Uus peapiiskop valiti juba novembris. Sel pühapäeval paneme aluse uuele (või anname oma toetuse vanale) riigivalitsusele. Valik on meie. Aga mida teeb valitsus meie valiku järel oma volitustega? Oma enne valimisi antud lubadustega? Või püüavad poliitikud lihtlabaselt rakendada midagi, mis on otsustatud mujal ja mida müüakse meile „mõistliku“ poliitikana, millel „pole alternatiive“? Eks näeme.
Demokraatia – see on üks suurepärane kreeka leiutis. See tähendab, et rahvas valitseb. Et otsused langetatakse koos, pärast diskussiooni, nii et enamuse arvamus loeb. Vaatame, mis olid omal ajal (ja on eri vormides tänini) demokraatia alternatiivideks: aristokraatia, kus valitseb aadel; plutokraatia, kus valitsevad rikkad; türannia, kus valitseb türann; monarhia, kus valitseb kuningas. Arusaadav, et demokraatial oli ja on oma ligitõmbav element olemas. Eriti siis, kui oled juhtumisi ühe neist teistest variantidest läbi elanud, kaasa arvatud monarhia. Aga sellise monarhia, kus valitsejaks pole mitte üks tore rahva monarh, kelle ülesanne on peamiselt naeratada ja lehvitada, vaid keegi, kes saadab mu otsemat teed vangikongi, kui minu arvamus tema omaga ei kattu. Väikese vahepalana meenub Braunschweigi hertsog, kes oleks monarhia kestes praegu valitsenud seda piirkonda Saksamaal, kus ma üles kasvasin. Seesama seadusjärgne troonipärija urineeris aastal 2000 Hannoveri maailmanäitusel vastu üht paviljoni ja lõi vaeseomaks teda pildistada püüdnud fotograafi. Ajalukku pilku heites näib, et selle aadlipere liikmed kaldusid sageli tavalisest enam vägivaldsusele. Huvitav, kui paljude maadega oleks Braunschweigi hertsogkond praegu monarhia tingimustes sõjajalal …
Demokraatia põhimõtted kui sellised on väga head ja enamasti on demokraatlikud ühiskonnad (siinkohal pean ma mõistagi silmas ka konstitutsioonilisi monarhiaid, mille puhul me reaalsest monarhiast tegelikult enam kõnelda ei saa) paremini haritud ja kasutavad oma ressursse jätkusuutlikumalt, ning seal on tõenäolisem, et riik tegutseb õigusriigina. Paraku on demokraatia maine viimasel ajal pisut rikutud, vähemalt mõnedes ringkondades, ja seda mitte ainult Eestis. Selles on süüdi nii valitsevatel positsioonidel olijad, kes kasutavad demokraatia sõnavara, rituaale ja väärtuseid oma poliitika läbisurumiseks, tehes demokraatiast sel moel libademokraatia. Demokraatiaga vaid manipuleeritakse selleks, et varjata tegelikkust, milleks on totalitaarsus. Eriti Eestis on võrdlused nõukogude ajaga kiired tulema. Nõukogude Liidu põhiseadus oli mäletatavasti üks maailma edumeelsemaid. Tänase olukorra kriitikud ei väsi rõhutamast, et otsused langetatakse tegelikult poliitika tagatubades suurte kontsernide huve silmas pidades, ja et demokraatia ainus mõte on seda tegelikkust rahva eest varjata, jättes väliselt mulje, et kõik on kõige paremas korras ja igaühe sõna- ja otsustusvabadus kehtib. Kriitikute kohaselt tähendab see seda, et isegi suured demokraatiad on libademokraatiad, kus saab seadusi tellida ja kus jõukamad ja osavamad lobby-tegijad lõpuks võidavad. Ja et rahvusvahelised lepingud, nagu kavandatud Atlandi-ülene kaubandus- ja investeerimispartnerluse leping Ameerikaga (TTIP), puhuvad viimase viigipuulehe demokraatia häbemest eemale: tulevikus otsustavad rahvusvahelised firmad ja kaubanduspartnerid, millised seaduseettepanekud üldse parlamentidesse jõuavad. Huvitaval kombel pole selle lepingu sõlmimise vastu Eestis protesteeritud (erinevalt peaaegu kõigist teistest Euroopa maadest). Kas me oleme juba harjunud, et need, keda me valisime, ei ole need, kes otsustavad? Kas mehhanismid tunduvad olevat liiga kaugel (Brüsselis), liiga suured (Euroopa parlament ja komisjonid) ja mitte eriti läbipaistvad?
Teine kriitiline etteheide demokraatia suunas on pigem põhimõtteline kui empiiriline: nagu laseb Schiller ühe oma lõpetamata näidendi „Demetriuse“ nime kandvas osas öelda Leedu vürstil Sapiehal: „Enamus? Mis on enamus? Enamus on mõttetus, mõistust on alati olnud vaid vähestel. Seal, kus enamus võidutseb ja rumalus otsustab, käib riik varem või hiljem alla“ (Friedrich Schiller, Demetrius (I), Krakovi Riigipäev).
See kriitika on esitatud mõistuse nimel demokraatia vastu. Kahtlemata on tõeliselt kompetentseid inimesi vähemus ja nende vähestega otsuste langetamine on lihtsam kui massiga. Keegi ei saa selle vastu vaielda. Kuid kas eesmärgiks ei peaks olema tõelise analüüsi- ja kriitikavõime kasvatamine inimestes (tõeline demokraatia eeldab, et inimesed analüüsivad ja arutavad nende ümber toimuvat, kõiki poolt- ja vastuargumente arvesse võttes), kes küll ei saavuta en masse tippkompetentsi, küll aga delegeerivad enda antud suuna elluviimise neile üksikutele?
Aga nüüd meie põhiküsimuse juurde: Kas Jumala riik on demokraatia? Kõigi nende lohutamiseks, kes suhtuvad demokraatiasse pigem kriitikaga: ei, Jumala riik ei ole demokraatia! Sest Jumal valitseb. „Sest ainult üks on teie Õpetaja“ (Mt 23:8), „Teie olete mu sõbrad, kui te teete, mida ma teid käsin“ (Jh 15:14). „Maailma kuningriik on saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks ning tema valitseb kuningana igavesest ajast igavesti“ (Ilm 11:15), jne. Jumala riik, see, kus Jumal valitseb, on monarhia. Kuid milline Jumal? Mitte keegi teine kui Issand Jeesus Kristus. „Mina ja isa on üks“ (Jh 10:30). Jeesuses Kristuses näeme me Jumala palet. Ta on Aukuningas, kelle tulemist me kiidame advendiajast Igavikupühapäevani kirikuaasta lõpul. Jumala riiki pole mõtet demokratiseerida, juba kasvõi seepärast, et sel juhul kerkib üles kaasvalitsejate ja ministrite probleem – vaevalt, et paljud meist neid, keda maised inimesed Jumalaga koalitsiooni pakuks, seal hea meelega ka näeks. Jumala riik on kuningriik, mitte riik, kus kirikusse kuulujad otsustavad, mis ja kuidas on Jumal, mida ta on öelnud ja mida mitte; aga see pole ka mitte mingi pühade aristokraatia, kus Jumal on kaugel, kaugel liikumatuses üleval taevariigis, mistõttu tuleb oma soovidega pöörduda kõikvõimalike alamate ametnike poole.
Aga vaadakem lähemalt, missugune see kuningas on! Ta suhtleb kogu aeg oma Isaga, kellega ta on üks. Oma sõpradega, kellega ta väga tahtis enne oma kannatusteed veel kord paasat süüa (Lk 22:15). Ta suhtleb Püha Vaimu läbi kristlastega (Ap 9:10). Mõned ütlevad, et Jumala Kolmainsus näitab kõige selgemini, missugune kuningas on Kristus: enne oma kannatamist palub Ta oma isalt abi, aga ütleb lõpuks: „Mitte nagu mina tahan, vaid nagu Sina tahad.“ Kolmainsus kui Jumal, kes on pidevalt iseendaga dialoogis, arutelus, nagu Isa Pojaga Pühas Vaimus, nagu Kolmainsus meiega Püha Vaimus. Mitte käsk ja täitmine, mitte Jumalale alistumine (islami tähendus) ei seisa esikohal, vaid see, et Jumal proovib ikka ja jälle meie südameid võita. Et ta proovib meid panna veenduma armastuses! „Kas ma ei tohi omaga teha, mida ma tahan? Kas oled vihane sellepärast, et mina olen nii armuline?“ ütleb viinamäe peremees rahulolematutele palgalistele, kui ta maksab viimastena tulnutele sama palga nagu esimestelegi (Mt 20:15). Ja juba Vanas Testamendis leiame täpselt sama Jumala sõbralikud, armastusest kantud veenmiskatsed: Joona raamatu viimane lause on sõbralik küsimus Joonale (Jn 4:11), nii nagu Iiobi raamatu eelviimases peatükiski (Ii 41). Jumal võiks mõistagi endale lubada Isevalitsejaks olemist, nagu mõni möödunud aja vürstpiiskop või tsaar. Aga ta – vähemalt sageli – tahab teistmoodi valitseda, armastusega, veenmisega, meie südametunnistuse läbi. Ta teeb seda seetõttu, et ta ei ole mitte nagu orientaalne türann huvitatud sellest, et tema ees põrmu viskutaks, vaid sellest, et me „pöörduks ja jääks ellu“ (Hs 33:11). „Jeesus ei häbenegi neid hüüda vendadeks“ (Hb 2:11). See, mida ta sellega saavutab, on selge: tema armastus, headus ja sõbralikkus kannavad meis vilja: nad muudavad meid! Jumal loob meis seda, mida ta ise meis näha tahab. Ta tahab näha seda, et me teda armastaksime. Et ta on meie armastatud isa ja kuningas, ja meie tema lapsed ja Jumala riigi kodanikud: „Aga meie kodupaik asub taevas“ (Fl 3:20). Tõesti, Jumala riik ei tohi olla demokraatia, sest keegi pole nii armastav ja tark kui Jumal!
Jumala riik pole demokraatia. Aga kas kirik on Jumala riik? Ei. Oma traditsioonist rääkides saan ma tuua küll vaid luteri kiriku näite. Luterliku arusaama järgi on kirik koht, kus me sõnas ja sakramendis Jumala riigist osa saame (CA VII); kirik on kari, mis järgib oma karjase häält (Luther, Schmalkaldia artikkel XII). Kirik on ka Kristuse ihu, aga mitte kirik oma institutsioonidega (kui oleks nii, ei lõpeks kunagi vaidlus selle üle, kes on silm ja kes on pimesool …). Kirikus kohtutakse Jumala riigiga. Aga kirik ei ole Jumala riik. Muidu oleks kirik ju ka taevas. Igaüks, kes töötab kirikus, võib kinnitada, et see ei ole taevas. Sageli on see ju väga „imelikult inimlik“, mis kirikus toimub.
Ikka ja jälle olen ma kuulnud öeldavat: „Kirik pole ju mingi demokraatia!“ Ma ei nõustu! Tõsi, see on selge, et kirikut valitsetakse kas demokraatlikul või hierarhilisel viisil. Uues Testamendis on piiskopid, keda valitakse, nad ei pärine mingist aulisest preestripere liinist. Ja veel enamgi – kõik koguduse liikmed, kaasa arvatud naised (nii kaugel ei olnud isegi Kreeka demokraatia omal ajal!) tulid kokku, palvetasid ning seejärel arutlesid ja otsustasid, mida tuleb teha. Ja kui nad eksisid, eksisid nad koos, ja proovisid koos lahendust leida, ilma kedagi süüdi mõistmata (Fl 4:21–23; Rm 16; Ap 16:11–15).
Jumala riik pole demokraatia. Aga kirik võiks küll olla. Uues Testamendis on palju näited selle kohta; kas me kutsume seda „demokraatiaks“, „sinodaalseks printsiibiks“ või vennalik-õelikuks aruteluks, on ainult nimetamise küsimus. See vastab kõige paremini sellele, mille Jumala Vaim meile on kinkinud – arusaamale, et me oleme kõik üks Kristuses (Mt 23:8; Jh 17)! Uusaegne demokraatia võttis palju mõtteid kaasa kristlikest kogudustest! Sealhulgas selle, et ma võtan ka need venna / õena vastu, kellel on teine arvamus. Ja et riik peab olema õigusriik. Mitte eba-õigusriik ja mitte religioosne hierarhia (nagu ISIS), mis lubab alati Jumala riiki maa peal, aga toob alati põrgu maa peale. Kristlane tahab õigusriiki. Ja ta tunneb ennast ehtsas demokraatias hästi, sest see tuleb kogudusest kuidagi tuttav ette.
Valimised on käes. Vaatame, mis järgmisena toimub. Ja palume koos Kristusega: „Sinu riik tulgu“ (Mt 6:10).
Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja.
