Arvestades ajalist distantsi ja 1. sajandi kristlust puudutavate ajalooliste andmete vähesust,[1] on Uue Testamendi (UT) puhul iga otsene tekstipõhine ajalooline järeldus seoses Rooma impeeriumi varase keisririigiaegse keisrikultusega hüpoteetilist laadi.[2] Kuid arvestades, et mõlemad kultused – keisrikultus ja Kristuse kultus – kohtusid ühises antiikkultuuri kontekstis ja kasutasid kujutluspilte valitsejakultuse ideoloogiast, on võimalik uurida nende terminoloogia ja kontseptsioonide fenomenoloogiat.
1. Uue Testamendi ajalooline kontekst ja uurimisloolised eeldused
Kontekstiga seoses on oluline silmas pidada fakti, et neid on vähemalt kaks. Esimene, mida võiksime nimetada loomulikuks kontekstiks ja mis moodustab Pauluse kui autori ajaloolise tausta ja mille tundmine on kirjutise ajaloolise mõistmise kohalt oluline. Teine kontekst on aga uurimiskontekst, millest tulenevalt on pauliinlikus uurimisloos tekkinud erinevad koolkonnad. Sõltuvalt uurimiskontekstist jagunevad Pauluse-uurimused kolme suuremasse rühma:
1. Pikka aega oli valdav vana traditsiooniline protestantlik vaateviis, mis lähtus arusaamast, et Paulus hülgas oma judaistlikud juured. Peale Teist maailmasõda muutus selline lähenemine äärmiselt problemaatiliseks, kuid praeguseni on levinud eelarvamus, et Pauluse teoloogia peamiseks kontekstiks oli kristlus versus judaism debatt.
2. Alates 1980. aastatest toimus pööre (uus perspektiiv) ja hakati rõhutama, et Pauluse argumentatsioon oli suunatud mitte niivõrd tegude õiguse vastu, vaid judaistliku etnotsentrismi vastu, s.o tagasipööre juutlike juurte juurde.
3. Tänane uurimisseis on paljuski distantseerunud kristluse ja judaismi vahelisest poleemikast. Rõhuasetus on Pauluse adressaatidel, kes olid mittejuudid, kuid nii nagu juudidki Rooma impeeriumi rõhutud rahvad. Siit tulenevad ka tänapäevased interdistsiplinaarsed lähenemised Paulusele, nagu näiteks feministlik ja postkolonialistlik lähenemine.[3]
Tänane uurimisseis ei ole oma eeldustes enam nii homogeenne kui varasem. Esimese kahe koolkonna taustaks on paljuski olnud kaasaja kiriku normatiivse teoloogia probleemid. Kolmas uurimisparadigma, mida on nimetatud ka radikaalseks uueks perspektiiviks, on sihilikult loobunud süstemaatilisest teoloogiast, mis tähendab, et selle uurimissuuna teadlaste hulgas on üha rohkem ka neid uurijaid, kes ei pea ennast kristlasteks (näiteks on lisandunud mitmeid juudiusu taustaga Pauluse uurijaid). See ei tähenda, et kolmas paradigma oleks vaba premissidest ja objektiivsem, vaid siin rõhutatakse interpretatsioonide paljusust ja lähtutakse erinevatest kontekstidest, milleks võivad olla näiteks kristlaste-juutide dialoog, naisõiguslikud või soolisusekriitilised perspektiivid ning antiimperialistlikud ja postkolonialistlikud eeldused. On siiski oluline märkida, et radikaalse uue perspektiivi jaoks on Pauluse juutlikkus vaikimisi loomulikuks lähtepunktiks. Ses mõttes on sel paljugi ühist uue perspektiivi koolkonnaga.
Postkolonialistlikul eeldusel põhinev vaatenurk ei ole samuti kaugeltki monoliitne. Termin markeerib mitmesuguseid lähenemisi, mis tegelevad peamiselt nende situatsioonide analüüsimisega, kus koloniaalses või postkoloniaalses kontekstis domineerib üks sotsiaalne grupp teise üle. Piibliteaduses käsitleb postkolonialism näiteks seda, kuidas kasutati/kasutatakse Piiblit Lääne imperialismi teenistuses. Feministliku ja soolisusekriitilise vaatenurgaga kombineerituna on postkolonialistlikud perspektiivid ennast tõestanud sellega, et on näidanud võimustruktuure tänapäevastes läänelikes piiblikäsitlustes.
Pauliinlikes uurimustes on postkolonialistlikud perspektiivid üsna asjakohased, arvestades fakti, et Pauluse kirjutised (nagu ka ülejäänud uustestamentlikud kirjutised) pärinevad vaieldamatult imperialistlikust maailmast. Üks esimestest postkolonialistlike perspektiivide rakendajatest Fernando F. Segovia on öelnud, et paremini kontekstualiseeritud UT teksti käsitlus peaks arvestama Rooma impeeriumi kui „kõikehõlmava, möödapääsmatu ja ülekaalukalt muserdava reaalsusega“ (Segovia 1998, 56).[4]
Rudolf Bultmann on selgitanud, et pole võimalik mõista ajaloolist teksti, mõistmata jõude ja ajendeid, mis moodustavad ajaloo sisu ja kulgemise. Parafraseerivalt võib tõdeda, et pole võimalik mõista algkristlikke kirjutisi, mõistmata Rooma imperialistlikke jõude ja ajendeid. Vaatame põgusalt, kuidas need kontekstuaalsed eeldused resoneeruvad Pauluse autentse kuulutusega.
2. Vihjed valitsejakultusele Pauluse kuulutuses
Pauluse kuulutuse kese lasus Kristuse surmal ja ülestõusmisel. Näiteks tekstis 1Kr 15:3b–5 esineva lausungi päritolu viitab sellele, et kuulutus levis enne selle kirjalikku levikut suuliselt. Tegemist on varajase baasuskumusega, mille kohta on andmeid, et seda tradeeriti või „anti edasi“ (paredōka, 1Kr 15:3a).[5] Kolm lihtsat fraasi tekstis kinnitavad Kristuse surma, matmist ja ülestõusmist. Need lühikesed kinnitused kannavad kontsentreeritud ideoloogilist sisu, sest tiitel „Kristus“ on viide valitsema asunud ja ülendatud Iisraeli kuningale kui Messiale.
Nimetatud algne kuulutus (kērygma) võtab traditsiooni jätkudes üha kindlamaid vorme, arenedes nõnda usutunnistusteks ja kirjanduslikuks vormiks – evangeeliumiks. Traditsiooni algses staadiumis (Pauluse ajal) käsitletigi Jeesuse ülestõusmist tema ülendamisena taevalikku kirkusse ehk ülendatud positsioonile (Taaveti soost kuningaks, kellele on omistatud meelevald „mõista kohut elavate ja surnute üle“, 1Pt 4:5).
Otseseid allusioone keerügmale leidub tekstides, kus Jeesus Naatsaretist kuulutatakse Isandaks (Kyrios Iēsous).[6] Keerügma sisaldab ülendamiskujutlust ning Jeesuse küürios-tiitlit, mis mõjutas esimeste kristlaste maailmavaadet ning vastandus keisrikultusele.[7]
Ülendamismotiivi on oluline mõista tehnilise terminina ja see selgelt piiritleda: juba Ferdinand Hahn on väitnud, et Jeesuse ülendamine ei tähenda ainult tema ülesäratamist või taevasseminemist, vaid see on kujutlus troonile asumise (intronisatsiooni) kaudu saadud erilisest seisusest ja võimu omistamisest (Hahn 1965, 128).
Jeesuse intronisatsioon on seotud ühe konkreetse vanatestamentliku tekstiga. See on üks UT-s kõige enam kasutatud vanatestamentlikke tekste, nn messiaanlik psalm ehk kuningapsalm Ps 110, millest lähtuvalt tõlgendati Naatsareti Jeesuse isikut ja tegevust.[8] Eriti tõuseb UT-s esile Ps 110:1 kasutamine: „Issanda [hbr tekstis: „Jahve“] ütlus minu isandale: Istu mu paremale käele, kuni ma olen pannud su vaenlased su jalgade järiks“.[9] Sellest sai üks algkristluse testimonium (Bruce 2010, 91). Alljärgnevalt kaks näidet selle esinemisest Pauluse kasutuses.
a) võimu ja vahendusteenistuse sümbioos
„Kes võib meid surma mõista? Kristus Jeesus on, kes suri, – pigemini, ülesäratati, – kes on Jumala paremal käel, kes ka palub meie eest!“ (Rm 8:34).
Perikoobis Rm 8:31–39 esineb Jeesuse ülendamisega seotud kujund, mida ei leidu üheski teises Pauluse kirjas: nimelt motiiv Jumala paremal käel olevast kuningast, „kes palub meie eest“ (s 34b). Eestpalve rahva eest on preestri või pigem ülempreestri ülesanne, kuigi ka kuningad rahva eest samuti palvetasid. Siin tuleb hästi esile preesterkuninga roll, mis sisaldub juba ka motiivi aluseks olevas tekstis: „Istu mu paremale käele /…/ Sina jääd preestriks igavesti“ (Ps 110:1, 4).
Kuigi Paulus paremal käel istumise kujundit ei esita, võib seda siiski aimata kui enesestmõistetavat (kasutatud on ju Ps 110:1). Lisaks oli istumise kujund kreeka-rooma maailmas tuntud maiste valitsejate ja kohtumõistjate puhul, kes pidid oma väärikuse säilitamiseks istuma.[10]
Perikoobi Rm 8:31–39 lõpusalmis esineb ka Jeesusele omistatud küürios-tiitel (kyrios hemōn), mis sekundeerib aklamatsioonile „paremal käel“, ning millega kinnitatakse Naatsareti Jeesuse ülemvõim mütoloogilise maailma olemitest, muu hulgas: „vägedest“, „inglitest ja peainglitest“ (Rm 8:38), „kõrgusest“ ning „mistahes loodust“ (s 39).
Neil Elliott on juhtinud tähelepanu Pauluse kirjeldusele, milles mütoloogilise maailma „taevased“ väed (inglid, peainglid) saavutavad oma eesmärke kummaliselt inimlike vahenditega nagu „mõõk“, „viletsus“, „kimbutamine“, „jälitamine“ (s 35). Elliott kahtleb õigusega, et retooriliselt tugevale perikoobile järgnev juute (Pauluse kaasmaalasi) puudutav osa (Rm 9–11) oleks autori juhuslik valik; on üsna ilmne, et Pauluse selline rõhuasetus saab olla motiveeritud mitte ainult juudi õiguste eiramisest Rooma linnas, vaid ka Rooma imperialistlikust rõhumisest Palestiinas epistli kirjutamise aastatel (Elliott 1997, 179–180).
b) Jeesuse ülendamine ja viimne vaenlane
„Sest tema peab valitsema kuningana, kuni ta paneb kõik vaenlased tema jalge alla. Viimase vaenlasena kõrvaldatakse surm. Sest ta on kõik alistanud tema jalge alla“ (1Kr 15:25–27).
Kuigi Paulus ei kasuta siin metafoori „Jumala paremal käel“, seletab ta Psalmi 110 selles tekstis ulatuslikumalt kui ükski teine UT autor, selgitades „vaenlaste“ tähendust (Bruce 2010, 94). Lisaks tekstile Ps 110:1 esineb siin vihje ka Psalmile 8:7 („panid ta valitsema oma kätetööd, kõik oled sa ta jalge alla seadnud“). Richard Hays väidab, et Paulus esitab siin esimese varajasema dokumentatsiooni Psalmide kristoloogilisest eksegeesist, mis oli laialdaselt mõjukas algkristluses (Hays 1989, 84). Paulus on kasutanud mõlemaid psalme, toetamaks oma väidet võimude ja autoriteetide allutamisest Kristuse „jalge alla“.[11]
David E. Garlandi järgi on Paulus Psalmi 8:7 ühendanud Psalmiga 110:1. Kuna Messias on see, kes täidab Jumala kavatsused inimkonna suhtes, siis võtmesõna, mille ta leidis Psalmist 8:7, on „kõik“ (ta panta – „kõik asjad“). Ühendades omavahel kaks psalmi tekstis 1Kr 15:25, seostas Paulus „kõik“ „vaenlastega“ (Ps 110:1–2) nii, et selle sisse mahuks ka „surm“ (thanatos; Garland 2003, 713). Koos Jeesuse ja teiste surnute ülesäratamisega (1Kr 15:20–21; salmide 24–28 taustateemaks on eshatoloogiline surnute ülesäratamine) on esitatud „valitsuse ja meelevalla ja väe“ kõrvaldamine (s 24) kui protsess, mis on juba alanud, kuid Pauluse ajal kindlasti mitte veel lõppenud. S.t, et surma kui suure legitimeerija kõrvaldamisega kaotavad oma võimu ka „valitsused, meelevallad ja väed“.
Hahn on täheldanud, et vanatestamentlik „Jumala paremale käele“ istumise imperatiiv (Ps 110:1a) saab üle kantud Kyrios Jeesusele, mis tähendab, et Jeesusel on kuninglik positsioon ja ta toimib valitseja ametis juba nüüd, olevikuliselt (Hahn 1965, 129). Samuti on ka Nicholas T. Wright kindel, et Paulus kombineeris Ps 110:1 ja Ps 8:7, kindlustamaks Jeesusele jumaliku valitseja predikaati. Selgitades küürios-tiitli olevikulist tähendust seoses keisriideoloogiaga märgib Wright: „On oluline mõista, et Pauluse opositsioon Caesarile ja truudus juutlikule messianismile on üks ja seesama“ (Wright 2002–2004, 4).[12] Wright väidab, et Jeesuse kui ülima kuninga idee oleks vaevalt põrkunud tõsise vaenulikkusega, kui see poleks juba algusest peale kindlalt rajanenud heebrea messiaanlikule uskumusele, millega deklareeriti, et Jeesus on Kyrios selle sõna kõige septuagintalikumas tähenduses (Wright 1992, 347–348). Selle väitega seoses tuleb arvestada, et Wright ise jääb Pauluse uurimise suuremas osas peamiselt uue perspektiivi koolkonna esindajaks.
Kokkuvõtteks
Mitmed uue perspektiivi ja radikaalse uue perspektiivi koolkonna esindajad tunnistavad, et pauliinlikud uurimused on tänase seisuga selle uurimisloo kõige erutavamas faasis. Mistõttu ollakse üpris optimistlikud multidistsiplinaarse lähenemise suhtes. Mõned on arvanud, et Pauluse ja ühtlasi algkristluse enesemõistmisest aru saamiseks on tekkinud uurimissituatsioon pakkumas paremat lahendust kui kunagi varem. Samas ei tohi unustada, et nii mõnedki esimese koolkonna teadlased on näinud keisrikultuse osatähtsust kristliku maailmavaate mõjutajana juba 20. saj alguses. Nii on näiteks Gustav A. Deissmann pidanud võimalikuks, et hellenistlikel aladel reserveeriti Jeesusele kultussõnad, mis muidu olid omistatud jumalikustatud keisrile.
Keisrikultuse kohta on oluline märkida, et selle eesmärk polnud pakkuda lihtsalt rituaalide, auavalduste ja ohverdamiste võimalust, vaid see oli maailma (kosmose) kontseptualiseerimise vahend. Ehk nagu ütleb Simon Price: „See oli süsteem, mille struktuur määratles ära imperaatori positsiooni“ (Price 1997, 8). Ja nagu väidab Davina Lopez, oli keisrikultuse levikul ja impeeriumi reaalsuse konstrueerimisel määrav osa visuaalsel „taasesitusel“ (linn ja armee): „Ühiskonnas, kus ei eksisteerinud regulaarselt ilmuvaid ajalehti, raadiot ega televisiooni, oli ametlik kommunikatsioonivahend visuaalne: mündid, kujud, maalingud, bareljeefid“ (Lopez 2008, 28). Visuaalne kommunikatsioon jõudis enamate inimesteni kui ainult kirjaoskav eliit. Tõenäoliselt just seetõttu on tänapäeval imperaatorikultuse peamised ajaloolised allikad arheoloogilised ja mitte kirjanduslikud (Price 1997, 4).
Lopez väidab aga, et kuigi üha rohkemate UT teadlaste tähelepanu on suunatud Paulusele, arvestades adressaate ja Rooma impeeriumi konteksti, on üpris vähe tehtud jõupingutusi, mõistmaks Rooma impeeriumi visuaalset dimensiooni, mis Paulust määras (Lopez 2008, 27). Keisrikultuses representeeritud Rooma impeeriumi ideoloogia visuaalretoorika võib seetõttu osutuda metodoloogiliselt viljakaks UT teksti taustal. Ehk: impeeriumi ideoloogia visuaalretoorika ja Pauluse tekstuaalretoorika moodustavad teineteist täiendava komplementaarse semantilise süsteemi.
[1] 1. saj kristlike ajalooliste allikate kohta vt Wright 1992, 341–358.
[2] Rangelt võttes kehtib see ka Johannese Ilmutusraamatu kohta, kuigi selle puhul on algkristlike kirjutiste hulgast kõige tõenäolisem, et polemiseeritakse keisrikultusega. Paljude 20. saj teadlaste arvates polnud keisrikultusel kristlaste tagakiusamisega seoses sõltumatut tähendust; on väidetud, et taga kiusati, kuna kristlased keeldusid jumalate teenimisest üldiselt. Varaste kristlike martüroloogiate mitu tunnusjoont viitavad siiski selgelt, et peamine põhjus tagakiusamisteks oli „ebausk“ (superstitio), mis pax romana’t ohustades ei läinud kaasa ainuvalitsejakultusega (vt Brent 1999). Süstemaatilised kristlaste vaenamised algasid küll 2. saj alguses keiser Trajanuse valitsusajal, kuid tänaste epigraafiliste ja arheoloogiliste tõendite põhjal saab järeldada, et juba 1. saj esimesel poolel oli keisrikultus saanud domineerivaks suures osas impeeriumis (vt Wright 2002–2004, 1).
[3] Tuleb rõhutada, et taoline kolmikjaotus on äärmiselt tinglik ja kohati meelevaldne, sest teadlased ühes koolkonnas ei pruugi olla kõiges ühel nõul ja võivad evida vaateid, mis on pigem omased teistele koolkondadele ja vastupidi (vt Zetterholm 2009).
[4] Richard Horsley (kes on samuti üks esimestest postkolonialistliku küsimuse püstitajatest) on väitnud, et UT kriitilise uurimise areng toimus mitte ainult imperialistliku Euroopa kõrgajal, vaid et ühena teiste akadeemiliste distsipliinide hulgas on see olnud paljuski imperialismi kaassüüdlane. Ta lisab, et kuigi Paulus esitas keerügmat antiimperialistlikult, siis hilisem Lääne ühiskond instrumentaliseeris tema kuulutuse oma vallutuste ja rahvaste alistamise teenistusse. Ta rõhutab, et selline UT teadlaste tekstitõlgenduslik kanapimedus on olnud põhjustatud 1. saj keisrikultuse osatähtsuse alahindamisest; Rooma impeeriumi keisrikultust on peetud pigem tühjaks poliitiliseks hoiakuks kui tõsiseks religioosseks väljendusaktiks (vt Horsley 2004, 21–23).
[5] Väljend „kõigepealt“ (1Kr 15:3a) märgib Pauluse arusaamise järgi tema sõnumi prioriteeti.
[6] Vt nt: „Sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse (Rm 4:24b, Piibel 1997); „Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sa pääsed“ (Rm 10:9).
[7] Kreekakeelne kyrios ehk „isand“ on väga laia kasutuspotentsiaaliga sõna, millega tähistati mitmesuguseid alluvussuhteid.
[8] Vt Rm 8:34; Kl 3:1; Ef 1:20; 1Pt 3:18; Hb 1:3, 13; 8:1; 10:12; 12:2; Ap 2:34; 7:55–56; Mk 16:19 ja mittekanoonilistes kirjutistes nagu 1Clem 36:5; Barn 12:10.
[9] Eipen ho kyrios tō kyriō mou, kathou ek dexiōn mou /…/ Sy ei hiereus eis ton aiōna (Ps 110:1, 4 = Septuagintas 109:1, 4).
[10] Näiteks kõik kõrgemad Rooma ametnikud ehk magistraadid ja prokuraatorid kõnelesid nn „vankritoolist“ (sella curulis – kokkupandav, algselt vankrile tõstmiseks mõeldud elevandiluust tool). Kuningas Herodes Agrippa I ja ülempreester järgisid sama tava (Ap 12:21; 23:3). Egiptusest, Lähis-Idast ja hellenistlikust maailmast pärinev arheoloogiline materjal näitab, et istumine oli jumalate ja jumalikustatud valitsejate puhul neid inimestest eristav märk. Jumalad tihti istuvad, samas kui inimesed seisavad ja palvetavad nende ees. Egiptuse Surnute Raamatus kirjeldatakse kuningaid, kes istuvad kohtumõistmiseks. Ka Vanas Testamendis on troon vaarao (2Ms 11:5; 12:29) ja Iisraeli kuninga eriline eesõigus (1Kn 1:17, 35, 46; 3:6; 8:25). Kreeka allilmakujutlustes toimivad samuti kolm kohtunikku surnute kohtus, mis järgib maiste kohtupraktikate eeskuju. Homerose Odüsseias istuvad kreeklased oma kogunemisel („καθίζω” (C. Schneider) – TDNT 3, 442).
[11] Samas ei võimalda Pauluse vihjav viitamisstiil määratleda täpsemalt, kas ta on taoliste kristoloogiliste allusioonide algataja või rajanevad need juba olemasolevale traditsioonile. Hays peab siiski rohkem tõenäoliseks viimast arusaama (Hays 1989, 84).
[12] Wright rõhutab samas, et Paulus ei olnud dualist: „Nii nagu on vale eeldada, et Paulus oli kõiges judaismi vastane või et ta ei teinud mingit kriitikat juutide suhtes, täpselt samamoodi on väär kujutleda Paulust oponeerimas kõigele, mille puhul oli tegemist Rooma impeeriumiga, või siis, et ta oli kompromissialdis kollaboratsionist, minnes kaasa igasuguste uuendustega“ (Wright 2002–2004, 9).
Viidatud kirjandus
Brent, A. (1999) The Imperial Cult and the Developement of Church Order: Concepts and Images of Authority in Paganism and Early Christianity before the Age of Cyprian. Leiden, Boston, Köln: Brill.
Bruce, F. F. (2010) Paulus. Tallinn: Logos, EELK Usuteaduse Instituut.
Elliott, N. (1997) „The Anti-Imperial Message of the Cross“ – Paul and Empire: Religion and Power in Roman Imperial Society. Ed. Richard Horseley. Harrisburg, PA: Trinity Press International.
Garland, D. E. (2003) 1 Chorintians. Michigan: Grand Rapids.
Hahn, F. (1965) Christologische Hoheitstitel: Ihre Geschichte im frühen Christentum. Berlin: Evangelische Verlagsanstalt.
Hays, R. B. (1989) Echoes of Scripture in the Letters of Paul. New Haven & London: Yale University Press.
Horsley, R. (2004) Paul and the Roman Imperial Order. Hattisburg: Trinity Press International.
TDNT = Kittel, G., Bromiley, G. W. Friedrich, G. (1964–1976) Theological Dictionary of the New Testament. Grand Rapids, MI: Eerdmans.
Lopez, D. C. (2008) Apostle to the conquered: Reimagining Paul’s mission. Minneapolis, MN: Fortress Press.
Price, S. R. F. (1997) „Rituals and Power“ – Paul and Empire:Religion and Power in Roman Imperial Society. Ed. Richard A. Horseley. Pennsylvania: Trinity Press International.
Segovia, F. F. (1998) „Biblical Criticism and Postcolonial Studies: Toward a Postcolonial Optic“ – The Postcolonial Bible. Ed. R. S. Sugirtharajah. Sheffield: Sheffield Academic, 48–65.
Zetterholm, M. (2009) Approaches to Paul: a student’s guide to recent scholarship. Minneapolis: Fortress Press.
Wright, N. T. (2002–2004) „Paul’s Gospel and Caesars Empire“ – Reflections. Princeton.
Wright, N. T. (1992) The New Testament and the People of God: Christian Origins and the Question of God. Minneapolis: Fortress Press.
Artikkel põhineb ettekandel „Keisrikultus Rooma riigis Juliuste-Claudiuste ja 1. Flaviuste dünastia valitsusajal ning selle võimalikud kajastused Uues Testamendis“, mis peeti 19.10.2012 EELK Usuteaduse Instituudis toimunud teaduskonverentsil.
Ergo Naab (1971) on adventkoguduse vaimulik; Eesti Piibliseltsi nõukogu, Eesti Kirikute Nõukogu teoloogiakomisjoni ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
