„Jeesus ütleb talle: „Mina olen tee, tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu“ (Jh 14:6). Selles tuntud Jeesuse ütluses Johannese evangeeliumis kuuluvad mõisted „tee“, „tõde“ ja „elu“ lahutamatult kokku, kuid kas leiame niisugust sõnakasutust ka apostlike isade kirjutistest, kus näeme Piibli jaoks oluliseks saanud mõistete kasutamise järelmõju? Kas need sõnad esinevad vähemalt kahekaupa ühes üttes? Missugused võiksid olla nende sõnade erinevad tähendused? Missugustes kontekstides need sõnad esinevad? Niisugustest küsimustest lähtub järgnev lühike käsitlus. Lühikesele apostlike isade kirjutiste tutvustusele järgnevad näited uuritavate sõnade kohta, andes niimoodi mõista uustestamentliku traditsiooni jätkumisest varakristlikus kirjanduses.
Apostlike isade kirjutised
Apostlike isade kirjutised on varakristlik kirjandus, mida dateeritakse aastatesse 90–150. Kirjutiste pealkirjades viidatakse isikutele, kelle kohta arvati, et nad on olnud kokkupuutes apostlitega. Sellega sai põhjendada, et nad andsid vahetult edasi apostlite õpetust. Apostlikud isad olid varaseima kiriku õpetajateks, nende teosed on selgitavad ja nõuandvad noortele kristlikele kogudustele (Tasmuth 1999).
Apostlike isade kirjutiste hulka loetakse järgnevad teosed:
Clemensi esimene kiri korintlastele – vanim säilinud näide kristliku kirjanduse kohta väljaspool Uut Testamenti. Kirja autorit peavad vanemad kirikukirjanikud Rooma piiskopiks. Kiri on saadetud umbes aastal 96. Kirja põhjuseks oli Korintose kogudust Pauluse ajal lõhestanud vastuolude elluärkamine. Vanas kirikus oli Clemensi kiri korintlastele levinud ja autoriteetne, sellesse suhtuti pühade kirjadega peaaegu võrdväärselt. Kirjas väljendub selgelt juudakristlik taust (Apostlikud isad 2002, 9–12).
Clemensi teine kiri korintlastele – tegelikult on tegemist vanima teadaoleva jutlusega. Oletatakse, et tekkeaeg on u 140, sest kirja põhjal tundub, et usu ja koguduse elu kindlamad normid pole veel välja kujunenud ning maailmalõpu ootus on veel elav. Kirjas kasutatakse apokrüüfseid evangeeliume. Homiilia manitseb parandama meelt kuni veel on aega (Apostlikud isad 2002, 49).
Antiookia Ignatiuse kirjad efeslastele[1], magneslastele[2], tralleslastele[3], Rooma kogudusele[4], filadelflastele[5], smürnalastele[6], Polykarposele[7] – pärimus ütleb, et Ignatius Theophorus, Antiookia metropoli piiskop Süürias, olnud apostlite õpilane. Ta olevat saanud piiskopiks aastal 69. Tema martüürium toimus 107. a, mil ta saadeti tsirkuseareenile metsloomade ette. Teel Rooma, oma martüüriumi eel, kohtus ta koguduste esindajatega, kellele ta oma kirjad kirjutas. Hiljem maeti Ignatiuse luud Antiookiasse. Antiookia kristlikus koguduses oli kolm voolu: doketism, juutlusest mõjutatud vool ning Ignatiuse poolt juhitud ustavate usklike kogudus. Ignatiuse kirjas roomlastele käsitletakse martüüriumi uuest vaatenurgast, seda hakkab ümbritsema müstiline ausära – martüürium on krooniv triumf. Varakristlikest kirjadest on 15 omistatud Ignatiusele, kuid seitse neist on tunnistatud autentseks (Apostlikud isad 2002, 97–102).
Polykarpose kiri filiplastele – Smürna Polykarpose (kr „rohkesti viljakas“) elust on andmeid teada tänu tema õpilasele Irenaeusele. Polykarpos on sündinud u 69/70. a ning tema martüürium leidis aset aastal 155. Tema pikk eluiga ühendas 2. sajandi teise poole teolooge varasemate kiriku asutajate õpetuste ning traditsioonidega. Rooma provints Aasias oli saanud kristliku maailma südameks juba enne 70. a-t, mil Jeruusalemma kogudus hajus. Paljud kirikujuhid olid asunud elama Aasia linnadesse. Polykarpos oli olnud üks apostel Johannese õpilasi Efesoses. Smürna kirik oli asutatud arvatavast ajal, mil Paulus veetis kolm aastat Efesoses. Selles linnas oli usuliselt väga kirju olukord, Smürna oli ka peamine riigikultuse keskus Aasias. Sealne juudi kogukond oli kristlaste suhtes vägivaldne, kristlasi vaevas aga sisemine lõhestatus, valitsesid skismad ja lahkhelid. Kristlaste tagakiusamise ajal vangistati Polykarpos koos üheteistkümne kristlasega ning nad mõisteti surma. Polykarposel ei olnud väga suuri teoloogilisi teadmisi ja tema teeneks peetakse selle õpetuse säilitamist, mida ta oli nooruses õppinud; paljude õpetuste ja suundade vohamise keskel andis ta edasi seda, mida apostlid olid õpetanud. Täielik kindlus tema surmaaja suhtes puudub, kuid laialdasemat tunnustust on leidnud 23. veebruar aastal 155. Polykarpose kiri filiplastele on kirjutatud vastuseks nende palvele saata edasi nende kiri antiooklastele, teisalt on see palve näha Ignatiuse kirju, mis on Polykarpose käes. Kiri filiplastele on tema ainus säilinud kiri. Tema manitsused on suunatud rahaarmastuse ja doketistide vastu. Lisaks on seal märkused presbüterite, diakonite ja koguduseliikmete kohustuste kohta. Kirjas ei ole tsitaate Vanast Testamendist, kuid on vihjeid Uue Testamendi kirjutistele nagu Mt, Ap, Rm, Kr, Gl, Ef, Ts, Tm ja 1Pt. Milleski ei väljendu, et kirja autor omistaks neile pühakirja autoriteeti. Vastuolud tekstis näitavad, et tõenäoliselt on kiri kombinatsioon kahest küllaltki erinevast tekstist (Apostlikud isad 2002, 151–155).
Polykarpose martüürium – pärast Polykarpose ja tema kaasmärtrite surma jõudis palve Filomelioni kiriku liikmetelt martüüriumi kirjelduse saamiseks Smürnasse. Martüüriumi pealtnägija Markion koostas ülevaate sündmustest. See on varaseim ehtne kirjeldus kristlasest märtri surmast ja eeskujuks hilisematele martürioloogiumitele. Kirjast saame teada, et Polykarpos mõisteti tulesurma, selles kirjeldatakse mitmeid imesid, mis selle sündmusega kaasas käisid (Apostlikud isad 2002, 165).
Barnaba kiri– tundmatu kirjaniku teemaks on ristiusu ja judaismi vahekord. Ta eitab kategooriliselt, et juutluse ja evangeeliumi vahel oleks üldse mingisugust ajaloolist seost. Autor väidab, et juudid on Vana Testamenti vääralt mõistnud, põrguingel on neid eksitanud Piibli täht-tähelisse mõistmisse. Teose teine osa sisaldab sarja moraalialaseid eeskirju kristliku elu tarvis. Teose autori kohta pole midagi teada; vanal ajal arvati see olevat pärit apostel Barnabaselt, „kes jutlustas koos Paulusega“ (Aleksandria Clemens, Strom. II,6). Arvestades autori Pühakirja allegoorilise tõlgendamise meetodit, on tõenäoline, et tegemist on õpetatud juudiga Aleksandriast, kes oli pöördunud ristiusku. Selle kirja sündimise aeg on uurijate arvates aastad 70–135. Vana kirik pidas kirja au sees, ligilähedaseks Pühakirja enda autoriteedile (Apostlikud isad 2002, 65–66).
Kaheteistkümne apostli õpetus ehk Didache – teos sisaldab kahte osa: esimest kuute peatükki on nimetatud „Kaheks teeks“ ning need sisaldavad kristliku moraali ülevaadet, loetledes voorusi ja pahesid, mis moodustavad vastavalt elu tee ja surma tee; peatükid 7–16 on kogumik seadustest, mis käsitlevad kirikuelu mitmesuguseid aspekte: ristimine, paast, euharistia, koguduse töötegijad jne. Sellele teosele on varakristlikus kirjanduses palju viiteid: Eusebios, Aleksandria Clemens, Athanasios, Serapion. Kirjutise autorist pole midagi teada. Koostamise aega pole võimalik määrata – arvatakse, et see on tekkinud aastatel 100–150. Tekkimise kohaks arvatakse olevat Süüria (Apostlikud isad 2002, 201).
Kiri Diognetosele – anonüümne kiri on vastus paganliku adressaadi soovile saada informatsiooni kristluse kohta. Kirja autor näitab kreeka iidolitekummardamise tobedust ja kritiseerib juudi ebausku kontrastina kristlusele. Ta visandab pildi oma aja kristlike koguduste elustiilist. Diognetos pärineb ilmselt paganlikust miljööst, tema isik on teadmata. Uuem teooria samastab Diognetose keiser Hadrianusega ning väidab, et „kiri“ on tegelikult Quadratuse kadunud apoloogia. Diognetos („taevassündinu“) võis olla keisri tiitel. Dateerida võiks sel juhul u aastasse 124. Sellele vastab ka kirjeldus kaasaja kirikuelust ning kirja teoloogia. Patristilises kirjanduses ei leidu viidet kirjale. Kuni 16. sajandini oli üks selle käsikiri Justinus Märtri traktaatide kogus, mistõttu seda peeti Justinuse kirjaks (Apostlikud isad 2002, 181).
„Kaks teed“ Didaches ja Barnaba kirjas
Järgnevalt vaadelgem sõnade ὁδός ʻtee’, ἀληθεία ʻtõde’ ja ζωή ʻelu’ esinemist apostlike isade kirjutistes. Didaches ja Barnaba kirjas on kõige tähelepanuväärsem „kahe tee“ skeemi kasutamine; vrd Mt 7:13–14.
Didache algab järgmiselt: „On kaks teed (ὁδοὶ δύo εἰσι), üks elu (τῆς ζωῆς) ja üks surma. Mõlema vahel on suur erinevus.“ Järgmises salmis (Did 1:2) algab seletus, mida tähendab see elu tee (ὁδός τῆς ζωῆς): lühidalt kokku võttes võib öelda, et „elu tee“ tähendab kõigepealt Jumala armastamist ja teiseks ligimese nagu iseenda armastamist. Kirjeldus lõppeb järeldusega: „See on elu tee“ (4:14). Seejärel (5:1) räägitakse, mis on surma tee (τoῦ θανάτου ὁδός): „Eelkõige on ta kuri ja täis needust.“
Barnabase kirjas (18:1) öeldakse sarnaselt: „On kaks õpetuse ja meelevalla teed (ὁδοὶ δὺo εἰσιν)“. Kuid siin nimetatakse neid teisiti: „Valguse oma ja pimeduse oma. Ja kahe tee (τῶν δύo ὁδῶν) erinevus on suur.“ Samuti nagu Diadaches, kirjeldatakse neid teid järgnevalt täpsemalt. „Valguse tee on nüüd see“ (19:1.12 ἡ ὁδὸς τοῦ φωτὸς). „Musta tee aga on kõver ja needust täis. Sest see on igavese surma tee …“ (20:1 μέλανος ὁδὸς; ὁδὸς γάρ ἐστιν θανάτου αἰωνίου). Barnabase kirjas jätkub vanatestamentlik kõneviis, öeldakse, et kõverad ja pimedad on teed, millel käivad need, kes ei soovi Jumalaga koos käia.
Didache ehk kaheteistkümne apostli õpetuse peatükke 1–6 võib nimetada „Kaheks teeks“. Selle õpetuse juured pärinevad juutlusest ning on olnud kasutusel ka teistes antiikkultuurides. Kaks teed sisaldab kristliku moraali ülevaate, loetledes voorusi ja pahesid, mis moodustavad vastavalt elu tee ja surma tee. Tänapäeval on üldine seisukoht, et teos on kompilatsioon, milles on kasutatud varasemast ajast pärinevaid materjale. Didache „Kaks teed“ on ilmselt moraalikatekismus kristluse-eelsest ajastust, mis on sobivaks tehtud kristlikule lugejale (Apostlikud isad 2002, 203–204). Õpetuse andja on Kristus ise, nimetatuna „õpetajaks“, mis viitab nii juudiusule kui ka populaarfilosoofia koolidele hellenistlikus kultuuris. Sellisena sobib see suurepäraselt kreekakeelse juutkonna maailma. Didache esimeses kuues peatükis sisalduv on leitud isegi Qumrani kirjutiste hulgas (1QS III 13 – IV 26). Teiseks tuntud paralleeliks on Barnaba raamatu mõned peatükid (18:1–20:2), kus omakorda puudub kristlikus vaimus vahele kiilutud osa (Did 1:3–2:1), nii et ainese pärinemine mõnest judaistlikust katekismusest on väga ilmne (Andresen / Ritter 1998, 18). On arvatud, et Didache kuus esimest peatükki on pärit umbes aastast 40. Üldmulje on, et Didache kogudus tugineb suulisele pärimusele ega tunne kirjalikult fikseeritud evangeeliumi (Adam 1995, 45).
Sõna ὁδός ‘tee’ apostlike isade kirjutistes
Sõna ὁδός kasutatakse apostlike isade kirjutistes sarnaselt eelnevale. Enam kui sünoptilistes evangeeliumites leiavad kasutust vanatestamentlikud väljendid. Eriti võib seda näha Barnabase kirjas, milles küll sisu poolest võideldakse juutlike mõjudega, kuid keelekasutusega jätkatakse vanatestamentlikku joont. Nii leiame Barnabase kirjast järgmiseid väljendeid: „õigluse tee“ – ἡ ὁδὸς δικαιοσύνης (1:4; 5:4); „pimeduse tee“ – ἡ ὁδὸς σκότος (5:4); „musta tee“ – μέλανος ὁδὸς (20:1); „valguse tee“ – ἡ ὁδὸς τοῦ φωτὸς (19:1.12); „patuste tee peal“ – ἐν ὁδῷ ἁμαρτωλῶν (10:10); „nurjatute tee“ – ἡ ὁδὸς ἀσεβῶν (11:7); „õigete tee“ – ἡ ὁδὸς δικαίων (11:7). Vanatestamentlikke väljendeid kohtab ka teistes varakristlikes kirjutistes: eelmises alapeatükis juba käsitletud „elu tee“ – ἡ ὁδὸς τῆς ζωῆς (Did 1:2; 4:14) ja „surma tee“ – ἡ ὁδὸς θανάτου (Did 5:1; Barn 19:2); „õige tee“ – ἡ ὁδὸς δικαίος (Barn 12:4; 2Cl 5:7); „õpetuse tee“ – ἡ ὁδὸς τῆς διδαχῆς (Did 6:1); lugejal soovitatakse käia „õiget (sirget) teed“ – τῆν ὁδὸν τῆς εὐθεῖαν (2Cl 7:3) ja „õnnistuse teed“ – αἱ ὁδοὶ τῆς εὐλογίας (1Cl 31:1). Sõnaga „tee“ – ἡ ὁδός leiame palju juba tuttavaid väljendusi: „käivad seda teed“ (1Cl 12:4); „eksis oma teel“ (1Cl 16:6); „õpetan ülekohtustele su (Jumala) teed“ (1Cl 18:13); „tee, mille talle näitan, sellel on Jumala õnnistus“ (1Cl 35:12; 36:1); „kõrvale läinud teest“ (1Cl 53:2); „söövad eneste teede vilju“ (1Cl 57:6). Veel on kasutatud väljendusi „minu lihalik tee“ (IgnRm 9:3); „armastus olgu tee“ – ἡ δὲ ἀγάπη ὁδός (IgnEf 9:1); „teed käia“ – ὁδὸν ὁδεύειν (Barn 19:1).
Viimaks leiame ka kokkupuute kahe uuritava sõnaga, mida ei esine sünoptilises pärimustikus – „me saame osa ettekuulutatud andidest kui kõnnime tõe teel“ – ἐν τῇ ὁδῷ τῆς ἀληθείας (1Cl 35:5).
Sõna ἀληθεία ‘tõde’ apostlike isade kirjutistes
Nagu eelnevalt uuritud kirjutistes, nii on ka apostlike isade juures laialdast kasutust leidnud sõna ἀληθῶς, mida tõlgitakse ‘tõepoolest’, ‘tõesti’, ‘tõeliselt’ (Barn 1:3; 7:9; 16:8; IgnEf 17:2; IgnMag 11:1; IgnTrall 9:1 kolm korda; 9:2; IgnRm 8:2; IgnSm 1:1 kaks korda; 1:2; 2:1 kaks korda; Polyc 1:1; Diogn 7:2; Diogn 10:7). Samuti esineb palju kordi ἀληθεία, ἐν ἀληθείᾳ –„tõde“, „tões“ (Barn 20:2; Did 11:10; 16:6; 1Cl 35:2; 60:4; 62:2; 2Cl 20:5; IgnEf 6:2; IgnSm 5:1; Polyc 2:1; 4:2; 10:1; Diogn 7:2; 12:5). Tihti kasutatakse sõna ἀληθινός – „tõeline“ (Did 11:11; 1Cl 43:6): „tõeline prohvet“, „tõeline õpetaja“ (Did 13:1.2); „tõeline armastus“ – ἀληθινός ἀγάπης (Polyc 1:1; PolycMar 1:2). Kasutatatud on ka: „tõeliselt“ – ἐπ’ ἀληθείας (1Cl 47:3); „tõemeelseid“ – ἀληθεῖς (Did 15:1); „tõe järgi“ – κατὰ τήν ἀλήθειαν (Polyc 5:2); „tõene“ – ἀληθής (Diogn 8:8).
Jumalat seostatakse sõnaga „tõde“: „tõe Jumal“ – θεός τῆς ἀληθείας (2Cl 19:1) või „tõene Jumal“ – ἀληθινός θεός (PolycMar 14:2). Öeldakse ka „tõe isa“ – πατήρ τῆς ἀληθείας (2Cl 3:1; 2Cl 20:5); „tõeline õpilane“ – μαθητὴς ἀληθῶς (IgnRm 4:2;) või „kes on saanud tõe õpilasteks“ – ἀληθείας μαθηταῖς (Diogn 11:1); „tõe valgus“ – φωτὸς ἀληθείας (IgnFil 2:1); „tõetung“ – τὸ σύντονον τῆς ἀληθείας (IgnPolyc 7:3); „tõe sõna“ – ἀληθείας λόγον (Polyc 3:2); Diognetose kirjas öeldakse: „tõeline tunnetus“ – γνῶσεως ἀληθῶς (12:6). Veel öeldakse vanatestamentlikult, et Aabraham „tegi tõtt“ – ἀλήθειαν ποιήσας (1Cl 31:2); ning Pauluse kombel, kes maavalitseja ja kuninga ees ütles: „räägin tõtt“ – ἀληθῶς λέγω (IgnRm 8:2).
Sõna ζωή ‘elu’ apostlike isade kirjutistes
Ka sõna „elu“ on tihti kasutusel apostlike isade kirjutistes – ἡ ζωή (Did 9:3; 16:1; Barn 2:10; 1Cl 16:8; 22:2; 2Cl 14:5; 17:3; 19:1; IgnEf 14:1; IgnMag 5:1.2; Diogn 9:6; 12:3.4.5.6). Tihti öeldakse neis teostes, et „Jeesus Kristus on meie elu“, „me elame Kristuses“, või „Kristuse järgi“ (IgnEf 3:2; 17:1; 20:2; IgnMag 1:2; IgnFil 3:2; PolycMar 14:1).
On loomulik, et sagedasti leiab kasutamist tegusõna „elama“ ζάω (Barn 6:17; Did 12:4; 1Cl 8:2; 58:1; 2Cl 3:1; 10:1; IgnEf 8:1; 20:2; IgnMag 8:1.2; 9:1.2; IgnTrall 2:1; IgnRm 8:1; Diogn 10:7); kinnitatakse, et „kes loodavad Jumalale, elavad igavesti“ (Barn 6:3; 8:5; 9:2; 11:10.11); nad „ei ela liha järgi“ – οὐ κατὰ σάρκα ζῶσιν (Diogn 5:8).
Clemensi teises kirjas öeldakse, et „need, kes mässasid Jumala sulase Moosese vastu, /…/ läksid alla manalasse elusalt“ – εἰς ἅδου ζῶντες (1Cl 51:4), Ignatius kirjutab oma kirja „elavana“ – ζῶν (IgnRm 7:2). Polykarpos igatseb „elusalt“ põleda – ζῶντα (PolycMar 5:2; 12:3). Nagu Apostlite tegude raamatus (kuid mitte sünoptikutel), kõneldakse ka apostlike isade kirjutistes, et Issand Jeesus Kristus on kohtumõistja „elavate ja surnute üle“ – ζώντων, ζῶντας (Barn 7:2; 2Cl 1:1; Polyc 2:1). Palju kordi leiab mainimist „igavene elu“ – ζωὴ αἰώνιος (Did 10:3; 2Cl 8:4.6; IgnEf 18:1; 19:3; IgnPolyc 2:3; PolycMar 14:2); kõneldakse, et „Jumal on elav“ – θεός ζῶντος (2Cl 20:2; IgnFil 1:2).
Vanatestamentlikult räägitakse (Ps 118:19j), et „õigluse värav on avatud ellu“ – εἰς ζωὴν (1Cl 48:2);. Mainimist leiab „elu puu“ – ξίλον τῆς ζωής (Diogn 12:2.3), nagu sellest Vanas Testamendis räägiti (1Ms 2:9; 3:22, 24; Õp). Iiobi raamatut tsiteerides ütleb Clemens „elupäevaks“ – ἡμέρας ἡ ζωὴ (1Cl 17:4). Mooses ütleb: „pühi mind ära elusate raamatust“ – ἐκ βίβλιου ζῶντων (1Cl 53:4).
Apostlike isade juures leiavad kasutus järgmised väljendid: „elu lootus“ – ζωῆς ἐλπὶς (Barn 1:4.6); „taevane elu“ – τὴς ἑπουράνιος ζωή (2Cl 20:5); „elu kirik“ – ἐκκλησία τῆς ζωῆς (2Cl 14:2) või „elav kirik“ – ἐκκλησία ζῶσα (2Cl 14:2); „elu surematuses“ – ζωὴ ἐν ἀθανασία (1Cl 35:2); Issandat mainitakse kui „elava vee allikat“ – πηγὴν (ὕδατος) ζωῆς (Barn 11:2; Jr 2:13); ristimise jaoks on vajalik „elav vesi“ – ὕδωρ δε ζῶν (Did 7:1.2; IgnRm 7:2).[8]
Lõpuks leiame apostlike isade kirjutistes ka kahte uuritavat sõna koos: „elate tõe järgi“ – κατὰ ἀλήθειαν ζῆτε (IgnEf 6:2) ning „tõeline elu“ – ζωὴ ἀληθινή (IgnEf 7:2; 11:1; IgnTrall 9:2; IgnSm 4:1; Diogn 12:4).
Kokkuvõte
Apostlike isade kirjutistes leiame harva kokkupuuteid sõnade „tee“, „tõde“ ja „elu“ vahel. Teises Clemensi kirjas (20:5) on ühendatud „tõde“ ja „elu“, kirjas öeldakse, et Jumal tegi päästja läbi nähtavaks „tõe ja taevase elu“. Ignatius kirjutas, et te „elate tõe järgi“ (IgnEf 6:2).
Kahe sõna kombinatsioon esineb apostlike isade kirjutistes kolmel korral. Didaches Kahe tee õpetuse juures räägitakse „elu teest“ (1:2; 4:14). Esimene Clemensi kiri sisaldab „tõe tee“ (35:5). Veel leiab apostlike isade juures mitmel korral kasutamist väljend „tõeline elu“ (IgnEf 7:2; 11:1; IgnTrall 9:2; IgnSm 4:1; Diogn 12:4).
Võib taas tõdeda, et seoseid nende kolme uuritava sõna vahel leiame harva, mitte kordagi ei esine sõnad kolmekesi koos ühes sententsis nagu Johannese evangeeliumis 14:6.
[1] Apostlikud isad 2002, 103: Kiri efeslastele – oma teekonnal Rooma annab Ignatius teda Smürnasse külastama tulnud Efesose koguduse esindajatele kaasa kirja. Kiri kõneleb doketismi vastu ning nõuab kuuletumist piiskopile ning kleerusele kui tagatist killunemise vastu.
[2] Ibid., 104: Kiri magneslastele – Magnesia Maiandrose ääres asus 15 km kaugusel Efesosest, ka tema kirik oli läkitanud saadikuid kohtuma Ignatiusega Smürnas. Kirjutades tänuks nende külaskäigu eest, hoiatab Ignatius kasutamast ära nende piiskopi noorust ja kogenematust ning rõhutab vajadust üksmeele järele, mida tagab täielik kuulekus piiskopi autoriteedile. Ignatius mõistab kirjas hukka judaistlikke õpetusi ja tavasid.
[3] Ibid.: Kiri tralleslastele – Tralleis, toimekas ja rikas linn, asus Laodikeia-Efeose maantee ääres. Tralleise kogudus saatis Ignatiusega Smürnasse kohtuma piiskopi Polybose. Vastuseks kirjutades soovitab Ignatius kuuletuda autoriteetidele ning räägib ohust doketismi pooldajate läbi, kes saavad tema poolt tugeva hukkamõistu osaliseks.
[4] Ibid.: Kiri roomlastele – kiri erineb teistest, sest see ei käsitle hereesiaid, ei nõua kuuletumist piiskopile ega soovita hoida kiriku ühtsust. Kiri on täidetud läheneva martüüriumi ainesega, autor näib igatsevat oma saatust, ning palub roomlasi mitte teda ilma jätta igatsetud kroonist. Ignatius ülistab märtrisurma õndsust. Kiri roomlastele sai kõige populaarsemaks ja tsiteeritavamaks tema kirjadest ning saavutas püsiva koha kui omalaadne „märtri käsiraamat“.
[5] Ibid.: Kiri filadelflastele – kirjutatud Troases. Teel Smürnast Troasesse on Ignatius läbinud Filadelfia ning kohtunud kogudusega. Filadelfias avaldus judaismi pahandavaid märke, selle kirja eesmärgiks on vaielda vastu nendele tendentsidele. Ta nõuab üksmeelt ning kuulekust piiskopile.
[6] Ibid., 105: Kiri smürnalastele – kirjutatud samuti Troases ning sisaldab tänulikke meenutusi tema heast vastuvõtust Smürnas. Kirja peamine eesmärk on võidelda doketismi ohuga, mida ta linnas tähele oli pannud. Kirjas esineb ka separatismi hukkamõistmine ning üksmeele säilitamise vajaduse rõhutamine.
[7] Ibid.: Kiri Polykarposele – koos kirjaga smürnalastele läkitas Ignatius selle kirja Smürna piiskopile Polykarposele, kellega ta oli tutvunud linnas viibides. Ignatius oli neist vanem, ning seepärast jagab ta oma noorele sõbrale ausaid ja avameelseid manitsusi. Kogudust manitseb ta säilitama jõudu ja üksmeelt vaimulikus võitluses.
[8] Uus Testament ja Psalmid 1990, 268: „elavaks veeks“ nimetati Idamaadel voolavast allikast ammutatud vett vastandina tsisternides hoitavale vihmaveele.
Kasutatud kirjandus
Adam, Alfred (1995) Dogmadelugu. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond.
Andresen, Carl / Ritter, Adolf Martin (1998) Kristluse ajalugu I/1. Tartu: Tartu Ülikooli usuteaduskond.
Apostlikud isad (2002), kreeka keelest tõlkinud ja kokku seadnud Kalle Kasemaa. Kommentaarid ja märkused Anne Kull. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.
Die Apostolischen Väter (1970), 3. Auflage. Neubearbeitung der Funkschen Ausgabe von Karl Bihlmeyer. Tübingen: J.C.B. Mohr (Paul Siebeck).
Tasmuth, Randar (1999) Loengumaterjalid.
Uus Testament ja Psalmid ehk Vana Testamendi laulud (1990), tõlkijad Toomas Paul ja Uku Masing. Tallinn: EELK Konsistoorium.
Angela Aljas (1970) on Kaitseväe õhuseiredivisjoni kantselei juhataja ja EELK liige.
