Viimased viisteist-kuusteist aastat on mul olnud ainulaadne võimalus õpetada paralleelselt nii tudengeid kui gümnaasiumiõpilasi. Seetõttu olen püüdnud ka gümnaasiumiõpilaste tarbeks (kolmes Tallinna gümnaasiumis) kujundada oma kursused suurelt osalt kõrgkoolikursuste struktuuri järgides. USA ülikoolides, kus viibisin üheksakümnendatel aastatel kraadiõpingutel, oli õppeprogrammides erinevates vormides kursus worldview (ecological worldview, evolutionary worldview, Christian worldview, aboriginal worldviews jne). Siit tuligi aastaid tagasi idee võtta gümnaasiumi õppekavasse maailma religioonide ja filosoofia kursuste kõrvale ka kursus nimega „Maailmavaateõpetus“. Nii mõnedki minu omaaegsetest gümnaasiumiõpilastest on aastate jooksul jõudnud Tartu Teoloogia Akadeemiasse bakalaureuse- ja magistriõppesse, seega on olnud mul võimalus saada mõtestatud tagasisidet nimetatud gümnaasiumikursuse väärtuste kohta.
Miks niisuguse pealkirjaga kursus? On ju paljude koolide õppekavas näiteks religiooniõpetus (teise nimega kursus „Maailma religioonid“ või usundiõpetus), filosoofia kursus või usuõpetus? Pealegi käsitletakse paljusid maailmavaatelisi küsimusi ajaloo, kirjanduse, kunsti, füüsika, astronoomia, kultuuriloo jm kursustel. Miks veel üks kursus?
Viimastel aastatel on Eesti hariduses ikka enam hakatud kõnelema õppeainete lõimumisest. Ilmselt on mõistetud vajadust suurema pildi järele. Paar aastat peavad õpetajad juba lausa kohustuslikus korras aru andma, missuguseid muid aineid nad veel oma aine kontekstis on käsitlenud. Kuna õpetan koolis ka inglise keelt, olen kogenud häid võimalusi selleks eriti keeletundides: tavaprogrammi kõrval kuulame ja analüüsime ühiselt USA ja Briti kõrgkoolide erinevate erialade loenguid ning õpilased teevad inglise keeles ettekandeid oma tulevaste erialade kohta, keskendudes terminoloogiale. Maailmavaateõpetuse tundides on aga paljud erialad juba olemuslikult sees, ja just maailmavaate aspektist. Kursuse kasutuselevõtmisel oli mul omal ajal aga mitmeid teisigi põhjusi.
Ühes Tallinna gümnaasiumis, kus lugesin viis aastat kursust maailma religioonidest, on põhikooli õppekavas kohustuslik usuõpetus. Kui õpilased gümnaasiumi jõudes minu maailma religioonide tunnis esseesid kirjutasid, ilmnes nende suhtumine põhikooli usuõpetustunnis õpitusse peaaegu igas kirjatöös. Õpitu oli reeglina paigutatud samasse mälulahtrisse, kus paiknesid muinasjuttude tegelased. Kuna õpilastele tundus, et väljamõeldu oli esitatud tegelikkuse pähe, oli suhtumine eriliselt negatiivne. Nüüd kippus sinnasamasse lahtrisse harjumuse tõttu suunduma ka gümnaasiumikursuses õpitu. Vanniveega oli välja visatud ka laps. Muinasjuttudesse uskumise east oli ju välja kasvatud! Raske oli tungida läbi sellest seinast ning osutada näiteks teadlaste religioonile ja maailmavaatele, religioonide seosele igapäevaste eetiliste küsimustega vms. Tundus, et kohustuslikud usuõpetustunnid olid vähemalt selles koolis kasvatanud hulga potentsiaalseid ateiste. Kusjuures tegu oli õppetasemelt väga arvestatava, heade traditsioonide ning suurepärase pedagoogilise kaadriga kooliga. Kontrastina mainiksin, et teises koolis, kus pole kunagi põhikoolis olnud usuõpetust, oli ligikaudu viiekümne kursuslase hulgas sel õppeaastal ainult kaks ateistlike veendumustega õpilast. Tõsi küll, viisteist aastat tagasi oli protsent ka selles koolis märksa suurem. Suundumus Eesti noorte hulgas on selgelt ateismi kahjuks.
Kui lugeda religiooni või usuõpetuse kursust nii, nagu me poleks kunagi kuulnud uuematest teadmistest universumi ja meie planeedi kohta, pole õpilastel suuremaks kasvades saadud teadmisi mingisse konteksti paigutada. Neil puudub selleks taustsüsteem. Peale selle arvan, et teoloogiat õppinud õpetajalt on õpilastel õigus oodata ka avameelsust teoloogilises maailmas toimuva kohta. Ka sel juhul, kui õpetaja asub ise n-ö teoloogilise skaala paremal poolel ja usub end kaitsvat fundamentaaltõdesid, ei tohiks ta unustada, et ka tema enda seisukohad pole aastate lõikes samaks jäänud. Võib-olla peaks ta mõtisklema näiteks ka tõsiasja üle, et hoolimata tänapäevani kasutatavatest, esimestest sajanditest pärinevatest usutunnistuse punktidest on kirikul jätkunud tarkust kristluse mõned kõige põhilisemad tõed jätta lahtiseks, usutunnistustes formuleerimata. Võib-olla selle piisavalt mitte-eelduspärane näide on kristluse keskne tõde, lunastuse ja lepituse taust. Usutunnistuste koostajatel jätkus ettenägelikkust mõista, et isegi nii olulise tõe interpretatsioon on määratud inimmõtte kujunemise käigus muutuma. Ja kui silmas pidada Eesti situatsiooni, tuleks õpilastele võib-olla ka osutada, et protestantismi teoloogidel on juba mitu sajandit olnud võimalus tegelda pühade tekstide tekstikriitilise analüüsiga. Talitame ehk ausalt, kui viitame oma kursustel mitte ainult sel tiival asuvate teoloogide käsitlustele, kus ise asume. Niisugusest akadeemilisest aususest jääb muidugi sageli vajaka ka kõrgkoolikursustel. Tihti unustatakse ära, et kristlus oli oma algsajanditel liikumine, mis julgelt traditsioone murdis ja uusi sihte rajas.
Maailmavaateõpetuse kursusel on suurepärane võimalus käsitleda teadlaste maailmavaadet ja religiooni, milleks ehk näiteks füüsikakursusel ei leidu ruumi või mida usundiõpetuse tundides peetakse ebasobivaks, et mitte öelda ülearuseks. Selles kontekstis tuleks kindlasti võtta kursuse kavasse kvantfüüsikaga seotud maailmavaatelised küsimused, mille kohta viimastel aastatel leidub isegi eesti keeles juba piisavalt huvitavat materjali (nt Verner Heisenberg, Füüsika ja filosoofia. Tartu: Ilmamaa 2013). Tuleks käsitleda küsimusi mateeriast, energiast, ajast ja ruumist – ning nendega seotud maailmavaatelisi aspekte. Kuna tänapäeva koolinoored valdavad enamasti heal tasemel inglise keelt, saab nende tähelepanu kindlasti juhtida ka ingliskeelsetele allikatele. Mäletan, et olin juba nõukogude ajal üllatunud, kui teaduskonverentsidel avastasin, et suurel osal teadlaste ringkondadesse kuuluvatel inimestel oli sügavalt religioosne maailmavaade. Markantseim näide meenub, kui Novosibirski tuumafüüsikutega kohtudes tuli välja, et märkimisväärne osa neist oli kirikuisade teoseid lugenud kreeka ja ladina keeles!
Kui gümnaasiumis puudub eetikakursus, on maailmavaateõpetuse tunnis hea võimalus käsitleda eetilisi dilemmasid ning (filosoofia kursuse puudumisel koolis) osutada näiteks Platoni-Aristotelese vastasseisule eetikas. See on eriti oluline, arvestades viimase mõju keskaja kiriku teoloogiale ja esimese oma Augustinusele ning järelikult mõlema suurt mõju kogu Õhtumaade maailmavaatele ning sellega seotud probleemidele, mis on paljudes valdkondades veel tänaseni äärmiselt aktuaalsed.
Oma muusika-alase ettevalmistuse tõttu olen käsitlenud maailmavaatelisi küsimusi ka muusikaga seotud kontekstis. Mitte ainult muusikalise taustaga õpilastele saab muusika kaudu kõnelda kaduvuse-igavikulisuse motiividest, juhtida tähelepanu juba muusika enda olemuse müsteeriumile jne. Ja miks mitte ühel-kahel tunnil kursusest ka otseselt muusikat kuulata ja kutsuda õpilasi üles tagasisidet andma? Arvestades, et meil on „oma“, juba mitmeid aastaid maailma kõige kuulatavam elav helilooja Arvo Pärt, ei peaks olema keeruline ka kodumaiseid näiteid leida.
Maailmavaateõpetuse kursusel saab kahtlemata pöörata tähelepanu ka pooleldi religioonivälistele liikumistele (nt vabamüürlus, illuminaadid jne), mitmetele subkultuuridele ja nende maailmavaatele, samuti transmaailmaga seotud nähtustele, olgu tegu kasvõi mõne õpetaja meelest pseudonähtustega, mis siiski laialdast kandepinda on leidnud. Massimeedia kaudu on nähtused õpilastele niikuinii tuttavad ning nende aus käsitlemine aitab noorel inimesel tuleviku tarvis iseseisvat mõttetööd ja analüüsivõimet harjutada.
Kuna areneva kapitalismiga Eestis hõivab raha ja selle teenimine juba varases eas üha suuremat osa noorte mõttemaailmast, on maailmavaateõpetuse kursusel hea võimalus puudutada ka näiteks majandusega seotud eetilisi küsimusi. Samuti saab siin maailma majanduslikule tulevikule mõeldes vaadelda ja analüüsida erineva taustaga spetsialistide pakutud stsenaariume n-ö seinast seina – apokalüptilistest utoopilisteni –, millele gümnaasiumi majanduskursustelgi enamasti tähelepanu ei pöörata.
Olen maailmavaateõpetuse kursust aastate jooksul eri koolides õpetanud kolmes formaadis: 1) kõigile gümnaasiumiklassidele kohustusliku kursusena; 2) mõnedele, nt ajaloo ja humanitaaria erialaklassidele kohustusliku ainena; 3) valikainena. Tahaksin seepärast siinkohal osutada nii kohustusliku kui valikkursuse variandi plussidele ja miinustele.
Valikkursuse plussid: õpilane on (võib-olla küll vanemate abiga) ise otsustanud, kas ta tahab seda kursust võtta. Iseotsustamise tulemuseks on õpilaste põhjalikud ja entusiastlikud ettekanded, kuigi ettevalmistus võib olla küllalt ajamahukas. Valikkursuse puhul on grupp enamasti väiksem ning seetõttu on suuremad võimalused aruteluks – julgust sõna võtta on ka introvertsetel õpilastel, eriti kui sõnavõtud aitavad näiteks kursuse lõpphinnet tõsta. Söandatakse arutleda teemadel, mis suuremas seltskonnas enamasti puudutamata jäävad. Samas on valikkursuse miinus asjaolu, et valikained paigutatakse tunniplaani koostamisel enamasti koolipäeva lõppu ning õpilaste energia on juba eelmistes tundides ära kulunud. Sageli on tegu isegi üheksanda, mõnes koolis koguni kümnenda tunniga.
Kohustusliku kursuse plussid: kursuses käsitletav materjal saab kättesaadavaks kõigile õpilastele, ka neile, kes seda ise mingitel põhjustel ei vali. Suuremas grupis – mitme klassi liitmisel koguni kõrgkoolilaadses auditooriumis – ettekandeid tehes omandavad õpilased tulevikuks hinnalise esinemispraktika. Aastaid lugesin kursust ühe gümnaasiumi suures auditooriumis, kus juhuslikul sisseastujal võis nii mõndagi õpilasettekandjat kuulates jääda mulje, et tegu on noorevõitu õppejõuga kõrgkoolist. Miinuspoolel on kahtlemata asjaolu, et Eesti tausta arvestades võib nii mõnelegi õpilasele tunduda, nagu tahetaks talle peale sundida midagi, mis tänapäevase noore inimese jaoks on ajast ja arust. Eelarvamuse hajutamiseks läheb enamasti päris hea hulk tunde.
Lõpuks – ja siinjuures pean silmas ka põhikoolis õpetatavaid kursusi – ei ole vähetähtis ka kursuse nimetus. Eesti ajaloolist minevikku ja suundumusi arvestades kardavad paljud lapsevanemad, et nende lapsed võivad sattuda niisuguse õpetaja mõju alla, kes püüab neid – otse või kaudselt – kaasata mõnda konfessiooni, millesse nemad suhtuvad negatiivselt. Lapsevanemana ei sooviks ega soovitaks ju keegi lapsele tulevikuks midagi, mida ta ise heaks ei kiida. Et lapsevanemal endal võib olla sageli väärinfo mõne konfessiooni või usulahu kohta, on hoopis teine küsimus. Samas on selge, et nii mõnigi kord pärinevad lapsevanema kartused-hirmud isiklikest kogemustest. Seepärast kõhklevad paljud lapsevanemad lastele usuõpetust või religiooni kursust soovitamast. Sellest aspektist vaadates oleks niisugune avaram kursus nagu maailmavaateõpetus Eesti kontekstis märksa kohasem. Eriti siis, kui mingis koolis on niisugune kursus juba aastaid õppekavas ja lapsevanemad on veendunud, et nende lastele ka muu sildi all soovimatut ei pakuta. Mõnikord väidavad küll kohustusliku usuõpetuse pooldajad, et kuna näiteks füüsika- või keemiakursus tervikuna pole valikaine, vaid kohustuslik kõigile, miks siis mitte muuta kohustuslikuks ka meie kultuuri kontekstis nii oluline kursus nagu usuõpetus? Esmapilgul loogilisena näiva väite vastu tuleks siiski osutada, et vastandina suurele hulgale erisugustele konfessioonidele ja rühmitustele ei eksisteeri samaväärsel hulgal erinevaid ja omavahel vastuolus olevaid füüsika- ja keemiakoolkondi. Ja kuigi loodusteadused arenevad alaliselt ja seisukohad muutuvad ning uued avastused jõuavad kahjuks sageli õppekavasse hilinemisega, antakse loodusteaduste tundides enamasti siiski üsna terviklik pilt sellest, kuhu inimkond vastavas valdkonnas mingiks ajahetkeks on jõudnud. On kurb, et erinevate konfessioonide seisukohad on sageli vastuolulised ja sõsarkonfessioonide omasid välistavad või koguni täielikult hukka mõistvad. Lapsevanemad teavad aga hästi, et nii mõneski koolis võetakse religiooniõpetajana tihti tööle inimene, kes on parajasti saadaval. Tänapäeval ei peeta kohaseks küsidagi, missugusesse organisatsiooni keegi kuulub. Selge on ka see, et kuigi õpetaja ehk järgib üldjoontes küll kinnitatud õppekava, tunneb ta sageli seesmist missiooni anda lastele edasi just seda „ainsat ja õiget“ tõde, millesse ta konkreetse konfessiooni liikmena ise usub. Ta ehk unustab, et ka tema enda konfessioon ei asu enam samas arengupunktis kus aastakümneid tagasi. Lapsevanem, kes pole veendunud, et ka tema laps mõne aja pärast seda „ainsat ja õiget“ tõde järgima ei hakka, otsustab pigem mitte riskida.
Kui koolil on võimalus võtta õppekavasse nii maailmavaateõpetus kui ka religiooni kursus, on viimane harilikult suurepärane jätk esimesele ning valikuvariandi puhul valivad esimest kuulanud õpilased meeleldi ka teise.
Heikki Silvet (1942), M.A., on Tallinna 32. Keskkooli õpetaja (maailmavaateõpetus, maailma religioonid, inglise keel, vanakreeka keel)
