelian, 66). Laias laastus võib muidugi öelda, et saatan ja Jumal on kristliku religiooni erinevad küljed, vahet ei ole, kumba parasjagu ülistatakse – religioosseks jääb see ikkagi.
Religioosset müstitsismi kasutavad ka elektroonilise tantsumuusika mõned alaliigid, nagu tribal ja trance, flirtides uue vaimsuse ja voodoo’ga (Reynolds, 199). Samuti on Jamaika reggae väga kriitiline peavoolu kristluse suhtes, pidades seda valgete peale surutud orjastamise vahendiks. Rastafarismis on termin babylon, mille tähendusväli kannab endas kõike halba, mida lääne kultuur kolonialismi kaudu on maailmale kaasa toonud. Paabel sümboliseerib tänapäevast lääne kultuuriruumi koos selle peale surutava kristluse tõlgendusega (Barrow / Dalton, 137).
Suure antropoloogi, strukturalisti ja müüdiuurija Claude Lévi-Straussi arvates on müüdil ja muusikal ühine universaalne algallikas. Ta leiab, et sarnaselt müüdile võime muusikat nimetada universaalseks keeleks (Rojek, 70–71).
Kokkuvõttes võib öelda, et popmuusika kui üks inimese mõtte- ja tundemaailma väljendusvahendeid on nagu inimenegi läbi põimunud religioossetest tunnetest, olgu need siis positiivsed või negatiivsed, vastanduvad või pooldavad. Nii nagu organiseerunud religioon, mis püüdleb sakraalsuse poole, kannab endas palju profaanset, kannab ka profaanne popmuusika endas palju sakraalset.
Kasutatud kirjandus
Barrow, Steve / Dalton, Peter. Reggae. The Rough Guide, 1997.
Berelian, Essi. Heavy Metal. Rough Guide, 2005.
Berendt, Joachim E. Jazziraamat – ragtime’ist tänapäevani. Vagabund, 1999.
Boot, Adrian / Salewicz, Chris. Reggae Explosion – The Story of Jamaican Music. Virgin Publishing, 2001.
Bradley, Adam / DuBois, Andrew. The Anthology of Rap. Yale University Press, 2010.
Taraborelli, J. Randy. Madonna – intiimne biograafia. Ersen, 2001.
Ojakäär, Valter. Popmuusikast. Eesti Raamat, 1983.
Reynolds, Simon. Energy Flash. Picador, 1998.
Roots, Andres. „Bluusist ja Opossumionust“ – Muusika 8–9, 2007.
Rojek, Chris. Pop Music, Pop Culture. Polity, 2011.
Toomas Erikson (1973) on Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku diakon, Raadio 2 saate Etnokonservid saatejuht.
