Ajaloost
Alustuseks meenutan 1990ndate algust, mil praost Esa Fabrin viis Tartus läbi hingehoiukoolituse. See oli Eesti iseseisvumise aeg ja nii mõnigi asi oli siis kirikus teisiti kui täna. Koolitus viidi läbi kliinilise koolituse põhimõtetest lähtuvalt: koostöö Tartu Ülikooli kliinikuga oli selle eelduseks. Oluline oli ka see, et kogudustes teati, millega on tegemist. Esa Fabrin rääkis isikutest, kes mõjutasid tugevalt hingehoiukoolituse teostumist siin Eestis: õpetaja Margit Nirgi, peaarst Jaan Lepp, onkoloog Kaiu Suija, peaarst Urmo Kööbi, rektor Eenok Haamer, ajalehe Eesti Kirik ajakirjanik Kadri Ugur. Kindlasti osales teisigi, aga juba need nimed räägivad sellest, et haiglahingehoiu arendamine toimus algusest peale erinevate osapoolte koostöös.
Aastatel 1991 ja 1992 viidi paralleelselt läbi kaks kursust: üksteist koguduse töötegijat osales hingehoiu põhikoolitusel ja 24 meditsiinitöötajat sai tunnistuse kriisitöö põhikursuse läbimise kohta. Alates 1993. aastast käisid Eesti luterliku kiriku töötegijad stipendiaatidena Soome koolitust jätkamas, kõigepealt hingehoiu spetsialiseerumiskoolitusel ja seejärel ka supervisioonikoolitusel.
1990ndatest on kulunud tubli kakskümmend aastat. See on ühe põlvkonna pikkune periood. Võib olla on mõni tänastest üliõpilastest 1992. aastal sündinud? Nüüd elame teistsugusel ajal: kiriku olukord on teine, Eesti majanduslik olukord on teistsugune, kasutusel on euro.
Aga hingehoidja roll?
Hingehoidja roll haiglas, hingehoidja koht haiglas, hingehoidja ülesanne haiglas – see on maastik, mida nüüd üheskoos vaatleme. Roll ja ülesanne on lähedased, ent siiski eri asjad: rollist lähtuvalt kujunevad erinevad ülesanded. Roll eeldab selle kandjalt identiteeti, mille abil toimida. Soomes kogevad haiglavaimulikud, et nad töötavad „väljaspool leeri“. See tähendab lähetatud olemist, võõrast maastikku, kus tuleb õppida liikuma, olles teadlik oma erilisest ülesandest.
Tahan valgustada meie teemat nelja rolli kaudu: kuulaja, vaimuliku, koolitaja ja saatja rolli kaudu. Igaühte neist tuleb vaadata kolmest vaatepunktist: 1) personaliga tehtava töö vaatepunktist, 2) patsiendi vaatepunktist, 3) omaste ja lähedaste vaatepunktist. Üritan sellest joonistada pildi: puu, millel on juured ja neli oksa (= haiglavaimuliku rollid), igal oksal on kolm haru (personal, patsiendid, omaksed). Puu vajab kasvamiseks jõudu, vett ja toitu (usk, Jumal, armastus). Ja valgust: päikest (= lootus).
1. Kuulaja roll / kõrvalkõndija roll
Soome hingehoiualase kirjanduse kõige loetum raamat on Irja Kilpeläineni Osaammeko kuunnella ja auttaa („Kas oskame kuulata ja aidata“). Kuulamisoskus võib tunduda iseenesestmõistetavana. Hingehoius omandab kuulamine erilise tähenduse: hingehoidja kuulab kõigi meeltega, mitte ainult kõrvadega. Ta võtab vastu, mida teine inimene ütleb, aga ka selle, millest ta vaikib. Hingehoidja kuulab tundeid, ka iseenda omi. Ta kuulab ja ei kiirusta vastama või selgitama. Hingehoidja julgeb vaikida ja oodata.
Kuulaja roll sarnaneb kõrvalkõndija rolliga. Haige kõrval ei ole alati kerge olla, mõnikord meelsamini põgeneks sellisest situatsioonist. Mõnikord muudab haigus elu tavalist kulgu pöördumatult. Raske haigus sunnib peatuma ning ümber hindama oma elu ja väärtusi. Mõni arutleb haiguse mõtte ja põhjuse üle. Patsient võib küsida, miks Jumal lasi tal haigeks jääda ja kas haigus on karistus tema tegude eest. Hingehoidja ülesanne on püsida kannataja kõrval, tõrjumata tema küsimusi ning püüdmata seletada seletamatut. Raskete küsimuste juures kohtub hingehoidja iseenda abitusega. Tal ei ole ega saagi olla vastuseid kõigele. Mõnikord on parim vastus kohalolek, rahulik juuresolek, ilma põgenemata.
Rasketest asjadest rääkimine eeldab usaldust. Nii on sõprussuhetes, peres ja hingehoius. Kuidas saab usaldada võõrast inimest? Hingehoidja kannab kaasas usaldust, mida kiriku suhtes tuntakse, aga ka kiriku ajaloost pärinevat koormat. Igas hingehoiusuhtes ehitatakse usaldus vähehaaval üles. Jeesuse viis kõnelda inimestega, keda ta kohtas, oli ainulaadne: ta oskas vastanduda haavamata. Hea näide sellest on Jeesuse ja Samaaria naise vestlus Jaakobi kaevu ääres (Jh 4:5–26). Vestlus on otsekohene ja aus. Tõde ja armastus põimuvad siin teineteisega.
Irja Kilpeläinen rääkis aktiivsest kuulamisest. Selle tähtis element on intuitsioon, mis juhib edasi. Intuitsioon koosneb elukogemusest, tarkusest, empaatiast, südametunnistusest ja keskkonna tõlgendamisoskusest. Kogenud hingehoidja julgeb usaldada oma intuitsiooni.
Hingehoidja kuulab ka haiglatöötajaid, arvestab nende töökoorma ja toimetulekuga. Mäletan ühte meditsiiniõde, kelle osakonnas noore vaimulikuna töötasin – ta ütles: „Sina oled ainus, kes küsib, kuidas meil, õdedel läheb.“ Siis sain ma aru, kui tähtis see küsimus on.
Haigete hingehoid on Kristuse antud ülesanne. Selle juured ulatuvad keskaja hospiitsides tehtud hingehoiutööni. 1571. aastal andis Soome kirikuseadus juhised haigete juures käimiseks. Vaimulik pidi haiget Piibli sõnaga lohutama ja sakramentidega teenima. Haiglahingehoidja toob Jumala armu ja lootuse inimesele lähedale. „Ma olin haige ja te tulite mind vaatama“ (Mt 25:36).
2. Vaimuliku roll
Vaimuliku rolli haiglas võib vaadata erinevatest perspektiividest. Alljärgnevalt esitan kuus perspektiivi:
- haiglavaimulik töötab alati, toetades patsiente, nende omakseid ja lähedasi ning kogu haigla personali;
- haiglavaimulik on ravimeeskonnas see töötegija, kes saab keskenduda patsiendi hingelistele, usulistele ja eksistentsiaalsetele küsimustele;
- haiglavaimulik on nii meditsiinitöötajatele kui ka kiriku teistele töötegijatele koolitajaks hingehoiu, surma ja kannatusega seotud küsimustes;
- haiglavaimulik toetab meditsiinipersonali, aidates toime tulla keeruliste olukordadega ning pakkudes ka supervisiooni;
- haiglavaimulik on eetiliste ja teoloogiliste küsimuste spetsialist, keda vajatakse heas ja terviklikus raviprotsessis;
- traditsiooniline haiglahingehoiutöö on erinevatel viisidel laienenud ka avahooldusse.
Seotus avahoolduse töötegijate ja patsientidega laiendab haiglavaimuliku tegevust ja nõuab spetsiaalseid oskusi. Haiglavaimulik toob sõnumi armastavast Jumalast sinna, kus inimene on haavatud, kannatav, suremas.
Töö käigus, supervisiooni toel ja ennast tundma õppides õpib haiglavaimulik neid meetodeid, mille abil vahendada kaasinimesele lootust, usaldust ja usku. Hingehoidja sõnastab Jumala armastust ka siis, kui kohtumisel oodatakse ja vaikitakse. Juhiseks hingehoidjale sobivad sõnad: „Liigu ettevaatlikult, sest iga inimene, kellega sa kohtud, kannab risti.“
Haiglavaimuliku töö on kannatuse kuulamine, haige ja surija kõrval kõndimine ning tema koorma jagamine. Kristlus on osa soome, eesti ja euroopa kultuurist, hingehoidja ülesanne on sellele ravimeeskonnas tähelepanu juhtida. Isegi kui haiglavaimuliku ja patsiendi vestluses ei kasutata usuga seotud sõnu, võib selles peituda sügavam mõõde, pühaduse tunnetamine. Vaimulik on ravimeeskonnas usuliste küsimuste asjatundja ja religioosse keele tõlk.
Hingehoidja austab patsiendi inimväärikust, veendumusi ja isikupuutumatust, olenemata tema taustast ja maailmavaatest. Soomes on iga inimese enesemääramisõigus selgesti määratletud põhiseadusega ja patsiendi õiguste seadusega. Haige ja kannatava inimese aitamisel kohtuvad tervishoiu ja kiriku hingehoiu väärtused. Nii ravi kui ka hingehoiu puhul mõistetakse inimest tervikuna, tähelepanu pööratakse nii tema füüsilistele, psüühilistele, sotsiaalsetele kui ka religioossetele vajadustele.
Haiglavaimulik vajab kriisitöö, hingehoiu ja vaimuliku juhendamise oskusi. Meditsiinipersonali toetamine ja vabatahtliku töö osakaalu suurenemine eeldavad haiglahingehoidjalt enam koolitaja, superviisori ja koordinaatori pädevusi. Multireligioosses ja -kultuurilises keskkonnas kohtub haiglavaimulik erinevate veendumustega inimestega. Mõnikord tuleb haiglavaimulikul oma töö legitiimsust põhjendada. Ravimeeskonnas esindab ta teist organisatsiooni – kirikut ja võib juhtuda, et seetõttu tunneb ta end oma töös üksinda.
3. Koolitaja ja superviisori roll
Kuidas mõistab Eestis äsja kooli lõpetanud meditsiiniõde hingehoidu? Kas talle on õpingute ajal räägitud, kuidas hingehoid on seotud patsiendi tervikliku ravimisega? Või Eesti arst, kas ta mõistab, et vestlus hingehoidjaga võib patsienti aidata? Soomes on niisugune arusaamine vähenenud, sellepärast on hingehoidja üheks rolliks koolitaja roll. Kui haigla personal teab, mis hingehoid on, siis osatakse ka rohkem haiglavaimulikku rakendada ja tema poole pöörduda. Soomes on eesmärk, et haigla personal tunneb ja usaldab oma haigla vaimulikku. Usaldus tekkib koostöö läbi. Osakonna koosolekul võib hingehoidja kõneleda oma töö sisust ja eesmärkidest.
Hingehoidjal on ka superviisori roll: toetada personali tööga toimetulemisel. Koolitust vajatakse eakate, eriti mäluhäiretega inimestega töötamiseks; sureva patsiendi põetamise küsimustes, psüühiliste häiretega inimeste mõistmiseks.
Vaimulik on ekspert usuliste küsimuste alal. Ta võib täita religioosse keele tõlgi rolli: iseäranis psühhiaatriliste probleemidega patsientide keeles võib olla väljendeid, mis tekitavad personalis segadust. Patsient võib rääkida, et ta on Kristus või Kristuse pruut, ta võib pidada oma ülesandeks kogu maailm päästmist. Ta võib ka tunda ennast süüdi kõiges halvas, mida maailmas kohtab.
Koolitaja ülesanded on sarnased superviisori ülesannetega. Esa Fabrin rääkis, kuidas 1990ndate alguses otsiti sobivat eestikeelset sõna, et tõlkida sõna työnohjaus („supervisioon“). Sõna pidi olema vaba poliitilisest taagast, see pidi väljendama pigem üheskoos arutamist. Supervisioon ongi töösituatsioonidest õppimine, oma töömeetodite arendamine, oma ametis kasvamine.
Supervisiooni vajavad kõik, kes töötavad inimestega, niihästi kiriku töötegijad kui ka meditsiiniline personal. Haiglas on erinevate situatsioonide analüüsimine ja nendest õppimine oluline eriti siis, kui patsient on surnud või kui on juhtunud mõni õnnetus. Meenutagem „Estonia“ uppumist ja sellele järgnevat vajadust kriisiabi järele.
Mõnikord on hingehoidja ka patsiendi lähedaste jaoks koolitaja rollis. See võib tähendada nõustamist matuste korraldamisel või kodukogudusega ühenduse võtmist, aga ka usuliste küsimuste arutamist või toetamist igapäevastes olukordades toimetulemisel.
4. Saatja roll
Palliatiivravi on sureva patsiendi hea hooldus tema elu lõpufaasis, siis kui on teada, et haigusele ei ole enam parandavat ravi. Siis on eesmärk tagada patsiendile turvalisus, mille moodustavad hea valuravi, patsiendi erivajaduste märkamine ja neile vastamine. Nende hulka kuuluvad ka religioossed, hingelised ja eksistentsiaalsed vajadused. Nende märkamine ja nendega arvestamine on personali ühine ülesanne. Usuliste vajaduste eest hoolitseb tavaliselt vaimulik või hingehoidja, kes võib olla nii ilmiktöötegija kui ka vabatahtlik.
Palliatiivravi keskpunktis on surija ja tema heaolu. Patsiendi heaolu parandab ja lohutab teadmine, et tema pereliikmeid ja lähedasi toetatakse vajaduse korral. Surma lähenemisel on hingehoidja ülesanne toetada nii surijat kui ka tema lähedasi.
Palliatiivravi eesmärk on rahulik lahkumine. Selle juurde kuulub leppimine oma elu erinevate etappide ja otsustega, leppimine lähedaste ja Jumalaga. Sellele aitab kaasa vestlus, milles käiakse läbi vanu valusaid mälestusi või ebaõnnestumisi. Hingehoidja võib küsimuste abil aidata inimesel jõuda raskete teemade käsitlemiseni. Andeksandmine loob leppimise ja võimaldab rahuliku lahkumise. Hingehoidja vahendid sureva patsiendi toetamiseks on ligiolek, vestlus, palve, Piibli lugemine, armulaud.
Järgnevalt ühe haiglavaimuliku lugu sureva patsiendi hingehoiust. Jutustan selle vaimuliku loal:
Mõned patsiendid jätavad meisse jälje ja õpetavad meid. Üks naispatsient rääkis mulle mõni aeg tagasi kaunist pilgust. Ta oli siin patsient. Vestlesime elu kulgemisest ja kogetud raskustest. Juttu tuli ka sellest, millised on olnud parimad ajad elus, ja see nii umbes 60-aastane naine ütles üllataval kombel: „Siin haiglas oldud aeg on olnud elu parim aeg.“ See oli hämmastav. Küsisin, miks tema, parandamatult haige, peab seda aega parimaks ja ta vastas: „Siin kõik vaatavad mind sõbralikult nagu ükskõik keda tahes, hoiavad ja hoolitsevad minu eest.“
Patsient suri haiglas. Olin õnnelik, et ta koges enne seda, et teda on märgatud. Paremat tänu ei või keegi meist, haigla töötajatest, saada. Mõnikord sünnivad sellised pühad hetked argistes olukordades.
Soomes algas hiljuti ühisvastutusekorjandus, mille kodumaine eesmärk on surija hoolduse toetamine. Soome Vabariigi president Sauli Niinistö avas korjanduse kõnega televisioonis. Eesmärk on luua kogu maad haarav võrgustik, arendamaks surija põetamise koolitust nii, et surija oleks hästi hooldatud nii haiglas, hooldekodus kui omas kodus. Selle projekti osa on minu toimetatud väike raamat „Palliatiivravi surija toetamiseks“. Väljaandjaga on lepitud kokku, et see tõlgitakse ka eesti keelde. Projekti eestipoolsed partnerid on onkoloog Kaiu Suija ja hingehoidja Heino Nurk.
Palliatiivravi ulatub kahte suunda: surma ja ellu. Hingehoidja ülesanne on saata surijat tema elu lõpuni, kuni surmani. Ent töö ei lõppe sellega, järgmine etapp on leinavate omaste ja lähedaste saatmine ellu.
Ettekanne on peetud diakoonia konverentsil EELK Usuteaduse Instituudis Tallinnas 7.2.2014. Soome keelest tõlkinud Kerstin Kask.
Kirsti Aalto (1947) on Soome Luterliku Kiriku vaimulik ja psühhoterapeut, Soome Luterliku Kiriku Haiglahingehoiu Keskuse peasekretär emeeritus.
