Lõpuks sai pagulaste arv paika – 150 pagulast –, ja valitsus on ka rääkima hakanud. Kaks kuud tagasi tabas eestlasi šokk, kui sai teatavaks, et peame Euroopa Komisjoni plaanide kohaselt enda juurde elama võtma tuhat inimest väga kaugetest ja meile võõrastest kultuuridest. Sellele järgnes pikk periood, mis oli täis teadmatusest põhjustatud hirmu, mis kees rahuolematuseks nii Euroopa Liidu kui sel teemal suud kinni hoidva valitsuse vastu. Miks valitsuse liikmed ei selgitanud, kes on need inimesed, kuidas neid siia tuuakse, kuhu me nad paigutame ja kuidas aitame kohaneda? Seda ilmselt sellepärast, et vaatamata 1997. aastal Eestis alguse saanud põgenike vastuvõtmise tagasihoidlikule tavale ei teadnud valitsuse liikmed ise ka, kes või mis on põgenik ja kuidas tema kohanemine Eestis käib. Aastakümneid on Eesti valitsus pidanud maailmas üha kriitilisemaks muutuvat põgenike probleemi millekski kaugeks ja meid mitte puudutavaks. Põgenikest eestlastele ei räägitud, põgenike poliitikaga ei tegeletud ja põgenike Eestis kohanemist peeti marginaalseks probleemiks. Kuni siis saabus 2015. aasta suvi ja Euroopa Komisjon selle maailma häda ka meieni tõi.
MTÜ Eesti Pagulasabi on pagulaste kohanemise toetamisega tegelenud alates 2011. aastast. Toona, neli aastat tagasi puudusid Eestis kõige elementaarsemad kohanemist toetavad tugiteenused nagu näiteks elamispinna leidmise ja üürile võtmise rahaline tugi, keeleõppekursused jne. Esines olukordi, kus ma majutasin pagulasi minu enda kodus, sest neil oli küll töökoht, kuid ei olnud võimalik leida kodu. Ka andsin ma isiklikult laenu, et pagulased saaksid kodu üürimiseks esmavajaliku sissemakse ära teha. Tänaseks on olukord oluliselt paranenud ja toimima on hakanud riiklik tugi pagulastele oma elu alustamiseks Eestis. Ometigi on ka praegusel hetkel Eestis nii riiklik kui ka ühiskonna valmidus pagulaste kohanemise soodustamiseks madal. Milles on siis peamised probleemid?
Olukorra selgitamiseks vaatleme pagulase ja mitte-eestlase positsiooni. Pagulasel on reeglina Eestisse saabudes väike pagas, millesse mahuvad esmavajalikud riided. See on kõik. Sellise varustusega on ta jõudnud Eestisse – ühiskonda, milles tal pole ühtegi tuttavat, kelle sohvale saaks ajutise voodikoha tekitada või kes saaks talle kohalikke kombeid tutvustada või lähima toidupoeni juhatada. Isegi kui anda talle aadress – et mine sinna ja tänna, sealt saad seda ja toda –, ei oskaks ta sageli ka seda leida, sest tänavate ja majade märgistamine on erinevates kultuurides väga erinev. Näiteks Hanois elades läks mul Vietnami tänavate märgistamise süsteemi õppimiseks aega mitu nädalat. Pagulane ei tunne meie poes toiduaineid ja võib-olla ei oska isegi nende nimetusi lugeda, rääkimata nendest toiduainetest söögi valmistamisest, sest tagatipuks pole ju ka pliiti, potte ega panne. Lisanduvad täiesti võõras kultuuriruumis viibimisest, purupaljana ja võõrast ühiskonnast täielikus sõltuvuses olemisest tingitud emotsionaalne ja vaimne pinge. Selline inimene on tasakaalust väljas, ta on väga haavatav. Kui tal on lapsed kaasas, on ta veelgi haavatavam. Ehk siis: kogu pagulase edasine saatus sõltub riigist ja ühiskonnast, kuhu ta on juhuse tahtel, või mõni ka sihipäraselt, sattunud.
Pagulane vajab varjupaika tagakiusamise ja surma eest, olgu selle põhjustajaks sõda või korruptiivse poliitilise režiimi teod. Meile Eestisse sattusid kuni viimase ajani kolme tüüpi varjupaiga otsijad. Ühed, reeglina noored poisid, põgenesid Afganistani sõja eest läbi Venemaa Euroopa suunas. Afgaanid said tavaliselt ka varjupaika ja olid kuni viimase ajani suurim pagulaste grupp Eestis. Teised, Põhja- ja Lääne-Aafrikast ning Aasiast pärit inimesed, põgenesid kas diktaatorlike poliitiliste režiimide eest, nälja või looduskatastroofide eest. Neist said varjupaiga vähesed. Kolmas grupp tuli Venemaalt, Valgevenest ja teistest endiste Nõukogude Liidu vabariikide aladelt, kes jõudsid Eestisse valdavalt eesmärgiga leida siit kaitset oma koduriigi eest. Eelmisel aastal muutus aga põgenike pilt. Intensiivistunud sõjategevus Lähis-Idas ja riigistruktuuri kokkuvarisemine Liibüas on pannud põgenike massid liikuma üle Vahemere Euroopa suunas ja mõned väga vähesed on jõudnud ka Eestini. Nii on kasvanud märkimisväärselt süürlastest ja sudaanlastest varjupaiga otsijate arv. Kuid kõige drastilisema hüppe on teinud Ukraina põgenike arv. Eelmisel aastal alanud sõjategevus on tõstnud ukrainlased kurva statistika etteotsa – läbi ajaloo on kõige rohkem Eestilt varjupaika palunud just Ukraina kodanikud. Kui kuni möödunud aastani oli kogu 15 aasta jooksul varjupaika taotlenud vaid kolm ukrainlast, siis aastaga kasvas arv üle saja.
Kokku on Eestilt 18 aasta jooksul varjupaika taotlenud veidi üle 700 inimese 56 riigist ja varjupaiga on saanud keskmiselt iga seitsmes ehk 104 inimest.
Pagulaste kohanemine toimub erinevalt. Grupiti kohanevad kõige paremini endise Nõukogude Liidu vabariikide aladelt pärit kodanikud, kuid ka nende hulgas on selliseid, kellel see ei lähe alati kõige libedamalt. Isikuomadused, eelnev haridus ja isiklik inimkapital kohanemiseks on määrava tähtsusega. Näiteks on üks Pakistanist pärit pagulane, kes ei ole juba viis aastat endale Eestis õieti kohta leidnud. On üks Sri Lankast pärit pere, kes on kohanenud, kuid Eesti eluga integreerumine ja Eesti inimestega võrdse elatustaseme hoidmine tuleb ülisuurte pingutustega. Ja siis on nende kõrval üks teine Pakistanist pagulane, kes on aastaga eesti keele ära õppinud, töötab inimõiguste alal rahvusvahelises organisatsioonis ja kellel on Eestis väärikas sissetulek ja elu. Kuna inimeste suutlikkus on erinev, on ka tugi, mida nad kohanemiseks vajavad, erinev.
Kuid eesti keele õpet vajavad kõik. Kui elukoha ja isegi töö leidmist toetab riik praegu tugiisikute süsteemi kaudu, siis keeleõpe on aastaid olnud korraldamata ja siiamaani ei toimi see tõhusalt. Kohati on mul hirm, et Eesti riik on kordamas pagulastega sama viga, mida nõukogude aja sisserännanutega: keele oskus pannakse küll integreerumisel eelduseks, kuid võimalusi ja tuge selle eelduse täitmiseks praktiliselt pole. Kuni viimase ajani sai pagulane keelekursustel käi ainult siis, kui ta võttis ennast töötuna töötukassas arvele. Kui ta leidis kiiresti töö, oli tal kaks võimalust, kas töötada mustalt ja nuruda töötukassalt keelekursuseid või sootuks lahkuda töölt, selleks et õppida keelt. Käia tööl ja samal ajal õppida keelt ei olnud legaalselt võimalik. Tänaseks on olukord paranenud ja tasuta eesti keele kursustele on võimalus minna ka siis, kui juba käiakse tööl. Kuid keelekursusi on ülivähe, peamiselt vaid Tallinnas, nad ei toimu piisava intensiivsusega ning õppe metoodika ei ole võõramaalastele sobilik. Enamik kursusi on inglise või vene keele baasil, kuid pole näiteks algajate kursust eesti keele baasil, ehk keelekümblusmeetodil. See võimaldaks keelt koos õppima panna nii somaali, araabia kui pärsia keelt emakeelena rääkivad inimesed ja teha seda kohe algusest peale eesti keeles. Soomlased toimetavad nõnda juba mitukümmend aastat ja välismaalaste soome keele oskus ei ole ju probleemiks. Iga kord, kui tõden kas pagulaste või tavaliste välismaalaste eesti keele õppe võimaluste vähesust, imestan ma endamisi, kuidas meil ei lähe kokku riigi põhiseaduslik eesmärk hoida ja edasi kanda eesti keelt ning soovimatus õpetada võõramaalasi seda keelt meiega rääkima.
Lisaks keeleoskusele vajab pagulane ka vaimset tuge. Mõned neist vajavad lausa psühholoogide abi oma posttraumaatilisest stressisündroomist vabanemiseks. Kuid hingehoidu ja kogukonna tuge vajavad kõik. Praktiliselt kõik pagulased on tundnud kaotusvalu – nad kõik on kaotanud kas kodu, oma sõbrad, oma riigi, osad ka oma lähedased või kõik korraga. Tervenemiseks ja elujõu taastamiseks on neil vaja tunda, et nende ümber on inimesed, keda nad saavad usaldada, kes neid mõistavad ja aitavad. Sest nagu ma kirjeldasin, tunneb pagulane iga keharakuga seda, et ta on oma uuest kogukonnast täielikult sõltuv. Minu nägemuses tuleks kõige suuremat tähelepanu osutada lastele, kes on samamoodi tundnud kaotusvalu ja hingetraumasid. Lapsed on eriti tundlikud kogukonna meelsuse suhtes, kuna nad ei oska vihkamisele ka alati õigesti reageerida. Me oleme ka Sotsiaalministeeriumile omalt poolt südamele pannud, et tegelemine kogukondlike suhetega nendes omavalitsustes, kuhu pagulased elama suunduvad, ei ole sugugi vähem oluline kui neile elukoha või töö leidmine. Kogukonna suhete loomisel ja pagulaste hingehoiul on oluline roll nii usulistel kogukondadel kui kodanikeühendustel.
Ja lõpetuseks: minult on palju kordi küsitud, miks Eesti peaks pagulasi vastu võtma, kui meie enda inimesed ei ela veel hästi, näiteks nii hästi kui Soomes. Minul on seda küsinud ka tudengid loengus ja ma olen vastuseks rääkinud näitliku elulähedase loo. Kujutage ette, et teie, tudeng, olete oma ühiselamu toas, teil kõht koriseb, sest süüa pole just üleliia palju saanud ja taskurahast ei piisa pea kunagi. Te keedate oma viimast poolt pakki makarone, samas on kuu lõpuni jäänud veel omajagu aega ja te ei kujuta ette, kuidas te küll ilma raha ja söögita selle lõpuni venitate. Järsku kuulete, et teie uksele prõmmitakse jõuliselt ja hüütakse: „Appi! Laske sisse, hull naabrimees ajab püssiga taga ja ähvardab ära tappa!“ Mis te teete? Vaatate oma poolt pakki makarone, kuulate korisevat kõhtu ja jätate inimese hätta, sest äkki ta hoopis soovib teie makaronid ära süüa. Tõenäoliselt mitte. Tõenäoliselt lasete te selle inimese sisse pikemalt mõtlemata, sest tema elu on ju ohus. Te lasete ta sisse, panete ukse tema järel lukku, lasete inimesel maha istuda ja hinge tõmmata ning siis hakkate uurima, mis naabrimees, miks ta taga ajab jne. Kui selgub, et ei olnudki mingit naabrimeest, vaid kuriloom tahtis vaid teie tuppa saada, siis suunate ta viisakalt taas ukse taha. Kui aga selgub, et naabrimees ongi hulluks läinud ja muud kaitset tema vastu pole, kui lasta see inimene enda juurde varju, siis teete seda olenemata sellest, kui palju teil parasjagu sööki kodus on. Nõnda ongi lood põgenikega ja nendele varjupaiga andmisega.
Kristina Kallas (1976) on MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse liige ja MTÜ Balti Uuringute Instituudi juhatuse liige.
