Põgenike ja immigrantide teemal on viimasel ajal kõneldud palju. Raske on siinjuures seisukohta võtmata jätta, eriti kui ennast igati ontliku kodanikuna tunda soovitakse. Samas tuleb vahel ette ka äärmuslikke arvamusi. Ühe äärmuse esindajad pooldavad mudelit, mille poole Rootsi praegu näib suunduvat – võtta oma maale vastu kõik, kes seda soovivad. Teise äärmuse valinute valik on veelgi lihtsam: „Kui on must, näita ust!“ Enamik tavainimeste arvamusi jääb aga kusagile vahepeale. Hea meel on näha, et meie ühiskonnas on alanud antud teemal emotsionaalne, kuid samas tasakaalukas ning laiapõhjaline arutelu. Samuti peaksid ristiinimesed endalt küsima: kuidas suhtume põgenike ja immigrantide küsimusse meie kristlastena?
Täpsustuseks
Kõigepealt tahan selgitada, et oma arvamusloos ma soovin ja samas ei soovi tõmmata väga jäika piiri põgenike, pagulaste ja muude immigrantide ehk sisserändajate vahele. Selle aluseks on antud temaatika komplekssus: üks põhjusi, miks põgenikud tekivad, on minu arvates olnud nõndanimetatud arenenud maailma immigratsioonipoliitika kitsamas mõttes ning välis- ja majanduspoliitika sisserändajate sihtriikide suhtes. Teine põhjus on praktiline: kuivõrd sisserändajad on tihti enda dokumendid ise hävitanud ja varjavad oma päritolumaad, et neid „mugavuspõgenikena“ tagasi ei saadetaks, siis on saabujatega tegelevatel inimestel tegelikus elus üsna raske vahet teha, kes põgeneb, et oma elu päästa ja kes paremat elu otsima.
Tundub selge, et kui tegemist on ISIS-e eest Süüriast või Iraagist põgenevate kristlastega, siis ristiinimestena peaksime nad igal juhul Eestisse vastu võtma. Nad ei saa jääda kodumaale, sest siis saaks neist päris tõenäoliselt ühtlasi ka usumärtrid. Raske on leida argumente, miks keelduda neid Eestisse lubamast. Samas ei ole pilt alati nii ühene. Neist riikidest põgeneb ka moslemeid. Ning nagu öeldud, on tegelikus elus raske vahet teha, kes tuleb ja miks. Pealegi on meie kui vastuvõtjate poolt vaadates kõigi sisserändajatega selles mõttes sama lugu, et tulgu nad Ukrainast, Somaaliast või Iraagist, igal juhul on tegemist täiesti võõrast keele- ja kultuuriruumist pärit inimestega. Nende lõimimine ei ole kindlasti lihtne. Kahtlemata on see raskem, kui oli eestlastest väljarändajatel Teise maailmasõja järel kohaneda Rootsis või Kanadas. Pole vaja pisendada selle väljakutse suurust, mis meie ees seisab.
Kuhu me minna tahame?
Minu hinnangul ei saa sisserändajate, põgenike probleemi vaadelda kui isoleeritud fenomeni. Isegi, kui mööname, et Vahemerel on viimastel aastatel „põgenike tulekahju“, siis kusagil pole kirjas, et Eesti kui riik ja ühiskond peaks olema tuletõrjeühing. Me ei saa esmasena lähtuda mitte probleemist, vaid sellest, kes me ise oleme. Kuhu me ühiskonna ja rahvusena minna tahame? Mida me suudame? Nendest küsimustest alustades vaatame otsivalt ringi meie suure narratiivi suunas. Kusagil ta peaks olema, kuid hetkel me teda ei silma. On poliitikuid, kes koguni on kahelnud selle vajalikkuses. Samuti on inimesi, kes on täielikult kaotanud usu ta olemasolusse. „Oma laulu ei leia ma üles,“ nagu tõdeb Leelo Tungal. Nad pooldavad immigrantide vastuvõttu iga hinna eest, isegi kui kaugemaks tagajärjeks on eesti keele ja kultuuri häving ning meie identiteedi kadu rahvusena. Siiski on meil lootust. Senikaua, kui suure narratiivi otsingud käivad, saame lähtuda tervest mõistusest ja meie põhiseadusest. Selle sissejuhatuses on öeldud, et Eesti riigi olemasolu üks mõte on „tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade.“ Kui me ei tea üksikasjalikumalt muud, kuhu minna, siis seda me ometi teame. Ning seda ei tohiks tähelepanuta jätta.
Kuidas me sinna jõuame?
Siinjuures tekivad aga eriarvamused selles osas, kuidas ikkagi eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine tagada. Ühed tõdevad, et kuna Eestis on kolmandik elanikest venekeelsed ja omakorda pooled neist on koguni sündinud väljaspool Eestit, siis on Eesti omal ajal juba vastu võtnud palju rohkem immigrante kui enamik Euroopa Liidu riike. Ning enamate vastuvõtmine oleks liiast – las teised teevad ka oma osa. Vastasel korral kardetakse konflikte uusasukate ning rohkem või vähem põliste elanike vahel rahvuslikul, kultuurilisel või usulisel pinnal. Teised seevastu rõhuvad kaastundele põgenike vastu ning sellele, et Euroopa kultuuriruumi kuuludes ning sellega lõimitud olles on väga loomulik, et aitame teistel riikidel põgenikke vastu võtta. Samuti hoiatatakse kapseldumise ohtude eest. Meil on vaba riik. Kui seda olukorda kasutades paljud eestlased jätavad kodumaa, siis kes siia lõpuks üldse alles jääb? Kes on tulevikus elanikud sellel maal ja kes peaks teenima vanadele kojujäänutele pensioni, kui noored on läinud laia ilma õnne otsima? Kui meil ei ole võtta head lahendust, et noored koju jääksid ja vanemaid üleval peaksid, siis ehk peaksime kasutama halvemat lahendust, võttes vastu võõraid, kes tööd teha soovivad ja oskavad?
Nii palju küsimusi ja nii vähe häid ja lihtsaid vastuseid.
Kas armastame ennast?
Kristuse sõnad, millega ta võtab kõik käitumisjuhised kokku nõndanimetatud kuldreeglisse, kõlavad järgmiselt: „Armasta ligimest, nagu iseennast!“ Siin peame kõigepealt küsima: „Kui palju meis on eneseväärikust? Kas peame endast lugu, oleme leppinud sellega, et meil ka puudusi on, teadvustame esmalt enda soove ja piire ja vajadusi, armastame end?“ Kui ei, siis kuidas suudaksime eales seda pakkuda teistele?! Inimene, kes on otsustanud elada paadialusena, ei saa pakkuda tema juurde asunule kõigi mugavustega elutingimusi. Pean silmas kõne all oleva immigratsiooniteema kontekstis seda, et esmasena peaksime ikkagi enda jaoks vastu võtma selle riigi põhiseaduse mõtte, mille kodanikud me oleme: tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimine läbi aegade. See peaks meile olema esmane. Kas ja kui paljud sisserändajad seda soodustavad või takistavad,selles osas me arutelu vajamegi.
Kas armastame ligimest?
Kristus räägib meile ligimesearmastuse kohta veel seda, et peaksime tegema teistele seda, mida tahame, et meile tehakse. Kõne all oleva teema puhul tundub loogiline, et riigina tahame seda, et teised riigid aitaksid meil põhiseaduses mainitud sisu täita. Et Eesti kestaks ja jääks iseendaks. Nii peaksime omakorda tegema ka neile riikidele, kust ettevõtlikumad inimesed meile tulema kipuvad. Meie peamine siht ega ka retoorika immigratsiooni põhjenduseks ei saa olla sisserännanute siialubamine sel eesmärgil, et nad teeksid meie eest ära „mustad tööd“, mida me ise teha ei taha. Ei saa olla ka immigratsiooni sihtriikidest ajude äravoolu soodustamine, et need „ajud“ aitaksid meil siin meie elu edendada. Ei saa olla ka selles, et haletsusest luua Eestisse suuri pagulaskeskusi, kus sisserännanud kuidagi vegeteerida saaksid – nad just ei sure, kuid nende elul puudub ka sisu ja sidusus, sest põgenikelaagris ei leidu ju suurt muud tegevust, kui seda laagrit suuremaks ehitada. Meie peamine siht siin Euroopas saab põhiliselt ja valdavalt olla ühene: soodustada seda, et inimesed mujal ei muutukski immigrantideks, vaid teeksid endi elu paremaks omaenda maal ja leiaksid enestele seal koha ning elusisu. Kõik muu poliitika paistab olevat suuresti asendustegevus.
Mil moel saame aidata?
Selles võtmes vaadatuna ei peaks Euroopa ehk mitte ainult arutama põgenikekvoote, vaid ka seda, kuidas näiteks teha võimalikuks Aafrika riikide kaupade eksport Euroopa maadesse. Seda nii põllumajandustoodangu kui ka muus osas. Selle asemel, et maksta pagulastele elatisraha põgenikelaagreis, tundub elutervem lubada neil meile sisse vedada kaupu ja maksta neile töö ja toodangu eest. Samuti saaksime taolisi riike aidata süsteemsete koolitusprogrammidega väga erinevatel aladel. Seega, meie tegevus peaks olema suunatud sellele, et soodustada põgenikke tootvate rahvaste head käekäiku ja toimetulemist, nii nagu seda ka enestele soovime. Mitte aga soodustada nende riikide inimestest tühjenemist. Minu arvates võiks see olla ka Eesti sõnum Euroopa Liidus. Esmasena abi kohapeal, mitte aga põgenikevoolu sujuvamaks muutmine.
Millised oleks lahendused?
Ajalugu vaadates tundub niimoodi, et edukalt suudab siin ilmas toime tulla rahvas, kes suudab leida tasakaalu muutuste ja enda identiteedi säilitamise vahel. Rahvad ja riigid, mille on üle võtnud neist palju tugevamad sissetungijad, on ajaloo areenilt kadunud. Samas on ka palju näiteid suurte ja väikeste rahvaste kohta, mis endasse sulgudes pikka aega küll suutsid välismõjusid vältida, kuid ühel hetkel tungis muutunud maailm neile ikkagi vägisi sisse. Siis on neid riike ja ühiskondi lühikese aja jooksul vapustanud vallutused, rahutused ja segadused. Neil tuli ikkagi muutuda, kuid nüüd juba suurte kannatuste ja vahepealse kaose hinnaga.
Elujõulised tunduvad olevat rahvad ja tsivilisatsioonid, mis suudavad muutusi endasse võtta mõõdukalt ja endale jõukohases tempos. Selline protsess sarnaneb kisselli valmistamisega: puistates tärklisepulbrit potti kuuma mahla hulka, pääseme küll kiiremini ja vähema vaevaga, kuid tulemuseks on ebaühtlane ja maotu segu, kus vedelam osa vaheldub tärkliseklimpidega ja lõpptulemus ei ole kellelegi suupärane. Hea kisselli saamiseks tuleb tärklis vastu võtta teatud tingimustel: vees lahustada ja valada potti vähehaaval, samal ajal hoolega segades. Kas ma pooldan siis võõraste täielikku assimileerimist ja eestlasteks muutmist? Ei, vaid nende lõimumist meie ühiskonda. Assimileerimisega oleks tegu siis, kui tärklis keeta vedelaks mahlaks – tema esialgsed omadused on täielikult kadunud. Kui seda aga teha parajal moel, siis tekib uus kvaliteet: mahlast ja tärkliselahusest saab kokku kissell. Seda varem seal ei olnud, seega ei ole tegemist kummagi osapoole assimileerimisega, vaid sünteesiga, jõudmaks uuele tasandile.
Nõndasamuti tundub olevat ka kultuuride ja rahvuste kokkupuutumisega. Me saame võõraid oma ühiskonda vastu võtta meie tingimustel, nõudes meie rahva ja olude aktsepteerimist. Sealjuures ei saa ega pea me nõudma neilt omaenda näo kaotamist. Mõlemalt poolelt on vajalikud kompromissid, kuid enesesalgamiseni langemine on lubamatu. See oleks lugupidamatu kas meie või nende suhtes. Ainult nii saame lahendada Eesti ees seisvaid olulisi probleeme. Nagu näiteks rahvastiku vananemine ja Eestist lahkumine. Küsimust, kuidas leida Eestisse kvalifitseeritud tööjõudu alates laevaehitusest ja lõpetades IT- sektoriga. Koos uute inimeste saabumisega tulevad meile ka uued ideed, mida peaksime 21. sajandi maailma keerukate väljakutsetega ette võtma. Uued head mõtted sünnivad meie ja tulijate panuse sünergiast, mitte aga meie suuremast rabelemisest enda suletud „konnatiigis.“
Pikaajaline immigratsioonipoliitika
Seega vajame mitte niivõrd „põgenike tulekahju kustutamist“, kuivõrd mõõdukat ja kaalutletud muutust Eesti immigratsioonipoliitikas, mis annab pikaajalisi tulemusi. Me peaksime Eesti ülikoolidesse lubama kergemini õppima (ning hiljem meile tööle) tulla inimesi kõikjalt maailmast. Tegema lihtsaks tööloa alusel meile elama asumise inimestele, keda kõige rohkem vajame. Näiteks infotehnoloogia, meditsiini, tööstuse vallas. Need inimesed toovad endaga kaasa uue ja värske arenguhoo ning neil on hea põhjus meile jäämiseks: meil on vaja neid ja neil on vaja meid. Samuti saadavad need inimesed tavaliselt raha oma vaesemasse riiki maha jäänud kaugematele sugulastele, parandades nonde elujärge asukohamaades ning muutes nende massilise Euroopasse valgumise vähemtõenäoliseks. Ühtlasi oleksid nad immigratsiooni sihtkohariikides kõige paremad rohujuuretasandil eluterve lääneliku eluviisi teavitajad: „Sa oled oodatud Eestisse, kui sind ootab siin töö või soovid midagi kasulikku õppida!“
Ma ei ole vastava ala spetsialist ja ei oska vastata küsimustele, kas peaksime igal aastal vastu võtma mitusada või mitu tuhat immigranti. Selleks tuleks teha põhjalikud uuringud ning vastavalt immigrantide vastuvõtmise tagajärgedele neid arve jooksvalt muutma. Kindel on see, et neil inimestel peab meile tulekuks olema kindel põhjus, nad peavad üles näitama soovi ära õppida eesti keel ning nende koondamist getodesse tuleks vältida.
Eesti sõnum Euroopa Liidus
Seega tundub, et lahendusi on. Kuna Eesti on enda rahvaarvu kohta juba ebaproportsionaalselt palju panustanud näiteks NATO sõjalistesse operatsioonidesse, hoidnud tasakaalus oma riigieelarve ning teinud muidki asju tublimalt kui paljud teised Euroopa Liidu liikmed, siis peaks meil olema nüüd käes see hetk, kus me enam „nahast välja pugema“ ei pea, et teistele iga hinna eest meeldida. Vaid suundudes oma eesistujarolli poole 2018. Aastal, saab Eesti ka esitada olulisi küsimusi ja vajadusel jääda eriarvamusele. Miks ei võiks Eesti esitada Euroopa Liidus selliseid küsimusi:
1) Paadipõgenike teema on pakiline, kuid mida me Euroopas oleme reaalselt selleks ära teinud, et neil inimestel oleks vähem põhjust oma asukohamaadest üldse paatidesse põgeneda? Mis on ära tehtud majanduslikult? Mida oleme ära teinud Liibüa või Iraagi poliitilise stabiilsuse soodustamiseks?
2) Mis on see hea põhjus, miks Euroopa Liit näeb tähtsana ainult Vahemere põgenike vastuvõtmist? Miks ei võiks Eesti kehtestada kindlat kvooti, mille sisse mahuvad põgenikud ja immigrandid ka muu maailma pingekolletest, näiteks Ukrainast?
3) Kuidas kavatsetakse tõestada, et paadis olev inimene on sõjapõgenik, mitte aga majanduspagulane? Ilmselt oleks loogiline sisse seada mehhanism, mille kohaselt põgenikena võetaks vastu ainult need sisserändajad, kes suudavad dokumentaalselt või muul viisil oma isikut ja elukohta tõendada, näidates seega, et nad tõepoolest sõjakolletest pärit on. Ehk varjupaiga taotleja identiteedi ja abivajaduse tõestamine oleks põhiliselt tema enda vastutada, mitte aga vastuvõtjate hooleks.
Kokkuvõtteks
Minu arvates oleks immigratsiooniküsimuste puhul vajalik vaadata kogu konteksti laiemalt. Me ei saa Eestis endasse sulguda, kui tahame rahvana mitte ainult püsima jääda, vaid ka edasi areneda. Ning samas ei saa me lähtuda ainult maailma hädadest nagu näiteks paadipõgenike laine, vaid lähtuma peame eelkõige iseendast. Ainult sel juhul saame luua kõik-võidavad- tüüpi olukorra ning probleeme lahendada, mitte aga neid oma maa ja rahva tulevikku sisse programmeerida. Peame looma olukorra ja tingimused, kus meie vajame mõõdukat hulka sisserändajaid ja nemad vajavad meid.
Kristlikust vaatevinklist nähtuna on immigrantide näol tegemist Jumala enda saadikutega. Paljudele meist tunduvad nad lõpmata võõrastena oma nahavärvi, keele või religiooni tõttu ja seega tahaksime neid vältida. Nad on ebatavalised, seega on nad õudsed. Me ei tahaks neist midagi teada, sest kardame enda usu, keele ja kultuuri – enda identiteedi püsimise pärast. Ometi on nad olemas. Nad on sekkunud ka meie maa ja rahva ellu vastu meie tahtmist. See annabki alust arvata, et siin peab olema Kõigekõrgema enda käsi mängus. Carl Gustav Jung on öelnud: „Jumal on nimi, millega ma määratlen kõiki asju, mis ristuvad minu tahtelise eluteega vägivaldsel ja pöörasel moel; kõik asjad, mis nurjavad mu subjektiivseid vaateid, plaane ja kavatsusi ning mis muudavad mu elukäiku parema või halvema poole.“ Jumala saadikud on tihti tülikad ja me ei oska nendega midagi peale hakata. Sest me ei näe kaugemale, kui meie loomulik inimlik piiratus seda võimaldab.
Juutide ainsast templist, kus Jahve ise elas, on saanud Nutumüür. Nüüd on iga uskuja Jumala tempel. Sellal, kui germaanlaste süüdatud Rooma põles ja kristlik maailm näis olevat sellega lõplikult hävinud, olevat Augustinus selles linnas kirjutanud oma teost „Jumala linnast“, milles tõdes, et Jumala riik ei hävi ka maise riigi hävides. Täna on sealt Roomast lähtunud kristlik usk täitnud kogu Õhtumaa ja levib jõudsasti Aafrikas. Me ei tea, mis on kõrgemalt poolt tulema mõeldud. Mis saab Euroopast uue alanud rahvasterändamise tulemusena. Küll aga ei pea me kartma endi hävimist. Kolmandal päeval surnuist ülesäratamist on ennegi olnud. Ta oli evangelist Matteuse järgi Iisraelist Egiptusse läinud põgeniku Poeg. Hiljem olevat Kristus kodumaale tagasi sisse rännanud. Hea, et ta vastu võeti.
Aare Luup (1973) on EELK reservvaimulik.
