Armastus on kristliku tegelikkusemõistmise ning individuaalse ja sotsiaalse tegelikkusekujundamise keskne ja ühendav termin. Esimene on teadupärast dogmaatika, teine eetika aineseks. Näiteks nimeka Tartu usuteadlase Ernst Sartoriuse (1757–1859) suur kristluse tervikkäsitlus kannab seetõttu pealkirja „Õpetus pühast armastusest“.
Armastus on tähtsaim kokkuvõttev mõiste kristlikul usul rajaneva elustiili kohta. Armastust nimetatakse Uues Testamendis „täiuslikuks sidemeks“ (Kl 3:14). Armastus on kristlastele suunatud kõlbelise juhendamise keskseks teemaks. Nõnda väljendab armastus seda, millele kristlik elu on suunatud ja mis hõlmab kõiki suhteid. Kristlik elu on mõistetud ebapiisavalt, kui seda kirjeldatakse lihtsalt kuulekusena välisele autoriteedile: Jumala tahte või käskude järgimisena. Kristlik elu ei ole viis, kuidas teenida ära Jumala armastust, vaid on vastus Jumala armastusele.
Inimene kogeb oma elu alati suunatuna sellele, mis teeb tema olukorra täiuslikumaks – lühidalt: heale. Sellest lähtuvalt eelistatakse ja teostatakse erinevaid toimimisvõimalusi. Erinevate ihaldatavate väärtuste paljususes on inimene seejuures alati juba suunatud mingile ülimale heale (Platon, Kant).
Kujunev kristlik mõtlemine mõistab ülimat head Jumalana, oleva loova alusena (Augustinus), ning jõuab, suhestudes Vana Testamendi (k.a apokrüüfse) tarkuskirjanduse ja stoitsistlike motiividega, normatiivse mõisteni inimese elu suunatusest. Ta on määratud leidma oma elu täiuslikkust armastuses Jumala ja ligimese vastu (Thomas, Luther).
See armastus ei ole aga inimese enda kõlbelise väe või aristotelliku vooruse tulemus. Ta ei ole ise oma õnne sepp. Inimene on pimestatud, kuna ei suuda austada Loojat kui ülimat head ja püüab leida elu täiuslikkust mujalt. Taoline olukord saab kogetavaks ka armastuse äraspidistes vormides (pahed, haiglane enesearmastus, sotsiaalne ja ökoloogiline hoolimatus jne).
Seetõttu sõltub armastus päästesündmusest, milles Jumal ületab inimese äraspidise armastuse ja teeb ta armastusvõimeliseks. Käsu kaudu (kümme käsku, armastuse kaksikkäsk) meenutab Jumal inimesele armastust kui tema elu eesmärki ja laseb tal avastada mässituse äraspidise armastuse seostesse. Evangeeliumi kaudu saab inimene usukogemuse osaliseks. Selle sisuks on Looja eneseilmutus Jeesuses Kristuses Püha Vaimu kaudu, mille keskmes on Kristuse ristisurm ja ülestõusmine ja milles saab avalikuks Jumala universaalne päästetahe. Nii kogetakse usus armastavat Jumalat, kes ei ole lakanud armastamast teda mitte-armastavat inimest. Selle armastuse väe kogemine tõmbab inimest enda poole ja annab tema püüdlustele õige suuna. See arusaam leidis jõulise väljenduse 16. sajandi usupuhastuses, mis rõhutas inimese armastuse rajanemist usul. Klassikaliseks metafooriks on kõnelemine puust ja tema viljadest. Nõnda on usk „tegus ja toimekas asi“ (Luther).
Mis tähenduses Jumala armastuse kogemine õigustab Jumala enda mõistmist armastusena, leiab käsitlemist kolmainuõpetuses.
Kristlik elu kui vastus Jumala armastusele on võtnud ajaloos väga erinevaid – ja ka vastandlikke – vorme. Erinevalt on mõistetud seda, milline on armastav suhe mitte-kristlasega, teisiti-uskujaga, uskmatuga; ka seda, kuidas suhtuda poliitilisse võimu, majandusse, meelelahutusse, seksuaalsusse, sporti jne. Konfliktiolukorrad on ajendanud eetilist arutelu ja viinud teoloogilise eetika kui teadusliku distsipliini kujunemisele, mis reflekteerib ja konkretiseerib armastust kõigis kristliku elu suhte- ja toimimisväljades. Asjaolu, et kristlik elu nii isiklikul kui ühiskondlikul tasandil võib olla armastusele ebatruu ja seda valesti mõista, reflekteerib lisaks eetikale ka patuõpetus.
Kristlik jumalateenistus (kitsamas liturgilises tähenduses), nagu ka palve, on Jumala-armastuse keskne väljendus. Nii nagu armastus kaasinimese ja iseenda vastu ei ole väline kohus, vaid Jumala armastusest kütkestatud-olemise väljendus, nii ka jumalateenistus. See on esmajoones sündmus, milles Jumal ja inimesed kohtuvad ja rõõmustavad üksteise üle, milles seetõttu julgetakse väljendada ka muret ja leina, isegi kahtlust ja mõistmatust. Jumalateenistusel saab kogetavaks, mis on täiuslik elu – armastus-osadus Jumala ja üksteisega – ning leiab kinnitust lootus selle igavikulisele kujule. Nii mõistab kristlik usk oma elustiili tervikuna iseenda, kiriku ja ühiskonna armastava kujundamisena kolmainu Jumala kirgliku armastuse väes.
Thomas-Andreas Põder (1976), EELK vikaarõpetaja, on Tartu Ülikooli süstemaatilise usuteaduse assistent ja usuteaduse programmijuht, Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas nõukogu ning Kirik & Teoloogia toimetuskolleegiumi liige.
