Kristlus pole mõeldav ilma ristita, mis sümboliseerib Kristuse surma ja kannatamist. Rist ripub kirikute seintel, seisab surnuaedades ja seda võib kohata kristlikus kunstis. Veidi enne suurt reedet ja ülestõusmispüha, mil kristlased mälestavad Jeesuse surma ja tähistavad tema ülestõusmist, andis Evangeelne Kirik Saksamaal (sks k Evangelische Kirche in Deutschland, EKD) välja ristiteoloogiat käsitleva põhiteksti.
Ikka ja jälle diskuteeritakse elavalt selle üle, kuidas 21. sajandil ristisurmast jutlustada. Kuue aasta eest vallandus Saksamaal Reinimaa piirkonna kirikus arutelu teemal, kas ja kuidas Jeesus Kristus inimeste pattude eest on surnud. Algseks ajendiks oli üks vastavasisuline raadiomõtisklus. Paljud kaasaegsed teoloogid näevad ristisurma mõistmises lunastusohvrina julma ja sadistlikku jumalapilti, mis vastandub Jeesuse õpetusele Jumala tingimatust armastusest. Konservatiivsed kristlased seevastu hoiavad ohvrimõistest kinni ja väidavad, et Kristuse ristisurm kaotaks ilma kujutelmata ohvrist enda erilise tähenduse.
„EKD põhitekst tähistab keskteed kahe pooluse vahel: nende vahel, kes iga hinna eest klassikalisest lepitusohvri arusaamast kinni hoida soovivad, ja nende, kes selle parema meelega koheselt ära kaotaksid,“ ütleb Berliini kirikuajaloolane Christoph Markschies, kes teoloogiakomisjoni eesistujana olulisel määral teksti valmimisel kaasa aitas. Teksti eesmärgiks on „ülearu kiire kriitika vastu selgitada, miks on mõttekas just sellest kristlikust pärandist kinni hoida“. Seetõttu püüti asjasse puutuvat sõnumit esmajärjekorras „rahulikult ja sisuliselt“ esitada.
EKD tekst loob silla Piiblist kaasaega, haarates kaasa kirikulaule, kannatusaja muusikateoseid ja Jeesus-filme ning käsitleb neis sisalduvat ristiteoloogiat. „Küsimus kannatuse tähenduse kohta pole tänase päevani vaikinud ega vaiki ka tulevikus. See on hea, kuna see küsimus aitab vältida risti muutumist enesestmõistetavaks, pelgaks alandumise sümboliks või koguni üksnes ehteasjaks, mida vaadates me ei kuule enam ristilöödu surmakarjeid,“ öeldakse tekstis.
Suur osa dokumendist käsitleb Jeesuse kannatamise ja surma tõlgendusi teoloogialoos: keskaegse teoloogia Canterbury Anselmi satisfaktsiooniõpetus, mis tõlgendab Jeesuse surma lepitusohvrina, leiab käsitlemist kõrvuti Martin Lutheri arusaamaga asendavast ristisurmast kui Jumala armastuse ja halastuse väljendusest. Vaatluse alla võetakse aga ka sellised valgustusaja teoloogid nagu Friedrich Schleiermacher, kes näeb Kristuse surmas sisemist kaasatundmist maailma patule.
„Jeesuse Kristuse rist teeb enam kui ükski teine märk selgeks, et Jumala armastus käib sügavaima alandumise rada selleks, et meil oleks elu,“ seisab EKD tekstis. Põhitekst, mis töötati välja 2017. aasta reformatsioonijuubelit silmas pidades, käsitleb intensiivselt ka vastavaid Piibli kirjakohti: „Ristisurma käsitlemine piibellike tekstide taustal lubab vabaneda kahtlusest, nagu oleks Kolgatal olnud tegu jumaliku karistuvajaduse rahuldamisega.“ Pigem on Kristuse kannatuse taga Jumala kirglik soov lepitada inimene Jumala ja teiste inimestega.
EKD nõukogu eesistuja piiskop Heinrich Bedford-Strohm kirjutab dokumendi eessõnas: „Rist on kristlik märk Jumala inimsõbralikkusest ja tema lepitatusest maailmaga.“ Ta sõnastab ülesande, mis autorite arusaama kohaselt ristiteoloogiast tuleneb: „Kristliku teoloogia ülesandeks on ikka ja jälle uuesti selgitada ristis ilmsiks saanud Jumala armastust.“
Allikas: www.ekd.de
Raamatut Für uns gestorben. Die Bedeutung von Leiden und Sterben Jesu Christi saab lugeda ja tasuta alla laadida siit.
