Käesoleval aastal möödub 330 aastat kuulsa protestantliku müstiku Jakob Böhme (1575–1624) saksakeelsete koguteoste ilmumisest. Need lasi 1682. a Amsterdamis trükkida Böhme teosoofiast vaimustunud jurist ja usupõgenik Johann Georg Gichtel. Tänapäeval vähe tuntud Gichtel kogus 17. sajandil poolehoidjaid konfessioonikirikutest eemaldunud separatistide seas mitmel pool Euroopas. Tema poolt propageeritud kristliku elu ideaalid äratasid suurt tähelepanu ning elasid edasi gichteliaanide ehk nn inglivendade seas. 18. sajandil kohtas nende rühmitusi mitmel pool Saksamaal ja Hollandis. Kõige hilisemad teated gichteliaanlikust kogukonnast pärinevad Šveitsist, kus selle liikmeid leidus veel 20. sajandi lõpus. Järgnev on põgus pilguheit selle mehe elule ja vaadetele.[1]
Johann Georg Gichtel sündis 1638. a viienda lapsena luterlikus perekonnas Regensburgis. Tema religioosne sensitiivsus avaldus juba üsna varakult, sellest tunnistavad talle lapsepõlves osaks saanud visioonid ja jumalaotsingud. Huvi usuküsimuste vastu jätkus ning see kannustas teda tegelema ülikoolis juuraõpingute kõrval ka teoloogiliste distsipliinidega. Hilisema elukäigu taustal näib, et Strasbourg’i ülikooli luterlik-ortodoksne suund tekitas noormehes akadeemilise hariduse ja teoloogia suhtes siiski pigem võõristust kui poolehoidu. 26-aastaselt tagasi sünnilinnas, tundis Gichtel advokaaditöö kõrval muret kiriku ja koolide nõrga vagadusliku olukorra pärast. Oma seisukohta avaldas ta pahameelt tekitanud vormis Regensburgi konsistooriumile. Leidnud mõttekaaslase aadlimehest Justinianus von Welzi (1621–1668) näol, sepistasid nad novaatorlike plaane evangeelsete kirikute reformimiseks ja paganamisjoni korraldamiseks indiaanlaste seas.
Spiritualistlikes ringkondades Lõuna-Saksamaal ja Hollandis, mida mehed koos külastasid, sai alguse isiklik tutvus nonkonformistliku jutlustaja Friedrich Brecklingiga (1629–1711). Viimane lisas Gichteli protestivaimule õli tulle. Kriitilised läkitused kiriklike ja ilmalike institutsioonide aadressil tipnesid tema vahistamisega 1664. aastal. Kohtuprotsess Regensburgis tõi kaasa eksistentsiaalse kriisi ja religioosse sisuga nägemused. Karistuseks määratud pagendamine ja vara konfiskeerimine sundisid teda kodutuna ühest paigast teise rändama. Püsivamalt peatus Gichtel Hollandi linnas Zwolles Brecklingi juures, kellega koos pühenduti kohaliku luterliku koguduse teenimisele. Provotseerivate kirjutistega meelestas Gichtel enda vastu Amsterdami konsistooriumi. Ilmikuna laskus ta vaidlustesse luterlik-ortodokssete teoloogidega ja nõudis kohalikus koguduses erapihi sisseseadmist. Seepeale saadeti rahutuste tekitaja 1668. a Zwollest välja.
Uues ja ühtlasi viimases elukohas Amsterdamis jätkusid vaimuliku sisuga visioonid, kuid Gichteli eelnev mässumeelsus asendus introvertse religioos- susega. Tema vaimulikuks teejuhiks ja lemmikautoriks kujunes Jakob Böhme.
Määratlenud enese jaoks kolm kristlikku põhitõde, otsustas ta neid järgides jääda vallaliseks, loobuda maisest teenistusest ning kuuluda tõeliselt vagade nähtamatusse kogudusse. Gichtel pühendus askeesile ja sisemisele, imagi- natsiooni ehk kujutlusvõime abil toimivale võitlusele kurjade jõududega. Ta katkestas igasugused sidemed „välise kirikuga“ ja tekitas huvi mitmete Amsterdamis tegutsenud separatistlike rühmituste seas. Pärast põgusaid kokkupuuteid ei soovinud Gichtel end siiski ühegi sektiga jäädavalt siduda.
Oluline punkt, millega Gichtel paljudest usugrupeeringutest eristus ja tuntust kogus, oli tema suhtumine seksuaalsusesse. Rangelt askeetlik hoiak kujunes välja suhteliselt varakult isiklike ehmatavate kogemuste pinnalt teise sugu- poolega. Gichtel nägi maises abieluliidus takistust ühendusele taevase tarkuse, Sophia’ga. Selle liidu loomine ja hoidmine oli tema jaoks sedavõrd oluline ning habras, et ta pidas isegi formaalses laadis läbikäimist naistega ohtlikuks.
Gichteli ümber kogunes inimesi, kes tema ilmavaadet jagasid. Osa väljendas seda rikkalike annetustega, mis tagasid majandusliku toimetuleku. Osa asus tema juurde majavendadena elama, kuid enamus ei suutnud rangete põhi- mõtetega kaua kaasa minna.
1674. a koondus Gichteli ümber umbes 30 mehest koosnev vennaskond. Vennad elasid erinevates Hollandi linnades, suhtlesid üksteisega põhiliselt kirja teel ja kogunesid aeg-ajalt osaduskonna kinnituseks. Esimesed murepilved kogunesid vennaskonna kohale 1682. a, lahkumineku kõige kaalukamaks põhjuseks sai majanduslik argument, s.t vendadele üle jõu käiv usuline katsumus ilma tööta hakkama saada. Vennad hülgasid askeetliku eluviisi, kaldusid teise äärmusse ja halvustasid igal võimalikul moel oma senist õpetajat. Ainukesena jäi truuks kõige hiljem liitunud vend Johann Wilhelm Überfeld (1659–1732), kes tundis Gichteliga tugevat hingelist seotust ja kellest sai pärast viimase surma inglivendade liider.
Gichteli edasist elu täitsid palved lahkunud vendade ja kõigi tuttavate „pääst- mise“ nimel. Samas kogus ta ka palju uusi toetajaid. 1690. aastatel saavutas Gichteli korrespondents peamiselt Saksamaal elavate ja Böhme teosoofiast huvitatud inimestega kõrgaja. Tänu pietistide ja teiste eri laadi usurühmituste vahelisele kommunikatsioonile arenes nende vahel tihe suhtlusvõrgustik. Amsterdami teosoofina tuntust kogunud Gichtel võõrustas oma kodus arvukalt usulisi separatiste. Teiste seas andis ta inspiratsiooni mitmele nimekale spiritualistlikule kirjanikule. Tema prominentsete austajate hulka kuulus näiteks kirikuloolane Gottfried Arnold (1666–1714), kes andis oma elu radikaalpietistlikul perioodil välja Gichteli kirjade kaks esimest editsiooni. 1696. a avaldas Gichtel lühikese traktaadi Eine kurze Eröffnung und Anweisung der 3 Prinzipien, milles esitles oma peamisi teoloogilisi vaateid. Gichtel suri 1710. a Amsterdamis.
Gichteli vaimset pärandit ja eluhoiakut silmas pidades võib teda nimetada spiritualistiks, kes väärtustas Piibli kõrval jumalikku inspiratsiooni ja vastandas end nii kiriklikule religioossusele kui ka varavalgustuslikele ideedele.
Tema müstiliste spekulatsioonide lähtepunktiks oli õpetus jumalikust tarkusest Sophia’st. Piibellikule ja apokrüüfsele tarkuskirjandusele toetuv ettekujutus personifitseeritud tarkusest, millel polnud kohta luterliku õpetuse kaanonis, leidis 17. sajandi spirtualistide tekstides omaette teoloogilis-kirjandusliku niši. Gichtel peatus jumaliku tarkuse käsitlemisel oma kirjades sedavõrd sageli, et sophioloogia moodustab tema jumalakujutluse orgaanilise osa ja kaalub kvantitatiivselt üles kõik teised teoloogilised teemad. Gichteli kõige otsesemaks eeskujuks selles vallas oli, nii nagu valdava osa teemade puhul, Böhme.
Kreekakeelne nimetus Sophia käibib nii Böhme kui ka Gichteli tekstides jumalikkuse teatud aspekti koondtähistusena, millega paralleelselt esineb mitmeid teisi jumalikele omadustele viitavaid tähistusi. Sophia sünonüümidena on kasutatud otsest tõlkelist vastet „tarkus“, aga ka muid abstraktseid kategooriaid nagu „armastus“, „tinktuur“, „Jumala peegel või võrdpilt“, „hinge pruut“, „Aadama abiline“, „taevane neitsi“, „uuestisündinu vaimulik ihu“, fiat jt.
Gichteli ütlustest Sophia kohta on raske kujundada struktureeritud pilti, kuivõrd tema erinevad ilmumisvormid ja funktsioonid on tihedalt põimunud. Sophia kuju näol sai rääkida Jumalast, ilma tema nime otseselt suhu võtmata. Samas hõlmab Sophia Jumalat laiemalt kui tema kolmainsus. Sophia on Gichteli sedastustes Jumala eelajalooline ja ajalooline ilmutus. Peegel, milleta inimene ei suudaks Jumalat tajuda. Ta olevat Jumala Poja vaimulik ihu, vorm, milles Jumal saab inimese jaoks hoomatavaks, kuid keda ei tohiks samastada Jeesuse maise kehalikkusega.
Sophia’ga on seostatav kogu nähtav ja tuntav maailm sedavõrd, kuivõrd ta on olnud selle loomise juures ja jätnud endast jälje kõigesse loodusse. Ta olevat inimese partner, kes paradoksaalsel kombel asub inimese enda sees. Sophia passiivne lähedus tulevat inimesel endal oma tahte jõul aktiivseks läheduseks, kohaloluks ja abiks muuta.
Sophia olevat Jumala esmaloodu, Jumala esimene ilmutus, millega ta täitis esimese inimese Aadama, kes ei osanud seda aga hinnata, pöördus „madalama kreatuuri“ poole ning kaotas sellega Sophia. Ta olevat muutunud inimestele olemusvõõraks olendiks, kes näitas end vaid väljavalitutele. Tavalise inimese, Maarja, kaudu olevat kinkinud Jumal Sophia inimkonnale teist korda, lastes tal sündida Jeesuse ehk teise Aadamana. Tänu teisele ilmumisele olevat langusjärgsed inimesed võimelised kustunud valgust iseendis taassüütama. Selleks tuleb võita Sophia poolehoid ja armastus, mis viivat vaimuliku abieluliiduni Sophia’ga ja andvat eelmaitse igavesest õndsusseisundist.
Toodud väidetes Sophia kohta on segunenud kosmoloogia, kristoloogia ja antropoloogia. Sophia kujuga sai neid valdkondi ühendada ja see tähendabki Gichteli puhul teosoofiat – hõlmavat süsteemi Jumala ja kogu looduse ühe- aegsest tunnetamisest.
Tagasivaatavalt võib tõdeda, et Gichtel kompas oma elu ja õpetusega, millest siinkohal on puudutatud vaid mõnd aspekti, varauusaegse ühiskonna taluvuse piire ja tal õnnestus neid mitmel korral tahes või tahtmatult ületada. Gichtel saavutas konfessionaalsel ajastul omanäolise usulise identiteedi, makstes selle eest avalikkuse halvakspanu ja isoleeritusega. Euroopa protestantlikus kultuuriruumis kujutas ta endast suurt, kuid siiski mitte ennekuulmatut erandit. Üldiselt ebatolerantses ühiskonnas leidis individuaalse usutunnistuse idee pooldajaid ja on ilmne, et Gichteli nonkonformistlik tegevus ja kuulutus aitasid selle edasisele süvenemisele kaasa.
Aira Võsa (1974), dr. theol., töötab Tartu Ülikooli Raamatukogu teadus- keskuses teadurina ning käsikirjade ja haruldaste raamatute osakonnas raamatukoguhoidjana, ta on Usuteadusliku Ajakirja tegevtoimetaja ja EELK liige.
[1] Siinne kokkuvõtlik käsitlus põhineb autori doktoritööl: „Johann Georg Gichtel – teosoofilise idee kandja varauusaegses Euroopas“. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006.
