Kas teadus ja inimlikud teadmised suudavad kahandada meie usku Jumalasse? Kas ühiskond muutub tulevikus järjest ilmalikumaks ja ilmalikumaks, kuni Jumal (meie eludest täielikult) kaob? Jumal, kas Sa oled ikka olemas?
„Mina olen!“ kinnitab ta juba Vana Testamendi aegadel. Tänaseni ei ole midagi muutunud. Ta kõnetab ja räägib, kuigi on aegu, mil teeb seda harva. Jumal on eriline, tema ligiolu ülev ning tema armastus meie vastu on igavene. Nii tajuvad sajad miljonid kristlased.
Kiriku koht ühiskonnas on sedavõrd juurdunud, et selle muutumine tähtsusetuks on lähitulevikus enam kui ebatõenäoline. Kirik ei ütle meile, kas Jumal on olemas. Selle tunnetuseni saab jõuda vaid igaüks ise. Kirikus käivad ka inimesed, kes ei oska iseendale vastata, milline Jumal nende jaoks on, ning on segaduses: kas ta on?
Kirik on pühakoda, samaaegselt kultuurikoda. Mitte üksnes jõuludeaegne poolilmalike või täiesti ilmalike kontsertide koht, vaid kristliku kultuuri kandja, selle kehastus, süda ja usu tunnistus.
Kiriku ajalooliseks rudimendiks kuulutamine on sama, mis öelda, et traditsioone me enam ei vaja. Kui traditsioone ei ole, ei saa luua ka uusi tavasid. Aga seda me tahame teha iga päev. Vahel vanu asendada uutega, kuni uuedki vanaks saavad ja keegi neid asendada püüab.
Ristisõda iganenud arusaamade ja nende säilitamise vahel on paratamatu ning kestab edasi, kuid suur osa „iganditest“ on uskumatult (sobiv sõna!) elujõulised. Mõned meist ei usu nende elujõudu, kuid nad ei sure, ega sure välja.
Inimene vajab Jumalat oma igapäevaelus. Kuigi Jumala-pilt võib igaühe jaoks üksikuna erineda. Seepärast seisabki Uues Testamendis, et meil ei ole vaja kedagi, kes meid õpetaks. Meil on Püha Vaim, kes meid õpetab. Õpetamise all peab pühakiri silmas, et meil on endil tunnetus, mille kaudu saame Jumalat kogeda. Ja see kogemus on läbi Püha Vaimu täiuslik. Inimlikud eeskujud eksivad ja kukuvad läbi, jumalikud (Jeesus) mitte kunagi.
Noore kristlasena mõtlesin jutlusi kuulates tihti, kas jutlustaja Jumala-kogemus saab olla täiesti erinev sellest, mida olen kogenud ise. Tänaseks arvan, et kõik inimesed saavad kogeda Jumalat sarnaselt. See, mis on võimalik mõnele ustavale vennale, on võimalik ka mulle, kui ma olen ustav. Teadmine näitab, et meil on võimalik mõista: kui mina olen kogenud Jumalat, on seda teinud ka teised, ning vastupidi.
Kuna mina olen Jumalat kogenud, on seda tõenäoliselt teinud ka teised ning teevad ka tulevikus. Niikaua, kuni püsib inimesi, kellel see kogemus on, ei kao kirik kuhugi. Ning otsijaid tuleb kogu aeg juurde. Ühiskonna ilmalikkus on näiline, ka Eestis. Kui analüüsida eestimaalaste uskumist „millessegi“, oleme Euroopas üks religioossemaid rahvaid. Kolm neljandikku usub. Kuigi kaks kolmandikku neist ei ole leidnud oma Jumalat üles. Selles osas eristume Euroopast tugevalt.
See, et me ei ole oma Jumalat üles leidnud, ei tähenda, et teda ei ole. Ta on. Alati on neid, kes meeltesegaduses hindavad tõenduspõhist teadust kõikvõimsaks. Jumalaks. Paraku tõendab ajalugu, et kõik meie teadmised on poolikud. Uued teadmised lükkavad eelnevad koguni ümber. Ka teadmine on tunnetuslik ja ei jõua iialgi täiuslikkuseni, nagu meie usk. Kuid see, et meie teadmised või usk ei ole täiuslikud, ei tähenda, et neile ei ole meie elus ja maailmapildis kohta. Võibolla pidev otsimine ja soov täiuslikust tabada ongi see, mis tagavad kiriku kestlikkuse?
Jumal on olemas. Selles ma ei kahtle. Milline Jumal on? Selle küsimusega ma oma pead ülearu ei vaeva. Mul on jäänud kindlasti alla saja aasta, et seda teada saada. Siis, kui me kohtume. Tema juures.
Janek Mäggi (1973) on kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhataja ning Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu liige.
