Kevadel 2013 võtsin ma ajalehe „Eesti Kirik“ veergudel sõna EELK haldusreformi osas. Tõmbasin paralleele ettevalmistamisel oleva omavalitsuste haldusreformi ning kirikliku haldusreformi vahele. Nagu tookord lubatud, soovin siinkohal selle teema arendamisega jätkata.
Lühidalt öelduna on paljude jaoks juba ammu silmnähtav, et selline kiriklik struktuur, nagu ta praegusel kujul on, ei suuda piisavalt hästi teenida just väiksemates kohtades ning maapiirkondades elavaid inimesi. Kui EELK ei soovi kaotada oma identiteeti rahvakirikuna, siis tuleb tahes ehk tahtmata mõelda sellele, kuidas ajaga kaasas käia ning jõuda ka nende inimesteni, kes mõnes Eesti suuremas linnas ei ela.
Kas kiriklik haldusreform suudab anda kirikutööle sisulises mõttes uue kvaliteedi?
Vastuväiteks muutustele on toodud kokkuvõtlikult öelduna seda, et ega organisatsioonilised ümberkorraldused veel „vett veiniks muuda“. See vastab muidugi tõele. Samas ei ole võimalik taolise võrdluse puhul unustada, et viidatud evangeeliumiloos tegeles Jeesus kivianumatega, käskides need veega täita. Veinist ta juttu ei teinud ning on raske ütelda, mis oleks juhtunud siis, kui veeanumad poleks olnud vettpidavad. Seega näeme, et ka vorm on tähtis, mitte ükspäinis sisu.
Riiklikul tasemel ettevalmistatava haldusreformi eesmärk on üks: see soovitakse läbi viia selleks, et kohalik omavalitsus suudaks paremini teenida tema territooriumil elavaid inimesi. Kasutades selleks efektiivsemalt tema käsutuses olevaid ressursse. Omavalitsuste liitmisel tekkiv nii rahaliste vahendite kui spetsialistide sünergia võimaldamaks ellu viia asju, mis ühel väikesel omavalitsusel üksinda üle jõu käivad. Selleks otstarbeks on välja pakutud, et iga praeguse maakonna piires leitaks mõned nõndanimetatud tõmbekeskused, millest saaksid ühtlasi ka moodustatavate uute omavalitsuste keskused. Need oleksid kohaliku arengu „mootoriteks“.
Küsimuseks jääb, kui palju on sarnasusi koguduste ning kohalike omavalitsuste vahel. Ehk: kuivõrd saab siin ikkagi nende vahele paralleele tõmmata? Siiski ei maksa meil unustada, et juba sajandeid tagasi tähendas kohaliku koguduse halduspiirkond ehk kihelkond ühtlasi ka tolleaegset omavalitsusüksust. Seega on ilmselt ka tänapäeval sarnasuste otsimine põhjendatud.
Mis üldse on ühe luterliku koguduse ülesanne ehk töö?
Miks luterlik kogudus kusagil maakohas või linnas tegutseb? Tänuväärt kombel on EELK-s arvamuste paljusus, seda ka koguduse ülesannete osas. Kindlasti leiab osa inimesi, et kohaliku koguduse töö on diakoonia kaudu kohapealsete abivajajate teenimine. Teised ihkavad vanade aegade renessansi ning nende silmis peaks kohalik kogudus enesele aja jooksul võitma koha igakülgse vaimse autoriteedi keskpunktina. (Praegust olukorda nähakse sellisel juhul muidugi katastroofilisena.) Kolmandad näevad kohapealse koguduse tööd selles, et läbi viia ametitalitusi nagu ristimised ja matused ning samuti olla osa kohaliku tasandi hariduselust, andes koolis religiooniõpetuse tunde. Neljandate pragmaatiline ja mitte kunagi otse välja üteldud kreedo on järgmine: kohapealse koguduse põhiliseks ülesandeks on keskaegse arhitektuurimälestise (nimega kirik) remontimine ning sellele hoonele sisu ja mõtte andmine käesoleval ajal. Kogudus on taolise käsitluse kohaselt siis minevikuhiilguse väärika monumendi või muuseumi hooldaja. (Siin peame küsima: kas EELK on tõesti nii kadunud, et tal nii kalleid muuseume vaja läheb?)
Ilmselt sisaldub kõigis neis nägemustes siiski osa tõest. Küllap kirik peab tegema ja jõudumööda ka teeb kõiki eelpoolmainitud asju.
Minu arvates on niiviisi, et kui me räägime kohapealse luterliku koguduse tööst, siis selle sisu on „miinimumprogrammi“ kohaselt jumalasõna ja sakramentide jagamine. Kasvõi kord kuus. Kasvõi kahele kohaletulnud inimesele. Luterliku koguduse töö „maksimumprogramm“ sisaldab aga omanäolise kogukonna ülesehitamist ja säilitamist, mille keskel Kristuse sõnast ning juhistest kinni peetakse, tema nime au sisse tõstetakse ning tema Vaimus elada püütakse. Sest kui kristliku koguduse sisu ei erine millegi poolest abijagamise organisatsioonist või vabaaja veetmise keskusest, siis miks mitte kogudus ka vastaval moel ümber nimetada? Siis ta ei eksitaks usulise kogemuse otsijaid ning ühtlasi ei peletaks eemale neid, kes abi või meelelahutust vajavad.
Kui on olemas „kriitiline mass“ inimesi, kes ikka ja jälle oma elu katekismuse valgel läbi katsuvad ning jumalasõna kalliks peavad, siis küllap saame rääkida ka sellises pühade osaduses kohal viibivast kristlikust armastusest ning teatavast müstilisest sügavusest, mille usuline kogemus inimese ellu annab.
Mainitud asju – jumalasõna, sakramente, osadust ning usulist kogemust – ei paku piisaval määral ükski muu organisatsioon või ühing ei maal ega linnas. Seega on kohaliku koguduse töö oma sisu poolest unikaalne ning selle juurde jäämine vältimatu, kui me just ei taha muutuda „tuimaks soolaks, mis välja visatakse ja inimeste tallata antakse“.
Samas on selge, et kohapealsete koguduste võimalused ülal nimetatud tööd teha on erinevad. Kus on enam inimesi ning jõudu, tehakse ka rohkem. Kus niipalju ei ole, suudetakse ära teha vähem.
Teine tähtis asi, mida küsima peame, on: kas see töö on antud teha igale kogudusele üksikult või kirikule ühiselt? Kristus ise ütleb enda kohal olevat seal, kus kaks või kolm inimest on tema nimel kokku tulnud. Ehk siis: Kristuse antud tööd ei saa jagada koguduste kaupa tükkideks, vaid see on juba alati olemas seal, kus kirik kasvõi mõne esindaja kaudu viibib. Seega võime mõelda nii, et kirikutöö põhisisu on seatud sõltuvusse mitte inimeste loodud organisatsioonidest koguduste kui juriidiliste üksuste näol, vaid Kristuse enda läkitusest. Nii ei tohiks ka meie jaoks olla lõplikus mõttes määrav, kes seda tööd teeb – kas meie siinne kogudus, keegi naaberkogudusest või mujalt praostkonnast läkitatud inimesed.
Mina saan aru niiviisi, et nii kirikliku haldusreformi kui ka kogudustevahelise koostöö kirstunaelaks ongi senini saanud siinkohal tekkiv pingeväli. Ühelt poolt näevad kohaliku koguduse inimesed enamasti ainult enda võimalusi ning vajadusi. Teiselt poolt on ehk esinenud juhtumeid, kus kirikutöö universaalsusega põhjendades on üksikult koguduselt üritatud rohkem ära võtta kui vastu anda. Mis omakorda on reaktsioonina põhjustanud umbusku ning enesesse kapseldumist. Võib-olla on vahel eiratud lihtsa tasakaalu põhimõtet: tee teisele seda, mida sa tahad, et sulle endale tehakse.
Et taolist balanssi säilitada, siis on ilmselt vältimatu luua mehhanism, mis hindaks esiteks seda, kui palju keegi ühiseks hüvanguks andnud on, ning teiseks seda, kas ta ka samaväärselt on tagasi saanud.
Millised on minu konkreetsed ettepanekud?
1. Kiriklik haldusreform tuleks kõigepealt põhjalikult läbi mõelda ning kavandada, moodustades praostkondade esindajatest ja kirikuvalitsuse inimestest vastavasisulised töörühmad. Info kogumine, reformi läbimõtlemine, kooskõlastused ning detailide täpsustamine ja seejärel asjakohased otsused kirikukogus, see kõik võtab aastaid aega. Kuid ei see juhtu ka iseenesest – kusagilt peaksime selleks „riigimehelikkust“ leidma.
2. Haldusreform tuleks läbi viia kogu EELK-s korraga. Sel juhul oleksid kõik piirkonnad muutuste ees võrdsed ning uuendus hakkaks kehtima kogu EELK-s ühel ajal. Protsess sarnaneks seega kirikukäsiraamatu või lauluraamatu väljatöötamisele.
3. Ühes haldusreformi ettevalmistamisega on vajalik luua ka kiriklik organ, mis on pädev haldama liidetavate koguduste vara. Kirikliku varahalduse tegevus peaks sellisel juhul olema läbipaistev ning iga kirikuliikme jaoks mõistetav ning usaldusväärne. Juhul, kui see ei õnnestu, ebaõnnestub haldusreformi sisuline läbiviimine päris kindlasti. Tõsi on ka vastupidine: kui igal kirikuliikmel on igal ajahetkel (näiteks kaasaegsete elektrooniliste vahendite kaasabil) võimalik jälgida, mida tema koguduse varaga on juba tehtud, parasjagu tehakse ning teha plaanitakse, lisab see kindlasti usaldust ning vähendab hirmu, et ühtesid kogudusi kasutatakse ära teiste heaks.
4. On omaette küsimus, kas on vajalik muuta praostkondade piire. Juhul, kui see on võimalik, tuleks (sarnaselt riiklikult kavandatava omavalitsuste reformiga) olemasolevate praostkondade seest valida igaühe puhul üks või mitu elujõulist kogudust, millest saaksid kohaliku praostkonna tasandil kirikuelu arengu „mootorid“. Ülejäänud nõrgemad kogudused tuleks liita nendega nii, et riiklikus registris kajastuksid nad tööpunktidena. Kirikusiseses keelepruugis võiksid liidetavad kogudused siiski kogudustena jätkata. (See tähendaks ühtlasi seda, et tekib erisus selles, mida mõistab koguduse all riik ja mida kirik ise. Samas on erisus faktiliselt olemas juba praegu, kuna kirik on eklesioloogilises mõttes kohalviibiv juba siis, kui koguduseõpetaja kasvõi korra, st mitte regulaarselt, konkreetses geograafilises punktis käies, paarile inimesele kodust armulauda jagab.) Võib küll alati öelda, et mida selline vaid paberil toimuv ümberkorraldus siis ikkagi annab. Siiski näitab elu, et inimeste ootused ning nõuded tööpunktile ja kogudusele on päris erinevad. Kui rahvaarvu poolest „kokku kuivanud“ asulas olev kogudus muuta ümber tööpunktiks, siis kahanevad ühes sellega ka ootused, mistõttu ei saa keegi enam võimatut nõuda. See peaks omakorda olema kõigi asjaosaliste jaoks psühholoogilises mõttes vabastav.
Ühtlasi langeb ära sund iga nelja aasta järel väheste kohalviibijate hulgast valida koguduse juhtorganid. Leides sinna tingimata digiallkirjakõlbulikke inimesi, kes majandusaasta aruandele võiksid kinnitust anda või siis hoopis raamatupidamist revideerida.
5. See, mis hakkab edasi toimuma koguduses, mis suuremaga liideti, on kahtlemata igal üksikjuhul kohapealsete arutelude ning läbirääkimiste teema. Nende tulemusena on võimalik tuvastada, millist teenimist ja millises mahus antud kogukond vajab. Ilmselt on vajalik kuulata kohalike koguduseliikmete arvamust näiteks selles osas, mitut teenistust kuu jooksul vajalikuks peetakse ning mitu neist peaksid olema armulauaga. (Nii väldiksime mõnel pool kuuldavasti juhtunut, et kohalikele inimestele püüti määrata igapühapäevaseid teenistusi, ehkki koguduse väiksuse ning maksejõuetuse tõttu soovinud koguduseliikmed ise harvemat teenimist. Kusagilt ülevalt poolt ette antud teenimistöö viisid ja maht meenutaksid naljaloost tuttavat olukorda, kus timurlased soovisid aidata üle tee minema vanainimest, kes ise põrmugi teed ületada ei tahtnud.)
Kohapealses koguduses ning vallas plaane koostades peaks samuti abi olema sealse koguduse arengukavast. Sealt saaks leida vastused küsimustele, millisena kohalikud inimesed ise oma kogudust paarikümne aasta pärast näha soovivad ning mida selle saavutamiseks konkreetselt ette võtma peaks. Sellest lähtuvalt selgub omakorda, millist abi ja millises mahus vajab konkreetne tööpunkt oma „emakoguduselt“.
Kuidas leitakse vahendid kohaliku tööpunkti arengukava elluviimiseks?
Nagu juba eespool öeldud, ei ole tegelikus kirikutöö praktikas võimalik selline asi, et praostkonna, kiriku või jumalariigi „suure pildi“ huvidega põhjendatakse mõnelt koguduselt vahendite äravõtmist ja teisale suunamist ning suudetakse sealjuures säilitada hea läbisaamine kogudusega, millelt need ära võeti. Sõltumata sellest, kui piduliku retoorikaga tehtut põhjendada, tajuvad kannatava koguduse liikmed seda kui ülekohut enda suhtes ning nende ärakasutamist. Taolise olukorra vältimiseks on minu arvates vajalikud järgmised sammud: 1) liidetava koguduse vara hinnatakse ära kirikliku varahaldusstruktuuri vahendusel; 2) vara antakse hallata küll üldkirikliku varahaldusstruktuuri kätesse, kuid tööpunktiks muudetud kogudus jääb vara juriidiliseks omanikuks; kõikvõimalikud ettevõtmised selle varaga saavad olla võimalikud vaid tööpunkti enda ning „emakoguduse“ (st see kogudus, millega tööpunktiks taandatud kogudus liidetakse) aktiivsel osalusel; 3) kui liidetud koguduse arengukava näeb ette erinevaid arendusprojekte ning inimeste palkamist ning selleks puuduvad kohapeal vahendid, tuleb vähem väärtuslik osa liidetud koguduse varast müüa ning saadud raha paigutada selle konkreetse koguduse töö jaoks loodud arengufondi; neid vahendeid kasutataks ainult selle ühe koguduse arengukavas ja tööplaanides lahti kirjutatud tööde läbi viimiseks, saavutamaks püstitatud eesmärke.
Toon siinkohal hüpoteetilise näite. Oletagem, et meil on suhteliselt pisike kogudus ja kirik üsna väikeses, mõnesaja inimesega külas ja paari tuhande elanikuga vallas. Samas on vallal teatud arenguperspektiiv olemas, seega tema rahvaarv ei pruugi enam oluliselt väheneda. Järelikult on kohalikul kogudusel eeldatavasti ka tulevikus olemas inimesed, kellega tööd teha ning kes kiriklikku teenimist vajavad. Samuti on kogudusel olemas küllaldasel määral kinnisvara nii maade kui hoonete näol, mida tegelikult ei kasutata.
Kirikliku haldusreformi käigus hinnati ära koguduse vara ning kogudus ise liideti praostkonnas asuva keskse linnakogudusega. Kohalikul tasandil koostatud arengukava näeb muu hulgas ette kahe pühapäevakooliõpetaja palkamist. Selle võimaldamiseks müüakse osa maid, mis kogudusel niikuinii kasutuna seisavad, ja luuakse fond, mille ülesanne on kohaliku koguduse töö rahastamine. Seal hulgas siis ka näiteks pühapäevakooli õpetajate palkamine. Õpetajate ülesanne oleks aasta-aastalt, üks laste „aastakäik“ korraga, üles ehitada koostöös kohaliku põhikooliga pühapäevakoolitöö. Seal pakutaks lastele (ja hiljem sirgununa siis ka noortele) nii usulisi algtõdesid, turvalist suhtlemiskeskkonda kui ka erinevaid huvitavaid ettevõtmisi. Kui taolist tööd on võimalik järjepidevalt läbi viia näiteks kolmekümne või neljakümne aasta jooksul, siis on kohapeal olemas täiesti arvestatav, lapsest peale kirikuga kokku kasvanud põlvkond inimesi, kellest mingi osa on ilmselt huvitatud ka vabatahtlikuna kohaliku koguduse töös osalemisest ning selle edasi arendamisest. Teised jällegi ei pea ehk võimalikuks regulaarset osavõttu kirikutööst, kuid on tänulikena valmis aitama läbi viia konkreetseid projekte või kavasid, kui nende käest küsitakse abi, kas siis annetuste või lühiajalise osalemise näol. Seega peaks rahaliste vahendite otstarbeka kasutamisega olema põhiosas võimalik ehitada ühe põlvkonna jooksul kohalikus kogukonnas üles arvestatava kvaliteediga kirikutöö. Toodud skeem on oluline lihtsustus. Kuid sisulises mõttes illustreerib ta siiski viisi, kuidas piiratud vahendite otstarbeka kasutamisega kestlikke tulemusi saavutada.
Siin toodud näites mainitud pühapäevakooliõpetajad on võimalik palgata täiskohaga tööle ilmselt juhul, kui nad on jaganud nädala lõikes oma töökoormuse mitme koguduse vahel praostkonnas. Vastavalt sellele, kui palju nende töötunde kohalik kogudus enda juures kasutada soovib, maksab ta ka õpetajale samas proportsioonis palka. Nii saab mitme koguduse peale tööle võtta spetsialistid, kelle töö tulemused peavad olema professionaalsed – konkreetsete kriteeriumite kaudu vaadeldavad, mõõdetavad ja hinnatavad.
Siin näites toodud skeemi on samamoodi võimalik kasutada ka majandusmeeste, raamatupidajate, noortetöötajate ja kirikumuusikute palkamiseks. Mitmed tööpunktid ehk harukogudused panevad kokku ühe inimese palgafondi ning katavad tema sõidukulud ja vastavalt enda poolt panustatud protsendile palgafondi saavad enda juures näha ka ühe või teise spetsialisti töötatud tunde.
Lisaboonusena tekib asjaolu, et niiviisi on „emakogudusel“ võimalik enda juures luua spetsialistide meeskond. Mis omakorda tähendab, et „emakoguduses“ on elujõuline inimeste tuumik, mis peab kirikutööd südameasjaks ning panustab sellesse igapäevaselt. Sel moel spetsialistide koostöös toimiv sünergia võimaldab omakorda paremini saavutada nii „emakoguduse“ enda kui praostkonna eesmärke. Ühe sõnaga: liidetavate summast tekib „organism“, mis on suurem ja tugevam, kui pelk liidetute arvuline koguhulk.
Kokkuvõtlikult öeldes panen ma ette kinnisvaralise kapitali muutmist sotsiaalseks- ja inimkapitaliks, panustades inimestesse häid kogemusi, teadmisi, oskusi ning südamlikke suhteid. Kõik see tuleb lisaks mõtestatud elule, mis saab võimalikuks koguduse osaduses Kõigekõrgema palge ees elades. Minu arvates loob sellisel moel investeeritud rahaline kapital aastakümnetega kõik tingimused selleks, et need samad inimesed nendesse pandu ühel või teisel moel tagasi annavad. Ka vastupidine on tõsi: niisama seisma ja lagunema jäetud koguduse kinnisvara puhul leiavad kohaliku kogukonna kirikliku teenimise ja hooleta jäetud ning hüljatud inimesed ühel hetkel võimalusi, kuidas juriidiliselt täiesti korrektsel moel jõude seisev koguduse vara laiali kanda. Oma talendi maasse peitnu mõistetakse hukka, räägib meile evangeeliumisõna.
Kokkuvõtlikult: milliseid hüvesid on siis võimalik kirikliku haldusreformiga saavutada?
Professionaalsuse kasv. Kui igasse maapraostkonda jääb ainult paar riiklikult registreeritud kogudust, siis ilmselt on võimalik nende jaoks tööle võtta ka ainult paar või mõned heal tasemel abiõpetajad, raamatupidajad, pühapäevakooli õpetajad, organistid, majandusmehed. Samas on neile võimalik sellise mahu puhul pakkuda ka poole või koguni täiskohaga tööd. See omakorda lubab siis nõuda mõõdetavaid ja professionaalseid tulemusi.
Vabatahtlike tööl ja panusel on kogudusetöös ääretult suur tähtsus ning seda tuleb ilmselgelt veel palju rohkem teadvustada ning rakendada. Samas on aastatepikkust ja professionaalset tööd võimalik nõuda vaid inimeselt, kes selle töö jaoks on sihipäraselt palgatud. Vabatahtlikud pakuvad entusiasmi, professionaalid annavad püsiva kvaliteedi.
Suurema ehk siis liidetud koguduse puhul on reaalne oodata ka sellist koguduseõpetajat, kelle asjatundlikkus suudab need kaks inimgruppi üksteist täiendama panna.
Sünergia. Nagu juba mainitud, on praktilises kirikutöös oluline vahe, kas tegemist on erinevate koguduste ja nende koostööga või „meie oma“ koguduse ühe tööpunktiga. Samastumise, panustamise ning vastutustunde määr on tegelikus elupraktikas erinev ning see on ka täiesti loomulik.
Kui praostkond jaguneb nii, et on vaid paar suuremat kogudust ning ülejäänud tööpunktid, siis on usutavasti lihtsam kogu praostkonna tööd koordineerida: viia läbi ühiseid pühapäevakooli- ning leerilaagreid, korraldada ettevõtmisi ja reise nii noortele kui seenioritele, teha ühiseid koolitusi.
Tänapäevaste transpordi- ja sidevahenditega on kirikutöötajatel üsna hästi võimalik orienteeruda, liikuda ja tegutseda kogu praostkonna piires. Seda võimalust peaksime ära kasutama, et paremini teenida sõna ja sakramendiga neid inimesi, kelle keskel me elame.
Möönan siinkohal, et minu mõtted kirikliku haldusreformi osas vajavad kindlasti edasist arendamist. Samuti ei lahenda ükskõik millisel kujul haldusreformi läbiviimine kõiki koguduste probleeme, vaid tekitab neid kohati ka juurde. Ilmselt saabki haldusreformi tegelik läbiviimine kunagi võimalikuks vaid juhul, kui mõistetakse, et reform ei pea olema täiuslik väljapääs. Ta peab vaid lahendama ära rea olulisi probleeme, millega kirikutöölised ja koguduseliikmed praegu igapäevaselt kokku puutuvad.
Aare Luup (1973) on endine EELK Muhu Katariina koguduse õpetaja; tegevus vaimulikuna peatatud.
