Jouko Kiiski, Diakoniatyöntekijä – rinnallakulkija ja kaatopaikka. Diakoniabarometri 2013 („Dakooniatöötegija – kõrvalkõndija ja prügila. Diakooniabaromeeter 2013“), Kirkon tutkimuskeskuksen verkkojulkaisuja 33, Helsinki: Unigrafia, 2013, 1–111.
Mitme uurimuse kohaselt on diakooniatöö inimeste jaoks üks oluline põhjus kuuluda Soome Evangeelsesse Luterlikku kirikusse. Vaatamata sellele on diakooniatöö sisu paljudele tundmatu. Kujutlus sellest võib olla ühekülgne või lausa vale. Diakooniabaromeeter käsitleb seda, kirikule nii olulist töövaldkonda, diakooniatöötegija vaatenurgast. Diakooniabaromeeter annab tunnistust soome diakoniatöö mitmekülgsusest ja võimest reageerida tänase päeva vajadustele. 2013. aasta baromeeter on juba kaheksas.
Diakooniabaromeetrid 1999–2011
Esimese diakooniabaromeeteri andmed koguti 1999. aastal. Küsitlusega kaardistati diakooniatöötegijate suhtumist tõrjutusse, toidupankadesse, diakooniavaldkonna põhitegevustesse ning ühiskonna vastutusse tõrjutuse ohus olevate inimeste toetamisse. Küsitlus viidi läbi kirikliku organisatsiooni Kirkkopalvelut, Sotsiaal-ja tervishoiuvaldkonna uurimis- ja arenduskeskuse ning kirikuvalitsuse diakoonia- ja ühiskonnatöö osakonna koostöös. Küsitlusele vastas 183 inimest.
Vastajad leidsid, et sotsiaalne tõrjutus Soomes suureneb ning selle tagajärgede, tõrjutute toetamisega peaks tegelema eelkõige riik. 73% vastanutest leidis, et toidupankadel on oluline roll ühiskonna baasturvalisuse tagamisel, ent ligi 30% vastanutest leidis, et toidupankade olemasolu ainult suurendab tõrjutust ja toimetulematust. 2/5 diakooniatöötegijatest leidis, et 1990ndatest alates on kristliku kuulutuse tähtsus diakooniatöös vähenenud. Järgmine küsitlus viidi läbi juba aasta pärast, Oulu diakooniapäevadel, kus saadi 89 vastust. Küsitluse teemad olid samad ning saadi ka sarnased tulemused. Sel korral küsiti ka, millistesse diakooniatöö valdkondadesse oleks vaja lisaressursse. Vastajad tõid esile järgmisi valdkondi: vaimulik toetamine ja hingehoid, otsiv ja ennetav töö, klientide hingeline toetamine, ühiskondlik mõjutamine, peretöö ja vabatahtlike tegevus. 2002. aasta diakooniabaromeetri kohta on vähe infot. Vastajaid oli 350 ning märkimisväärsena tuuakse välja diakooniatöötegijate rahulolu oma tööga: 90% vastanutest leidis, et nad on oma tööga täiesti rahul või võrdlemisi rahul. 2005. aasta diakooniabaromeetri andmed koguti elektronposti kaudu Helsingi diakooniatöötegijate päevadel osalenute hulgas. Küsitlus viidi läbi Diakoonia uurimise seltsi ja diakooniatöötegijate liidu koostöös. Küsitlus saadeti 719 inimesele ning ettenähtud ajal tagastas selle 212 inimest. Küsitluse abil uuriti järgnevaid teemasid: tööpildi muutus, koostöö, diakoonia nüüdisaegsed põhitegevused, diakoonia ja heaoluühiskonna suhe, diakonaadi uuendused. Teoloogiadoktor Anne Birgitta Yeung toob baromeetri tulemuste põhjal välja, et 2000. aasta algusest alates suureneb koostöö kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatega, vabatahtliku töö koordineerimine, diakooniline peretöö, hingehoid ja kriisitöö. Ilmnes, et 1990ndatest alates muutus diakooniatöö niivõrd palju mitmekesisemaks, et 2005. aastal ei olnud osade töötegijate arusaam oma tööst piisavalt selge ning kurdeti ka tööks vajalike ressursside vähesuse üle. Alates 2005. aastast hakati diakooniabaromeetrit läbi viima iga kahe aasta tagant. 2007. aasta küsitluse põhjal saab öelda, et jätkuvalt suurenesid koostöö kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajatega, vabatahtliku töö koordineerimine, administratiivtegevused, töö eakatega, majandusliku abi pakkumine ja koostöö koguduste vahel. Koostööd takistavatena toodi välja: ressursside nappus, infovahetuse puudulikkus, koostööpartnerite vähene tundmine, andmekaitse. Tuuakse välja kaks vastukäivat seisukohta: ühed väidavad, et kohalik omavalitsus lükkab liiga suure vastutuse koguduse õlgadele, ning teised väidavad, et kogudust ei võeta võrdväärse partnerina.
2011. aasta diakooniabaromeetri tulemuste kohaselt on diakooniatöö rõhuasetused majanduslikul toetamisel, tööl eakatega, hingehoiul ja kodukülastustel ning Ühisvastutuskorjanduse (Yhteisvastuukeräys) läbiviimisel ja toiduabi jagamisel. Kõige enam lisaressursse vajatakse tööle eakatega, peretööle, kodukülastustele ja vabatahtliku töö arendamisele. Diakooniatöötegijad väärtustavad oma tööd ning tulevad sellega hästi toime. Enamus väidab, et juhid väärtustavad ja toetavad neid. Baromeetrist ilmneb, et diakooniatöö sisu määrab eelkõige töötegija ise, kogukonnast lähtuvad vajadused ja töömeeskond. Kõigi diakooniabaromeetri küsitluste tulemused annavad töövaldkonnast mitmekesise pildi. Paraku ei ole kõiki andmed ühtemoodi kättesaadavad.
Diakooniabaromeeter 2013 tulemuste terviklik avaldamine on sellisel kujul esmakordne.
Diakooniabaromeeter 2013
Diakooniatöö on tihti tähelepandamatu ja vaikne tegevus, millest inimesed palju ei tea. Seepärast on diakooniabaromeetri üks eesmärk tutvustada diakooniavaldkonda ning selle mitmekesisust ja nõudlikkust. Küsitlus jagunes kolmeks suuremaks osaks: diakooniatöö alavaldkonnad ja nende roll kogudusetöös; diakooniatöötegijate koostöösuhted teiste organisatsioonidega ja diakooniatöötegijate käsitlused oma tööst ja töökogemused; vägivald ja kiusamine töökohal diakooniatöötajate kogemustest lähtuvalt; rahvastiku vananemise ning noorte tõrjutuse avaldumine ja mõju diakooniatöös.
Küsitlus saadeti kõigile Soome luterliku kiriku diakooniatöötegijatele. Baromeetri koostamises osalesid Diakoonia Uurimise Selts, kiriku diakoonia- ja hingehoiutöö osakond ning Diakooniatöötegijate Liit.
Diakooniabaromeeter 2013 tulemused
Küsitlustulemused on esinduslikud, sest vastajaid oli 472, mis moodustab 1/3 Soome Evangeelse Luterliku Kiriku diakooniavaldkonna töötegijatest. Ka vanuse ja soo poolest esindavad vastajad hästi kõiki diakooniatöötegijaid.
Koguduste diakooniatöö on tegevus, millega on seotud mitukümmend erinevat alavaldkonda. Diakoonia on oma põhiolemuselt paindlik, mis aitab tal vastata aina uutele väljakutsetele. 2013. aastal on diakoonia keskseks tegevuseks inimeste majanduslik toetamine ja toiduabi jagamine on diakoonia tähtsuselt kuues tegevusvaldkond.
Enne majanduskriisi, 1970–80ndatel oli diakoonia rõhuasetus inimestega suhtlemisel, hingehoiutööl ja erinevatel rühmatöö vormidel nagu väikerühmad, ringid, väljasõidud, laagrid. Peamiseks sihtrühmaks olid toona eakad inimesed. Kuigi 2013. aastal on diakooniatöö rõhuasetus inimeste majanduslikul toetamisel ja sihtrühmaks sageli tööealised inimesed, on töö eakatega jätkuvalt tähtsuselt teisel kohal ja hingehoid kolmandal. Inimestega suhtlemine ja hingehoid on sageli ka osa majanduslikes raskustes olevate inimeste aitamisest. Töötegijate hinnangul on tähtsuselt neljandal kohal kodukülastused, kuigi statistika kohaselt on diakooniatöötegijate kodukülastuste hulk viimastel aastatel vähenenud. Samas teevad kodukülastusi ka diakoonia vabatahtlikud. Nende tegevuse sisu, tähendust ja ulatust oleks huvitav tulevikus lähemalt uurida. 2011. aastal oli diakooniavaldkonnas tegev 30000 vabatahtlikku ja nende tegevuse juhendamine oli diakooniatöötegijate hinnangul tähtsuselt viies tegevusvaldkond.
Diakoonia tegeleb ka peretööga, omastehooldajate toetamise ja kriisitööga. Diakooniatöötegijad osalevad ka üldises kogudusetöös ja jumalateenistuslikus elus. Seega on vähemalt mingil määral teostunud visioon, et diakooniatöötegijad peaksid teenima kaasa ka jumalateenistusel.
Diakooniatöötegijad vajavad kõige enam lisavahendeid tegevusse eakate ja peredega, kodukülastuste ja vabatahtliku töö jaoks. Võrreldes 2011 diakooniabaromeetriga ei ole ressursside vajadus muutunud ja tulemused on sarnased.
Diakooniavaldkonna tegevusalad on koguduseti mõnevõrra erinevad, sõltudes ennekõike kohaliku koguduse eripärast ja sealsete diakooniatöötegijate hulgast. Arusaadavalt teevad suured kogudused mitmekülgsemat diakooniatööd kui väikesed. Väikestes kogudustes on diakoonia rõhuasetus keskmisest enam diakoonia traditsioonilistel töövormidel nagu töö eakatega ja kodukülastused ning Ühisvastutuskorjandus (Yhteisvastuukeräys). Töötegijate väljaõpe, vanus ega sugu ei mõjuta seda, millist diakooniatööd nende koguduses tehakse.
Diakooniatöö juurde kuulub aktiivne koostöö teiste organisatsioonidega. Peamiseks koostööpartneriks on kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajad, koostööd tehakse ka sotsiaalameti toimetulekuosakonnaga, koduõenduse ja -hooldusega tegelevate organisatsioonidega, lastekaitsega ja puuetega inimestele teenuseid pakkuvate organisatsioonidega. Palju on koostööd ka oma koguduse teiste töövaldkondade esindajatega ja teiste Soome ELK kogudustega. Kõige avatumad koostööle on diakooniatöötegijad, kes töötavad keskmise suurusega linnades, kus on 30001–100000 elanikku. Mõistetavalt ei jagu väikestes omavalitsustes vahendeid samal määral koostöö tegemiseks kui suurtes linnades. Üle 100000 elanikuga linnades on diakoonia oma tegevusvaldkond nii lai ja sisukas, et koostöö teiste partneritega jääb väikelinnadega võrreldes tagasihoidlikumaks.
Koostöökogemused erinevate partneritega on üldjoontes positiivsed. Diakooniatöötegijad on täheldanud, et klient võidab kõige rohkem multiprofessionaalsest abist. Samuti on koostöös võimalik korraldada suuremaid ja kvaliteetsemaid üritusi. Koostööd tehes saab diakooniatöötegija arendada oma professionaalseid oskusi ja tunneb suuremat rõõmu oma tööst. Töötegijad on kogenud koostöö vallas ka probleeme, millest peamisteks on vaikimiskohustusest tulenevad piirangud, ajapuudus, koostööpartnerite kättesaadavuse probleemid ja töötegijate suur liikuvus kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate hulgas.
Koguduse vaimulikus töös on individualistlikul töökultuuril pikk traditsioon, mis mõjutab ka diakooniatööd. Diakooniatöötegijate hinnangul mõjutavad nad ise kõige rohkem oma töö sisu. Teisel kohal on töökollektiiv, seejärel tegevuse juriidilised alused ja regulatsioonid. Individualistlik töökultuur võimaldab töötajal oma ideid tööl teostada. See motiveerib ja aitab kaasa toimetulekule. Individualistliku töökultuuri probleemiks on see, kuidas ühendada omavahel ühelt poolt organisatsiooni tööle esitatud eesmärgid ja teiselt poolt töötajate ideed. Koguduse jaoks on oluline tagada oma põhiülesande täitmine.
Diakooniatöötegijad on oma tööle pühendunud: kolm töötajat neljast ei pea töökohavahetust tõenäoliseks. Samuti on nad kõrgelt motiveeritud: 85,6% uurimuses osalenutest olid kas täielikult või enam-vähem vastava väitega nõus. Vähemalt 4/5 töötegijatest peab oma tööd huvitavaks, vajalikuks ja tähenduslikuks, kus saab rakendada oma võimeid ja oskusi ning realiseerida oma ideid. Diakooniatöötegijad teevad oma tööd hea meelega.
Diakooniatöötegijad kogevad oma töös muidugi ka probleeme. Pooled vastajatest pidas töökoormust suureks ja kolmandik vastanutest kogevad sageli tööväsimust. Sellele vaatamata leiab enamik vastanutest, et nad tulevad oma töös hästi toime. See on osaliselt seletatav asjaoluga, et vaatamata pingelisusele annab see töö ka palju tagasi. Töö positiivsed küljed aitavad kanda töö põhjustatud stressi. See muidugi ei vähenda vajadust pöörata tähelepanu töötegijate toimetulekule. Väsinud aitaja ei suuda pikemas perspektiivis oma ülesandeid piisavalt hästi täita.
Töös kogetud vaimne vägivald ja tööl kiusamine tulevad esile üllatavalt paljudest vastustest. Vaimset vägivalda töökaaslase või kliendi poolt – kasvõi lühikese perioodi jooksul – on kogenud üle poole vastanutest. Vaimne vägivald diakooniatöös on palju laiemalt levinud kui näiteks kohalike omavalitsuste sotsiaaltöötajate hulgas. See on asjaolu, mille muutmisele tuleb pöörata tähelepanu. Füüsilist vägivalda esineb harvemini, kuid vähemalt viiendik vastanutest on kogenud viimase aasta jooksul töökohal füüsilist vägivalda või sellega ähvardamist. Selle info põhjal tuleks diakooniatöötegijate tööturvalisust parandada.
Elanikkonna vananemine kasvatab vajadust diakoonilise abi järele, eelkõige kasvab kodukülastuste vajadus. Diakooniatöös osaleb küll nüüdseks juba kümneid tuhandeid vabatahtlikke, kuid sellele vaatamata vajadus nende järele kasvab. Rühma- ja ringitöö on mõnes paigas populaarsust võitnud, mõnel pool aga on osalejate hulk vähenenud. See sõltub muuhulgas ka sellest, kui palju antud piirkonnas teised organisatsioonid eakatele kooskäimisvõimalusi pakuvad. Elanikkonna vananemisest kujuneb tulevatel aastakümnetel üks ühiskonna suurematest väljakutsetest.
Diakooniatöös kajastuvad ka noorte probleemid. Mitmed diakooniatöötegijad on täheldanud, et diakoonia kliendiks olemine kestab läbi mitme põlvkonna. See on ühiskondlik probleem, millele peaks poliitilises otsustusprotsessis tähelepanu pöörama, et tõrjutuse edasipärandumist vältida. Noored tulevad kõige sagedamini diakooniatöötegija juurde majanduslikku abi saama. Paljude noorte probleemiks on oma elu üle kontrolli kaotamine, töötus, alkoholism ja hariduse puudumine.
Kui võrrelda 2011. aasta diakooniabaromeetri tulemusi selle aasta tulemustega, siis ilmneb, et samu küsimusi ei ole mõttekas kaheaastase vahega esitada, sest saadud vastused on üsnagi samasugused. Diakooniabaromeetrit võiks arendada osaliselt perebaromeetri sarnaseks, kus erinevatel aastatel uuritakse erinevaid perekonda puudutavaid teemasid. Samu teemasid võiks uurida viie- kuni kümneaastase vahega. Käesolevast küsitlusest selgus muuhulgas, et diakooniatöötegijate arvamused lisavahendite vajaduse kohta on kümne aasta jooksul väga palju muutunud. Samas, eelmise küsitlusega võrreldes märkimisväärseid muutusi ei ole.
Diakoonia on väga mitmetahuline valdkond, kus uuritavat materjali on palju. Käesolevas uurimuses on diakooniaga liituvaid teemasid uuritud töötegijate vaatenurgast. Jätku-uurimused võiksid kasutada ka teisi vaatenurki. Näiteks uurida tuleks diakoonia klientide suhtumist saadavasse abisse.
Diakooniabaromeetri tulemusi võib kasutada mitmel eri moel. Uurimus annab kõigile diakooniast huvitatutele ülevaate Soome kogudusediakoonia hetkeseisust 2013. aastal. Uurimus toob välja diakooniatööga seotud probleeme, millega tuleks tegeleda. Kogudustes on palju täitmata diakoonitöötegijate ametikohti, samas kui töötajad kogevad suurt töökoormust ja elanikkonna vananedes vajadus diakoonilise abi järele aina kasvab. Kuna diakoonia on soomlaste jaoks kõige olulisem põhjus kogudusse kuulumiseks, tuleks sellesse valdkonda investeerida lisavahendeid.
Saadud uurimistulemustest võib järeldada ka seda, et kui koguduses on vaid üks diakooniatöötegija, siis see kajastub ka selgelt diakooniatöö sisus. Sellisel juhul keskendub diakooniatöö keskmisest rohkem traditsioonilisele tegevusele: töö eakatega ja kodukülastused ning Ühisvastutuskorjandus (Yhteisvastuukeräys). Ideaalis võiks koguduse juures töötada vähemalt kaks diakooniatöötegijat. Väiksemad kogudused võiksid vastavalt võimalustele tõhustada koostööd teiste kogudustega. Samuti on väiksemates kogudustes koostöö teiste töövaldkondade töötegijatega keskmisest olulisem.
Diakoonia ei ole ainult selle valdkonna palgaliste töötegijate teema, vaid diakooniline teenimine on iga kristlase kohustus. Ka kiriku põhikiri näeb ette, et diakoonia ülesanne on antud kogu kogudusele ja selle kõigile liikmetele. Diakooniatöös osalev ja kasvav vabatahtlike hulk tähendab selle põhimõtte realiseerumist. Sellegipoolest võiks diakooniatöö olla senisest enam lõimunud koguduse teiste töövaldkondadega.
Jeesus tõstis armastuse kaksikkäsu „Armasta Jumalat üle kõige ja oma ligimest nagu iseennast!“ kõige suuremaks käsuks. Diakoonia eesmärk on konkretiseerida aja väljakutseid jälgides seda suurimat käsku. Diakooniat tehes ja seda valdkonda toetades aitame kaasa armastuse kaksikkäsu teostumisele oma kogukonnas ja kogu maailmas.
Kerstin Kask (1973), EELK vikaarõpetaja, on EELK Usuteaduse Instituudi täiendusõppe osakonna juhataja.
Kadri Lääs (1975), teoloog, töötab Euroopa Välisteenistuses Brüsselis ja on EELK liige.
