„Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla! Kes on see aukuningas? See on Issand, tugev ja vägev Issand, vägev sõjas. Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla! Kes on see aukuningas? Issand Sebaot, see on aukuningas! Sela.“ (Ps 24:7-10)
„Nüüd tehke kõrgeks väravad ja uksed laiaks sedamaid, sest kuningate Kuningas ja Päästja on ju tulemas“. Selle maailmakuulsa advendiaja laulu (EELK laulu- ja palveraamatus laul nr 10) kirjutas Georg Weissel 17. sajandil. Nagu paljude teiste, nii on ka selle koraali aluseks üks psalm. Taaveti lauluraamatu psalmis 24 on kirjas: „Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla! Kes on see aukuningas? See on Issand, tugev ja vägev Issand, vägev sõjas. Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks“ (Ps 24:7-9). Seda psalmi lugedes saab kohe selgeks, et tegu on liturgilise vastulauluga. On mõeldamatu, et siin oleks tegu vaid ühe lauljaga, kes retooriliselt iseenda käest küsib, kes on see sisenev aukuningas, ning seejärel endale ise vastuse annab. Pigem kuulutab üks rühm või ka üksainus laulik Issanda tulekut ning teine rühm või teine vastulaulja pärib, kes too Issand on. Ehk lauldi seda psalmi siis, kui seaduselaegas Jeruusalemma toodi ja seejärel seadusetelgist Saalomoni templisse kanti; võimalik, et seda lauldi templi taaspühitsemisel, nagu ka templi pühitsemise pühal.
See, kes siseneb linna ja templisse, on Aukuningas. Heebreakeelse sõna kavód tähendus on seotud sõnadega „au“ ja „raske“. Aukuningas ei ole seega midagi kergekaalulist, tema au ei ole kergest materjalist. Tema au tähised – kroon ja valitsussau – on kullast ja hõbedast; tema mantel on valmistatud ehtsast ja raskest materjalist, mitte mõnest kergesti süttivast kunstmaterjalist. Ülekantult võiks öelda, et siin käib jutt raskest, raskekaalulisest reaalsusest, mitte kergekaalulisest fantaasiakostüümist.
Selline rüü on vägede Issanda vääriline. Religioonilugu on näidanud, et Iisrael mõistis oma ainsat ja ainulaadset Jumalat esialgu sõjajumalana. „[…] sõjavankrid ja väe heitis ta merre“ (2Ms 15:4); „Issanda parem käsi on tõusnud kõrgele, Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid!“ (Ps 118:16) jne. Ta saavutas võidu omaaegse supervõimu Egiptuse üle; aastasadu hiljem luges Babüloni viimane kuningas Belsassar oma palee seinale kirjutatud salakirjast, et teda on vaekaussidega vaetud ja leitud kerge olevat (Tn 5:27) – tema võimu alused pole ehtsad, tema au on kergesti kaduv. Oma rahva juhib aga Issand Paabeli ehk Babüloni vangipõlvest kindlakäeliselt välja. Aastasadu ja tuhandeid hiljem kõneleb Martin Luther kiriku paabeli vangipõlvest, kus kiriku võimukandjad usuvad end esindavat Jumala au, Tema pühadust, väge ja kaalukust, kuid on unustanud selle, et nad peavad oma ametit kandma. Kandma seda ametit, mis on piisavalt raske, ning mitte mõnulema mõtte käes, et selle ameti kaudu on nad erilisel viisil saanud osa jumalikust aust. Ka toona löödi mõra võimukate võimu ja Jumalale anti tagasi Tema au, mille inimlik võimustruktuur oli vaga maski all endale napsata püüdnud.
Niisiis – sõjakas Jumal, vägede Issand, kelle ees kõik värisevad. Kui erinev sellest pildist on Piibli maalitud pilt Jeesusest! Rahukuningana ratsutab ta Jeruusalemma. Mõni päev pärast seda, enda vangistamisel, ütleb Ta pea põhjamaaliku lakoonilisusega: „Kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad!“. Vägivald pole vahend, mida Ta kasutab. Ta võidab oma vaenlased, paljastab kurjuse valskuse ning hävitab selle. Kuid see ei sünni vägivaldsel teel: „Kas sa arvad, et ma ei või oma Isa paluda, ja Ta saadaks mu käsutusse praegu rohkem kui kaksteist leegionit ingleid?“ (möödaminnes olgu öeldud, et keiser Augustuse ajal oli Rooma riigi käsutuses 25 leegionit. Kui kolm neist germaanlaste poolt esimesel aastakümnel pKr puruks löödi, hakkasid Roomas siin-seal liikuma kuulujutud lähenevast maailmalõpust). Ta tuleb malbel kombel, eeslil ratsutades. Tema võidud, Tema au tulevad koos Temaga. Ta laseb Ristija Johannesele teada anda: „Pimedad näevad jälle ja jalutud kõnnivad, pidalitõbised saavad puhtaks ja kurdid kuulevad ja surnud tõusevad üles ja vaestele kuulutatakse evangeeliumi“. Tema aumärkideks pole mitte surnud vaenlased, vaid elavad tervendatud. Patust ja haigustest tervendatud, need, kes on taas toodud osadusse Jumala ja teiste inimestega. Need, kes käivad Tema ees Tema töötasuna (vrd Js 40:10 algteksti tähendust).
Sellised tervendatud ongi Kristuse aumärgid. Neid (meid) võidakse pidada väikesteks ja nõrgukesteks, võidetuteks ja omadega läbi olevaiks. Nii mõnedki võivad sellise kuvandi muutmiseks püüda luua konstruktsioone, mis lisaks Kristusele ja kirikule kaalukust. See pole aga vajalik. Kes hoolega vaatab, tunneb ka kiriku ja koguduse kõige haledamates oludes ära midagi Jumala ehtsast, raskekaalulisest aust; tunneb ära selle, et Jumal on meie peale halastanud. Õnnis on see, kes tunneb ära Tema tulemise märgid, Tema töötasu, mis käib Tema eel, kuid tähelepanu! Tema eel käijad ei sammu omaeneste aulisuses, vaid Tema aulisus avaldub selles, et meie oleme armu saanud patused, kel pole õigust rinda ette ajades oma õigusest üle pulbitseda. Me oleme vaesed, kellele on palju kingitud ning kellest peaks seda ka näha ja tunda olema, et meile on palju kingitud. Jumala poolt tervendatud pole mitte need, kes pole kunagi tõbised olnud, vaid need, kes on surmava haiguse vastu ravi saanud, isegi kui selle haiguse märgid ikka ja jälle näha on. Ja just see viimane on Jumala võimu ja au märgiks, ning sugugi mitte pulbitsev tervis. Üks on aga kindel mis kindel – Jumal tuleb kindlasti.
Tulgem veel kord tagasi selle kauni advendiaja laulu juurde, millest alguses juttu oli. Legend jutustab, et laulu kirjutanud pastor Weisseli kiriku lähedal olevat olnud üks orbude kodu. Selle lastekodu ja kiriku vahel oli tee, mis kulges läbi kellegi härra Sturgise maatüki. Too härrasmees oli lasknud oma maatüki peal kulgeva osa teest kinni panna, selleks et lapsed tema valduste peal ringi ei silkaks. Mine sa neid marakratte tea (pole ju teised ka headest peredest pärit!) – nood võivad ju kes teab millega hakkama saada! Nii pidid lapsed alati minema kirikusse pika tiiruga, mis tähendas, et nad jõudsid talvisel ajal kohale lõdisedes ja läbikülmunult. Ühel advendiaja pühapäeval olevat pastor Weissel legendi järgi koos lastega teed sulgeva värava ees seisnud ja laulnud sedasama laulu, mis on täna meiegi lauluraamatutes: „Nüüd tehke kõrgeks väravad ja uksed laiaks sedamaid, sest kuningate Kuningas ja Päästja on ju tulemas!“ Ta tuleb ühes neist vähemaist. Tehke väravad talle lahti! Armulisel moel ei tule Ta meie juurde oma võimu demonstreerides, vaid pigem seda nõrkadesse peites.
Tehkem siis meiegi oma väravad kõrgeks ja uksed laiaks, et Jumal saaks sisse tulla! Et Ta saaks sisse tulla mitte vaid sakramendis ja Sõna kuulmises, vaid ka meie ligimese kaudu. Ligimese kaudu, kes koos meiega käib Tema ees Ta töötasuna. Armulisel moel tuleb Ta veel meie juurde nõrkuses, mitte vaid oma võimsa parema käsivarrega teed puhastades. Ja kui me oleme Talle ukse avanud, käigem Tema eel. Mitte omaenda kunstlikus aulisuses, vaid nende tegude ehtsas, raskes kullas ja hõbedas, mida Tema meie, eksinute juures on teinud ja jätkuvalt teeb! Inimesed, tehke kõrgeks väravad! Mitte meie endi jaoks, vaid Tema jaoks! Laskem endid teha Tema armastuse ja halastuse ehtsaks, raskeks aumärgiks! Aamen.
Anne Burghardt (1975), mag. theol., EELK vikaarõpetaja, on Luterliku Maailmaliidu oikumeeniliste suhete sekretär ja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
