Hingehoiu teoloogiline alus

Sissejuhatus

Mõistes, et teil tuleb kuulata ettekannet hingehoiu teoloogiliste aluste teemal, võivad mõned teist tunda end nagu Hagar minu lemmikkoomiksis (Hagar küsib Jumalalt: „Miks mina?“ ja Jumal vastab: „Miks mitte?“). Mõnele võib see olla signaaliks, et ravida oma unepuudust. Mõned kaplanid pööritavad aga silmi ja soovivad, et annaksin neile hoopis mõned võluretseptid hingehoiuks. Ja mõned teoloogid mõtlevad võib-olla, et pastoraalteoloogia või praktiline teoloogia ei ole üldse tõeline teoloogia. Nad kõik eksivad, mu sõbrad! Praktiline teoloogia on väga huvitav, väljakutseid pakkuv ja rikas teoloogia osa ning sellest vaatenurgast teoloogilise aluse otsimine pole kunagi igav! Ma kasutan võimalust seda teile tunni aja jooksul tõestada!

Ma ühendan teadlikult hingehoiu teoloogilise aluse praktilise teoloogiaga. Minu hinnangul on praktiline teoloogia priviligeeritud partneriks kõigile, kes on seotud hingehoiuga. Praktilise teoloogia meetodid on väga sobivad hingehoiu teoloogilise aluse otsimiseks, sest need võimaldavad arvesse võtta praktikat ning toetuda ka teistele erialadele ja teadustele.

Enne käesolevaks loenguks valmistumist mõtlesin, kas on olemas niisugust asja nagu teoloogiline alus hingehoiule. Minu jaoks on vastus sellele küsimusele kahetine – nii jah kui ka ei. „Jah“ selles tähenduses, et on ainult üks traditsioon, mille poole teoloogilise aluse leidmiseks vaadata: kristlik narratiiv teest, mida käivad Jumal ja tema rahvas. „Ei“ selles mõttes, et erinevad olukorrad hingehoius viitavad kristliku narratiivi erinevatele aspektidele. Oma tänases loengus illustreerin ma „jahi“ ja „eid“ näitega teoloogilise aluse otsimisest dementsusega inimeste (hinge)hoiuks.

 

1. Hingehoiu praktika

Teoloogilise aluse kontekstiks või selle otsimise lähtepunktiks on kahtlemata ja vaieldamatult praktika. Ma töötasin neliteist aastat erinevates haiglates kaplanina ja ma lihtsalt armastasin seda tööd! Ma armastasin spirituaalsuse otsimist inimeste eludes ning armastasin nende toetamist ja lohutamist kannatuste keskel. Ma arvan tõesti, et see oli parim viis, kuidas väljendada oma jaatavat vastust Jumala kutsele. Aga loomulikult polnud siin küsimus minus, kuigi väga tähtis on armastada seda, mida sa teed. Paljude inimeste kannatuse ja õnne kogemused, millega me kaplanite ja pastoritena kokku puutume, peaksid sütitama meid mõtisklema hingehoiu teoloogilise aluse üle.

Seetõttu peaks teoloogiline alus:

• võtma tõesti kaplanite, pastorite ja nende hoolealuste inimeste kogemusi tõsiselt. Nende kogemuste tõsiselt võtmine tähendab deduktiivsele teoloogia tegelemise piiri seadmist (teoloogilisi aluseid ei saa lihtsalt praktikasse poetada). Piibel on täis lugusid, kus inimeste orjuse, rõhumise, patu, haiguse ja kannatuste kogemust võetakse tõsiselt. Jumala ja Jeesuse jaoks on see inimestele suunatud toimimise lähtepunktiks. Kogemus on oluline toetuspunkt, selleks et suhestuda pühaga, ning minu meelest vältimatu ja hädavajalik mõtiskluseks hingehoiu teoloogilise aluse üle.

• olema võimeline siduma endaga inimeste kõiki kogemusi. Teoloogiline alus peaks võimaldama kaplanitel, pastoritel ja teoloogidel mõtiskleda kõikvõimalike erinevate kogemuste üle, mitte ainult nende kogemuste üle, mis sobivad meie traditsiooni ja eluviisiga. Näiteks: teoloogia, mis pole võimeline siduma endaga vaimse puudega inimeste kogemust, pole tõeline teoloogia või on diskrimineeriv teoloogia. See ütleks, et teoloogia on teie jaoks olemas, kui omate teatud intellektuaalset taset. Teine näide: teoloogiline alus peab olema võimeline andma kaplanitele baasi ja vahendid selliste kaasaegsete kogemuste üle mõtlemiseks nagu talumatult raske kannatuse kogemine, mille tulemuseks on eutanaasia rakendamine. Miks leiab üha suurem hulk inimesi, et krooniline kannatus on talumatu? Selleks et tulevast Jumalariiki vääriliselt hinnata, vajame me täit teoloogiat (mitte selle kerget versiooni) ja hingehoiu teoloogilist alust, mis võimaldab inimesi vääriliselt kohelda ning mis suudab inspireerida, reflekteerida, kritiseerida ja kaasa haarata kõikvõimalikke kogemusi.

• peaks olema juhis kaplanitele, pastoritele ja vabatahtlikele hingehoius või spirituaalse toe jagamisel. See tähendab, et kui teoloogiline alus ei võimalda inimestel sõnastada või analüüsida oma kogemusi, siis pole see piisav.

• peaks olema inspiratsioon, usu tugevdamise allikas, vahend käidava tee valgustamiseks, viis enese positsioneerimiseks nii, et see tuleks kasuks teistele ja tugevdaks kogukonda. Seetõttu arvan ma, et teoloogiline alus peaks kasutama metafooride keelt, kuna need on võimelised praktikat rikastama, süvendama ja ümber kujundama.

Näide: dementsusega inimeste hoolduse praktika (Vandenhoeck 2009). Mida räägib meile nende kogemus, kes hoolitsevad dementsusega inimeste eest?

• See pole kerge ning esitab palju väljakutseid perekondadele, hooldajatele ja ühiskonnale.

• On valus näha kellegi isiksust ja mälu kadumas (oma vaimu kaotamine). Dementsuse varajastes staadiumides on see eriti valus dementsusega inimese enda jaoks, kui ta tajub oma isiksuse kadumist.

• Kokkupuude dementsusega inimestega võib olla nii brutaalne, et inimesed hakkavad juurdlema dementsuse all kannataja elu mõtte üle.

• Dementsusega inimeste hooldus peab olema spetsialiseeritud igal tasandil, seda veelgi enam siis, kui sõnaline suhtlus muutub raskemaks või puudub hoopis (nt mälutehnikad).

• Dementsusega inimestel on endiselt füüsilised, emotsionaalsed, sotsiaalsed ja vaimsed kogemused ning vajadused. Neid on ainult raskem väljendada või edastada.

• Dementsusega inimeste eest hoolitsemises võib olla rõõmupakkuvaid ja ilusaid hetki.

Kuidas me saame rääkida ja mõtiskleda dementsusega inimestest teoloogilisel tasandil? Kuidas me saame neid sellesse hõlmata? Kas dementsusega inimene saab jätkuvalt olla jumalanäoline või muutuda üha enam ja enam jumalanäoliseks? Kuidas saab teoloogia, mis rõhutab nii mitmel viisil inimeste võimet olla suhetes teiste inimeste ja Jumalaga, integreerida dementsusega inimesi, kelle suhtlemisvõime kahaneb suure kiirusega? Ja mis on dementsusega inimesi puudutava teoloogilise refleksiooni eesmärk? Dementsusega inimeste eest hoolitsemisel kerkivad suure kannatuse ja väikese õnnetunde kogemustest üles kõikvõimalikud küsimused. Neid kogemusi ja küsimusi tuleks arvesse võtta. Nende arvesse võtmine keelab teoloogial olla ainult deduktiivne. Teoloogilise aluseni jõudmiseks on vajalik ka induktiivne lähenemine.

Siin jõuame hingehoiu teoloogilise aluse otsingutes keerulise või väljakutseid esitava osani. Milline on teoloogia ja kultuuri vahelise suhte olukord? Teoloogia eksisteeris kaua kontekstis, milles seotus (lääne) kultuuriga oli ilmne. Meenutagem Paul Tillichit (1886–1965), kes rääkis vastastikusest seotusest, mis tema seletuse järgi tähendas, et ühiskond esitab teoloogiale küsimusi ülima tähenduse kohta ja teoloogia pakub ühiskonnale vastuseid. Teoloogia ja kultuuri osaline kattumine oli ilmne. David Tracy (sünd 1939) kohandas Tillichi arusaama tänapäevase ühiskonna jaoks ja võttis kasutusele vastastikuse kriitilise korrelatsiooni (sõltuvusseose) mõiste. See suhe on mõlemasuunaline ning samuti säilib siin osaline kattuvus. See tähendab, et ühiskond ja teoloogia suudavad teineteist mõista ja teineteiselt õppida, aga nii küsimused kui ka vastused peaksid olema vastastikused ning osapooled üksteise suhtes kriitilised. Selle tulemusena jõuavad kultuur ja teoloogia vahel ka tõlgenduse erinevustest põhjustatud vastandumiseni, aga see on osa suhtest. On ka teolooge, nagu Belgia teoloog Lieven Boeve, kes väidavad, et korrelatsiooni kategooria ei ole enam sobiv teoloogia ja (lääne) kultuuri vahekorra üle mõtlemiseks (Boeve 2007). Nad ütlevad, et jätkuva sekulariseerumisprotsessi, traditsioonide lahustumise, pluralismi ja fragmenteerumise tõttu ei ole enam piisavat teoloogia ja kultuuri kattuvust, mis võimaldaks rääkida korrelatsioonist. Lääne kultuuri ja teoloogia teineteisemõistmine ei ole enam ilmne. See on katkenud. Boeve näeb katkemist tõelise kristliku kategooriana teoloogia ja kultuuri vahelise suhte üle mõtlemiseks. Jumalal on kombeks sekkuda inimeste elulugudesse ja tuua sisse uut perspektiivi. Mõelgem Aabrahamile, Saarale, Moosesele, Rutile, Maarjale, Paulusele ja nii paljudele teistele. Katkemine ei ole murdumine, vaid ta hoiab jätkuvust ja selle lakkamist koos. See eeldab, et head asjad saavad kesta ja kestavad ka tulevikus, aga see ütleb ka, et on aeg anda asjadele uus kontekst ja positsioon. Boeve soovitab tungivalt kristlastel usku rekontekstualiseerida, mis sisaldab endas dialoogi kõigi teiste tähenduslugudega pluralistlikus ühiskonnas ning lõpliku tõe nõudmisest loobudes kindlat oma identiteedis püsimist. Sellist katkemist silmas pidades ei saa kristlase elulugu kunagi olla suletud lugu; see on uutele perspektiividele avatud lugu ja kultuuriga fundamentaalselt seotud.

Näide katkemisest: kaplani jaoks on väga raske haiglas majanduslikus keeles seletada, milline on tema panus, või tegelikult ükskõik millises muus keeles – peale teoloogilise keele. Inimesed enamasti ei tea, mida kaplan teeb, ja kui teavadki, ei mõista seda (kattuvuse puudumine). Kaplani identiteedi väljendamine haiglas on üks keerulisematest väljakutsetest hingehoius. Selle asjaoluga on seotud fakt, et ühiskonnas on kalduvus vaadelda religiooni ja usku funktsionaalsuse seisukohalt. On palju uuringuid, mis osutavad, et usklikud inimesed omavad näiteks täiendavat toimetulekumehhanismi vähidiagnoosiga kohanemisel. Boeve nõuab kriitilist suhtumist kristluse vaatlemisse pelgalt funktsionaalsest perspektiivist. Katkemisele perspektiivis mõeldes peaksid haiglas küll olema kohad, kus kaplanil on vaja endiselt rääkida teoloogilist keelt (jätkuvus), aga ta peaks olema ka mitmekeelne ja väljendama oma panust / identiteeti erinevatel viisidel, mida tervishoiu kontekstis rohkem mõistetakse.

Selle esimese osa kokkuvõtteks sooviksin ma taas rõhutada sidet teoloogilise aluse ja hingehoiu praktika vahel, kuigi teoloogia ja kultuuri vaheline seos pole enam ilmne.

 

2. Teoloogiline alus: teooria

Põhialustes on hingehoid oma pastoraalsuse tõttu ilmselgelt seotud kristliku narratiiviga. Kristlik narratiiv, mille all ma pean silmas Piiblit ja kristlikku traditsiooni, on hingehoiule peamiseks teoloogiliseks aluseks. See on hingehoiu allikas, kalju ja juhis. Tahaksin heita valgust selle aluse mõnele tugisambale, mida ma pean eriti oluliseks, et inspireerida, rikastada ja juhatada hingehoidu.

Esiteks, kristlikus narratiivis on Jumala kuju. Piiblis on mitmeid vaatenurki Jumalale, ja jumalapilte, aga see, mida ma pean hingehoiu suhtes kõige olulisemaks, on:

• Meie Jumal ei ole eemalolev Jumal, vaid Jumal, kes ühendab ennast inimeste ja maailmaga. Ta on maailmas aktiivselt osalev ja tema tahe on armastus.

• Ta ilmutas end oma Poja kaudu ja ta toimib maailmas oma Vaimu abil.

• Jumal otsib inimesi ja on kohal igaühes meie hulgast. Meil võib ette tulla hetki, mil kogeme Jumala kohalolu armu. Kannatustes oleme aga sageli tugevatest leina või viha tunnetest nii täidetud, et me ei suuda Jumala kohalolu üldse tajuda.

Põhjus, miks jumalapilt ja vaatenurk Jumalale on hingehoiu jaoks tähtis, seisneb asjaolus, et sageli määrab see ära viisi, kuidas hingehoidlikku külastust või kontakti tajutakse. Näiteks: kui Jumal on kaplani jaoks peamiselt keegi, kes mõistab kohut, premeerib ja karistab, siis võib hingehoiu või hingehoidliku vestluse eesmärgiks olla inimeste usku pööramine või uuesti õigele rajale juhtimine. On oluline, et hingehoiu teoloogiline alus viitaks kõigile jumalapiltidele ja oleks inspireeritud kõige tähtsamatest käskudest, mida Jeesus meile õpetas: armasta Jumalat ja armasta oma ligimest nagu iseennast.

Teiseks, ajaline aspekt kristlikus narratiivis on hingehoiu jaoks suure tähtsusega:

• Minevik: kristlastena oleme osa traditsioonist, osa Jumala ajaloost koos inimestega, kelle hulka kuulume tänapäeval ka meie. Traditsioon ei ole kuum kartul, mida on vaja ühelt põlvkonnalt teisele edasi anda. See on Piibli lugude ja interpretatsioonide dünaamiline tervik, mida iga põlvkond peab kontekstualiseerima või tõlgendama. Traditsioonilised piibellikud hingehoiu mudelid on prohveti, preestri, karjase ja targa omad. Mida võivad need kuvandid või metafoorid tähendada tänapäeval? Mida tähendavad juhatamine, ravitsemine, lepitamine ja alalhoidmine meie kontekstis ja kuidas saab kaasaegne teoloogia neid hingehoiu põhitegevusi inspireerida? Teoloogiline alus peaks siduma endaga mineviku metafooride tähenduse ja tänapäevase hingehoiu tähenduse vahelise dialoogi tulemusi. Metafooride keel süvendab, rikastab ja kujundab praktikat ümber.

• Olevik: me püüame olla kristlased tänapäeval, selles ruumis ja ajas. Loomulikult on meil Charles Gerkini järgi ajalooline identiteet. Me elame kindlas ajaloolises raamis ning meie usk on mõjutatud meie aja tunnusjoontest ja väljakutsetest. Teoloogiline alus peaks lubama kaasaegset õndsakskiitmiste tõlgendust. Õndsakskiitmised (Mt 5:1–12) pole mitte ainult iga kristlase jaoks hädavajalikud, vaid teoloogiliseks aluseks iga hingehoidu kaasatud kaplani või pastori tegevusele tänu selles kirjakohas puudutatud kolmele dimensioonile: teiste teenimine, Jumala teenimine ja Jumalariigi ehitamine. Või nagu ütleks Gutierrez: me saame kristlasteks kristlastena käitudes. Kristlastena seisame silmitsi ka väljakutsega otsida Jumala osalemist tema loodus nii meie kogukondades kui ka väljaspool meie kogukondi. Kui me tõeliselt usume, et Jumal soovis meid kõiki ja osaleb maailmas, siis me ei saa olla lihtsalt kesktõmbejõuga kogukonnaks.

• Tulevik: kristlased on haaratud tulevikku Jumala tõotuse kaudu. Seega, nagu ütleb Charles Gerkin, on meil ka eshatoloogiline identiteet. Me elame ajaloolises raamis ja oleme samaaegselt sellest ajaloolisest raamist ka välja tõmmatud, sest me oleme osa Jumala ökoloogiast ja oma teel täiuse poole: tulevase Jumalariigi^[1] tõotuse poole. Tulevikulisele dimensioonile tuginedes peaks teoloogiline alus alati sisaldama lootuse teoloogiat, mis tugineb Jumala tõotuse perspektiivile elu täiuse kohta.

Kolmandaks, teoloogilises aluses on oluline näha rohkemat kui vaid Jumala ja minu vahelise suhte alust. Praktiline teoloogia ja hingehoid ei saa eksisteerida ilma kogukondliku aspektita. Kristlik narratiiv on ilmselgelt kogu inimkonna lugu. Seega pole hingehoid kunagi keskendunud ainult üksikisikutele. On tähtis, et näeksime hingehoidu mitte ainult oma tööna indiviididega, vaid ka tööna, mida teeme gruppidega. Psühholoogia mõju praktilisele teoloogiale ja hingehoiule on sundinud panema liiga suurt rõhku hingehoiule kui individuaalsele tööle ja jätnud tähelepanuta grupi- ning kogukonnatöö. Hingehoid on ka hoolekanne kogu kristliku kogukonna eest või grupi vangide eest või grupi eakate inimeste eest hooldekodus. Suurema tähelepanu pööramine grupile ja kogukonnale toob endaga kaasa sügavama refleksiooni hingehoiu prohvetliku osa üle. Inimgrupi olukord võib panna kaplani või pastori tegutsema või rääkima prohvetlikult. Pealegi on hingehoid alati olnud seotud üksikisikute vajadustega, kogukonna või ühiskonna vajadustega, kultuuri ja kristliku traditsiooniga. Kogukondlikku aspekti illustreerib selgelt hingehoiu kiriklik aspekt ja perspektiiv. Kaplanid ja pastorid ei esinda kunagi iseennast, nad esindavad kogukonda ja traditsiooni.

Ma alustasin seda loengut, tehes vahet üldisel teoloogilisel alusel ja ühel konkreetsel alusel, mis on rajatud selleks, et inspireerida hingehoidu spetsiifilises kontekstis. Tahaksin illustreerida konkreetse teoloogilise aluse rajamist näitega dementsusega inimeste hoolekandest.

Näide: teoloogiline mõtisklus dementsusega inimeste hoolekande üle. Esimese käiguna vaatlesime kogemusi ja teoloogilisi küsimusi, mis tõusevad hoolduspraktika käigus. Teise käiguna tahaksin otsida teoloogilist alust. Mis võiks teoloogilisel tasandil inspireerida dementsusega inimeste hoolekannet ja kuidas me saaksime neid teoloogilisse mõtlemisse hõlmata? Esmalt tahaksin alustada dialoogi dementsusega inimeste hooldamise kogemuste ja kristliku narratiivi, täpsemalt mõne Piibli metafoori ja pildi vahel. Kui otsime inspireerivat metafoori, siis peaks see olema niisugune, mis võtaks arvesse dementsusega inimeste kannatusi, tohutuid ja jätkuvaid kaotusi, mida nemad ise ja nende armastatud inimesed kogevad. Metafoor, mis võiks selleks sobida, on Püha Laupäev, või nagu me seda minu oma traditsioonis kutsume: Vaikne Laupäev (MacDonald 2003). „Vaikne“, sest esmapilgul ei toimu Suure Reede ja ülestõusmispühade vahel mitte midagi. Evangeeliumidest ei ole Vaikse Laupäeva kohta palju leida. Johannes kirjutab, kuidas jüngrid on koos suletud ruumis. Teised evangeeliumid mainivad ainult Jeesuse matust ja viitavad naiste viibimisele matusepaigas. Vaatleme Vaikset Laupäeva järgmistest perspektiividest:

1. Jüngrid: võib arvata, et Vaikne Laupäev tähistab jüngrite nõutust ja kaotust. Jeesus on surnud ning nende identiteet, unistused ja lootused on purustatud. „Päev pärast“ on tühjuse ruum, kus pole midagi peale tunnete, mis kaasnevad kaotusega (lein, meeleheide, viha, süütunne, ärevus). Midagi ei näi toimuvat (ei ühtegi sündmust) ning ei minevik ega tulevik anna lohutust. Siin on palju mõttetust. See on äratuntav koht kõigi jaoks, kes on kogenud kaotust.

2. Suhe Jeesuse ja Jumala vahel: Jeesuse elu tuum on Jumala Pojaks olemine; ta ehitas oma avaliku elu ja kuulutuse üles sellele unikaalsele suhtele Jumalaga. Esmapilgul raputavad Suur Reede ja Vaikne Laupäev selle erilise suhte põhjalikult läbi. Evangeeliumid lasevad kõrvalseisjatel seda erilist suhet naeruvääristada. Jeesus tunneb end oma kannatuses Jumala poolt hüljatuna. Kas isa ei hoolitse oma poja eest ja kas poeg ei usalda oma isa? Näib nagu oleks mõlema, nii Poja kui ka Isa identiteet sellest mõjutatud.

3. Dementsusega inimesed ja nende lähedased: (jätkuvate) kaotustega tegelemine kuulub ka dementsusega inimeste ja nende armastatute olukorra juurde. See on „enam ei suuda“ aeg (ei suuda meenutada, ei suuda teha, ei suuda vastata …). Tulevikuga seotud unistused ja lootused on purunenud. Ei minevik ega tulevik ei too lohutust ja vahel on raske mõttetusega võidelda. Suhted ja identiteedid on sellest mõjutatud.

Jüngrite ning dementsusega inimeste ja nende lähedaste teoloogiline positsioon (locus theologicus) on sama: kaotused, mõttetus ja mõjutatud identiteet. On märkimisväärne, et Jumal ei võta ära kannatust Suurel Reedel ega vaikust ja tühjust Vaiksel Laupäeval. Ometi pole Jumal siin eemalolev ning see kõik ei ole lõpetatud. Jumal muudab tühjuse ülestõusmispühade ootamatuseks. Ülestõusmispühad on Jumala teadlik valik, armastuse tegu, mitte eelnevate päevade loogiline tulemus. Jumal säilitas Jeesuse identiteeti ja annab sellele uue elu. Jeesus äratatakse üles suhte kontekstis, armastuse aktis Jumala ja Jeesuse vahel. Kas dementsusega inimeste eludes võib leida pilguheite ülestõusmispühadele, ettevaadet ülestõusmisele? Kolm näidet:

• Hooldajad ja pereliikmed kogevad aeg-ajalt armu, mis kaasneb võimalusega näha vilksamisi seda, kes dementsusega inimene kunagi oli, nagu äkilist selget kohta paksus udukihis. Need hetked on harvad, kallid äratundmise kogemused ning need toidavad lootust tulevikule, kus kõik on jälle terviklik.

• Dementsusega inimestel, nende lähedastel ja hooldajatel võib ette tulla ka armu hetki, kuna kogetakse armastust ja ühendust, mis viitab tulevale Jumalariigile.

• Lähedased ja hooldajad püüavad sageli dementsusega inimese identiteeti elus hoida isegi siis, kui inimene ise oma identiteedi kaotab. Seda tehakse pöörates tähelepanu asjadele, mis talle meeldisid, ning hinnates suhteid ja elu, mis tal oli.

Vaikse Laupäeva metafoor – kannatuse ja ülestõusmise vahel – ütleb meile, et eksisteerib „ja siiski“, sellel on järg ülestõusmispühade näol. Kui me toome dialoogi sisse oma tuleviku, Jumala siin maailmas toimimise tulemuse Jumalariigis, saab hoolekanne dementsusega inimeste eest uue impulsi. Järg on seotud Jumala otsusega tegutseda, muuta tühjus ümber täiuseks. Jumal tegutseb juba Vaikse Laupäeva mõttetuses ja dementsusega inimeste kannatuses. Sellisel juhul ei saa me teoloogilisel tasandil mööda minna sellest, mida M. Goldsmith nimetab mäletamise mudeliks ja mis põhineb Jesaja kirjakohal 49:15–16: isegi kui ema unustab oma lapse, mina sind ei unusta (Goldsmith 1999, 129). Jumal kannab tulevikku nende inimeste identiteedi, kes end ise ära unustavad.

 

3. Tagasi praktika juurde: mida teoloogiline alus hingehoiu jaoks tähendab?

Gerkin, nagu mõned osalejad praeguseks juba hästi teavad, on välja arendanud struktuuri või mudeli, mis võimaldab teoloogilist refleksiooni hingehoiuolukordade üle (Gerkin 1986). Tema narratiiv-hermeneutiline teooria ühendab inimeste teod, Jumala teod ja kristliku narratiivi. See seisneb hetkeolukorra mõistmise rikastamises ja ümberkujundamises, haarates endasse meie narratiivse traditsiooni ja vaatenurga Jumala transformeerivale tööle Jumalariigi suunas. See viib meid omakorda küsimuse juurde, milline on teoloogilise aluse panus praktikasse. Tahaksin seda veel viimast korda illustreerida näitega dementsusega inimeste hoolekandest:

Näide: impulsid dementsusega inimeste hoolekandeks. Kolmanda käiguna vaatame, mida võivad Vaikse Laupäeva, Jumalariigi ja mälestuse metafoorid dementsusega inimeste igapäevase hoolduse kontekstis tähendada. Kuidas võib see usku ja dementsusega inimeste hoolekannet, nende lähedasi ja hooldajaid inspireerida?

• Jumal ei võta ära Vaikse Laupäeva tühjust, lastes sellel olla Vaikne Laupäev. See annab dementsusega inimeste elule ja nende eest hoolitsemisele õige väärtuse. See tähendab, et hetkeline ei ole mõttetu. Te võite laulda koos dementsusega inimesega kirikulaule ning olla jalust rabatud, kuna ta mäletab nende sõnu ja pole sealjuures tavaolukorras enam sõnaliseks suhtluseks võimeline. Too inimene unustab selle imelise kogemuse juba minut pärast teie laulmist. Asjaolu, et ta unustab, ei tähenda veel, et sellel polnud väärtust või tähendust. Vaikse Laupäeva metafoor inspireerib kaplaneid, õdesid ja lähedasi väärtustama hetke ennast ja mitte alahindama hoolekannet, kuigi dementsusega inimene seda ei mäleta. Tähtis ja väärtuslik on „siin ja praegu“.

• Inimesed, keda on puudutanud taoline kannatus nagu dementsus, suudavad samastuda Jeesuse ja jüngrite looga: kaotuste kandmine, mõttetuse kogemine, selle mõju suhetele ja identiteedi kaotamine on raske. Samal ajal saavad nad tunda end kaasatuna; nad kuuluvad Jumala ja tema rahva jätkuvasse loosse. Nende isiklik olukord omandab metafooride kasutamise kaudu suurema sügavuse. Teoloogia saab hakata selliste metafooride kaudu nagu Vaikne Laupäev reflekteerima nende integreerimise üle.

• Jumal muutis tühjuse ülestõusmispühade ootamatuseks. Jumal säilitas Jeesuse identiteeti ja annab sellele uue elu. Mäletamismudel võib inspireerida eakate hooldekodusid, hooldajaid ja lähedasi tegema sama dementsusega inimeste suhtes: armastama neid säilitades nende identiteeti. Nii hoiame elus mitte ainult isikut, vaid ka jumalanäolisust, kellel on meist palju suurem võime ühte nime meeles pidada ja mitte unustada.

 

Järeldused

• Teoloogiline alus on tasakaalustatud meie usutraditsiooni sisu ning praktikaga seotud kogemuste ja küsimuste vahel. See eeldab traditsiooni kaasaegset tõlgendamist ja võtab tõsiselt kaasaja inimeste kogemusi. Praktilise teoloogia meetod (vaatle-analüüsi-tegutse või praktika-teooria-praktika) näitab hea teoloogilise aluse väärtust. Vahel pole tee teoloogilise terviklikkuse ja praktilise asjakohasuse vahel kerge, kuid see on väärt käimist.

• Teoloogiline alus, mis suudab siduda endas kaasaja kogemused ja on samal ajal traditsioonile toetuv, takistab kaplaneid ja pastoreid tegelemast teoloogiaga ainuüksi nende oma elulugudele toetudes.

• Teoloogiline alus ei tohiks kunagi anda põhjust inimeste väljaarvamiseks; vastupidi – et olla holistlik teoloogia, peaks teoloogia hõlmama kõiki.

• Teoloogiline alus peaks kaplaneid ja pastoreid oma kogemuste analüüsimisel, küsitlemisel, mõistmisel ja sõnastamisel toetama ning praktikat rikastama ning ümber kujundama. Mitte muutmine muutmise enda pärast, vaid lähtuvalt tulevase Jumalariigi perspektiivist.

 

 

Viidatud kirjandus

Boeve, L. (2007) God Interrupts History: Theology in a Time of Upheaval. New York: Continuum.

Gerkin, C.V. (1986) Widening the Horizons. Pastoral Responses to a Fragmented Society. Philadelphia, PA: Westminster John Knox Press.

Goldsmith, M. (1999) „Dementia: A Challenge to Christian Theology and Pastoral Care“ – Spirituality and Ageing, A. Jewell, ed. London: Jessica Kingsley.

MacDonald, S. (2003) Memory’s Tomb: Dementia and a Theology of Holy Saturday. Derby: Methodist Homes for the Aged.

Vandenhoeck, A. (2009) „Stille Zaterdag in de zorg voor mensen met dementie. Een ‘en toch’ vanuit pastoraaltheologisch perspectief“ – Collationes 4/39, 401–411.

 

Ettekanne on peetud 7.2.2014 konverentsil „Hingehoid erinevates kontekstides“ EELK Usuteaduse Instituudis. Avaldatud autori loal, tõlkinud Liidia Meel.

 

Anne Vandenhoeck (1964), teoloogiadoktor, on Leuveni Ülikooli superviisor ja teadur, Euroopa Haiglakaplanite Võrgustiku juhataja.