Esmakordselt kogunesid Euroopa evangeelsete kirikute esindajad jumalateenistusega seonduvaid küsimusi käsitlevaks konsultatsiooniks.
Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE) korraldas kohtumise 26.-28. novembril 2014 Miikaeli kloostris Hildesheimis. (Seal asub Evangeelne Jumalateenistuse ja Kirikumuusika Keskus, mida toetavad ühiselt Hannoveri Evangeelne Luterlik Kirik ja Evangeelne Kirik Saksamaal. – Toim.)
Lähtudes juhtmõttest „Kiriku ühtus – liturgiate mitmekesisus“ käsitleti üheskoos jumalateenistuse ja kirikumuusika keskset tähendust evangeelsete kirikute jaoks tänapäeval.
Mitte mitmekesisus iseendast ei kujuta kirikuosaduse jaoks probleemi, vaid vähene valmidus pidada jumalateenistust koos inimestega, kes usuvad (Jumalasse) teisiti – sellise provotseeriva väitega juhatas praktiline teoloog Ralph Kunz Zürichist osalejad asja juurde, st Jeesuse Kristuse kui keskme juurde.
Kirikuna, mis laulab vabaduse laulu, oleme me kutsuvad ja atraktiivsed. Muusika on 21. sajandil väga tähtis evangeelsete kirikute tunnusmärk. Nii julgustas Jochen Arnold (kes vastutab EKOE-s liturgia vallas toimuva töö eest – Toim.) kirikute saadetud esindajaid laskma jätkuvalt kõlada reformatoorsel vaimulikul lauluvaral.
Töötubadedes ja aruteludes käsitleti mh seda, kuidas käia ümber liturgilise keelega. Keel, mis on kaasaegselt kõnetav ja ometi vaimulik – kuidas see on võimalik? Ikka ja jälle jõuti pingeni keskmele keskendumise ja väljapoole avanemise vahel, mis näitab end nii jumalateenistuses kui muusikas.
Veel kõneldi sellest, kas ja mis tähenduses on jumalateenistusel oluline kvaliteet ning jumalateenistuse missionaarsest suunitlusest.
Samuti tegelesid liturgia- ja kirikumuusika eksperdid 500. reformatsioonijuubeli üleeuroopalise tähistamise küsimusega.
Konsultatsioonil ei leidnud aset mitte üksnes elavad diskussioonid jumalateenistuse üle, vaid kokkutulnud moodustasid ka jumalateenistust pidava koguduse. Näiteks toimus armulauaga pidulik jumalateenistus koos Hannoveri Evangeelse Lutelriku Kiriku maapiiskop Ralf Meisteriga, oikumeeniline ööpalvus Hildesheimi taastatud toomkirikus ja erinevates keeltes läbiviidud liturgiline ringkäik kloostrikirikus.
EKOE jumalateenistuse konsultatsioonile tulid osalejad paljude maade kirikutest – Taanist, Rumeeniast, Soomest, Prantsusmaalt, Belgiast, Saksamaalt, Lätist, Eestist, Lichtensteinist, Itaaliast, Tšehhist, Iirimaalt, Austriast, Šveitsist ja Hollandist.
Allikas: www.leuenberg.eu
Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku delegaadina osales konsultatsioonil EELK liturgiakomisjoni sekretär õp Peeter Paenurm. Kirik & Teoloogia küsis temalt toimunu kohta kommentaari.
Peeter Paenurm: Selline kohtumine on kindlasti huvitav ja vajalik. On väga rikastav kohtuda erinevate kirikute esindajatega ja jagada üksteise liturgilist traditsiooni. See aitab oma probleemidele vaadata teise nurga alt ja näha, kuidas teised neid samu küsimusi on praktikas lahendanud. Vahel on seegi hea kogemus, kui näeb, et teistel maadel on samad probleemid, millega meie oma koguduste keskel maadleme. Sellel kohtumisel andis tooni Saksa evangeelne kirik, nende liturgiline arusaam ja praktika. Eks nemad olid ka kohtumise põhikorraldajad.
EKOE kirikute olukord on muidugi väga erinev. Osaduskonnas on väikeseid n-ö vähemuskirikuid, kes elavad valdavalt katoliiklikus või õigeusklikus keskkonnas. Seal on sageli väga oluline vastanduda suuremale kirikule, rõhutada omapära ja senistest traditsioonidest kiivalt kinni hoida. Ja osaduskonnas on kirikuid, kes on oma maal kõige suuremad ja peavad olema võimalikult laiapõhjalised. Nagu meiegi kirik. Kui me tahame olla nii linna- kui maaelanikkonda, erineva haridusliku ja sotsiaalse taustaga inimesi ühendav kirik, peame orienteeruma erinevates arusaamades ja praktikates.
Kohtumise kandev teema ühtsusest paljususes on meilegi siin Eestimaal väga oluline küsimus. Peaksime õppima koguduste ja vaimulike erinevusi rahulikumalt seedima. Küsimus ei ole ju ainult vanas ja uues käsiraamatus. N-ö liturgiline praktika on palju kirevam ja ühe koguduse raameski võiks tunda rohkem kokkusaamise, kuulutuse ja palve võimalusi kui pühapäevane jumalateenistus kellast kellani. See üksteisega arvestamine peaks tähendama, et vana agendat kasutavad vaimulikud oskavad kasutada ka uut käsiraamatut. Arvan, et uue käsiraamatu kasutajatel agendas orienteerumisega probleemi ei ole. See on professionaalsuse küsimus.
Loomulikult ei ole meie kiriku põhiprobleem mitte kahes või enamas liturgias. Kahjuks on see paljudele kogudustele ainus teema peale raha ja kiriku remondi. Mitmekesisus ja kirjusus peaks tulema esile koguduste mitmekülgse tegevuse kaudu, kuhu kuulub ka laste- ja noortetöö, suhtlemine perede ja kodudega, vanade ja haigetega, kooli ja kogukonnas tegutsevate ühendustega. Kui üks või teine võtab sõna meie kiriku probleemidest, siis ikka on hambus liturgia ja käsiraamat. Sest muid teemasid meil eriti päevakorras ei ole! Ammu juba ei arutata leeriõpetuse, pühapäevakooli korraldamise või noortetöö teemadel. Sest need tegevusvaldkonnad on muutunud vaid väheste koguduste eripäraks. Ka selles vallas on meil oma osaduskonna partnerkirikutelt ja oma siinsetelt naaberkogudusteltki üht-teist õppida.
