1. Sissejuhatus
Minu ettekande teema on ühelt poolt väga üldine, samas aga väga oluline. Enamuse oma elust elame me igapäevaselt. Enamus elust on igapäev. Igapäev tähendab mitte ainult tööpäeva, vaid tähendab ka seda, et me elame erinevates rollides: me oleme küll vaimulikud, aga igapäevases elus võib-olla ka pereliikmed, kohaliku kogukonna liikmed, tänaval liiklejad, kodanikud, oma sõprade sõbrad, oma teiste töökohtade kolleegide kolleegid, meie sealsete ülemuste alluvad, võib olla ka klubide või ühingute liikmed jne. Aga me oleme samas ikkagi meie ise.
See on paljude jaoks väga keeruline ülesanne. Kuidas ma võin vaimulikuna olla ka kõike seda muud ja viia seda kooskõlla vaimulikuks olemisega? Ja vaimulikuna on mul pilt enesest, milline ma peaksin olema, või ka milline ma tahaksin olla. Kuidas seda saavutada, kui ma pean ikka ja jälle täitma ka kõiki neid teisi rolle? Ja kuidas ma saan täita oma missiooni vaimulikuna, kui mind kõik need teised rollid ikka ja jälle takistavad? On erinevaid mõttekäike, viise ja soovitusi, kuidas igapäevasest elust põgeneda, ja neid ei kohta mitte ainult turismibüroodes.
Nagu palju asjad elus, on ka see vaatevinkli küsimus. Saksa kaasaegne kunstnik Peter Licht on ühe oma plaadi pealkirjastanud selliselt: „Kunst on ilus. Argipäev on ilusam“.[1] Kas ja kuidas on võimalik niisugusele arusaamisele jõuda? Et just minu igapäev, just minu erinevates rollides veedetud aeg pole mitte üksnes tarvilik ja Jumalale meelepärane, lausa osa minu missioonist vaimulikuna, vaid isegi ilusam kui kunst, ilusam kui mõni pidupäev? Missugune tohutu potentsiaal võiks meile avaneda, kui me saaksime oma meelt niiviisi parandada!
Ja kui me vaatame oma missiooni peale, siis on selleks ju evangeeliumi kuulutamine üksmeeles ja õiges arusaamises ning Jumala sõna kohane sakramentide jagamine (Confessio Augustana VII). Jagamine mitte abstraktsetele inimestele, vaid konkreetsetele inimestele: nendele inimestele, kellega ma kokku puutun. Jumalateenistuses, aga ka mujal – igapäevases elus. Kui ma jumalateenistusel puutun enamasti kokku vaid teatud kindla hulga inimestega, võib minu igapäevaelu mind viia kokku terve rea erinevate inimestega. Kuidas ma jõuan Jumala sõna ja sakramendiga nendeni?
Ettekande teema puudutab niisiis kaht küsimust: kuidas ma elan oma kristlikku ja vaimulikku elu igapäevaselt ning millist toetust pakub mulle selleks luterlik traditsioon? Ja kas ta pakub tuge ka selleks, et jõuda igapäevaselt oma missiooniga inimesteni?
2. Piibli tugi
Kirjast roomlastele loeme me (igapäevasest) elust kui jumalateenistusest: Rm 12, eriti salm 1 võtab kokku kõik järgneva: „Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus“. Kristlik igapäevane teenistus pole midagi muud kui enese igapäevane toomine Jumalale. See on meie mõistlik jumalateenistus. „Mõistlik teenistus“ on poleemiline väljend. Kreeka keeles seisab siin „loogika“, ja seda väljendit kasutasid stoikud selleks, et kritiseerida antiigi ohverdamiskultuseid. Mitte rituaal pole igapäevase elu jumalateenistuses tähtis, vaid tähtis on, et see jumalateenistus oleks mõistlik, et me oleks teadlikud sellest, et iga päev on Jumala loodud. Et Jumal on igal pool. „Õige jumalateenistus tähendab Jumala tahtmisega nõustumist nii, et me teda selle eest mõtlemise, rääkimise ja tegutsemisega kiidaksime.“[2] Mitte üksnes see, mis on püha (pühapäev, pühapaik, püha tegutsemine), vaid ka see, mis on profaanne, on Jumalale meelepärane, ja just sinna tahab ta oma riigi ehitada.[3] Kõigepealt läks Jeesus igapäeva ja kutsus oma jüngrid; juutide pühal päeval läks ta ka päris alguses sünagoogi, aga alles viimaks tuli ta templisse, et end puhastada. Terve kristlane kuulub Jumalale. Mitte ainult usklik osa temast ja mitte ainult pühapäeviti. Kui Jumal oleks tahtnud, et me juba nüüd oleks igal päeval taevariigis, oleks ta maailma ajaloole juba lõpu teinud, aga igapäevane ja mõistlik jumalateenistus on Jumalale meelepärane. See on üks arusaam, mille reformatsioon taas esile tõi: kristlase elu ei leia aset ainult kirikus, vaid puht ajaliselt leiab see sageli rohkem aset väljaspool kirikut. „Mida te iial teete, seda tehke kogu hingest, nõnda nagu Issandale ja mitte nagu inimestele“ (Kl 3:23).
Seesama puudutab nüüd ka meie missiooni: 2Kr 3:3: „Me oleme Kristuse elav kiri inimestele, ja see, mida ta tahab inimestele öelda, seisab meie südametes.“ See on meile väga lähedane sõna, väga toetav sõna. See on evangeelium Jumala armastusest Kristuses. See on see, mis ajab teda, kes Kristuse vastu on võtnud, sellisele kiitusele nagu me seda loeme kirikulaulust: „Miks mu süda ennast vaevab? Mul on ju Jeesus Kristus! Kes mult teda võtab? Kes mind keelab taeva saamast, Jumala Pojaga usus elan kindlast.“
Inimesed ei loe eriti Piiblit ja tänapäeval kipuvad nad üldse ikka vähem ja vähem lugema. Järelikult läheb neil tarvis elavat kirja. Meie oleme oma mõistliku jumalateenistuse läbi igapäevases elus rõõmusõnumi kandjad teos ja sõnas. Võib olla läheb isegi mõnikord tarvis mitte kirja, vaid ainult elavat kommentaari, sest selline on meie tänapäevane suhtlemiskultuur. Me räägime lühidalt ja kommenteerime. Kas on see võimalik, et evangeelium saaks meid ümbritseva igapäevaelu kommentaariks? Kommentaariks, mida võetaks kuulda, mille peale inimesed mõtleks? Ma usun küll!
3. Igapäevane usk luterlikus traditsioonis
Martin Luther kirjutab: „Kristlane alati alles saab kristlaseks“.[4] Ma olen ristimise läbi kristlane. Aga ma ei ole valmis. Ma alles saan iga päev kristlaseks. Luterliku arusaamise järgi ei ole see sugugi nagu redel, mida mööda ma vaikselt üles ronin, saades eetiliselt üha õigemaks, vaid vastupidi. Nagu Peetrus, pean ma aru saama, et just siis, kui ma tunnen Jeesust kõige kauem, olen ma see, kes ütleb oma tegude läbi: „Ma ei tea, kes see on, kellest te räägite“. Kristlane on simul iustus et peccator. See on arusaam, mida me oleme luterlikku süstemaatilist teoloogiat õppides ikka ja jälle kuulnud. Redelit mööda kõrgemale ronimine ei ole pilt, mis kuuluks inimese ja Jumala või transtsendentsi suhte kirjeldamise, vaid ida religioonide juurde. Ka kristluse seest leiame me piisavalt arusaamu, mille kohaselt Jumalale lähenemine toimub just sedasama redelit mööda ronides, kusjuures inimene saab ronides üha paremaks ja paremaks. Simul iustus et peccator nii optimistlikku inimesekäsitlust ei jaga. Me ei taha mitte paremaks saada, vaid usus tugevamaks; me tahame kindlalt uskuda, et Kristus meid armastab, isegi kui me mõistame rohkem ja rohkem, kui halvad inimesed me tegelikult oleme. Me loodame, et tema armastus võidab meie kurjad mõtted. Ja mõnikord ta teeb seda.
Mis on kristlikus elus kõige olulisem? Et Kristus oleks kohal. Et ta annaks andeks, et ta armastaks ja lohutaks; et ma mõistaks, et isegi patustaja (peccator) olles (1Jh 1:8: „Kui me ütleme: „Meil ei ole pattu“, siis me petame iseendid ja tõde ei ole meis“) olen ma õigeks mõistetud ja saan oma elu edaspidi Jeesusega elada.
Mida see siis õigupoolest tähendab meie missiooni jaoks? See on see sama evangeelium, mille kuulutamine on meie ülesanne: Kristus on kohal. Ka sinu jaoks. Ja mina, kes ma kõnelen sulle sellest, mis mind hoiab ja õnnelikuks teeb, ei ole sugugi sinust parem või targem. Ikka ja jälle võib lugeda, et inimesed igatsevad tänapäeval pühaduse järele. Ma ei ole kindel, et see on nii. Ma usun, et on inimesi, kes otsivad piire, piirdeid. Asju, mis on tabu, mida peetakse pühaks, mis aitavad neid piire paika panna. Võib olla tähendab igatsus püha järgi aga seda, et inimesed igatsevad spirituaalsete kogemuste järele. Aga mida see meie jaoks tähendab? Kas meie oleme need, kes võivad ühes või teises mõttes pühadust pakkuda? Ja kui siis inimesed on spirituaalsuse leidnud, või kindlad reeglid leidnud, mida nad siis teevad? Nad jätkavad otsimist ja püüavad leitud reegleid teistele kohustuslikuks teha.
Pühaduse, siin- ja sealpoolse piiride kogemist pakuvad rituaalid, teatud liturgilised raamistikud. Mille järele igatsevad inimesed aga igapäevaselt? Selle järele, et neid võetaks kuulda, et neid võetaks vastu, et neid hinnataks inimesena ja et keegi kõnniks koos nendega. Nad igatsevad armastuse ja Kristuse järele. Kui nad näevad, et me tunneme teda, kelle järele nad igatsevad, ja et ka me ise pole kaugeltki täiuslikud, siis nad ehk otsustavadki tulla ja kaeda kirikut lähemalt. Nii igapäevaselt kui ka pühapäeviti.
4. Luterliku traditsiooni tugi
4.1. Elamine Jumala Sõnaga
Meil on olemas emakeelne Piibel. Ja meil on vaimulikud loosungid, perikoobiread, kirikukalendris ette pandud lugemised. Meil on isegi igahommikused palvused raadios, sealhulgas rahvusringhäälingus, mis pole sugugi tavapärane mõnel Eestist protsentuaalselt kirikulähedasemalgi maal. Igapäevane ümberkäimine Jumala Sõnaga on igapäevases elus ülimalt oluline. Ja ärgem arvakem, et me teame juba kõike, mis on põhiline. Tuntud on paberileheke, mis leiti alles pärast Lutheri surma ja millel on kirjas vist tema viimased sõnad: „Keegi pole pühakirja piisavalt maitsnud, kui ta just pole sada aastat koos prohvetitega kirikuid juhtinud. Tõesti, me oleme vaid kerjused“.[5]
Meil on eesõigus igal pühapäeval piiblitekstidesse süveneda. Kuid ärgem lugegem sealt alati välja oma lemmikteemat, vaid olgem ärkvel, et aru saada, mis seal tegelikult seisab. Ja mõelgem ka selle peale, et Piiblis on teisi kohti, mis võivad teistsuguselt kõlada. See, kui me püüame kaasa lugeda ka neid kirjakohti, aitab meil vältida sektantlikku ja valivat mõtlemist ja uskumist. Jumala sõna on meister, meie aga oleme õpilased. See, et meil on olemas Piibel oma emakeeles, on reformatsiooni suur teene. Sellega kaasneb aga kohustus pühakirja ikka ja jälle uurida, lugeda seda koos kogukonnaga, lugeda seda oma kontekstist lähtuvalt. Sest emakeelne Piibel tähendab juba ise kontekstualiseerimist. Kui Lutheri käest kord ühes lauakõnes piiblitõlke kohta päriti, ütleb ta: „Ma olen õnnelik, et Jumala Sõna on nüüd moes. Kolmekümne aasta eest ei lugenud keegi Piiblit ja keegi ei tundnudki seda“.[6] Vaevalt et me tahaks, et see oleks kinni meis, kui keegi kolmekümne aasta pärast kirjeldaks sarnasesse olukorda jõudmist – kus keegi ei loe Piiblit ega tunnegi seda. Eesti Piibliselts rajati 201 aasta eest, ja seda – olgu möödaminnes öeldud – ajal, mil enamus Vene tsaaririigis tegutsenud piibliseltside liikmeid ja rajajaid olid seotud vabamüürlusega.[7] Kui me ise elame Sõnaga, on meil kohustus seda ka teistele ikka ja jälle armsaks ja väärtuslikuks teha.
4.2. Laulud
Mulle avaldas sügavat muljet see, kui ma lugesin, kuidas hussiitide sõdade ajal terved ristirüütlite hordid hussiitide laulu ees taganesid. Kui palju vaenlasi on meil, kellega me oma igapäevaelus võitlema peame? Meie patt, meie raskemeelsus, meie tüdimus, loidumus, ebaõnnestumine, vaenulikkus seal, kus me rahu peaks külvama. Kas pole see imeline tunne, võidelda kurja vastu iseeneses ja enda ümber koraalidega? Olgu selleks siis „Üks kindel linn ja varjupaik“ (mis on ühtviisi rõõmsameelne ja vastupanu vaimust kantud), „Mu nimi taevas kirja pandud“ vms.
Eestis pandi ja pannakse vahel tänini surnutele hauda kaasa lauluraamat. Lauluraamat kui miski, mis inimest terve elu vältel oli saatnud. Ta sisaldas laule, mis olid inimest saatnud nii tema elu rõõmsatel kui kurbadel hetkedel. Võimalik, et mitmete klassikaliste luterlike koraalide tõlked eesti keelde tuleks uuesti üle vaadata, kuid oleks kurb, kui me jätaks unarusse terve selle laulupärandi; terve hulga kauneid ja ajatuid meloodiaid. Ühistel lauludel on suur vägi ja on terve rida luterlikke koraale, mille viisi üles võttes oskaks meiega ühineda igas maailma paigas luterlikus traditsioonis kodusolijad. Meie kirikulaulud on meie ikoonid.
Kui palju pöörame me aga kasvõi oma leeriõpetuses kirikulaulule tähelepanu? Kui paljusid kirikulaule teame me ise peast? Kui kergesti kättesaadavad-kuulatavad on soovijatele eestikeelsed koraalid? Ma soovitan teil teha ühe katse ja püüda leida youtube’ist eesti keeles koraali „Üks kindel linn ja varjupaik“. Vaadake, millisele tulemusele te jõuate.
4.3. Teenistused, palved
Loomulikult vajame ka meie erilisi kohti ja erilisi aegu! Ma olen alati kurb, kui leian eest suletud kiriku. „Mõistlik“ igapäevane jumalateenistus saab ju tuge ja kinnitust pühapäevase teenistuse kaudu. Tema ülesandeks on koguduse kogumine evangeeliumi alla – evangeeliumi, mis on alati rõõmusõnum. Evangeelne tähendab: „Jeesuse Kristuse kohane rõõmusõnum“. Isegi Suurel Reedel ja leinapäevadel. Sest ristis tunneme me ära selle, et Jumal meid armastab, meiega osadust otsib ning ei jäta meid üksi; et kogu meie süü ja meie lahutatus Jumalast ei muuda seda Jumala-poolset valmisolekut ning et meie endi vaev ja häda ei saa kunagi olema põhjatud. Jutlus on alati evangeeliumi jutlustamine – ilma seadust ja Jumala õiglust unustamata, kuid evangeelium peab jutluses sisalduma. Kogudus peab jumalateenistuselt lahkuma lohutatult ja uut jõudu saanult, mitte meeleheitele aetult. Samuti nagu annab armulaud peale patutunnistust inimesele jõudu ja tema osadust Jumalaga kinnitab. Lutheri 95-st teesist esimeses on kirjas: „[Kristus] tahtis, et kogu usklike elu oleks meeleparandus“[8] – rõõmsameelne meeleparandus, mitte selline, mis keskendub oma naba vaatlemisele, vaid selline, mis laseb mul öelda (Jh 21): „Issand, sina tead kõik, sina tead, et sa oled mulle armas“.
Lõpetuseks
On veel nii mõndagi, mis aitab rikastada igapäevast vaimulikku elu. Olgu selleks siis kirikuaasta teadlikum ja intensiivsem järgimine või lisaks jumalateenistusele ka oma igapäevaelus ruumi reserveerimine palveaegadele. Luther ütles kord: „Täna on mul palju tegemist, seepärast pean ma palju palvetama“. On olemas evangeelsed tunnipalvused neile, kes neid pidada soovivad. On olemas vabas vormis kokku seatud palvevorme. On olemas võimalus lugeda psalme – iseäranis siis, kui ma olen kurb või kui mul endal ei jätku parajasti sõnu oma palve väljendamiseks. Ja on oluline pakkuda palveruumi inimestele, kes otsivad kohta, ruumi, kus palvetada. Olgu selleks siis kirik või kabel. Erilised ajad ja kohad palvetamiseks on olulised. Kuid nad ei asenda igapäevast jumalateenistust.
Lõpetuseks tahaksin ma rõhutada, et meie evangeelne usk on täis kristlase igapäevase vaimuelu ja meie missiooni toetamist pastoritena. Ja meil on evangeelne vabadus õppida seejuures ka teistelt konfessioonidelt.
Issand ütleb meile meie igapäeva: „Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:20). Võtame seda siis tõsiselt ja otsime teda iga päev.
[1] Peter Licht, Vierzehn Lieder. Modul, 2001.
[2] Ernst Käsemann, An die Römer. Kommentar zum Paulusbrief, Gütersloh, 1974. Tsit. Gottfried Voigt, Homiletische Auslegung der Predigttexte. Reihe II: Das heilige Volk. Göttingen, 1979, 98.
[3] Vt Voigt, samas.
[4] Walter Mostert, „Ein Christ ist immer im Werden“ – Glaube und Hermeneutik, Tübingen 1998, 257jj. Tsit: Christian Möller, „Lutherische Spiritualität – Reformatorische Wurzeln und geschichtliche Ausprägungen“ – Hans Krech / Udo Hahn, Hg. Lutherische Spiritualität – lebendiger Glaube im Alltag. Hannover, 2005, 15–38, siin lk 17.
[5] Martin Luther, Ausgewählte Werke, 6. kd (Calwer Ausgabe). Stuttgart, 1940, 490.
[6] Martin Luther, „Lauakõne TR3767“ – samas, lk 21 (tõlge: A. Burghardt).
[7] Vt Georges Florovsky, Ways of Russian Theology, 181–201, eriti lk 173j ning 193–195.
[8] Martin Luther, „Väitlus indulgentside väe selgitamiseks ehk 95 teesi“ – Martin Luther, Valitud tööd, koost U. Petti, toim K. Ligi, tõlk A. Burghardt, M. Friedenthal, M. Lepajõe, U. Petti, Ilmamaa, Tartu 2012, lk 9.
Ettekanne on peetud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulike konverentsil Roostal 21.– 22. jaanuaril 2014.
Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja ja Tallinna Inglise Kolledži religiooniloo ja filosoofia õpetaja.
