Helilooja Helena Tulvega (HT) rääkis muusika olemusest, loomisest, ajast ja igavikust Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige Katri Aaslav-Tepandi (KAT).
Katri Aaslav-Tepandi (KAT): Mis on muusika? Öeldes sõna „muusika“, teame ju üldsõnaliselt, mis ta tähendab, aga kuidas muusika Sinu sees on, toimib, loob, mismoodi sõnastub Sinu jaoks?
Helena Tulve (HT): Arhetüüpselt on muusika seotud inimese olemusega, heliga, sõnaga, tähendusega, signaaliga, kontaktiga. Muusika haaramatus on minu jaoks seotud inimeseks olemise saladusega. Traditsioonilistes kultuurides öeldakse, et teatud vanuses laps peab leidma oma laulu, see on tema identiteet, tema laul.
Muusika on millegi väljendus, vahend või sõiduriist, vehiikel, mis kannab energiat, infot. Ta tuleb südamest ja läheb südamesse. Muusika puudutab inimest otse, on sõnastamatu, tunnetatav ilma ratsionaalse analüüsita (me võime seda teha, aga ta ei vaja seda). Ses mõttes on ta väljaspool ratsionaliseerimist, kannab verbaalselt defineerimatut infot, mis on meile eluks vajalik. Sageli me seda enesele ei teadvusta. Teine asi on, kuidas me muusikat tänapäeval defineerime: helikunst, muusikateosed, meid ümbritsevad helid. Võib ju esitada palju küsimusi muusika kohta; näiteks, kuidas üks või teine muusikateos on tehtud või kas keskkonnahelid on muusika või kuidas heli tekib, aga need ei puuduta muusikas seda põhiolemuslikku. Muusika on seotud inimese hingega, hingusega, häälega, on väga isiklik ja intiimne, algne ja vahetu.
KAT: Sa oled helilooja, lood helisid. Kui sa helisid lood, mida sa siis teed? Saad sa oma loomeprotsessi kirjeldada?
HT: Eks ma ka püüan lähemale saada oma sisemisele laulule. See ei ole loomine väljastpoolt, vaid seestpoolt. See on olemasoleva info puhastamine, vormimine selliseks, milleks ma olen suuteline oma oskuste ja teadmistega, kogemuse ja tunnetusega. Selle taga on ikkagi soov leida seda ühist, mida tundub oluline väljendada ja millest ma mõtlen, mis mind puudutab, mis liigub minu ruumis. Läbi tunnetamise, mõtestamise ja teadvustamise protsessi väljendan ma oma praegust hetke selles keeles, selles meediumis. Kirjutamise ruum on ka mõtlemise ja mediteerimise ruum. Muidugi on seal ka ratsionaalset analüüsi, teiselt poolt aga meditatsioon ei ole ratsionaalne. See on sisseminek ja avastamine, puhastamine ja tühjendamine.
Ega muusika kirjutamise protsess ise pole midagi keerulisemat kui iga loometegevus, aga seda pole vist nii lihtne kirjeldada. Kui töö on valmis, siis on ta valmis, – pärast on raske aru saada, kuidas ma seda tegin, mis siis tegelikult minus ja minuga toimus. Minu jaoks on see irratsionaalne tegevus, eriti selle algjärgus. Siis sageli improviseerin, n-ö katsun klaveriklahve, käed justkui leiavad mingeid kõlasid ja mustreid, ilmub midagi, millest saab hakata edasi liikuma ja arendama, – otsin sobivaid kõlakujutelmi, mis kuuluksid mingi sisemise idee juurde. Igal kõlapildil, värvil, intervallide kooslusel on minu jaoks oma tähendus, ruum.
KAT: Ikka ja taas on mind kunstiloome puhul huvitanud küsimus, millest ja kustkohast saab idee alguse, mis sündmus, kogemus, hetk, saab määravaks, suunavaks. See on ju ka elu üks olemuslikke küsimusi: mis on kõige alguses? Millest maailm sündis, millest inimene alguse sai, kuidas me sünnime, kuidas nähtused sünnivad? Mis on seal, kus midagi ei ole, mis on siis, kui midagi ei ole? Üks võimas vastus on kirjas Uues Testamendis, Johannese evangeeliumi alguses: „Alguses oli sõna ja sõna oli Jumala juures ja sõna oli Jumal“. Siin võib kujundina, vastena inimliku loomingu puhul mõelda, et alguses on loojal-inimesel mõte, tunne, aim, mis kehastatakse, vormistatakse, sõnastatakse, on see siis kas maal, lavastus, laul, poeesia. Kas ei võiks nii mõelda, et see ongi universaalne loomise tee, n-ö mudel?
HT: Olles Jumala-näolised, kordame me samu protsesse ise luues. Kõik see peab kehastuma, muidu me ei saa sellest osa. Loomisvõime on Jumala and. Kujutlus, et me midagi teeme omast jõust, omast tarkusest, on minu jaoks üks nendest suurtest illusioonidest, milles me elame. Muidugi on vaja endasse uskuda, aga uskuda just läbi selle, et me oleme hoitud ja meile antakse, mida meil on vaja. Selles suhtes peab olema usaldust.
KAT: Kuulates su lugusid, tajun, et nendesse on loodud, õigemini püütud üks teine aeg, visuaalselt tekib kujund: see on uks igavikku. Muusika on ka ühe teise aegruumi loomine, sisseminek teise aega, mis toimib paralleelselt meie hetkes tunnetatud ajaga.
HT: Arvan et üks muusika omadusi on, et tal on võime teistsugust ajatunnetust, teist dimensiooni luua või siis sellega kontakti astumist toetada. Muusika kohta võiks öelda, et ta on kuuldavaks loodud aeg. Nii nagu tuul puhub ja sa ei näe seda muud moodi kui tuules lenduvate liivaterade kaudu, – liivaterad muudavad tuule nähtavaks. Samamoodi on muusika, heli ja ajaga, helid muudavad aja tajutavaks. Kui sa tegeled ajaga, siis tegeled kohe ka igavikuga, niisamuti kui tegeledes helidega, tegeled vältimatult ka vaikusega. Aeg on inimlik kategooria ja igavik on jumalik ühtsus, kus kõik on üks, ei ole midagi ei enne ega pärast; nende vaheliseks kanaliks on ühtsuse poole püüdlemine. Selle tajumine on mu jaoks oluline, püüan muusikas seda taju väljendada. Igavik, lõpmatus – samas on raske öelda, et mul inimesena oleks võimalik otse või ise sellega tegeleda. Üks kõrvalepõige – mu kompositsiooniõpetaja Prantsusmaal ütles vahel, et kõige parem mõistmaks, mis on lõpmatus, on vaadelda inimlikku rumalust: see ei saa kunagi otsa.
Ajal on lõputult erinevaid mõõtmeid, on inimlik aeg, aga ma võin ka mõelda putuka ajast, mägede ajast, aeg on subjektiivne, paindlik. Ühelt poolt justkui vääramatu, teiselt poolt on temas aasu ja nurgataguseid, kus kahe hetke vahel võib juhtuda midagi sellist, mida me oma ratsionaalse mõtlemisega sinna ei mahutaks. Kui muusikalises kulgemises on aja kihistused tunnetatavad, siis see annab kuulamisel teistsuguse aegruumi perspektiivi, ning igavik on vältimatult seal juures. Need kaks on meie maailmas koos, see kuulub inimeseks olemise juurde, et oleme tehtud Jumala näo järgi ja Jumal asub meis, Jumala aeg asub meis, on kohal. Igavik on meie südames.
KAT: Vana Testamendi Koguja raamatus on kirjas: Jumal on inimese südamesse pannud igaviku, ometi ilma, et inimene mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni.
HT: Süda on see koht, kus me saame enda sees ühenduse igavikuga, jumalikuga.
KAT: Muusika, igavik, Jumal. Räägime sinuga teemal, mida inimesele ei ole antud lõpuni mõista. Aga siiski on inimesele antud võime mõõta oma aega igaviku ajaga, kus igaviku aeg mõõdab ära me ajalikud tegemised. Kas nii võiks ka sõnastada muusika olemust, üht võimalust: muusika justkui puhastaks me tee igaviku tunnetamiseks, et me suudaksime teist perspektiivi oma igapäevaelus tajuda ja selle järgi toimida?
HT: Arvan küll. Võib-olla igal muusikal pole seda sihti, aga see, mis mind muusika juures huvitab, on aegruumi sügavuse tabamine. Seal kuskil sügavuse sügavuses asub olematu punkt, kus avaneb teine dimensioon. Arvan, et helidel ja muusikal on need omadused, mis võivad inimeses seda punkti aktiveerida, seda igavikku, mis me südames on; seda nähtavamaks teha, esile tuua, aidata leida. Südame südames on see meil olemas, aga see on kaetud igasuguse tühja-tähjaga. See, mis meile kõneleb, ei pruugi olla muusika kitsas mõistes, vaid ka linnulaul, tuulekohin või meremühin. Oluline on just intentsioon, soov, igatsus ja igatsuse esiletulek, vajadus olla selle igavikuga oma südames kontaktis, see asetab asjad perspektiivi ja muudab elamise mõttekamaks.
KAT: Oled kõnelenud, et sind on mõjutanud, sinu jaoks on olnud oluline gregooriuse laul?
HT: Gregooriuse laul on arhailine laul, mis on tekkinud suulises traditsioonis, on kontaktis sellega, mis on olemuslik, intuitiivne ning kannab lisaks teksti tähendustele ka teatud baasinfot. Ta on aastasadadega suulises traditsioonis puhastunud, settinud ja ometi elus, muutumises ja interpretatsioonis. See on nii kõikides arhailistes lauludes, ka meie regilauludes, india ragades, araabia mugaamides, – kus teatud kõladel, intervallidel, intervallide kooslustel, on energeetilised tähendused. Selles on kindlasti osa kultuurilist tähendust, aga helilaadid kannavad ka mingit üldisemat printsiipi, mulle tundub. Laadilises mõtlemises on üks keskne heli: see on nagu pesunöör, mille küljes elemendid ripuvad ning tuul liigutab neid. Sageli on neid toetuspunkte kaks, alumine ja ülemine, üks domineerib ja teine toniseerib. Ühe heli püsivuses ja pidevas tagasitulemises on ka rahu, nagu keerises, mille keskel on rahu koht – keerise keskel on vaikus. Samamoodi on ühe heliga: selle sees on vaikuse ja rahu koht, mis tasakaalustab, viib edasi ja toetab. Seda vaikuse ja rahu kohta me ju kõik vajame, ning igas inimeses ja ka asjas on see ka olemas, on lihtsalt vaja lasta sellel ilmneda. Mulle tundub, et igal olendil on oma sisemine vaikus, olemuslik vaikus, mida ta välja kiirgab, mis on seotud tema igavikulise jumaliku olemusega.
KAT: Muusika on ju inimkonna algaegadest seotud taevaste vägede, nendega ühenduse loomisega, Jumala teenimisega, religioossete rituaalidega, praktikatega.
HT: Muusika on üks kontaktivõimalus jumaliku sfääriga, Loojaga, kuidas me teda siis ka ei nimeta – Absoluudiks, Väeks, Jumalaks. Muusikas on alati hinnatud tema maagilist jõudu, väge. Seda ma mõtlesingi arhetüüpse laulu all, mis puudutab asja olemust ja olemus puudutab alati loomisprotsessi ja seda, kuidas me oma inimlikus piiratuses saame tuge Loojalt. Muusika on see kanal, mida mööda info edasi-tagasi liigub. Suhtlemine Jumalaga on inimesele olemuslik. Arvan, et inimesed on võõrandunud olemuslikust, nii Loojast, loodust kui loodusest. Ego võidukäik on hirmuäratav. Küllap on see olnud nii igal ajastul, see on inimese võitlus iseendas, oma ajas, aga nii on ka säilinud inimeses püüd pääseda tagasi ühtsusesse, algsesse üksolemisse.
KAT: Sa räägid tänase inimese sideme kaotamisest Loojaga ja loodusega. Mis aeg on praegu, mis aega meid on loodud elama, kuidas sa seda mõtestaksid?
HT: Igal ajastul on omad ülesanded ja raskused, ükski aeg pole parem ega halvem. Meile tundub, et just praegu on palju agressiivsust ja vähe arusaamist. Inimese sees on olemuslik vastuolu, mida võib ka nimetada keha ja hinge lõhestatuseks. Teadmine läbivast ühtsusest on meis paljuski kaduma läinud. Teadlikkuse poole püüdlemises on oluline oma hinge ja mõtete läbivalgustamine, see pole aga mugav, sest pilt, mis meile avaneb, pole ülemäära ilus. Meil puudub sisemise askeesi traditsioon. Ma ei tahaks anda hinnangut oma ajale, aga mulle tundub, et me elame üsna hämaras ajas.
KAT: Küsides kujundlikult: hämarus on valguse puudus, mis siis on meie jaoks valguse ees?
HT: Mateeria käsitlemine elutuna. See on üks, mis mulle silma hakkab. Mateeria on kasusaamiseks, oleme agressiivsed ja hävitame keskkonda, toodame prügi, nii füüsilist kui vaimset prügi. See on olemise pühaduse vähene teadvustamine ja respekti puudumine. Me ei anna enesele aru elu pühaduse dimensioonist. Mateeria on samamoodi pühitsetud ja elus. Me ei anna aru, et loodus on elus, et maakera, kosmos on elus süsteem, mida peab samamoodi respekteerima kui teist inimest, kui iseenda hinge. Lahusolek igavikust on nii tugev ja sellega kaasnev valu sunnib otsima tuimestajaid, et mitte seda tunda, mitte seda vajadust endale teadvustada. Kõik kattub tasapisi prügiga, ent valu ei kao.
KAT: Siit koorub välja elu põhiküsimus: mis on inimese elu mõte siinses elus? Me oleme loodud siia maailma hoolt kandma Jumala loodu eest. Igale inimesele on antud teatud andekus, and, kas see on siis füüsiku, muusiku, kunstniku, poliitiku või talupidaja andekus, oluline on, et ta enesele antud ande ja andekohase ülesande ära tunneks, selle kohaselt elaks, pingutaks, tegutseks.
HT: Igaüks peab oma aeda oma parima äranägemise järgi hoidma ja harima. Siin ongi küsimus, et kuidas seda peaks tegema, kui väljastpoolt tuleb lakkamatult impulsse, mis kisuvad eemale. Ma pean tegema valiku, millist infot ma vastu võtan, ma pean ennast piirama. Küsima endalt, miks ma midagi teen, kuidas ma midagi teen, kui palju ma annan endale aega olemiseks. Tuleb väärtustada olemist. Inimese keha kiirus on üks, aga hinge kiirus on teine, tuleb endale võtta olemiseaega, kus saab tekkida tühjus ja meid puhastada. Aga iseenese tarkusest ei saa me sellega muidugi hakkama.
KAT: See võiks olla kunstniku-looja ülesanne: tajuda ja mõtestada oma aega? Aidata inimesel leida silda, anda talle aimu elu olemusest, suuremast väest, igavikust. Puhastada hinge ja vaimu.
HT: Mis sa teha saad, on see, et sa saad korrastada eelkõige oma enese hinge sees. Ning vaadelda oma aega, olla tunnistaja, isegi kui see on raske, isegi kui see teeb haiget. Aga loota, et õnnestub midagi muuta? Muutus käib ikka läbi enda ning mitte otsest teed pidi, see käib läbi meile antud anni, õnnistuse. Siin on minu arvates selline paradoks, et peab kõik andma, teades ja leppides, et see ei saa kunagi olema piisav.
Meie kohustus on olla tunnistaja ja väljendada oma kogemust, aga mis sellest edasi saab, ei ole meie teha. Me saame anda, nii palju kui meil on. Ja varem või hiljem tuleb niikuinii kõik ära anda. Kõigest loobuda. Surra enne surma, et täielikumalt elada.
Helena Tulve (1972) on helilooja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor ja arendusprorektor.
