Hiljuti võis lugeda uudist sellest, kuidas Tallinnas (ja tegelikult Eestis tervikuna) suureneb rahvastiku sotsiaalmajanduslik segregatsioon, ehk teisisõnu inimeste sotsiaalmajanduslik staatus hakkab üha enam seostuma kindlates linnaosades elamisega. Omamata hetkel käepärast ühtki sotsioloogilist uurimust, millele viidata, näib mulle ühtlasi, et järjest vähem saavad kokku „esimene“ ja „teine“ Eesti. Veel iseseisvumisaja algul oli kokkupuutepunkte palju rohkem – praegusest enam kohtuti perekondlikel koosviibimistel, suguvõsa ja hõimkonnagi sidusus oli tugevam. Tänu sellistele kokkupuudetele oli „edukamatel“ ehk raskem sulguda täiesti enda „mulli“ ja mitte teada, milline on elu neil, kel pole ehk majanduslikus mõttes nii hästi läinud. See oli veel aeg, kus eriti ei mõeldud selle peale, mis „klassi“ keegi kuulub. Vähemalt ei sõnastatud seda veel selliselt. Hiljuti, kui Eestis ühest oma Saksamaa hõimlasest rääkides nimetasin, et ta töötab haiglas meditsiiniõena, kuulsin reaktsioonina konstateeringut, et tegu olevat niisiis „kõrgema töölisklassi“ esindajaga.
Eks inimesi ole ikka klassidesse jaotatud ja erinevatel aegadel on erinevad elualad olnud suuremal või vähemal määral au sees. Näiteks 1.–2. sajandist pärinev varaseim säilinud kirikukord „Didache“ keelas näitlejaid kiriku liikmeiks vastu võtta, kuna antiikteatri näitlejate ülesandeks oli osaleda müsteeriumite etendamises, seega toonase arusaama järgi ebajumalateenimises. Hilisemast, sajandi-paari tagusest kirjandusest on tuttavad lood vaestest armunutest, millistes noore aadlimehe süda kuulub kaunile näitlejannale, kuid tema vanemad on selle suhte rangelt ära keelanud. Tänapäeval on olukord muutunud. Tõsi, staari staatusse tõusnud näitlejad on küll taas seotud ebajumalateenimisega. Üksnes selle vahega, et sedapuhku on nemad ise iidolitena kummardamise objektideks, kelle sissetulekud ulatuvad sageli miljonitesse dollaritesse.
Nõukogudeaegne seadusandlus nägi ette karmid karistused nn spekulantidele. Kaasaegses kapitalistlikus süsteemis on kommertslik vahendustegevus tulus ja igati au sees. Nõukogude aja nimetamine paneb mõtlema veel ühele elukutsele, mille positsioon ühiskonnas on otsustavalt muutunud. Müüja on amet, mis paigutatakse tänapäevaste „klassifitseerijate“ poolt samuti töölisklassi hulka („alam“ või „kõrgem“? või lihtsalt „töölisklass“?), kuid mille esindajad omasid nõukogudeaegses ühiskonnas täiesti erilist positsiooni. Defitsiitse kauba puudus tingis vajaduse omada häid suhteid erinevate kaupluste müüjaskonnaga, kellele omakorda avanesid nii mõnedki uksed küll teatrisse, küll kontsertidele.
Klassifikaatoreid „klassidesse“ liigitamiseks on mõistagi erinevaid. Ülal viitasin eeskätt töökohale ja positsioonile, mis mängib üha otsustavamat rolli tänapäeva inimese enesemääratluses ja -hinnangus ning selles, millise hinnangu annavad talle teised. Lääne ühiskondade pikaajalised töötud, kes võivad meie mõistes küll majanduslikus mõttes „kenasti ära elada“, kannatavad sageli „olemise mõttetuse“ ja madala enesehinnangu all. Kui sul pole tööd, pole sind olemas. Olulisteks klassifikaatoriteks inimeste liigitamisel on mõistagi veel inimese varanduslik positsioon, haridus (kus kategooria „lugupidamist vääriv isik, kellega tasub kõnelda“ algab teatud akadeemilisest kraadist), rääkimata nahavärvist või päritolust. Viimane klassifikaator meenutab mulle lõbusat lugu sellest, kuidas üle kümne aasta tagasi Saksamaal õppides kutsuti mind poolkogemata ühele sünnipäevapeole, kuna sünnipäevalaps oli saanud aru, et olen pärit Islandilt („Eesti“ ja „Island“ kõlavad ju saksa keeli üsna sarnaselt: Estland ja Island). Ikkagi eksootiline põhjamaine külaline. Suur oli pettumus, kui selgus, et tegu oli hoopis ühe pooltundmatu Ida-Euroopa riigi kodanikuga.
Kui keskaja tallinlasele meenutas Bernt Notke „Surmatants“ seda, et surma palge ees oleme me viimselt kõik võrdsed ja surm ulatab ühtviisi käe nii paavstile kui kuningale, talupojale kui narrile, siis kaasajal oleks justkui kehtiv seadusandlus see, mis peaks meile meenutama inimeste võrdset väärikust ja olema selle tagatiseks. Alustagem kasvõi „Inimõiguste deklaratsiooni“ esimese paragrahviga, mis sätestab, et „kõik inimesed sünnivad võrdsetena oma väärikuselt“. Need seadused väljendavad üldinimlikult seda, mida Piibel väidab juba algusest peale kehtivat kristliku koguduse puhul, kõneldes sinna kuulujaist kui samavõrdsetest. Nota bene: samavõrdsetest, mitte samasugustest. Apostel Paulus kirjutab sellest, kuidas me ristimise kaudu kõik erinevatena ühte ihusse kuulume. Oma reformatoorsetes kirjutisTes „Saksa rahva kristlikule aadlile“ ja „Traktaat kristlase vabadusest“ seletab Luther 1. Peetruse kirja 2:9 („Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust“, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse“) selliselt, et me kõik oleme preestrid, piiskopid, paavstid, ainult ametid, s.t tegevused on erinevad. Võrdsed oleme kõik samamoodi, kuna me kõik oleme Jumala lapsed. Milline evangeelium pidi see omal ajal olema sellele, kes silmitses surmatantsu – seda, et surm on küll suur „tasategija“, aga ristimine on samavõrdseks, -väärseks ja elavaks tegija. Seesama mõte kõigi sünnipärasest võrdsusest on inimõigustes laiendatud tervele inimkonnale.
Siinkohal tasub mõttesse jääda, kas ja kuivõrd kaasaegne seadusandlus ja selle järgimine saavad garanteerida teise inimese väärikust puudutava hoiaku muutumist. Kristuse tõeline järgimine näib siin kindlaima garantiina. Tõsi, neid, kes Kristust teise inimväärikuse austamises tõeliselt järgivad, on vist vähe. Sest vähe on neid, kes suudavad teist inimest kohates olla sisimas vabad teatud parameetritest lähtuvast eelarvamuslikust klassifitseerimisest. Need on inimesed, kes on tõeliselt suured, kuna nende hoiak võimaldab neil austada igaühe inimväärikust tema „klassist“ sõltumata. Nende juures on hea olla, kuna nendega olek laseb kogeda vabadust. Vabadust sellest, mis meid kammitseb: edukultusest, püüdest olla „keegi“, vastata mingitele standarditele, hirmutundest, et meid jäetakse kõrvale, kui me neile ootustele vastata ei suuda. Need on inimesed, kes on Kristuse sarnased, suutelised nägema igaühes Jumala nägu, ükskõik kui varjatuna see ka esmapilgul ei tunduks.
Anne Burghardt (1975), mag. theol., EELK vikaarõpetaja, on Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär ja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
