„Kui keegi seda minult ei küsi, siis ma tean; kui küsijale seletada tahaksin, siis ei tea“ (Augustinus, Pihtimused).
Aeg on abstraktne mõiste, mis on inimkonna arenguga paralleelselt, vaikselt ja rahumeelselt haaranud trooni ning asunud konkurentsitult valitsema meie valdavalt konkreetselt vaadeldava maailma üle. Kõik tajuvad aega, see on lahutamatu osa meie teadvusest. Oleme ajast täielikult sõltuvad: vajame seda, et tegutseda, eesmärke saavutada, ülesandeid täita. Peame pidevat arvet ajakulu üle ning planeerime aega. Raiskame aega, võidame aega, jagame aega, anname, võtame ja kaotame seda: raiskame, kuid vähemaks reaalselt midagi ei jää; võidame, kuid auhinda ei saa; jagame, aga missugusteks osadeks, ei tea; anname kellelegi midagi ulatamata; võtame midagi haaramata; kaotame, aga nii, et ka kõige põhjalikumate otsingute tulemusena poleks võimalik kaotatut taas üles leida, sest kuidas saamegi me tegelikult olla aja kaotanud, kui see on ikka siinsamas olemas?
Mis on siis aeg? Mis on selle entiteedi, mille kohaloluta inimesed enam justkui mõistuslikud olevused polekski, olemus?
Aeg on – kujundlikult lähenedes – korrastav ja kontrolliv juhtfiguur, kuid samas mõistetakse sõna „aeg“ all ka mõõdet. Ajamõõtmeid on subjektiivseid, mis sõltuvad olukorrast ja selles osalevast inimesest (nagu näiteks silmapilk), ja objektiivseid, mis sõltumatult inimesest on kujunenud vastavalt loodusnähtustele (nagu näiteks päev, mille pikkus oleneb Päikese tõusust-loojangust) (Sven-Erik Soosaar, „Kust on pärit eesti aeg?“ – Oma Keel, oktoober 2003).
Tänapäeva inimesed on ajale omistanud enda mõtetes kella numbrilise kujutise. Google’i pildiotsingust otsingusõna „time“ (’aeg’) tulemusi lehitsedes leiab sellele väitele hulganisti toetust: tulemuseks on tuhanded pildid kelladest, numbritest.
Aja-kella vahekorda võiks võrrelda keha-vaimu suhtega. Gottfried Wilhelm Leibnizi keha ja vaimu käsitlus väidab: „Jumal lõi kehad selliseks, et nad iseenda loomulikele seadustele ja tendentsidele alludes liiguksid nii, nagu tahab hing. Hinged lõi aga Jumal sellisena, et nad oma loomulikele seadustele alludes oleksid alati valmis peegeldama kehade seisukorda.“ Nagu on inimesel hing, mille olukorda selle omanik tajub ja väljendab tahtlikult või tahtmatult oma keha kaudu, on ehk ka aeg justkui hing, mille väljendusvahendiks materiaalses maailmas on kell. Hingest kui eraldiseisvast isendist kujutluspilti luua on võõrastav ja raske, samuti on ka ajast kui substantsist keeruline, kui mitte võimatu, mõelda ilma sellele metafoorset kesta ümber kujutamata. Hingeta keha on kui ajata kell: tühi, kõle ning oma otstarbe kaotanud.
Inimesed, kes absoluutselt aega ei taju, tembeldatakse enamasti dementseks või hullumeelseks. Nad küll eksisteerivad oma tavapärasel kujul, kuid ei ela täisväärtuslikku elu. Samas on teada ning meditsiiniliselt tõestatud, et organism vajab puhkust, mida pakub vaid uni. Magades inimene üldjuhul aega ei taju. Järelikult puhkame kõige paremini, kui me endale aega ei teadvusta.
Kella monotoonne korrapärane liikumine süstematiseerib igapäevaelu. Tik-tak-tik-tak. Kell on seitse. Tik-tak-tik-tak. Kell saab kohe kaheksa. Paratamatult tunneb enamik inimesi oma kohustustest-tegemistest lähtuvalt pidevat vajadust teada, mis aega kell parasjagu näitab. Ajale kui koguseliselt jaotuvale vahendile toetudes on väga hea luua üheselt mõistetavat üldtunnustatud süsteemi, mille abil sündmusi korrapäraselt lahterdada. Aja mõiste kaudu saame sündmustest heegeldada korduvate motiividega mustri: hetked, mis kätkevad endas sarnaseid sündmusi, saavad mustris korduvateks motiivideks. Niiviisi mustrina mõeldes saame planeerida selles esinevaid motiive ette. Ka ajaloos näeme korduvaid motiive mineviku ajamustris ning sellest lähtuvalt püstitame hüpoteese tulevikus tekkiva mustri kohta (näiteks hetkel aktuaalse Ukraina kriisi valguses püstitatakse hüpotees, et Krimmiga juhtunu võib korduda teistes venemeelse enamusega Ukraina piirkondades). Aeg on konstantne harmooniline kestvus, mis koosneb uuesti ja uuesti korduvatest osakestest, sisuliselt sarnastest, kuid loomiseks alati uut lõnga vajavatest motiividest – hetkedest.
Sõna „hetk“ saab ideaalselt sobitada Leibnizi monaadiseletusse: „Hetk (monaad) on jagamatu, mittemateriaalne ja pidevalt muutuv olemise vaimne ühik või element. Maailmas ei ole kaht täpselt ühesugust hetke (monaadi). Iga hetk (monaad) on just nagu omaette indiviid, millel pole teiste hetkedega (monaadidega) mingit vastasmõju“ (Leibniz, „Looduse ja jumalaarmu mõistuse põhjal“ – Akadeemia 6/1990, Indrek Meos, Filosoofia sõnaraamat).Hetked ei mõjuta teineteist pidevalt, kuid ühes hetkes toimunu loob tihti põhja järgnevale hetkele. Hiljem ei mängi see mõju enam rolli, kuid see, missuguseks kujuneb kättejõudev hetk, on üles ehitatud eelmises hetkes aset leidnule.
Kui küsite, mis on aeg, vastan: ma ei saa aega teistele seletada, sest aeg on igaühe isiklik harmoonia temas eneses, igaühe enda muutumishetkede jada kirjeldav metafoor. Poleks mõistlik hakata defineerima, mis on minu jaoks aeg, sest nii tekitaksin küsija ja vastaja, iseenda mõtetes elutsevate erinevate wittgensteinilike keelemängude kombineerumise järjekordseks potentsiaalseks valestimõistmiseks, mis viiks vastuse olemusest ringiga mööda. Kui tahan küsijale vastata nii, et ta minu vaatepunktist võimalikult täpselt aru saaks, pean kõrvutama vastust millegi sellisega, mis on talle tuttav, looma võrdlusmomendi. Kuna mõiste „aeg“ on juba iseenesest abstraktne metafoor, tundub võimatu võrrelda enda sees pesitsevat kujundlikku tunnetust ajast selle kujundiga, mis on tekkinud mõiste „aeg“ kohta kellegi teise sees.
India poeet Rabindranath Tagore on kirjutanud: „Aeg on muutumise rikkus, kuid kell parodeerib ja teeb temast pelga muutumise, ilma rikkuseta.“ Samuti nagu kõrg- ja madalrõhkkondade vaheldumine ei katke ning ilm ei kao meie ümbert kuhugi, kui pärast Aktuaalset kaamerat ilmateade ära jääb, eksisteerib mõiste „aeg“ sisu edasi ka siis, kui puudub ajanäitaja. Kuid kuidas määratleksime aega ilma kellata? Ärkaksime hommikul siis, kui oleme välja puhanud, mitte ei laseks une lõppu dikteerida äratuskellal? Miks mitte, see oleks vägagi võimalik. Kuid see oleks taas individuaalne ajanäit minu enda sees, mida üldiselt mõistetavalt kellelegi seletada ei oleks võimalik. Kuidas kirjeldaksime muutumise rikkust, mida tunneme enda sees, kuid sõnadesse panna ei saa? Küsimusele „Mis on aeg?“ võin vastata, kuid vastus kirjeldab aega väliselt, mitte päriselt.
Elli Marie Tragel (1995) on Tartu Hugo Treffnri Gümnaasiumi abiturient.
