Paljud erinevad uuringud viitavad eesti rahva usulise aktiivsuse kasvule. Paraku usk ja isegi vormiline ristiusu tunnistamine ei võrdu usuga ainujumalasse. Väga suurel määral on lisandunud uskumist erinevatesse filosoofiatesse, usunditesse või nõidadesse.
Veidi üle kahekümne aasta on murtud see teadmine, mida levitati väga agressiivselt okupatsiooni perioodil, et Jumalat ei ole ja elage kuidas tahate, olge ise peremehed ning uskuge ainult endasse. Paraku on viimatikirjeldatud seisukohtade esindajad päris palju ja seda üsna haritud inimestegi hulgas.
Inimestega suheldes jõuab vestlus üsna sageli Jumala teemani, kuid siin valitseb suur segadus. Kuna puudub algharidus religioonist, ei osata leida põhjust, miks inimese vaim on nii sageli muserdatud. See viib inimese otsima täidet tühimikule. Selleks sobivad sageli aga kõiksugused veidigi vaimset ilmet omavad lahendused.
Olen arvamisel, et see, kas rahvas suudab oma tegevuses arvestada Jumalaga, mõjutab otseselt ka selle rahva elukvaliteeti. Koguduse olemasolu mõjutab selle piirkonna inimeste heaolu, kus kogudus tegutseb.
Kas täna Eestimaal tegutsevad kogudused täidavad neile Jumala poolt antud ülesannet? Kas kogudused toimivad täna 21. sajandi olusid arvestades? See on selgeks väljakutseks kogudustele!
Tallinna linnas paistab silma, et kirikud-kogudused on kontsentreeritud kesklinna. Väga pikka aega ei ole Tallinna rajatud uusi pühakodasid. Samuti võib küsida, kas koguduste rajamine on piisav? Näiteks Tallinna Mustamäe linnaosas tegutseb siinkirjutajale teadaolevalt juba viis kogudust. Tallinna linna konfessioonidel puudub geograafiline strateegia koguduste rajamiseks. Kogudused on meelsuskogudused või siis kogunetakse karismaatilise liidri ümber.
Mustamäe linnaosas elab üle 65000 inimese, mis tähendab kogu elanikkonda arvesse võttes üht kogudust iga 16000 elaniku kohta. Lasnamäel on need suhtarvud mitu korda suuremad. Õismäel ei teagi, et mõni kogudus koguneks. Mustamäe kogudused kogunevad kõik rendipindadel. Kogudustel puuduvad kooskäimiseks enda ruumid, ja isegi kui need on olemas, toimub kogunemine n-ö tagatubades ehk siis koguduse kooskäimisest ei ole võimalik piirkonna elanikkonda informeerida. Siinkohal tuleb olla tänulik paljudele kohalikele ajalehtedele Eesti eri paigus, kes on andnud võimaluse avaldada kohalike koguduste kooskäimisi puudutavat infot.
Eestimaal on puhunud mitmed ärkamistuuled. Suurim neist oli vennastekoguduse ärkamine, mis puudutas suurt osa eestlastest. 130 aastat tagasi toimus Läänemaalt alguse saanud baptisti-prii ärkamine, sada aastat tagasi – peamiselt Tallinnas – evangeeliumi kristlaste ärkamine. Viimane ärkamine Eestimaal oli Olevistes toimunud Effataa ärkamine. Ma ei arva, et Eestimaa päästmiseks peaks praegu aset leidma samasugune ärkamine, nagu seda on olnud varasemad, kuid vajadus üht- või teistlaadi ärkamise järele on kahtlemata väga suur.
Ma väga usun, et kogudused, kes tegutsevad Tallinnas ja ka Mustamäe linnaosas, toimivad oma parima arusaamise ning kogemuse järele. Palju annaks asjale juurde, kui tekiks võimalus anda meie noortele algharidust religioonist ja usust, mille järel nad saaksid teha teadlikke valikuid. Kogudused peaksid kindlasti läbi mõtlema oma tegevuse strateegia ja palvetama. See ei tule lihtsalt, vaid jätkuva palve, väljaõppe ning pühendumise kaudu. Jeesus kutsub üles palvetama ja ütleb, et kõik toimub palve läbi, sellise palve, mis on kooskõlas Jumala tahtega. Igasugune inimlik initsiatiiv, olgugi sellele eelnenud teatud hulk tunde palvetamist, ei ole arengusuutlik.
Tahaksin peatuda veel ühel mõttel, mis on mulle juba mõni aeg tagasi südamesse tulnud. Küsitlesin hiljuti ühe konfessiooni Tallinna koguduste juhte ja uurisin, kui palju nende koguduse liikmeid elab Mustamäel, aga samas ei võta koguduse tööst aktiivselt osa. Selgus, et nende inimeste hulk, kes näiliselt kuuluvad mõne koguduse liikmeskonda, kelle aktiivne jumalateenistuslik elu on aga kas välja lülitatud või siis salastatud, ei olegi väga väike! Ehk oleks mõistlik muuta kirikute-konfessioonide misjonistrateegia geograafiapõhiseks ja rajada kirikuid-palvemaju piirkondadesse, kus inimesed tegelikult elavad?
Mustamäel ja mitmel pool mujalgi elavad inimesed mitme luku taga ja käivad kodus pelgalt magamas. Kas see ei ole väljakutse kogudustele hakata tegutsema multifunktsionaalselt? Mis on see idee, mille läbi jõuda inimesteni? Kas iga kogudus peaks välja palvetama oma sihtrühma pärast või …? Vastused puuduvad, puuduvad ka vastavad uuringud, mis ehk vastusele lähemale jõuda aitaks. Millised inimesed elavad koguduse piirkonnas, mis on nende elukutse ja mida nad ootavad koguduselt, kes tegutseb nende piirkonnas? Millal nad oleksid valmis eraldama aega ühiseks Jumala teenimiseks ning kui pika maa nad on valmis maha käima, et osaleda jumalateenistusel?
Põgus pilk Eesti erinevate põlvkondade valmisolekule kuulda evangeeliumi viitab sellele, et kui kogudus tegutseb loovalt, leidub alati neid, kes soovivad osaleda sellises teenimises.
Selleks, et kogudus võiks tänapäeval olla jätkusuutlik, on vaja selgelt koguduse enda valmisolekut kvaliteetset sõnumit levitada. Kogudus peaks leidma võimaluse jagada informatsiooni piirkonna meediakanalites.
Kuna evangeelne sõnum levib üldjuhul kõige paremini ikka isikult isikule, siis on hea sõnumi omanikele oluliseks väljakutseks selle jagamine. Olen üsna mitme inimesega rääkinud, kellel on olnud kristlastest sõpru, kes aga ei rääkinud neile peaaegu kunagi heast sõnumist. Kartus või õpetus, et evangeeliumi ei tohi liiga aktiivselt pakkuda, on loonud olukorra, kus sellest üldse ei räägita. Sageli korraldatakse evangelisatsiooniüritusi, kuhu koguneb pelgalt grupp kristlasi.
Mida siis kokkuvõtlikult öelda? Misjoni väljakutse on selgelt olemas nii kirikule kui ka üksikkristlasele, aga ühendades vastutust, on kergem jõuda inimesteni, kes tänapäeval vajavad Jumalat, ja ühiskonnani, mis on hea sõnumi vähese kuulmise tõttu moraalselt lagunemas.
Indrek Luide (1953) on Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär, Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu (EEKBKL) Tallinna Elav Kivi Vabakoguduse ja Kehra koguduse vaimulik ning EEKBKL Tallinna piikonnavanem.
