Risti vastupidi põhjamaisele juulikuisele suveunele on Eesti meedias ja sotsiaalvõrgustikes märgata aktiivset arutelu. Mõnevõrra tahaplaanile jääva Kreeka kõrval on eelkõige küsimus pagulastes. Valitsus kujundas kümmekond päeva tagasi esialgse seisukoha pagulaste vastuvõtmise küsimuses (vt ERR-i uudis ja ERR-i uudis), mis seisneb selles, et – õnneks! – ollakse valmis põgenikke vastu võtma, ning hinnangus, et 150 kuni 200 pagulast kahe aasta jooksul kokku on Eestile võimetekohane. Kahtlemata eeldavad need seisukohad ühiskonna jaoks rohkemat selgitustööd, kui seni on õnnestunud teha – võib-olla siin siiski on olnud riigisektor puhkustega liiga ametis.
Kõige tähelepanuväärsem tõik senistes põhjendustes on minu ning kahtlemata ka paljude selle loo lugejate jaoks olnud seisukoht, et Eestis eelistatakse kristliku taustaga põgenike vastuvõtmist. Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna lausus 30. juuni pressikonverentsil: „Tähtis ei ole mitte isegi ju niivõrd palju rahvus, vaid kultuuriline taust. Me oleme ju kristlikus kultuuriruumis paiknev riik. Ja kui me vaatame ka nende pagulaste taustu, siis just nimelt kristlased on need, keda väga tõsiselt on taga kiusatud. Ja see võiks olla ka üks aluseid (otsustamaks), keda me saaksime siia kutsuda“ (vt ERR-i videolõiku).
Tähelepanuväärne on olnud ka EELK-s kõrgeimal tasemel toimuv diskussioon. EELK kirikuvalitsus pidas 16. juunil istungi ning saatis siseministrile kirja sõnadega: „Pagulaste integreerimise tulemuslikkusele on määrava tähendusega meile saabuvate inimeste religioosse tausta sarnasus võrreldes meie omaga. Arvestades tänaseid kohalikke olusid ning koguduste töötegijate ja liikmete ettevalmistuse taset, on kristlastest pagulased need, keda meie kirikud kõige paremini saavad ja oskavad aidata“ (EELK pressiteade). Väljendati ka soovi aidata oma võimaluste ja kompetentsi piires kaasa pagulaste vastuvõtmisele ja nende tuleviku korraldamisele Eestis (samas).
EELK piiskoplik nõukogu pidas 3. juulil, vahetult pärast valitsuse seisukohtade väljaütlemist erakorralise istungi. Pressiteates öeldakse, et „EELK toetab riigi soovi võtta vabatahtlikult vastu kindel arv kristlastest põgenikke, kelle väljavalimiseks soovib riik moodustada vastava komisjoni“ (EELK pressiteade), ning lisatakse assessor Ove Sanderi sõnad: „Aidates kristlasi, aitame ühtlasi teadvustada usuliste ja etniliste vähemuste tagakiusamist maailma erinevates piirkondades ning väljendada kannatajatele solidaarsust ja pakkuda oma konkreetset abi“ (samas). Veel otsustati teha riigi esindajatele ettepanek EELK oma ametlike koostööpartnerite ringi kaasamiseks. Paluti „nimetada vastavasse komisjoni täiendavalt ekspert, kes on pädev otsustama põgenike tegeliku usulise kuuluvuse üle“ (samas).
Nagu öeldud, õnneks on valitsus võtnud seisukoha, et pagulasi tuleb Eestil vastu võtta. Ja õnneks on EELK tundnud probleemi vastu sügavat huvi ning valmis samuti panustama pagulaste integreerimisse. Piiskopliku nõukogu otsust vahendav pressiteade rõhutab positiivset tegevuskava, uutest väljakutsetest tõusvat kasu Eesti ühiskonnale ning Luterliku Maailmaliidu rolli eestlastest sõjapõgenike vastuvõtmisel Teise maailmasõja ajal ja järel. Olen selliste arengute üle viimastel nädalatel õnnelik, sest olen veendunud, et pagulasi Põhja-Aafrikast, Lähis-Idast, Ukrainast ja mujaltki vastu võtta on meie kohustus, kui tahame olla kristlikult ligimestele mõtlevad inimesed, aga ka euroopalikke väärtusi tunnistavad (Euroopa Liitu astumisega selle vastutuse nimelt võtsime) kodanikud.
Üks asjaolu teeb mind siiski rahutuks ning sellepärast kirjutangi. Soovin nimelt EELK-lt, teistelt Eestis tegutsevatelt kirikutelt, Eesti Kirikute Nõukogult ja Eesti riigisektorilt mõnevõrra avatumat suhtumist pagulaste usulise kuuluvuse küsimusse. Esimene põhjendus tuleneb Eesti ühiskonna „kristlikku kultuuriruumi kuulumise“ argumendi reflekteerimatusest, teine põhjendus usu-, mõtte- ja sõnavabadusest, mida kindlustab meile meie põhiseadus.
Margus Tsahkna põhjendus meie kuuluvuse kohta tundus ühe poliitiku suust kahtlemata ootamatult. Kui palju on siis meie poliitikas kristlikku argumenti kasutatud? Jah, muidugi siin-seal on poliitikute keel libastunud, aga mõnda põhimõttelisse otsusesse ei ole vist see argument jõudnud. Kõige tugevamalt kajastati „kristlikku argumenti“ meedias vaidluste ajal kooseluseaduse üle, kõige rohkem möödunud aastal. See jõudis ka riigikogu ja valitsuse liikmeteni ning nende kõnepruuki. Tol korral muidugi – nagu võis tähele panna – kasutati „kristlikku argumenti“ suisa vastupidistes kontekstides, nii kooseluseaduse poolt kui vastu. Praegu on olukord teine: pagulaste vastu ei ole ametlikul tasandil kristlikult argumenteeritud (ma ei peatu siinkohal sotsiaalmeedias vohavatel emotsioonidel, mida on enamasti raske üldse kuidagi kristlusega siduda). Aga huvitav on nüüd ja eriliselt, kuidas meie maailma mastaabis silmatorkavalt väikese kirikusse kuulujate protsendiga riigist on saanud kristliku taustaga ühiskond. Seni on loodetud poliitilist, majanduslikku jm kasu ikka pigem meie usuvabadusest, usulisest mittekuuluvusest. Normaalne on eeldada sellist asjade käiku, nagu riigikogu põhiseaduskomisjoni 1. juunil langetatud otsus, et teise ülestõusmispüha riigipühaks kuulutamise eelnõu ei vääri riigikokku edasi saatmist. Komisjoni esimehe Kalle Laaneti sõnad sealjuures olid sellised: „Eestis puudub teise ülestõusmispühaga seotud oluline kultuuriline taust või traditsioon, mis põhjendaks selle tähistamist riigipühana“ (ERR-i uudis). Ja seda risti vastu peaaegu kõikidele Euroopa riikidele.
Seega võib lihtsustatult kokkuvõetuna tunnistada, et meie „kristlikusse kultuuriruumi kuulumine“ on reflekteerimata suurus. Loomulikult meeldib kirikute liikmetele ja juhtkondadele mõelda, et meil on kristlik taust – ajalooliselt osaliselt ongi –, aga kultuuriruumi argumenti ei saa ilma pikemata valitsuse tasemel kasutada. Leian, et riiklikul ja ühiskondlikul tasemel peaks arusaamine meie kristlikust kuuluvusest olema palju levinum, selleks et sellele iseenesestmõistetavana toetuda saaks. Seega, miks selekteerida pagulasi nende usulise kuuluvuse järgi? Miks peaks kuuluma vastavasse komisjoni lausa kirikute esindaja? Siin ootan valitsuselt ja ametnikelt selgemaid põhjendusi.
Minu teine küsimus on seotud usuvabadusega. Kui me kuhugi kindlamalt kuulume, siis sellesse kultuuriruumi, kus kehtib usuvabaduse printsiip. Põhiseaduse tasemel. Küllap on pagulastega seotud mured suuresti seotud islamismi ohuga (Eestis levinud ebalusele ja emotsioonidele tugineval rassismil pole siinkohal põhjust peatuda). Kardetakse fanaatilist moslemit, ilmselt omades alatihti ka põhjendamata ettekujutust, et iga moslem on fanaatik. Moslemeid on aga igasuguseid, moslemeid on maailmas oluliselt rohkem kui miljard, ekstremistide hulk nende seas on mõõdetav aga vaid tuhandetega – seda ei peaks olema vist raske ette kujutada. Kristlaste kõrval kannatavad Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas täpselt samamoodi moslemid, kui nad ei kuulu „õigesse“ harusse või ei ole nõus tunnistama šariaati äärmuslikul kujul. Pagulane, kes põgeneb surmahirmus kodumaalt, võib olla nii kristlane kui moslem. Ja lisaks võib ta olla veel uskmatu, ateist ja kõike muud. Ka need põhjendused on olnud piisavad põhjused tapatööks.
Aga tagasi meie usuvabaduse juurde. Tuletan meelde, et Eestis on moslemi kogukond väga vana. Tõenäoliselt olid esimesed tatarlastest moslemid siin olemas juba hiljemalt 17. sajandil (vt nt siit). Nad on olnud meie ühiskonna loomulik koostisosa aastasadu (muuseas, ka ateism on meil mõõdetava ja loomuliku suurusena kohal vähemalt sadakond aastat). Kui kasutada poliitiliselt argumenti, et selekteerime pagulasi seepärast, et meie kultuuriruum on kristlik, või seepärast, et eelkõige kristlasi kiusatakse taga, tekib küsimus, kuidas vaadata silma meie Eesti moslemitele. Nemad (nagu muuseas ka ateistid) elavad siin ometi teadmises, et meil on kultuuriruum, mida sätestab muu hulgas just usuvabadus. Kui Eesti moslemid on integreerunud Eesti ühiskonda, siis miks peaks see olema võimatu uutel, pagulastest moslemitel?
Loomulikult on kõigel sellel veel inimõiguste argumendi maik küljes. Universaalsed inimõigused, mida Eesti on 1990. aastatest alates järjekindlalt tunnistanud, ei luba ohus olija ehk põgeniku puhul selekteerimist. Või olen ma millestki valesti aru saanud? Ka siin tuleb vist valitsusel ja kirikutel teha mõnevõrra kodutööd, et oma seniseid väljaütlemisi põhjendada. Kardan siiski, et katse eristada „kristlikku pagulast“ „mittekristlikust pagulasest“ jääb algusest peale savijalgadele.
Ceterum censeo: Siinse kirjatüki teema ei ole kristlik arusaam sellest, kes on ligimene. Sellest on juba kirjutatud, ehkki ka seda mõistet soovitakse jätkuvalt mõista selekteerivana. Just kristlasena olen veendunud, et eelnenud juttu ei peaks üldse kirjutamagi, sest kristlikust arusaamast ligimese kohta tuleneb eelkõige meie kohustus hädasolijat aidata, olenemata päritolust, usutunnistusest või muust.
P.S. Arvamusloo kirjutamise ajal ei olnud autor veel teadlik Kaarel Tarandi arvamusartiklist ajalehes Postimees ning teistest järgnevatest arvamusavaldustest. Ka esindab autor siin enda ja ainult enda seisukohti.
Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
