Läti kirjaniku Nora Ikstena romaan „Elu pühitsus“ jääb 20. sajandi lõpupoolsesse aega ning on seetõttu läbi imbunud sajandi vältel toimunud muutustest. Autor ise on nooremapoolne kirjanik, kes alustas oma loomingut novellidest, ning antud teos on tema esikromaan. Kirjanikuna on ta väga omapärane. Ta põimib omavahel reaalsust ja illusioone. Nora Ikstena ajakäsitlus on vägagi omane modernistlikule proosale – ta alustab jutustust põhimõtteliselt eikusagilt ning jätab siis selle lõputa, ja alustab siis juba uut ja samamoodi täiesti ootamatust kohast. Ta ei vaeva ennast pikkade isikukirjeldustega, vaid kõik selgub läbi lugude. Tema teosed on rikkad kujundlikkuse ja metafooride poolest. Seetõttu võib sündmus lugejale kohati kergelt arusaamatuks jääda ning tal tuleb tagasi algusesse pöörduda. Teos „Elu pühitsus“ tundub esmapilgul kerge lugemine, kuna see ei tundu väga mahukas. Raamatut aga selja paksuse järgi hinnata ei saa. Teksti võib ju olla küll vähe, võrreldes mõne teise teosega, kuid see-eest on see sisutihe ning kohe kindlasti mitte kerge lugemine. See nõuab aega ja süvenemist, paneb mõtlema asjade üle, mis ei pruugi meil igapäevaselt meeles mõlkuda. Lisaks õpetab see nägema asju teise nurga alt ning hindama väärtusi, mis võivad esmapilgul tunduda tühised. Kirjanduskriitik Guntus Berelis on raamatut nimetanud ka üheks võimsamatest romaanidest surma kohta, mis läti kirjanduses olemas.
Kui keskenduda nüüd teose „Elu pühitsus“ sisule, siis võib seda kirjeldada märksõnadega surm, uskumine, pühadus, boheemlus, usk ja nii edasi – märksõnu võikski vist loetlema jääda. On öeldud, et antud teosel pole religiooniga pea mingit seost, aga sellega ma nõustuda ei saa. Religioon ei pea tähendama sügavat uskumist või järjekindlat rituaalsust. Usk on midagi sellist, mis ühendab meid kõiki. Usku on raske defineerida, kuid see on miski, mida teevad kõik. Ka uskumise eitamine on uskumise vorm: usutakse sellesse, et ei usuta. „Usk ei piirdu niisiis sugugi üksnes religioonisfääriga, vaid on meile igapäevane asi“ – nii on öelnud eesti vaimulik ja teoloog Toomas Paul. Usk on justkui eluhoiak. Seda võib nimetada isegi kellegi või millegi usaldamiseks.
„Elu pühitsust“ läbib üks teema – surm. Kõik, mis raamatus toimub, on üles ehitatud just selle ümber. Kui sureb peategelase Helena ema Eleonora, hakkavad sündmused hargnema. Kohale on kutsutud seitse külalist, kellest igaühel on lahkunu kohta midagi pajatada, ning selle kaudu rullub lugejate ees lahti maailm, kuhu nad igapäevaselt ei satu. See on maailm, kus tuleb mõelda, kus tuleb uskuda ja olla avatud. Kui tulla tagasi romaani ja religiooni seose juurde, siis üheks märgiks võib näiteks lugeda kutsutud peieliste arvu seitse. Seitse on maagiline ja religioosne arv. Autor annab kergete vihjete abil mõista, et ta on romaani kirjutanud siiski väga kindlalt ja teadlikult süsteemselt. Teos algab hüvastijätuhommiku ja Helena unenäoga. Reaalsus ja unenäod on tihedalt seotud – ilma üheta poleks teist, ja vastupidi. Unenäod on meie alateadvuse projektsioonid, kuid samas on nad ka müstilised ja seletamatud. Kuigi neid püütakse mõistusega võtta, ei pruugi see alati õnnestuda. Just unenäod on need, mis ühendavad ema ja tütart. Nende vahel pole alguses tavapärast vanema ja lapse vahelist sidet. Neid seovad vaid aimdused, millesse nad mõlemad usuvad. Helena jaoks on Eleonora alguses vaid talle kunagi elu kinkinud naine. Samas võib väita, et usk on see, mis neid ühendab. Nad mõlemad usuvad millessegi. „Usk on veendumus, mis põhineb inimese võimel mõelda ja tunda“ – see Toomas Pauli ütlus haakub väga hästi ema ja tütre omavahelise maailmaga. Kui nad kohtuvad, on nende ühiseks eesmärgiks mõelda aimdustest ja püüda neid seletada läbi tundmuste. Kuna tütar Helena ei tundnud emaga otsest seost, ei huvitanud teda ka isik, kes võis olla ta isa. Ka see on vihje pühakirjale. Kaudselt võib Helenat seostada Jeesusega. „/…/ [K]es on saadud Pühast Vaimust, ilmale tulnud Neitsi Maarjast…“ – niimoodi seisab apostlikus usutunnistuses. Helena on samamoodi nn Pühast Vaimust saadud. Kuigi ema ja tütre vahel puudus armastuslik seos, ühendab neid credo ning seeläbi üritab Helena psalmidest leida vastust küsimusele, mis teda painab: kuidas jätta hüvasti surnud inimesega? Ta ei leia sealt küll otsest vastust, kuid see paneb teda koos püha isa Adalbertsiga arutlema hoopis selle üle, mis on usk ja kes või mis on loonud meie maailma. Vaimulik kaitseb loomulikult omi seisukohti: „Mina usun, et Jumal lõi maailma ja edasi toimub kõik nii – omne vivum ex vivo – ehk: kõik elav tekib ainult elavast“. Helena aga väidab, et tema usub loodusesse, kuid ka see on siiski vihje religioonile. Deus sive Natura (Jumal ehk Loodus), nagu on öelnud juudi filosoof Baruch Spinoza.
Patukahetsus on üheks uskliku inimese tunnuseks. Eleonora väidab aga, et patukahetsus pidavat olema argpüksi eneseõigustus. See võiks olla vägagi õige. Öeldakse, et Jumal annab andeks kõik patud juba enne, kui inimene ise nende tunnistamise juurde jõuab. See aga tähendaks mõistliku seletusena, et inimene ise on omaenda Jumal ning peab omad teod endale ise andeks andma. Eleonora ülestunnistust, et ta pole usklik, ei saa võtta otsese patukahetsusena ega religiooni tunnistamisena, kuid sellest hoolimata soovib ta oma surma korral saada sellist talitust, mis omane usklikule inimesele. „Kiiduväärt on usklike komme matustel üheskoos palvetada ja psalme laulda kuni surnu kodunt välja saadetakse.“ Siinkohal tuleb mängu tagasi surm. Teoses on surma käsitletud erinevalt ning mitmel korral tundub surm mõistatusena. Mis see surm üldsegi on? Kas see on kõige lõpp või hoopis algus? Vahepeatus? Need küsimused jäävad tegelikult lahtiseks. Kristlus mõistab surma eluringi loomuliku osana ja Jumala palge ette kutsumisena. Apostlik usutunnistus annab vastuse, millesse usub kristlane: „Mina usun Pühasse Vaimusse, üht püha kristlikku Kirikut, pühade osadust, pattude andeksandmist, ihu ülestõusmist ja igavest elu“. Teoses jääb samamoodi kõlama usk uuestisündimisse või tagasipöördumisse maailma, kust keegi tulnud on, sest enesetappu käsitletakse kui minemist koju, kuna ollakse sündinud valesse maailma. Peiesid ehk mälestuslõunaid peetakse lahkunu auks. See on viimane söömaaeg meenutamaks kadunukest. Teoses vaadeldakse seda kui elu pühitsust, see toimub terve öö vältel ning pole konkreetselt aru saada, kas Eleonora teekond lõppeb või hoopis algab. Sest öö on igavene. „Ela mõnusalt. Ela rahus. Elu kaitsku sind. Aamen.“
Teoses on omal kohal ka aeg. Eleonorat vaadeldakse kui minevikku ja Helenat kui tulevikku. Nad on nii sarnased, kuid samas ka nii erinevad. Välja on toodud igavikulisus, mis peaks väljenduma surmas. Kui alguses seda kardetakse, siis aja möödudes hakatakse sellest teisiti mõtlema. Kui rännata koos ühe tegelase Emma Virgoga tagasi aega, mil ta kohtas Eleonorat, jääb kõlama väide, et sõja ajal pole tarvis mõelda elust kui väärtusest. „Sõja ajal pole vaja mõelda tulevikust, sest pole mõtet meenutada minevikku, aga olevikku lihtsalt ei ole. On ainult elu, lühem kui eales. „Proosit! Vita brevis!““ Läbi igavikulisuse jõuame hingelisuse juurde ning sealt omakorda edasi kehalisusesse. Aja möödudes nind sõjaolukorda arvestades õpitakse keha vaatama teise pilguga. Keha ei maksa midagi, vaid hing on väärtuslik. „/…/ [K]eha ilu on mööduv, et vaim on surematu ja koos sellega ka Jumal.“ Hakatakse väärtustama rohkem hingelisust ning üritatakse lahti öelda maisest.
Ajakäsitluses saab vaadelda ka hetki. Kuna teos koosneb mälestustest, saab neid vaadelda kui erinevaid hetki. Iga hetk on eriline ja omamoodi, silmapilk on ainukordne ning täpselt sellist hetke pole kunagi võimalik tagasi saada. Tuleb elada ja nautida hetki, mitte neid kuhugi kaugesse tulevikku edasi lükata. Kui neid ei naudita ja pakutut vastu ei võeta, jäädakse neist lihtsalt ilma. Igale hetkele on omistatud omaette tähendus. Läbi nende meenutuste ja hetkede õpib Helena tundma oma ema. Tema ees avanevad Eleonora uued tahud. Nüüd oskab ta emas näha lisaks boheemlaslikule naisele ka armastajat, sõbrannat, küüditatut, abistajat ja nii edasi. Kõigil peielistel on Eleonorga oma seos, oma hetk, oma mälestus. Aga siiski on elu üks kummaline seoste jada. Elu ja elamist ei saa edasi lükata. Maailmas on asju, mida me ei saagi seletada, igavikulisus on tegelikkuses üks neist. Arvo Valton on öelnud: „Arvad, et kiirustades elad küllalisemalt, tegelikult sa ei märka, kuidas elu mööda läheb. Või ongi see hea, et ei märka?“
Iga mälestus on omaette ka kui tee. Elul on oma rada, mida mööda kulgeda. See võib olla nii sirgjooneline kui ka väga käänuline. Üldjuhul on Saatusel meie kõigi jaoks varuks mõni katsumus. Helena katsumuseks on pärast ema kadumist vastu võtta see naine, kes ta tegelikkuses oli. Lisaks tuleb Helenal tegelda ka tärganud tundega, mida ta polnud varem kogenud – armumisega. See on midagi uudset, mis jõuab temani läbi surma. Armastust on nimetatud kästitööks, see on õrn ja kergesti purunev, kuid kui seda õigesti hoida, siis on see ülim tunne, mida inimene oma maises elus tunda saab. Kui armastus on piisavalt jõuline, on see ka surmast tugevam. Helena ei jäta külmaks inimest, kes on tulnud matustele vaid kohustusest ja isegi kättemaksust oma isa surma pärast. See igavikuline öö aga muudab neid mõlemaid ning Uga Todhauzens hakkab Helenas nägema valgust. Valgus sümboliseerib puhtust ja avanemist, võiks isegi öelda, et pühadust. „Surmal pole ei valgust ega varju.“ Aga elul on valgus. „Todhauzens vaatas Helenale otsa ja nägi, et valguskaar suletud teokarbi ümber on muutunud palju suuremaks. See vaatas Helena silmist pärast nutmist vastu. Ja Todhauzens silmitses seda aralt.“ Ka Piiblis on öeldud, et tuleb uskuda ja kõndida valguses, sest ainult nii sünnitakse valguse lasteks.
Kui võtta kokku nii Eleonora elu, Helena rännak läbi aja ning nii eneseleidmise kui ka religioossuse käsitlus teoses, hakkame vaikselt jõudma lõpusirgele. Kuna teos on üles ehitatud surmale tuginedes, siis ka lõpetus ei saa sellest üle ega ümber. On öeldud, et pääsemine on vabanemine patu meelevallast. Sellest lähtudes on surm kui vabanemine, kui uue igavikulisuse alus. Me usume erinevaid asju. Mõni usubki, et surm lõpetab kõik, et pärast surma on vaid tühjus. Mõne jaoks tähendab surm vaid hetkelist peatust. Surm on midagi müstilist ja maavälist. Nagu öeldud, siis surma ei tohiks karta, sest kunagi tabab see meid nii või naa, kuna kõigile on ette määratud tema aeg ja ajalisus. „Kes surnud on, see elagu, kes elab, see surgu.“
Birgit Käärik (1992) õpib Tartu Ülikoolis eesti ja soome-ugri keeleteadust ja on EELK Tartu Peetri koguduse liige.
