Religioon ja savantism – mida uskus Heimar Ilves?

Eestis elanud Heimar Ilvest (1914-2002) teatakse väljaspool muusikaringkondi üpris vähe. Ta oli helilooja ja muusikaajaloo õppejõud, kes komponeeris muude heliteoste kõrval kuus sümfooniat ja pidas loenguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis aastatel 1950-1965. Peale heliteoste ei ole Heimar Ilves midagi kirjutanud, ta pole avaldanud ühtegi artiklit ega raamatut. Siiski oli tema mõju Eesti muusikaelule väga suur, paljuski on just tema intellekt saanud mitmete muusikute ja heliloojate edule kaasaaitajaks. Heimar Ilvese vastu huvi tekitamiseks võib mainida mõned faktid – ta oli erakordsete võimetega muusikaline savant, kellele jäi alatiseks meelde iga muusikateos, mida ta iganes tähelepanelikult kuulanud oli. Muusikaajaloo õppejõuna ei kasutanud ta loengus noote, vaid mängis teoseid klaveril peast ette. Arvatavasti oli tal ka fotograafiline mälu. Alo Põldmäe sõnadega: „Tema võimed olid kirjeldamatud. Ta suutis käigu pealt mängida teoseid teises helistikus, näiteks Bachi prelüüde ja fuugasid“.^[1] Heimar Ilves oli ka väga religioosne inimene, kuigi ta ei haakunud ühegi konfessiooniga, tema filosoofilised vaated olid lähedased Lev Tolstoi omadega. (Leho Muldre) Siinses kirjutises uurin Ilvest kui inimtüüpi, muusikalist savant’i, kasutades ajakirjanduses ja muus meedias kättesaadavat materjali.

Evolutsioonilise psühholoogia järgi ei anta inimesele kognitiivseid võimed tasuta, vaid iga erakordse võime eest tuleb ka lõivu maksta. Inimese ajus, kellel on savant’i võimed nt muusikas, leidub kognitiivne moodul, mis kuulmismeele kaudu sisenevat infot talletab otsejoones pikaaegsesse faktimällu. Meeltega seotud mooduleid leidub kõikidel inimestel, kuid savant’i moodul töötab kesksest informatsioonitöötlusest iseseisvalt. Sisse tuleva info talletamiseks ei pea see isik end tahtlikult pingutama, talle lihtsalt jääb kõik meelde. (Fitzgerald 2005, 21) Näiteks võib tuua tänapäeval tegutseva muusikalise geeniuse Derek Paravicini (sünd. 1979), kelle mälu salvestab igasuguse muusika, mida iganes kuuleb, ning ta võib seda klaveril esitada. Kuid Derek Paravacini on puudega savant. Ta on sünnist saati pime ning tema verbaalse kommunikatsiooni võimed on 4-aastase lapse tasemel. Hoolimata sellest, et ta vajab igapäevases elus pidevat hooldust, on tema klaverimäng erakordselt virtuoosne, tema ande õitsenguks loodi ansambel Paravacini Quartet, mis esitab muusikat paljudest žanrites. Tema näol on tegemist autistliku savant’iga, kellel on erakordne anne teatavas kitsas valdkonnas. Erakordsete võimetega savant peab maksma lõivu sellega, et sotsiaalsed moodulid tema ajus on häälestatud nõrgalt, teisisõnu ta on autismispektris.

Heimar Ilvest on paljud nimetanud geeniuseks, kelle absoluutne muusikaline mälu ei olnud mitte kehvem kui Šostakovitšil või Rahmaninovil. (Jaan Rääts) Heimar Ilvese muusikalise talendi kaliiber ei jäänud kindlasti alla ka W. A. Mozartile ega L. van Beethovenile, kelle kohta leiduvad uurimused, et nad olid autismispektris. (Fitzgerald 2005, 153-167) Nende suurte heliloojate geniaalsus sisaldab peale eriliste kognitiivsete moodulite, mis leiduvad Derek Paravacinil, ka keskse infotöötluse kõrgendatud võimekust. Keskse infotöötluse võime on vajalik, et hoida alal inimese täidesaatvat toimekust (inglise keeles executive function). See sisaldab võimet eraldada olulist ebaolulisest, mitte takerduda pisiasjadesse. Väga tugevalt häälestatud sensoorsed moodulid koormavad inimese meeled sageli üle, mis raskendab info töötlemist täidesaatva funktsiooni seisukohalt, see tähendab sisust või tähendusest lähtudes. Täidesaatev võimekus on oluline ka inimese mina toimimise jaoks, pidev infotulv muudab enesetaju hapraks. Autismispektris isiku täidesaatev toimekus on sensoorse ülitundlikkuse tõttu pidevalt ohus, ta peab oma „mina“ funktsionaalsuse nimel pidevalt tööd tegema.

Heimar Ilvese puhul kehtib analoogia Uku Masinguga, kes samuti oli erakordsete võimetega savant ja kes minu hiljuti avaldatud uurimuse valguses oli autismispektris.^[2] Enn Vetemaa on Heimar Ilvest võrrelnud Uku Masinguga järgnevas sõnastuses: „Minu kodu lähedal, Niguliste kiriku kõrval elas Heimar Ilves – üks kummaline, eriti andekas mees, kes oli ka mu õppejõud konservatooriumis. Tema oli Uku Masingi moodi mees, ka fenomenaalne tegelane. Sinna kogunes erudeerituid inimesi ja seal nägi väga palju kauneid naisi. Ilves oli paranoiline ja geniaalne ühekorraga. Kui Masing suutis korraga endale terve lehekülje meelde jätta, siis Ilvesel oli absoluutne muusikaline mälu – mis on päris suur õnnetus. Kogu muusika, mis ta oli kunagi kuulnud, jäi talle raudselt meelde ja ei läinud enam iialgi peast ära. Me alguses väga ei uskunud seda. On musikaalseid inimesi, kes mängivad näiteks terve “Padaemanda” ära, neid on vähe, aga on. Tegime Ilvesega niisuguse katse, et küsisime: “Kas te, härra Ilves, võite mängida “Padaemanda” teise flöödi partiid läbi kogu ooperi?” Ilves ütles: “Miks ma ei või!” Ja hakkas peale: till… till… tii-tii… kolmkümmend sekundit pausi. Tii-tii… Ti-rii! Ilvesel oli niimoodi see asi käes! Talle jäi kõik meelde.“ (Vetemaa 2012, 111-117)^[3]

Ühe jutustuse järgi jäid Ilvesele käigu pealt meelde ka nt rahatähtede seerianumbrid.^[4] Peale geniaalsuse mainib Vetemaa Ilvese juures ka „paranoilisust“, kuid ei too ühtegi näidet. Autismispektris isikutel võib esineda teatavat „paranoilisust“ selletõttu, et nad ei suuda sotsiaalsel suhtlemisel mõista teiste inimeste kavatsusi ja motiive nii täpselt kui muud inimesed, nad ei suuda omistada neile adekvaatseid mõtteid, teadmisi, tundeid ja uskumusi. Nende sotsiaalsed moodulid on häälestatud nõrgalt. Paranoilised hoiakud võivad neil välja kujuneda ka pikaajalise halva kohtlemise ja tagakiusamise tulemusena. (Attwood 2007, 61, 118, 341) Ilvest kiusati taga Nõukogude Eestis tema liigselt vabameelsete hoiakute pärast, mida ta selgesti väljendas ka oma loengutel. Alo Põldmäe sõnutsi: „Ilves ei rääkinud loengutes mitte ainult muusikast, vaid ka usundist, paljudest maailma asjadest, mis polnud nõukogude ideoloogia poolt ette nähtud. /…/ 1965. aasta sügisel ilmus KGB käsul meie klassi magnetofon ja Irina Anniko sai korralduse see käima panna, et loengud salvestada. Ilves oli suuremeelne ja pani selle ise käima, loengud salvestati ning lint saadeti kuhu vaja. Tuli otsus Ilves vallandada, kuna ta ei vasta õppejõu parameetritele.“

Umbes samal ajal, 1964. aastal, oli vallandatud Tallinna Usuteaduse Instituudi õppejõu kohalt Uku Masing üsna sarnastel põhjustel. See oli ajajärk, mil lõppes Hruštšovi sula, mis asendati edukalt brežnevliku paigaltlammumisega. Nõukogude võim suutis avalikust ruumist välja suruda ka parimad õpetajad, kui need ei vandunud poliitilist lojaalsust. Mõlemad jätkasid õpilastega suhtlemist oma kodus. Erinevalt Masingust, kelle ümber kogunenud õpilaste ring oli suhteliselt väike, oli Ilves absoluutne tudengite lemmik, kelle tagasi saamiseks korraldasid üliõpilased allkirjade kogumise kampaania. Tollel ajal ei leidunud mõistagi võimalust positiivseks lahenduseks, ainuke tulemus oli rektori avalik sõim. (Alo Põldmäe)

Nende kahe paralleelse eluloo varal – Ilves ja Masing – saab selgeks, kui hukutav ja sallimatu on poliitiline tsensuur ja üheparteisüsteem igasuguse vaba loomingulisuse suhtes. Mõlemad harukordsed talendid suunati koduseinte vahele, kus abikaasa töökoht pakkus ainsat mõeldavat elatist. Arvo Purga sõnutsi elas Ilves pärast vallandamist praktiliselt koduarestis: „Aeg-ajalt kutsuti teda välja ja ta pidi aru andma, et ega ta ei kohtu inimestega ega aja nende mõtteid segi.“

Heimar Ilvese autistlikest joontest võib mainida tema uneprobleeme ning teatud kindlast päevakavast ja menüüst kinni pidamist. Ajast, mil ta enam tööl ei käinud, meenutab Leho Muldre: „Ilves oli öise eluviisiga, ta ärkas üsna hilja, nelja-viie ajal hakkas tema mõtteelu tööle. Esimene söök oli tal kell viis. Leib, või, juust, tee – see oli tema igapäevane toit.“ Raskused magama jäämisega, une varajane katkemine ja ebakorrapärased uneajad on tavalised nii autismispektris lastele kui täiskasvanutele.^[5] Ilvese 85. sünnipäevaks tehtud raadiosaates on juttu, et ta kannatas ajuti nädalate viisi magamatust ja 1964. aastal hakkas käima iga päev haiglas magamas spetsiaalsete rohtude all, mis tekitasid lühikese ja väga sügava une. Ühel korral tuli Ilves otse haiglast konservatooriumi, vabandas teadusliku kommunismi õppejõu ees ja palus luba kursusega rääkida. Ilves rääkis üliõpilastele seejärel väga köitvalt oma nägemustest haiglas pärast lühikesest unest ärkamist ja läbielamistest, kokku kaks tundi. Kogu selle aja ootas teadusliku kommunismi õppejõud auditooriumi ukse taga.^[6]

Ilves oli väga sotsiaalne, ta suhtles vahetult, ei hoidunud inimestest eemale. Tema suhtlemise stiil oli siiski ekstsentrilist laadi ja ebatavaline. Autismispektris isiku suhtlemise stiil on sageli ühepoolne, sobivale lemmikteemale jõudes võib ta asuda pidama pikka monoloogi. Aspergeri sündroomi juhtiv spetsialist Tony Attwood on kirjutanud, et autismispektri seisundi pikaaegse tulemusena võib kujuneda inimesele „eluaegne ekstsentrilisus“. Käitumise kirjeldust „veidrana“ ei tule selle juures võtta halvustavana, sest igasuguse ekstsentrilise käitumisviisi kohta on võimalik leida seletus, kui inimest piisavalt uurida. (Attwood 2007, 345) Enn Vetemaa mainib mõningaid ekstravagantseid lugusid Heimar Ilvese kohta:

„Ta luges konservatooriumis meile lääne muusika ajalugu. Lääne muusikast ta siiski meile palju ei rääkinud – rohkem rääkis Schopenhauerist ja igasugu kummalistest asjadest, filosofeeris. Ükskord tuli, suur liud käes, ja ütles: “Te võite mulle siia peale natuke raha visata.” Me küsisime, et miks siis niimoodi. “Ei noh, ma vaatan, lähete kohvikusse, annate seal kelnerile jootraha. Aga minule võiks ju pärast loengut ka panna jootraha!” Keegi ei pannud, aga ega ta võtnudki seda tõsiselt. Selliste originaalsete ideedega tuli ta tihti välja. … Ilves rääkis ka endast väga toredasti. Eelmise vabariigi ajal teda sõjaväkke ei võetud, leiti, et on paranoik. Ta oli öelnud: “Ma küll ei tahaks, et te mulle püssi kätte annaksite – siis ma äkki lasen ohvitseri maha.” Selle jutu peale lasti ta kohe tulema.“

Väga paljud autismispektriga isikud seavad endale kõrgeid vaimseid või moraalseid standardeid ja on enese suhtes pedantselt nõudlikud. Iiri psühhiaater Michael Fitzgerald nimetab seda „autistlikuks superegoks“, mis kallutab isikut iseennast distsiplineerima, süüdistama, noomima ja isegi karistama. (Fitzgerald 2005, 63) Heimar Ilvese puhul avaldus „autistlik superego“ tema käsitluses vaimuaristokraatiast. Paljud inimesed on meenutanud, et oma kõnelustes tõstatas ta pidevalt aristokratismi teema: „See puudutas käitumist, riietumist (ta ise pööras väga suurt tähelepanu ülikondadele, mida ta tellis), kuidas inimene rääkis – aristokraatia pidi peegelduma kogu inimese olemusest. Aristokratism läbis kogu tema käitumist ja filosoofiat.“ (Leho Muldre) Aristokratismi mõiste sisaldab Ilvese juures autismispektris isiku loomupärast püüdlemist perfektsionismi poole. Sarnast hoiakut võib võrrelda A. Conan Doyle’i omaga, kelle kohta kirjutas tema tütar, et kirjanik oma kõrgete moraalsete standarditega käitus eraelus justkui kuningas Arthuri ümarlaua rüütli personifikatsioon. Arthur Conan Doyle oli samuti autismispektris. (Fitzgerald 2005, 83)

Heimar Ilves soovis pidevalt jagada oma mõtteid vaimuaristokraatiast ja mida ta tahaks vaimuaristokraatide seltskonnas näha. Alo Põldmäe meenutab, et 7 – 8 aasta jooksul temaga umbes paarkümmend korda kohtudes rääkis Ilves peamiselt aristokratismi üle, kuigi oli ka muid teemasid. Tüüpiliselt autismispektris isikule oli Ilvese mõtlemine fikseerunud teatava idee juurde. Aristokratism tähistas Ilvese juures veel ka täiuslikku ja kontrollitavat fantaasiamaailma, mille mentaalset kaemust ta eelistas ümbritsevale reaalsusele. Seda täiuslikku maailma konstrueeris ta suure kirega ka enda ümber – suur elutuba tema kodus oli sisustatud barokse mööbli ja muude antiikesemetega kuni lauanõudeni välja. Heimar Ilves ei hoidnud kokku aega ega raha nende ilusate esemete hankimisel – see oli tema erihuvi. Talle külla minnes oli tunne, nagu oleks Versailles’sse sattunud. (Andres Mustonen)^[7]

M. Fitzgerald kirjutab, et kõrgete standardite taganõudlemise juures pole autismispektris isikule oluline hindaja mitte avalik arvamus, vaid inimese sisemine väärikuse tunne. (Fitzgerald 2005, 83) Sellepärast võis Heimar Ilvese väline kuju mõnikord välja paista ka üsna mitte-aristokraatlik, kui ta vanas eas kõndis „Niguliste tänaval, vanad kalossid jalas“. (Enn Vetemaa) „Autistliku superego“ motivatsioon vaimseks enesepiitsutamiseks tuleb seestpoolt ning sellest võib leida ka põhjuse, miks teda elu lõpupoole üksinda elades sageli valdas meeleheide: „Ta oli sellises hingelises seisundis, et tegelikult oleks ta tahtnud kogu oma loomingu hävitada. Kodus olnud noodimaterjali oligi ta vaikselt hävitanud.“ (Arvo Purga) Nii Uku Masing kui Heimar Ilves kaotasid elu lõpupoole oma silmanägemise kriitilise piirini. See vastab savant’ide puhul sagedasti märgatud tunnusjoonele, et nende esmane sensoorne puudus on halb nägemine. (Badcock 2009, 27-30)

Heimar Ilvesel oli autismispektris inimesele tüüpiliselt omane sensoorne ülitundlikkus. Selles ilmneb tema haavatavus, sest sensoorsed probleemid häirivad elu ka kergemate autismivormide puhul. Ilves ei käinud kontsertidel, kus mängiti kaasaegset muusikat, sest see koormas üle tema aju.^[8] Nagu kirjutab Enn Vetemaa: „Ta ei saanud selle tõttu üldse nooti lugeda, tal hakkas noodikirjast halb. Ta oskas seda muidugi, aga ei saanud seda lugeda, tal hakkas sellest pea valutama.“ Selletõttu komponeeris Ilves kõik oma teosed, kaasaarvatud sümfooniad, viimse noodini peas valmis. Kui ta pidi tellimuse tõttu mõne oma teose noodikirja vormistama, vajas ta abi: „Ta ei saanud neid ise kirjutada. Neid kirjutasid talle tema õpilased nii, et ta laulis ise häälega kõik flöödid ja oboed ette. Ta ei olnud võimeline ise muusikat üles kirjutama, see lõi tal pildi segamini.“ (Enn Vetemaa) Ilmselt just sensoorse ülitundlikkuse tõttu armastas Heimar Ilves lihtsaid ja meditatiivseid muusikavorme nagu gregooriuse koraali ja vanamuusikat. Leho Muldre arvab, et ka Arvo Pärt „poleks see, kes ta on, kui ta poleks käinud Ilvese juures. Pärt oli tema juures iga päev, sõi seemneid ja kuulas, mida Ilves rääkis. Nad arutasid gregooriuse koraali üle. Ilvese meelest oli gregooriuse koraal muusika tipp. Nad uurisid ja lahkasid seda ja sellest saigi Pärt suuna oma tintinnabuli-stiilile ning hakkas kujunema selleks, kes ta on praegu“.

Lõpuks tulen kirjatüki pealkirjas lubatud teema ehk küsimuse juurde, mida usub savant? Enn Vetemaa võrdleb: „Samamoodi keeruliselt nagu Masing oli ka Ilves usklik, üheaegselt lihtsalt ja keeruliselt.“ Algatuseks võib lihtsalt nentida, et savant teab fakte, savant ei oma uskumusi. Ainult nendes küsimustes, mida pole võimalik täpselt teada, võib savant hakata uskuma. Kahtlemata avaldub usk kõige paremini Masingu ja Ilvese loomingus. Uku Masingu loomingusse jättis kustumatu jälje religioosne kogemus lumesajus varajases täiskasvanueas, mis pani teda luuletusi kirjutama omamoodi. Huvitaval kombel on ka Heimar Ilves maininud oma nooruspõlvest kujundavat religioosset elamust:

„Koolipõlves ekskursioonil ühest kirikutornist ümbrust vaadates oli tal olnud üks valguselamus, ilmutus, mille tulemusena kogu tema maailmapilt otsustavalt muutus. See elamus jäi talle kogu eluks suunavaks. Konservatooriumi üliõpilastele rääkis ta „üllast tragismist“ muusikas, mis on võimalik igal inimesel oma hinges tõe poole püüeldes üles leida. … Aga oma elu lõpuaastatel ta ütles: „See on Kristuse ülevus, Kristuse tõsidus.“ Heimar Ilves oli sügavalt religioosne inimene, aga kirikus ta ei käinud, kiriku raamid olid talle ahistavad.“ (Arvo Purga)

Justnagu Uku Masingu luules seisavad kõrvuti sõnad, mis harilikult üksteise lähedale ei tule, segunevad Heimar Ilvese muusikas kauges suguluses akordid tihedateks kõlapiltideks, mis kõlavad väga harjumatult ja ootamatult. (Matti Reimann)^[9] Mõlemal juhul võib kuulaja nautida sõnade ja helikombinatsioonide ilu, omistamata tsentraalset tähendust või sõnumit. Teisisõnu ütleb selline looming, et inimese maailmamõistmine jääb alati fragmentaarseks, kui tahes palju ta ka ei arvaks, et ta teab. „Tõe otsimine“ kui kognitiivne ja käitumuslik harjumus on autistlik joon, ühtlasi kogu inimtsivilisatsiooni üks nurgakividest. Tõe otsimine pisiasjade kaudu vastandub siin „tõe teadmisele“ ideoloogilises ja religioosses mõttes.

Mõistagi ei kavatse siinse kirjutise autor teeselda teadmist selle kohta, mida Heimar Ilves uskus. Kirjutan vaid selle põhjal, mida teatakse autismispektris isikute religioossuse kohta. Kognitiivsed neuroteadlased on välja selgitanud, et isikulise Jumalaga suhestudes kasutab inimaju samu piirkondi kui oma kaasinimestega suheldes. Seega religioossus isikulisse Jumalasse uskumise mõttes on tugeva vaimuteooria nii-öelda tasuta kaasaanne. Tavapärase religioossuse sisu on Jumal = Vaim, mis tähendab enese ja teiste täielikku mõistmist, seega vaimuteoreetiline suurus. Autistlike isikute vaimuteooria on nõrk või äärmisel juhul keskpärane. Autistlikud lapsed ei suuda uskuda Jumalasse, sest nad ei haara selle mõiste sisu.

Kuid siiski on hästi hakkama saavatel autistlikel isikutel religioon, mida võiks pigemini kutsuda spirituaalsuseks. Ühelt poolt võivad autismispektris isikud uskuda Jumalat selleks, et teha terviklikuks oma loomupäraselt nõrk enesetaju ja parandada oma täidesaatvaid võimeid. Selle juures on ootuspärane, et isikuline Jumal jääb autistile ikkagi müsteeriumiks, st ainult osaliselt mõistetavaks. Pole välistatud, et paljud kristlikud müstikud ajaloos olid autismispektris, kes Jumala kaudu lootsid leida ka ennast. Sageli võivad autismispektriga isikud oma loomupärase perfektsionismi tõttu fikseeruda ideele iseenda patususest ja tunda süüd Jumala ees, isegi kui selleks ei tundu põhjust olevat.

Teiselt poolt võivad autismispektris isikud tajuda Jumalat filosoofilises mõttes kui protsessi, mehhanismi, loogikat või füüsikat ennast. Sellisel juhul ei oleks Jumala puhul tegemist mitte isikuga, vaid väga keerulise masinavärgiga, mille toimimise reeglid on teada ainult osaliselt. Sellise jumalamõistmise juures kaob põhimõtteline vastuolu usu ja teadusliku maailmavaate vahel. Jumala vaimu ei vaadelda, teda püütakse mõista tema käitumise või toimimise järgi. Sel juhul on Jumal keeruline mehhanism, mis järgib inimesele ainult osaliselt tuntud reeglistikku, kuid mille tundmatuid osi võib püüda kaemuslikult tajuda loomingu kaudu. Peale ülal mainitud teiste võimaluste võis selline einsteinlik religioon olla omane nii Heimar Ilvesele kui Uku Masingule.^[10]

Uku Masingu loomingu väljaandmisel on tehtud tänuväärselt palju tööd. Oleks tore, kui ka Heimar Ilvese pärandi taastamisel tehtaks nii palju kui veel vähegi võimalik!