Lavastaja ja näitleja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli õppejõu Anne Türnpuga vestles Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Katri Aaslav-Tepandi.
Katri Aaslav-Tepandi (KAT): Alustame kõige olulisemast: miks teater? Kuidas sa oma teatriteekonna sihti sõnastaksid? On see üldse verbaalselt sõnastatav?
Anne Türnpu (AT): See teekond on iga kord isemoodi, aga ma tahan, et see tegemine mind puudutaks, ma tahan asjast aru saada, tervikpildi kätte saada. Kui ma ühe lavastusega alustan, siis on mul küsimusi rohkem kui vastuseid, ja lõpus on küll ka samapalju küsimusi, aga mul on tekkinud mingisugune muster, mis aitab asjast aru saada. Ma otsin, uurin, mida teema teeb minuga, teeb näitlejaga, inimesega, teeb vaatajaga, ruumiga.
KAT: Sinu lavastuste puhul on olnud alati väga tähtis mänguruum, mängu keskkond. Ühe su viimase lavastuse „Tokerjad. Pööramäng Anija meeste mälestuseks“ ringlava Anijal oli ehitatud tammede keskele, vaatajad istusid kesk põlispuid augustikuu tähtede all, „Põdernaises“ kutsusid sa inimesed päikesetõusul rabasse. Viid inimesed, nii näitlejad kui vaatajad, oma harjumuspärasest, ka mugavast keskkonnast välja, väga erinevatesse ruumidesse, ilma kätte.
AT: Huvitav on see, kuidas teema ja näitleja muudab ruumi. Kuidas näitleja suudab oma väe, keha ja mõttejõuga muuta ruumi teistsuguseks, see on see, mida ma ootan, mida ma tahan. See, mida oskan vaadata ka lavakooli sisseastumiseksamitel, kas inimene suudab muuta seda musta saali. Näitleja töötab ju alati ruumis. Kui ta ei ulatu enda seest välja, siis siin ongi näitlejaande küsimus. Samas, need on minu jaoks ikkagi küsimused. Mitte et ma väidaks väga kindlalt, aga arvan, et see võime pole õpetatav, inimesel kas on või ei ole mängimise annet. Ülo Vilimaa ütles selle kohta: intuitsioon.
KAT: Sa oled lavakoolis õppejõud olnud 17 aastat, õpetanud hääletehnikat, lavakõne. Sel sügisel koos lavastaja Mart Kolditsaga võtsite koos vastu uue lavakooli kursuse, oled kursuse juhendaja. Mida su kogemus ütleb: kas näitleja intuitsioon on arendatav?
AT: Esimene küsimus on, kas annet on või ei ole, kui teda inimesel natukenegi on, siis on võimalik takistusi, umbrohtu või valestimõistmist ära koristada eest. Selles mõttes on võimalik arendada, aga päris nullist – ei ole.
KAT: Sa astusid teatrikooli 1982. aastal, kas nüüd, 32 aastat hiljem, kui võtsid endale teatrikoolis kursuse, tekkis ka mingi mäluseos toonase Annega?
AT: Ma ei tea siiamaani, miks mind teatrikooli vastu võeti, kas see oli hea või halb. Ma sain tookord õige vähe aru sellest koolis, võibolla praegu hakkan midagi taipama.
KAT: Kas see on ka põhjus, miks läksid Tartusse Jaan Toominga juurde õppima, tema „Vanemuise“ õppestuudiosse?
AT: Ma läksin enne juba, viimasel kursusel õppisin paralleelselt, hommikul olin Tallinnas koolis, lõuna ajal hääletasin Tartusse, seitsmeks olin kohal, Jaani erialatunnis.
KAT: Sul on olnud väga erinevaid õpetajaid, kas oled erinevate loojaisiksustega, nende teadmiste ja väega, maailmavaate, meelsusega kokku puutunud, neilt õppinud? Olen ikka mõelnud, et teatrikunst on õpetajalt õpilasele väga isiklikul kokkupuutel edasi antav teadmistekogum, nii nagu „Milarepas“ on kirjutatud: „õpetajalt õpilasele kõrva sosistatud tarkused“. See on intiimne ja isiklik, kõrvalisele vaatajale varjatud suhtlemine.
AT: Õpetaja puhul on oluline see, et ta laseb minu – just nii rumala kui ma olen – korraks oma maailma, ja see muudab mind, see õpetab. Igasugune vestlemine on üksteise ruumidesse sisse laskmine, igasugune teine rakurss on – mida vanemaks ma saan – muutunud seda huvitavamaks. Ma olen väga tänulik selle eest, kui mind kusagile sisse lastakse. Olen nõus olema selle nimel nagu kerjus muinasjutus. Teise inimese silmade läbi vaadata oma igapäevast suppi, see on …
KAT: Jah, ja siis hakkad taipama seda, kui palju on veel teadmata.
AT: Ja teiselt poolt näed seda, et mul on ka mõni nurgake ilus. Ja siis ka tänutunne, et ta sind oma ruumi laseb. See ongi õpetaja. Et ta teeb ukse lahti.
KAT: Siin on oluline usaldus. Nii õpetaja usaldus õpilase kui õpilase usaldus õpetaja vastu. Kui palju saab õpetaja oma teadmiste, maailmaate, eluhoiaku, eetikaga oma õpilast mõjutada?
AT: Õpetajana saan ma õpilase puhul öelda, et on teatud tüüpi käitumismustreid, mis võivad saada sulle saatuseks, mis ei ole sulle head. (Kõike võib teha, aga kõigest ei ole kas(v)u.) Need käitumismustrid võivad kuidagimoodi pädeda lasteaias, koolis, aga elus, teatri ühistöös need sind ei aita. Sa pead õppima ennast teisega jagama, koos mängima – sünergeia efekt. Ja ei tohi õpetaja või lavastaja rolli üle tähtsustada. Kui neile monomaaniline mõõde anda, kui üks inimene muutub ainuõigeks, ainuteadjaks ja mõõdupuuks kõigele, siis on asjad korrast ära. Usun, et näitlejaks saamise protsess on väga keeruline, üliõpilane on ju täiskasvanud inimene. Kasvatab eelkõige keskkond, milles inimene õpib; me ei tegele mitte pedagoogika vaid andragoogikaga.
KAT: Millise tuleviku teatri jaoks me näitlejad kasvatame? Kas teater on püha kunst või meelelahutus? Stanislavski jaoks oli teater püha oma igapäevases elutões, Brechti jaoks oli teater meelelahutuslik õpetamine, inimese ühiskondliku teadvuse äratamine, võitlusele kutse, Artaud’ jaoks püha oma julmas ehk karmis elutõe alastuses, metafüüsilisuse taotluses?
AT: Kas kingsepa amet on püha? Jah on. Ühelt poolt ta peab valdama teatud käsitöölislikke töövõtteid, töövahendid peavad head olema ja tükike parajat nahka, millest saapaid teha. Ja kui ta selle juures on veel filosoof, suudab kogu oma elu panna neisse saabastesse (ja sellegi oma, kellele ta neid saapaid teeb), siis on ta meister. Ja tema amet, tema töö on püha. Kui ta sellega veel oma pere ka ära toidab … Selles mõttes vahet pole: ole kingsepp, ole inimene, kes on kutsutud kingsepp olema, ole Selveri müüja – ma olen näinud inimesi, kes on pühendunud müüjad, kelle pärast tulevad ostjad just sellesse poodi. See teebki elu elamisväärseks. See, kui toimub inimeste kohtumine väljaspool oma rolle. Kui sa oma ametit väga hästi oskad, siis sa saad läbi selle ka inimene olla; kui ei valda, siis sa pead oma osast ja ametist kramplikult kinni hoidma ning inimene kaob sinna taha ära. Aga see, mida me otsime – me otsime kontakti.
Kõige ilusam on see, kui teatrilaval mängides näitleja ühel hetkel lihtsalt kaob ära, ja tema asemel on temakujuline auk universumis. Kui ta on oma osa teostanud nii hästi, et see hakkab läbi paistma. Selle pärast maksab seda n-ö käsitööd täpseks ajada, see on võimalus.
KAT: Oled lavakooli tudengitele õpetanud regilaule? Millal sa ise enda jaoks regilaulud avastasid?
AT: Kui olin väike laps, oli meil kaheinimese kiiktool. Papa võttis lapselapsed sülle, luges Piiblit, laulsime kirikulaule, regilaule, leelutasime niisama; aga teadlikult tükk maad hiljem, siis kui sattusin läbi folklaulmise ja luuletamise Tartus „Hellerosse“, kus laulsid mordvalane Viktor Danilov, Hagu Paul, Sarve Heno, Mikk ja Tõnn. Järsku ma adusin regilaulu puhul, et see on terve maailm, millest ma mitte midagi ei tea. Aga see laulmine lõi lahti niisuguse maailma, et tegin kõik, et sinna sisse astuda. Lugesin läbi kõik, mis regilaulu kohta kirjutatud oli, ja muidugi sai lauldud hullupööra. Siis, ühel hetkel avastasin, et see on ju see, mis papa meiega tegi. Ning et see on see sama, mida ma ise teen, kui viis kilomeetrit jalgsi läbi metsa koju lähen. Olen regilauluga pika teekonna läbi käinud, tähttähelisest ja sõnasõnalisest kordamisest kuni arusaamiseni, et runo on teatud laadi mnemooniline muster, millega ma suudan muuta oma meeleseisundit ja ma kõigun-kiigun selle ümber nii viisiga kui sõnadega. See on üks võimas sõiduk, see regilaul. Kui sa oled korra näinud, kuidas laul veab inimese lovesse, siis …
KAT: Kui sa õpilastega oled regilaule laulnud, oled sa neid saanud nende vanade lauludega siis juhatada? On see tee enam üldse juhatatav?
AT: Selles mõttes on, et kuigi me elame enamasti linnakorterites, suhtlemisvahenditeks on facebook´id, siis inimesel oma esivanemate lood üles leida lastes (olen palunud, et nad otsiksid vähemalt viie põlve esivanemate lugusid, küsitleksid oma vanemaid sugulasi), siis nad on järsku sattunud mingi teistsuguse maailmaga silmitsi, maailmaga, kust regilaul algab. – Sest kui sina laulad, siis seda laulu on lauldud enne sind, su seljataga üürgavad su esivanemad. Regilaulu laulmine algab isiklikust suhtest. Sina teed suu lahti ja kõik su suguvõsa naised-mehed laulavad su seljataga kaasa.
KAT: Regilaul on vahend ühte teise maailma sisseminekuks, teater on ka vahend maailma mõtestamiseks, sõnastamiseks.
AT: Lorna Marshalli, Inglise hääleõpetaja (kes on koos Yoshi Oidaga kirjutanud raamatu „Nähtamatu näitleja“) mõte võis olla see, et kui me vaatame antiikteatri ruumi, siis on amfiteater nagu silm, poolringi ringikujuline vaatesaal, kus istuvad inimesed tõusval joonel – see on alumine laug – ja lava peal on koor – see on ülemine silmalaug – ja need kaks näitlejat on nagu silmaterad. Kui etendus toimub, siis silm on lahti ja vaatab üles universumisse, ning see on kogu asja mõte. On alumine laug on ülemine laug, on silmatera. Muidugi on teater vahend. Et silm saaks nägijaks. On üks hiina muinasjutt, kus kunstnik joonistab kure, aga jätab silma joonistamata. Kõrtsis aga siis kogemata ühel käpardist kokapoisil kukub kogemata üks tilk joonistusele, kurele silmaks, ja kurg ärkab ellu ja lendab minema. Täpselt pandud silmast algab elu. Oled sa kunagi kogenud seda, et kui sa mingid rollid või teemad lõpuni oled mõelnud, lõpuni oled teinud, siis sa saad neist lahti, siis oled sealtkaudu välja pääsenud, see on seesama silma panemine, kurg on läinud. See on uhke ja müstiline.
KAT: Elu ongi uhke ja müstiline.
AT: Aga tuleb teha igapäevast pisikest, mõnikord ka rutiinset tööd, et see lind ühel päeval lendu läheks. Kui suudad selle juures meele puhta hoida, siis on kõik hästi. Mõnikord on meel nii must, et ei näegi enam välja. Kohtumised aitavad, laulmine annab jõudu, ja palvetamine. Mu lapsed. Kaks väikest kätt mu kätes ja tuleb minna. Mõnikord aitab lihtsalt väljapuhkamine.
Kui ma ka usun, et haridus on millegi äravõtmine – põlluharimine on ju ka umbrohu eemaldamine –, siis ma usun ka, et see on uue keelkonna ja meelkonna loomine, see on üks teine raamistik, perspektiiv; sa ei tee kunagi enam midagi väljaspool seda raamistikku. Ja seesolijad ei mõista väljasolijaid ja väljasolijad ei mõista seesolijaid. See on vaimuruumi loomine, kus ma ise ei ole enam enda mõõdupuu.
Anne Türnpu (1963), PhD, on näitleja ja lavastaja, muinasjutuvestja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli õppejõud.
Katri Aaslav-Tepandi (1965), PhD, on lavastaja, õppejõud ja teatriteadlane, Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige, EELK Usuteaduse Instituudi teoloogia üliõpilane ja EELK liige.
