„Siis väljub võrse Iisai kännust.
ja võsu ta juurtest kannab vilja.
Siis puhkab ta peal Issanda vaim,
tarkuse ja mõistuse vaim,
abinõu ja väelisuse vaim,
Issanda tundmise ja kartuse vaim./…/
Ei oma silmade mulje järgi mõista ta kohut
ega oma kõrvade kuulmise järgi otsusta,
vaid õigesti mõistab ta kohut armetuile
ja ausalt otsustab maa viletsate üle.
Siis lööb oma suu sauaga ta maad
ja oma huulte vaimuga surmab jumalatu.
Siis on õigus põllena ta niudeil
ja ustavus põllena ta puusadel.
Siis elab hunt jäärikuga koos
ja panter tallega koos lesib,
ning vasikas, noorlõvi ja veis üheskoos
ja väike poiss ajab neid.
Siis lehm ja karu on karjas,
üheskoos lesivad nende pojad,
ja lõvi veise moodi sööb õlgi.
Siis mängib imik rästiku uru juures
ja mürkmao koopasse võõrutatu käe sirutab.
Ei tehta kurja ega halba
kogu mu pühal mäel,
sest täis on maa tundmist Issandast,
nagu veed, mis täidavad merd“ (Js 11:1–9).
Ristirahvas,
ja ongi aeg küps, sest ennustatu saab teoks: Iisai surnuks ja pehkinuks peetud känd hakkab võsuma, Taaveti järglaskonna hulka sünnib laps nimega Jeesus. Nii meile Jesaja raamat ennustab ning nii usuti ja usutakse, et kaks tuhat aastat tagasi on see saanud teoks. Ema ja isa olid rõõmsad, karjased olid rõõmsad, külla tulnud hommikumaa targad olid rõõmsad. Küllap on rõõmus Jumalgi, sest oma vaimu külvas ta Iisai seemnesse küllaga. Tarkuseks ja mõistuseks piisas sellest, piisas ka abinõu teadmiseks ja väelisuseks; Jumala tundmiseks ja kartmiseks oli seda küllalt.
Seda polnud vähe: kaasatud oli kogu Vana Testamendi õilsa valitseja ideaal. Vaimust haaratud, vaimukas valitseja valdas tarkust ḥåkmā’d nagu muiste legendaarne kuningas Saalomon, kes oskas oma tarkuses paluda Jumalalt vaid üht – tarkust – ning kellest usutakse maha jäänud hulk õpetussõnu. Selline valitseja oskas vahet teha, nagu ütleb meile heebrea sõna bīnā. Teha vahet – millel muul kui heal ja halval, nagu see sai muiste osaks Aadamale ja Eevale pärast keelatud vilja söömist, aga hoopis rohkem Moosesele, kellele Jumal ilmutas Siinai mäel seaduse, hea ja halva mõõdupuu. Sellisel valitsejal oli alati varnast võtta abinõu ʻēṣā nagu õigete ja vagade koguduses, kes jumalakartlikkuses ja üheskoos teadsid, mida teha. Vaimukas valitseja oli väekas valitseja, tal oli gǝbūrā, ta võis abinõud ka tõesti rakendada, oma plaanid teoks teha.
Aga lõppeks pidi õilis valitseja teadma ja tundma Jumalat, nagu öeldakse meile sõnaga daʻat. Ei tähenda see ju muud kui õiget ja kohast häälestatust, meelsust, sättumust, Jumala kartmist. Juba Aabraham oleks võinud olla selline hea valitseja, sest ta tõestas oma erilist jumalakartlikkust, teenides nii isegi ära nimetuse „prohvet“. Aga ta ei olnud valitseja, sest siis polnud veel Iisai kändu, millest võsusid kasvatada. Ta oli rohkem seeme, millest hiljem kasvas puu, Juuda kuningate dünastia, et keerulised ajad siis selle jälle troonilt tõukaksid ja rahvas uue kuninga ootuses aastasadadeks lootma jääks.
Selline õilis valitseja oli kui muistse Rooma õigusjumalanna Justitia, keda keskajal kujutati meelsasti kinniseotud silmadega neitsina, ühes käes kaalud ja teises sau, kes „oma silmade mulje järgi kohut ei mõista“, aga kes kaalub iga kaasust õiglaselt ja ausalt. Selge siis, et sellise valitseja üle võisid iseäranis armetud ja viletsad rõõmustada, sest maailmas on asjad ikka olnud nii, et viletsal on olnud lihtsam oma õigusest ilma jääda kui rikkal. Ikka on tulnud vaest kaitsta. Ikka on vaene lootnud abi valitsejalt ja Jumalalt. Ikka on valitsejalt oodatud õiguse kehastamist, kurjategijate takistamist ja kõrvaldamist. Õilis valitseja pidi olema nii terava keelega, et jumalatud sellest hukkusid. Tema peal pidi lasuma Jumala vaim, kui ta õigust mõistis ja karistusi täide viia lasi. Jumala Vaim ise pidi tema läbi kõnelema.
Kui sellised imeasjad juhtuma hakkasid, et sündis keegi, kelle puhul kõik märgid täide läksid ja kellest oli põhjust oodata Taaveti soost õilsa valitseja kasvamist, tuletati meelde Jesaja prohvetiraamatust tuntud ennustust valitseja sünni ja järgneva, ennenägematu rahuaja kohta. Kisklemine ja kiskjaks olemine pidi sel ajal lõppema. Hundid ja lõvid pidid tallede ja vasikatega koos karjamaal aega veetma. Väikelapsed ei pidanud teps kedagi kartma, võisid karugi võtta oma karja hulka. Otse pea peale pöörati esimeste inimeste Aadama ja Eeva patt ning nende karistus. Mürkmaost pidi saama ustav sõber, ei pidanud ta enam salvama inimese kanda. Imik, äsja sündinu vaevalistest tuhudest, mis Eevale ja kogu naissoole karistusena olid määratud, pidi nüüd rõõmsalt rästikuga mängima. Kes teab, vahest ta ei pidanudki enam olema valudega sünnitatud. Kes teab, võib-olla pidi uus ajastu olema vaba surmast, sellest Aadama surmast. Kiskja ei pidanud tapma karilooma, rästik imikut ega lõvi karjapoissi.
Kas selline valitseja sündis? Kas see rahuajastu tuli? Vaidleme muidugi vastu: kuhu see valitseja siis jäi? Hästi, võime olla nõus sellega, et Jeesus sündis ja see, mida ta tegi, oli õige ja aus, kaalutud, terava keelega ja väega korda aetud. Aga mis valitseja ta oli? Rohkem mängis kuningat, kui oli seda. Põikles kõrvale isegi vastusest küsimusele, kas ta on juutide kuningas, nagu evangeeliumites tunnistatakse. Trooni polnud, valitsejasaua ta ei saanud, hoopis hulgaviisi kannatust ja ahistust langes talle osaks. Kas nii juhtub kuningaga, Jumala vaimust vallatud valitsejaga, kelle peale loodavad kõik maailma viletsad? Vaevalt, et nii tohiks.
Ammu oli see asi ka. Kaks tuhat aastat tagasi. Surnud on tookordsed nägijad, isegi nägijate lapsed ja lapselapsed, sellest on möödas peaaegu sada põlve inimesi. Seda sündimist vaevu üldse mäletatakse; tähistatakse valguse sündimise püha, talvist pööripäeva, ostupüha, mitut ridamisi puhkepäeva. Siin-seal kajab midagi, mis kunagi sündis. Mõni peatub, mõtleb korra, meenutab, kas ikka mäletab; mõni ei tee sedagi. Kas see kuningas ikka üldse kunagi olemas oli? Vaevalt.
Jah, rahuajastuga pole me üldse rahul. Hundid murravad endiselt lambaid, lõvid vasikaid, karjapoisid põgenevad pantri eest. Ikka juhtub, et mürkmadu salvab, ikka saavad inimesed seeläbi otsa, ning väikelapsi ussiohtu kohtadesse me üldse ei lubagi. Oojaa, ja siis see kuulutus, et „kurja ja halba ei tehtagi enam“. Kas usume seda igapäevaseid uudiseid kuulates või lugedes? Vaevalt.
Aga kellele ja kuhu see kuningas siis sündis? Kellele langes osaks see õnnis aeg? Kas meil on lootust sellest osa saada? Või peame lugema Jesaja raamatu ennustust ikkagi tulevikku silmas pidades? Äkki ühel päeval see kuningas veel sünnib. Hästi, kui ta on juba Jeesusena sündinud, siis tuleb ta äkki Kristusena tagasi. Äkki näeme seda isegi. Aga rahuajastu? See tuleb vist ikka tulevikus – ükskõik, kas homme või tuhande aasta pärast. Küllap tuleb. Seda oleme valmis uskuma?
Tegelikult ei pea me ühtigi ajastutes ekslema, nahast välja pugema selleks, et kusagile ajalukku paigutada mõnda olulist sündi või rahuajastu saabumist. Võime küsida neid küsimusi, mis ülal kõlasid, kas kuningas sündis või kas rahuajastu tuli või tuleb, aga ei pea. Mitte keegi ei sunni selleks. Võime hoopis küsida, kas meile sünnib kuningas või kas meile saabub rahuajastu. Siis on vastus muidugi jaatav. Tõesti, nüüd sünnibki meile kogu maailma kuningas. Nüüdsama murrabki siia maailma rahuriik. Ja lõppeb surm. Sest nii on ennustatud. Sest iga-aastasest jõulu- ja ülestõusmispühade tähistamisest teame, et nii juhtubki. Meile.
Aamen.
Urmas Nõmmik (1975), dr. theol., on Tartu Ülikooli usuteaduskonna Vana Testamendi ja semitistika dotsent, EELK liige ning ajakirja Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
