2.–9. juulini kogunes Genfis oma esimesele korralisele istungjärgule Maailma Kirikute Nõukogu (KMN)[1] 150-liikmeline keskkomitee. Keskkomitee näol on tegemist KMN-i juhtorganiga, mille ülesandeks on kinnitada ülemaailmse oikumeenilise organisatsiooni arengu-, strateegia- ja poliitikadokumendid ning esitada need täitevkomiteele täitmiseks. Keskkomitee kiidab ka heaks kõik KMN-i pikaajalised programmid ja seab organisatsiooni lähiaastate prioriteedid ning kaugema visiooni, samuti valib endale kaheksa-aastaseks perioodiks moderaatori ehk juhataja ning abijuhatajad ning määrab liikmed alalistesse nõukogudesse, alakomisjonidesse ja nõustavatesse toimkondadesse. Keskkomitee ainupädevusse kuulub KMN-i peasekretäri ja asepeasekretäri ning täitevkomitee valimine. Alaliselt tegutseb keskkomitee juures kuus nõukogu: programmi- (Programme), arengupoliitika (Policy Reference), ühiskondlike küsimuste (Public Issues), nomineerimis- (Nominations), suhete- (Communications) ja finantspoliitika nõukogu (Finance Policy). Kõik keskkomitee liikmed kuuluvad ühte nimetatud nõukogudest. Allakirjutaja kuulub arengupoliitika nõukogusse.
Keskkomitee istungjärgu esimesel päeval toimunud avajumalateenistusel mälestati kõigi liikmeskirikute esindajaid, kes on KMN-i tegevuse ajal keskkomitee töös osalenud ning olid eelmise ja käesoleva keskkomitee vahelisel ajal surnud. Mälestatavate seas oli ka EELK peapiiskop emeeritus Kuno Pajula.
Istungjärgu iga päeva hommikupoolikud olid sisustatud avalike ettekandeistungitega ühiskondlikult, globaalselt ja oikumeeniliselt olulistel teemadel. Iga temaatiline istung sisaldas kolme ettekannet ja nendele järgnenud avalikku arutelu. Teemad, millele erinevatel päevadel keskenduti, olid Kiriku ühtsus ning vastastikune solidaarsus konfliktisituatsioonides ja kriisitingimustes, kliimamuutus ja selle mõju, majanduslik ebavõrdus ja õiglus, kirikute solidaarsus ressursside jagamisel. Kõigi nimetatud teemade kohta kujundas keskkomitee ka lõpuks nõukogudes ettevalmistatud ettepanekute alusel oma seisukoha.
Päeva teisel poolel jaguneti sisuliseks tööks nõukogudesse. Nõukogudes valmistati kõlanud ettekannete ja esitatud strateegiadokumentide alusel ette konkreetsed ettepanekud keskkomiteele kinnitamiseks ja täitevkomiteele edasiseks tööks. Kõik nõukogudes esitatud konkreetsed ettepanekud hääletati viimasel kahel päeval toimunud istungitel ükshaaval läbi ning lõpuks pandi kõik dokumendid lõpphääletusele.
Keerulisemad ja enim vaidlusi tekitanud küsimused olid seotud poliitiliste avaldustega maailma erinevates kriisi- ja konfliktikolletes, sh Iraagis, Ukrainas, Koreas, Eritreas, Kesk-Aafrikas, Ladina-Ameerikas, Sri Lankal, Süürias ja Iisraelis toimuva suhtes. Kirikud ei näe konflikte alati ühe nurga alt. Poliitiliste avalduste koostamisel tuleb arvestada erinevate vaatenurkade ja positsioonidega, mida esindavad ka konfliktipiirkondade erinevad kirikud.
Aeganõudvaks ja tuliseks kujunesid istungid, kus tuli heaks kiita nomineerimisnõukogu ettevalmistatud dokument alakomisjonide liikmete ja juhtide kohta. Keeruline oli leida konsensust küsimuses, kas esitatud isikud on valitud nende kompetentsi või erinevate kvootide alusel. Kvoote, millega KMN peab kõigis oma tööorganites arvestama, on väga palju. Arvestada tuleb isiku vanuse, soo, konfessiooni ja esindatava piirkonnaga. Lisaks tuleb arvesse võtta, kas isiku puhul on tegemist vaimuliku või ilmikuga, erivajadustega inimesega või põlisrahvuste esindajaga. Eriti just õigeusu kirikute esindajad rõhutasid iga kiriku autonoomset otsustusõigust oma esindajate valimisel ja esitamisel. Selle seisukohaga nõustusid ka mitmed saadikud protestantlikest kirikutest. Eraldi rõhutas oma ettekandes just noorte suurema kaasatuse vajadust otsustavate ja nõuandvate organite töös keskkomitee juhataja dr Agnes Abuom.
Mitmed dokumendid, mis keskkomitee poolt heaks kiideti, vajavad ka liikmeskirikute tähelepanu ning nendega arvestamist oma edasise töö ja tegevuse planeerimisel. KMN ootab, et liikmeskirikud töötaksid esitatavad materjalid hoolikalt läbi ja rakendaksid nendes esitatud ettepanekuid rahu ja õigluse taotlemisel, ühisel palverännakul (KMN lähiaastate strateegia kannab üldnimetust Pilgrimage of Justice and Peace), samuti oma igapäevatöös asukohariikides.
Kinnistel istungitel toimusid peasekretäri ja asepeasekretäri valimised. Valimiste asemel oli siiski tegemist ametiaegade pikendamisega. See tekitas ka pikema emotsionaalse diskussiooni. Vastu ei oldud niivõrd isikutele, keda nimetatud kohtadel jätkamas nähti, kuivõrd sellele, et materjalid olid selleks puhuks halvasti ette valmistatud ja loodeti lihtsalt saavutatavale toetusele. Pärast pikki arutelusid said esitatud ettepanekud siiski keskkomitee konsensusliku heakskiidu. KMN-i peasekretärina jätkab alates uuest aastast veel viiel järgneval aastal Norra kiriku vaimulik dr Olav Fykse Tveit ja asepeasekretärina kahel aastal kuni pensionile siirdumiseni Oikumeenilise Patriarhaadi esindaja hr Georges Lemopoulos.
Põhjamaade luterlastest esindajad ja ainsa Balti kirikute esindajana allakirjutanu arutasid päeval toimunud ettekandeid ja teemasid õhtuti ühistel õhtusöökidel uuesti läbi. Keskkomiteest on valitud täitevkomiteesse Euroopast vaid kolm luterlast, mis ei ole kõige parem positsioon. Neljanda luterlasena on ameti poolest Euroopa piirkondliku presidendina täitevkomitee liige veel Rootsi kiriku peapiiskop emeeritus Anders Weiryd. Meie jaoks on kõige positiivsem, et täitevkomiteesse pääses Soome kiriku piiskop Simo Peura. Nii meie kui ka kõigi teiste piirkondade kirikute ja konfessioonide peaaegu et eksistentsiaalne küsimus on, kuidas oma häält kuuldavana hoida ja maailma oikumeenias otsustavalt kaasa rääkida.
Allakirjutanule oli KMN-i keskkomitee töös osalemine suurepärane võimalus sisse elada maailma kirikute oikumeenilisse suhtlemisse ja seal valitsevasse õhustikku. Kindlasti avardab see arusaama oikumeenilisest koostööst globaalses kontekstis ja toob silme ette probleemid ja väljakutsed, mis on erinevaid kirikuid ühendavad ka siis, kui ei olda veel täielikus armulauaosaduses. Positiivses mõttes üllatav on KMN-i tasandil näha ortodokssete kirikute konstruktiivselt aktiivset panust oikumeenilisse töösse võrdselt protestantlike kirikutega. Valdavalt on ju peetud oikumeenia taotlejateks just protestante, vähem ortodokse ja katoliiklasi. KMN-i aastakümnete pikkune tegevus on näidanud midagi muud, millest allakirjutanu on saanud nii KMN-i täiskogult Busanis kui ka äsjalõppenud keskkomiteelt Genfis vahetu isikliku kogemuse. Meile kui väikese esindatusega kirikule on oikumeeniline koostöö suuremate kirikutega väga oluline. Palju on õppida oikumeenilisest koostööst Põhjamaade ja Saksamaa kirikutelt, samuti anglikaani kirikult, kuid süvendada tuleks kontakte ortodoksi kirikutega, et leida täiendavaid koostöövõimalusi ka sealt. Usun, et siin on kasutamata ressursse ka meie oma Eesti Kirikute Nõukogu nende kirikute hulgas, kes läbi oma emakirikute kuuluvad KMN-ni. Loodan, et EELK näeb lähiaastatel selleks vajadust ja otsib vastavaid võimalusi.
[1] 1948. aastal asutatud KMN-ni kuulub suur osa maailma õigeusu ja protestantlikest kirikutest. Kokku kuulub organisatsiooni 345 kirikut ligi 110 maailma riigist. Katoliku kirik osaleb KMN-i töös vaatlejana. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik kuulub Kirikute Maailmanõukogu asutajaliikmete hulka.
Urmas Viilma (1973) on EELK Tallinna Püha Neitsi Maarja Piiskopliku Toomkoguduse õpetaja, konsistooriumi kantsler.
