Õigeusklikud ja luterlased on elanud Eestis üheskoos sajandeid. Ametlikud omavahelised kõnelused kiriklikul tasandil said esmakordselt alguse 2006. aastal. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) ja Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (EELK) moodustasid komisjoni, mida juhivad vastavalt metropoliit Stefanus ja peapiiskop Andres Põder, ning alustasid omavahel dialoogi. Esimene kohtumine toimus 6. detsembril 2006 Tallinnas EELK Usuteaduse Instituudis. Kõneluste raames otsustati käsitleda teoloogilisi teemasid, praktilisi küsimusi, mis on seotud nt jumalateenistusliku elu ja ametitalitustega, ning sotsiaaleetilisi ja ühiskonda puudutavaid küsimusi. 18. aprillil 2007 toimunud teisel kohtumisel EAÕK Püha Platoni Seminaris Tallinnas oli kõnelusteemaks „Kristus kui Kiriku alus”. Kolmandal, 17. detsembril 2009 EELK Konsistooriumis Tallinnas toimunud kohtumisel arutati praktilisest ja hingehoidlikust aspektist kiriklike talituste, eriti laulatuse ja matuse küsimusi ühenduses üksteise liikmetega. Neljanda, 29. jaanuaril 2010 EAÕK Püha Platoni Seminaris toimunud kohtumise kõneaineks oli „Euharistia ja jumalateenistus”. Viimatimainitud teema arutamine jätkus järgneval kolmel kohtumisel, mis olid ennekõike pühendatud selle ühisavalduse koostamisele. Nõnda toimus viies kohtumine 4. veebruaril 2011 EELK Usuteaduse Instituudis, kuues kohtumine 10. veebruaril 2012 EAÕK Püha Platoni Seminaris ja seitsmes kohtumine 27. augustil 2012 EELK Usuteaduse Instituudis.
Me oleme teinud palju tööd, mis pole suunatud mitte ainult teoloogia asjatundjatele, vaid kõigile Eesti kristlastele. Seetõttu oleme püüdnud leida selliseid sõnu ja väljendeid, millest meie inimesed aru saavad. Seda ühisavaldust ette valmistades oleme kogenud ühise töö olulisust ja loodame, et meie rahvas võtab meievahelist koostööd tõsiselt ning hindab tehtut. Lõpuks täname Jumalat õnnistuse eest, et võisime olla koos armastuse ja jagamise vaimus.
1.1. Kirik saab parimal moel kogetavaks mitmesugustel jumalateenistustel, mis toimuvad kirikuaasta pühade, nädala ja ööpäeva rütmis ning erilistel puhkudel, samuti talitustel nagu ristimine, laulatus jne. Kristliku elu nädalarütmi keskmes on pühapäeval, Kristuse ülestõusmise päeval toimuv jumalateenistus.
1.2. Õigeusklikud kasutavad piibellikku mõistet „liturgia“ (leitourgia = leitos + ergon, „inimeste töö“), tähistamaks eelkõige euharistia pühitsemist. Püha ehk jumalik liturgia jääb euharistliku kogunemisena keskmeks kõigile ülejäänud teenistustele (näiteks „vigiilia” ehk „koguöine teenistus”) ja isegi Kiriku sakramendi talitustele (näiteks vaimulikuks pühitsemine, ristimine ja laulatus). Viimase kahe puhul ilmneb see nende algses talitamisviisis. Mõiste „liturgia” kasutamine viitab usklike vastusele Kristuse igavesele päästetööle. See tähendab, et iga kord kui peetakse teenistust või talitatakse sakramenti, kogeb Kirik vastava Kristuse poolt kordasaadetud sündmuse armu ja õnnistust.
1.3. Luterlased kasutavad pühapäeva hommikuti toimuva teenistuse kohta eesti keeles enamasti sõna „jumalateenistus”. Mõistet „liturgia”, mis tõlkes tähendab „teenimist” või „teenistust” (kristlik-religioosses kontekstis seega just „jumalateenistust”), kasutavad luterlased eesti keeles harilikult jumalateenistuste ülesehituse ehk teenimiskorraga seoses. Pühapäevane jumalateenistus võib luterlastel toimuda liturgilises mõttes ka ilma armulauata, „sõnajumalateenistusena”, ehkki tänapäeval kätkeb „peajumalateenistus” enamasti ka armulauda ning seda nimetataksegi „jumalateenistuseks armulauaga” ehk „missaks”. Ent samuti on hommiku- ja õhtupalvused, inimese eluolukordade, ruumide või asjadega seotud kiriklikud talitused, aga ka kristlase üksinda üteldud palve osa Kiriku rikkalikust jumalateenistuslikust elust.
2.1. Inimesed on kutsutud olema suhtes Jumalaga ja elama koos Temaga, teenima Teda ühes kogu looduga tänus, austuses ja ülistuses. Nõnda on inimeste kutsumuseks teenida Jumalat, täpsemalt – saada liturgilisteks olenditeks.
2.2. See inimeste kutsumus võib avalduda seisukorras, kus Jumalat ei usaldata, kus Teda eiratakse või põlatakse, sest isegi sellistes olukordades kujundab inimeste või ühiskonna tegelikkust see, mida nad usuvad olevat kõige tähtsama, kõige väärtuslikuma või kõige usaldusväärsema.
2.3. Kiriku jumalateenistusliku elu aluseks on Jeesus Kristus. Temas ilmutas Jumal Isa Püha Vaimu kaudu kõige põhjapanevama kõigist inimelu suhetest, osaduse Jumalaga, mis on ühtlasi kõige otsustavam inimelu olemuse jaoks.
3. Jumalateenistus, milleks inimesed on loodupäraselt kutsutud, rajaneb sellel, et Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim on end ilmutanud inimkonnale. Niisiis, jumalateenistus või jumalik liturgia on Jumala armu and ja samaaegselt Tema rahva olemine Tema tegude teenistuses. Apostel Paulus väljendab seda kristlikku veendumust nõnda: „See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti.” (2Kr 5:18.) Selles mõttes on jumalateenistus arm ehk armumajapidamine – Kolmainu Jumala enese loov, lepitav ja pühitsev toimimine – ning Kiriku jumalateenistus leiab aset Jumala kolmainuliku toimimise raames, keskendudes Jeesuse Kristuse surmale ja ülestõusmisele.
4.1. Kiriku jumalateenistus ei ole ühepoolne ja monoloogiline, vaid kahepoolne ja dialoogiline sündmus: Jumal tuleb inimeste juurde sõnas ja sakramendis, samal ajal kui inimesed teenivad Jumalat palve ja kiitusega. See jumalateenistuse olemuslik vastastikkus ilmneb kummaski traditsioonis. Õigeusu jumaliku liturgia alguses lausub diakon: „Kairos tou poiēsai tōi Kuriōi“, tõlkes „aeg on Issandat teenida“, sest Jumal kutsub meid teenima oma igavest ohvritoomist ja pühitsustööd. Luterlikus traditsioonis on seda põhistruktuuri väljendatud sagedasti nii, et jumalateenistusel „meie armas Issand kõneleb meiega ise oma püha Sõna kaudu ja meie omakorda kõneleme temaga palves ja kiituselaulus.“ (M. Luther)
4.2. Kui luterlased traditsiooniliselt rõhutavad Sõna, siis ei tähenda see jumalateenistuse ja usu ühekülgset ja kitsast mõistusega sidumist. Selle all peetakse silmas Jumala pöördumist inimeste poole ja neile avalik olemist nõnda, et ka nemad saavad Jumala poole pöörduda. Nii ei ole ka Jumala Sõna algselt ja esmaselt mitte kirjatäht, vaid Jumala eneseväljendamine, mis on otsustaval viisil toimunud Jeesuses Kristuses. Kristus ise on Sõna (Jh 1:1). See Sõna on jumalateenistuse keskmes ning ka sõnajumalateenistustel, kus ei ole armulauda, on seetõttu ristilöödud ja ülestõusnud Issand evangeeliumikuulutuses Püha Vaimu kaudu kohal ning jagab ennast. Ta on Sõna, mis ei puuduta mitte üksnes inimese mõistust, vaid ka südant, st uuendab teda läbinisti, äratades ja kinnitades usaldust Jumala vastu. Jumalateenistusel kuulutatud Sõna valgustab ka inimese mõistust, nii et mida enam see mõistab Jumala lõputu halastuse ja armu üleküllust, seda suurema saladusena see talle paistab.
4.3. Õigeusu liturgias väljendab Sõna kesksust kujukalt evangeeliumiraamatu asetsemine altarilaual liturgia esimeses pooles, nn usuõppijate osas, samas kui teises pooles kasutatakse sama paika diskose (taldriku) jaoks leivaga ja karika jaoks veiniga. See sümboliseerib Kristuse tulemist esmalt sõna kaudu ning seejärel eshatoloogiliselt, oma ihu ja vere kaudu, st ülestõusnud Kristus kinnitab, et kuulutus käib tema kohta. Teenistus teeb taas elavaks selle, kuidas Kristus tuleb Isa juurest, võttes enesele inimloomuse, lepitab usklikud ning toob nad tagasi Isa juurde. Sellise liturgilise sõnajumalateenistuse kaudu valgustab Kristus inimeste meelt, mõistust ja südant ning äratab nad kahetsema pattu ja elama Tema tahte järgi.
5.1. Euharistiasse (eesti k „tänuütlemine“) ehk armulauateenistusesse on koondunud Kiriku jumalateenistuslik elu kogu oma mitmekesisuses. Eestis on sõna „armulaud“ tavaline nii luterlaste kui ka õigeusklike kõnepruugis. Me rõhutame üheskoos, et armulaud rajaneb Kristuse seadmissõnadel.
5.2. EELK ja EAÕK dialoogikomisjon juhib heakskiitvalt tähelepanu rahvusvahelise luterlaste ja õigeusklike ühiskomisjoni ühisavaldusele „Püha euharistia Kiriku elus“ (2006), mis tegeleb nende küsimustega üksikasjalikumalt. Märkimist väärib, et EELK ja EAÕK esindajad on erinevatel aegadel osalenud selle rahvusvahelise, 1981. aastal loodud ühiskomisjoni töös.
5.3. Euharistia ehk armulaud on Kristuse rajatud söömaaeg – Tema ihu ja vere osadus, kus on vastavalt oma sõnale võõrustajaks Kristus ise. Tema ise on see, kes on selle laua ääres andjaks ning jagatavaks. Vaimuliku roll on seetõttu iseloomustatav Kristuse esindamisena. Kui tullakse euharistiale, kogunetakse Kristuse ümber. Kristuse kohalolu armulaual, nagu ka usus sellest osasaamine, toimub Püha Vaimu pühitseva tegutsemise kaudu.
5.4. Armulaud on kõige lähedasem ja täielikum osadus Kristusega ning osasaamine Tema ohvrisurma ja ülestõusmise õndsakstegevast viljast. Armulaua and on pattude andeksandmine, osadus Jumalaga ja igavene elu.
5.5. Nii saab euharistilises osaduses kogetavaks uuendatud eshatoloogiline inimkond (vrd 2Kr 5:17), Jumala riik. Armulaud on eelmaitse tõotatud igavesest õndsast elust, Kristuse tulevasest valitsemisest aus ning päästeloo lõpulejõudmisest ja täitumisest, mida Kirik ootab ja loodab. Juba praegu saavad kristlased Kirikuna osa sellest eshatoloogilisest tõelisusest – on osaduses ristilöödud, ülestõusnud ja ülendatud Kristusega, kes on võitnud ära kuradi, patu ja surma. Lähtudes sellest, peetakse jumalateenistusel, eriti euharistial, meeles Kolmainu Jumala loovat, lepitavat ja pühitsevat tööd meiega. Seepärast on armulaua pühitsemisele kohane hoiak juubeldav rõõm ja tänu.
6.1. Kristlaste jaoks tähendab jumalateenistusele kogunemine pöördumist oma tõelise identiteedi, eshatoloogilise identiteedi allika juurde. Seal varustatakse neid eluks Pühas Vaimus, „mõistlikuks jumalateenistuseks“ (Rm 12:1) maailma argipäevas. Niisiis, osaduse tõttu Kristusega jumalateenistusel, iseäranis euharistial, ei tohi kristlaste ühtsus piirduda üksnes omavahelise solidaarsuse ülesnäitamisega, vaid peab viima solidaarsuseni teiste inimeste ja kogu looduga. Kiriku teenistus jätkub väljaspool kirikuhoonet kristlikus elus: jumalateenistuse kogemus vabastab nägema kogu maailma ning iga eluseost ja -hetke jumalateenistuse paigana, nt astuma välja rahu ja sotsiaalse õigluse eest, hoolitsema looduskeskkonna eest jne.
6.2. Maailma olukorra ja elu – nii suures kui väikses, ühises kui isiklikus – toob Kirik jumalateenistusel palves Jumala ette. Kirik kannab Jumala ette nii selle, mille üle rõõmustatakse ja ollakse tänulik, kui ka selle, mis tekitab traagilist pinget Jumala riigi eshatoloogilise tõelisuse ning maailma ja kogu loodu ägava olevikulise olukorra vahel. Evangeeliumi valgus laseb meil näha ja annab meile julguse tunnistada endale ebainimlikkust meie ümber, aga ka meie endi eksimusi ja süüd ning paluda andestust ja Püha Vaimu armu enese muutmiseks. Jumalateenistusel toimub uskliku uuendamine ja muutmine, inimese tervendamine, usu kinnitamine ja vaimu toitmine. Nii on jumalateenistus, iseäranis armulauaga jumalateenistus, euharistia, kogu kristliku elu ja eetose läte.
Luterlased ja õigeusklikud rõhutavad üksmeelselt Kiriku jumalateenistuse olulisust inimeste elus ja selle väärtust ühiskonnale. Üheskoos nenditakse, et ehkki Eesti ühiskonnas on kirikute roll mõningate kriteeriumide kohaselt tagasihoidlik, on neil väga oluline inimesi kokkuliitev ja siduv tähendus. Jumalateenistusel väljendub veendumus, et Jumala armastus on suunatud kõigile inimestele. Nii ajendavad Eestiski igal nädalal toimuvad sajad jumalateenistused viljelema armastuse, lepituse ja dialoogi kultuuri. Ka EAÕK ja EELK kõnelused on samm üksteisemõistmise teel, lootusega koguneda kord ühiselt Issanda laua ümber.
Tallinnas 24. aprillil 2013
Stefanus, Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Andres Põder, EELK peapiiskop
