30. juunil 2014 teatas Saksamaa Evangeelse Kiriku president Nikolaus Schneider ametist tagasiastumisest, mille põhjuseks oli abikaasa haigestumine vähki. Ta soovib pühendada sel raskel raviperioodil oma abikaasa Annele rohkem aega, mis oleks presidendi ametiülesannete täitmise kõrvalt väga keeruline. Järgnevate nädalate jooksul annab ta koos abikaasaga mitmetele ajakirjandusväljaannetele intervjuusid, kus avab oma otsuse tagamaid (vt 15. juuli 2014 ajakiri Stern, 17. juuli 2014 WDR2, 19. juuli 2014 ajaleht Die Zeit). Need intervjuud tekitasid Saksamaa kirikuringkondades ja ühiskonnas laiemalt ägeda diskussiooni ja seda ühe punkti tõttu, millest president Schneider väga avameelselt kõneles. Nimelt aktiivse eutanaasia teema, mis mitmes Euroopa riigis on juba seadusega võimalikuks tehtud, samas kui suuremas osas riikides, kaasa arvatud Saksamaal, on see veel vägagi vaidlusalune küsimus. Tegemist on ju teemaderingiga, mis puudutab nii mitmeski mõttes meie kõige fundamentaalsemaid väärtushinnanguid: elu kui kingitus, surm, valiku- ja otsustamisevabadus, piirid.
Nikolaus Schneider on kirikujuhina eutanaasia teemal meedias sageli sõna võtnud, selgitades oma kiriku eitavat seisukohta aktiivse eutanaasia suhtes. Nüüd kerkis see teema tema jaoks uuesti üles väga teravalt ja isiklikult, sest tema abikaasa oli avalikult teatanud, et kui haigus peaks süvenema, nii et paranemislootust enam ei ole, siis on ta otsustanud selle sammu astuda ja loodab, et tema mees teda sealjuures saadab. Ajalehe Die Zeit intervjuus esitab ajakirjanik Nikolaus Schneiderile küsimuse: „Kas te oleksite valmis abikaasa soovile vastu tulema?“ („Me talume tõde“ [„Wir halten die Wahrheit aus“], Die Zeit, 19. juuli 2014). Ja vastus kõlas: „See oleks küll vastuolus minu veendumusega ja ma kindlasti arutan seda veel Annega. Aga viimselt võtaksin ma armastusest selle teekonna temaga ka vastupidiselt oma veendumusele ette. […] Otsustav on armastus.“ WDR2 ajakirjaniku küsimusele, kuidas on see seisukoht ühendatav kristliku usu ja evangeelse teoloogiaga, vastab Schneider: „Meie usk tähendab, et me elame tõeks seda, mida me Piibli sõnumist mõistame, meie traditsioonist ja teoloogiast järeldame. Kogetud usuelu on midagi muud kui akadeemiline teoloogia. Ja juba akadeemilise teoloogia puhul näeme, et siin võidakse olla erinevatel seisukohtadel – sama peab olema võimalik ka eetiliste küsimuste puhul. Jeesuse Kristuse surma ja ülestõusmise küsimuses ei ole aga mingit kõikumist“ („Armastus printsiipide asemel“ [„Liebe statt Prinzipien“], WDR2, 17. juuli 2014).
Schneideri jaoks ei olnud see mõtteavaldus kindlasti spontaanne ega emotsioonidest juhitud. Juba aasta varem ajalehele Zeitzeichen antud intervjuus tõdeb ta samal teemal: „Kui ma olen inimese kõrval olnud, selle eest võidelnud, et ta jääks ellu. […] Kui see kõik ei ole andnud tulemust, kui ma näen tema kannatusi, mõistan tema põhjendusi, siis oleksin valmis teda ka eutanaasias saatma. Siis seaksin ma oma isikliku veendumuse tahaplaanile ja ütleksin: Nüüd on aeg hingehoiuks! Armastusel on siin põhimõtetele kindlaksjäämise ees eesõigus. Lõpuks peab armastus otsustama“ („Armastus põhimõtetele kindlaksjäämise ees“ [„Liebe vor Prinzipientreue“], Zeitzeichen, 28. mai 2013).
Kuidas saab langetada eetilise otsustuse vastupidiselt tõekspidamisele? Omamoodi liigutav lugu, kuid keda see edasi aitab, mõtleb nii mõnigi, kelle jaoks see on taas üks näide paljude seas, kuidas Õhtumaa inimene on tõe relativeerinud. Kui räägime tõest Piibli ja kristliku usu kontekstis, kus relativismi ja ka subjektivismi süüdistusi just viimasel ajal väga sageli kohtab, siis tähendab see ennekõike kuuletumist Jumala sõnale, enda allutamist tema Seadustele, tema poolt seatud korrale. „Su õigus on õigus igaveseks ja su Seadus on tõde“ (Ps 119:142). „Sina oled Jumal ja sinu sõnad on tõde“ (2Sm 7:28). Nii kujutab tõde endast õiget õpetust vastandina valeõpetustele. Tõe relativeerimine aga tähendab siis õige ja vale piiride hägustumist ning nihutamist.
Piiride hägustumine algab juba tõe erinevast defineerimisest, sest mida suurema detailsusastmega me seda püüame teha, seda rohkem erimeelsusi me kohtame ja seda ägedamaks lähevad vaidlused. Läbi kirikuajaloo on olnud liikumisi ja üksikisikuid, kelle kutsumus on olnud ühisosa meelde tuletamine, üksmeele või vähemalt koosmeele leidmine nn lepitatud mitmekesisuses. Nende kõrval on aga olnud liikumisi ja üksikisikuid, kelle jaoks sellised eesmärgid on kas liiga vähe või liiga palju, oma väärtuste ja põhimõtete reetmine, tõe silmist kaotamine. Ja on ka neid, kes ei lase endalt nii lihtsalt oma ideaale ja õiget õpetust röövida, vaid asuvad võitlusesse. Kristlus ei pea ju tähendama ainult teise põse ettekeeramist ja vaikselt alanduste talumist – see oleks lihtsalt rumalus. Nad identifitseerivad kärmelt peamised süüdlased, sest õige võitlus on ikka kellegi vastu. See on hea võitlusvaimu ärgitamiseks. Kui põhjendus võitlemiseks on õilis, siis võib selle kilbi taga endas vabaks lasta kõik raevu, viha, solvumised ning kallata need kellegi teise kaela. Tõe kilp sublimeerib kõik.
Järele jääb lahinguväli, kus haavatasaanuid on mitte ainult mõlemal pool kujuteldavat rindejoont, vaid kaaskannatajaid on lugematu hulk rohkem. Kaaskannatajaid, kes on väsinud vaenust ja vaatavad arusaamatult pealt, kuidas me küll oleme omadega nii kaugele jõudnud. Pole siis ime, kui nii mõnigi meist rehmab viimaks Pilaatuse moodi käega ja küsib: „Mis on tõde?“ (Jh 18:38). Kuid järjest enam võtab võimust tunne, et kadunud pole mitte tõde, vaid hoopis armastus. „Kuidas kadunud? Meie armastame kõiki inimesi, aga nad peavad mõistma, et kui nad ei pöördu, siis …“ Jumala „maapealne personal“, kelle ülesanne on olla selle armastuse tunnistajaks ja jagajaks, mida Jumal on Jeesuses inimkonnale ilmutanud, on selle vahelattu kokku kogunud, ümber pakkinud, lisatingimustega varustanud ja jagab seda nüüd vastavalt saaja teenetele. Armastus hägustub, relativeerub.
Ja ma ei pea siin silmas kõikelubavust või sentimentaalseid tundeid, kus armastus on tühi sõnakõlks – just sellise karikatuuri maalivad armastusest tõe ja õige õpetuse valvurid –, vaid kaasinimese kohtamist halastuses ja kaastundes tingimusi seadmata, nagu Jeesus seda tegi. Hoopis kõik meie nii kaunid väärtused, tõekspidamised ja õige õpetus kajavad viimaks kui tühi sõnakõlks, kui need on lausutud ilma armastuseta. Need tekitavad kuulajas vaid tunnetuslikku ebakõla, sest heli ja pilt on teravas vastuolus. Tõde taandub oma kõrgesse elevandiluutorni ja armastus jääb tema range järelevalve alla, sest ei saa ju riskida.
Aga just riskida Jumal tahab, sest armastus tähendab ka seda: teha end haavatavaks võimaluses, et sinu lepituse pakkumisele ei vastata. Armastus „lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike“ (1Kr 13:7). Jeesuses inimesekssaanud Jumal, kes kuulutab ja on ise tunnistajaks Jumala armastusele inimkonna vastu, on Jumala plaan, mida me ei pea mitte tagant aitama või selle raames kuidagi Jumalat kaitsma ja tema valikuid korrigeerima. Jumal teab, et ei ole suuremat elumuutvat jõudu kui armastus. Loomulikult ei ole see lahenduste kiirtee, nagu nii mõnigi oma kärsituses sooviks. Usaldus vajab kasvamiseks aega ja lepituse viljad saavad nähtavaks alles mõne aja pärast. Aga see on võimalikest parim tee, sest kui Jumal oleks teadnud teist ja paremat viisi, kuidas inimesele oma ustavust tõestada ja armastust osutada, siis oleks ta seda kindlasti ka kasutanud. Armastusest juhindumine ei ole kindlasti naiivne hoiak, isegi keerulistes olukordades. See on võimalik ja suisa hädavajalik, kui tahame järgida Jeesuse eeskuju. Meie kahemõõtmeline õige-vale maailm on südametu ja kõle paik ilma kolmanda, armastuse dimensioonita.
Tagasi pöördudes Nikolaus Schneideri näite juurde, siis tema sõnad ei ole kindlasti märk selgrootusest või põhimõtete puudumisest, vaid tunnistavad sügavast usaldusest ja elukogemusest, et kui ükski põhimõtete ja väärtuste turvavõrk ei suuda meid enam kinni püüda, siis Jumala armastus teeb seda alati. Lõpuks loeb ainult armastus.
Kadri Lääs (1975) on EELK liige ja kuulub Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumisse.
