„Kes usub meie kuulutust ja kellele on ilmutatud Issanda käsivars? Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke, otsekui juur põuasest maast. Ei olnud tal kuju ega ilu, et teda vaadata, ega olnud tal välimust, et teda ihaldada. Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud, valude mees ja haigustega tuttav, niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse: ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast. Ent tõeliselt võttis ta enese peale meie haigused ja kandis meie valusid. Meie aga pidasime teda vigaseks, Jumalast nuhelduks ja vaevatuks. Ent teda haavati meie üleastumiste pärast, löödi meie süütegude tõttu. Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu, ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud. Me kõik eksisime nagu lambad, igaüks meist pöördus oma teed, aga Issand laskis meie kõigi süüteod tulla tema peale. Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud nagu tall, keda viiakse tappa, nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees, nõnda ei avanud ta oma suud. Surve ja kohtu läbi võeti ta ära, kes tema sugupõlvest mõtles sellele, et ta lõigati ära elavate maalt, ja teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast? Temale anti haud õelate juurde, kurjategijate juurde, kui ta suri, kuigi ta ei olnud ülekohut teinud ega olnud pettust ta suus. Aga Issand arvas heaks teda alandada haigustega. Kui ta iseenese on andnud süüohvriks, saab ta näha tulevast sugu, ta elab kaua ja Issanda tahe teostub tema läbi. Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda; oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd. Sellepärast ma annan temale osa paljude hulgas ja ta jagab vägevatega saaki, sest ta tühjendas oma hinge surmani ja ta arvati üleastujate hulka; tema aga kandis paljude pattu ja seisis üleastujate eest“ (Js 53).
Kuuldes Suurel Reedel Jeesuse ristisurmast, küsime me: miks? Kui Jeesus on Jumala Poeg, kuidas saab Jumal Isa teda siis surma saata? Miks on nii paljudes kirikutes seinal krutsifiks, mis tänapäeva inimeses sageli õõva tekitab? Miks laseb Jumal inimestel niimoodi kannatada? Mis Jumal see niisugune on?
Ja me kuuleme, et me ei ole oma küsimusega üksi. Kui Jeesus ristil sureb, hüüab ta: Elii, elii, lemaa sabahtani? Mu Jumal, mu Jumal, miks (või milleks) oled Sa mu maha jätnud? Jah, tõepoolest, milleks õieti? Ja ei tule inglit taevast, ei tule Eelijat, kes talle sel tunnil tuge pakuks, ega tule ühtki abiväge, mis Jeesust sellest olukorrast välja aitaks! Kuidas me saame sellisesse Jumalasse uskuda?
Et seda mõista, läheme Kolgatast mõne kuu tagasi. Kõnnime koos Jeesusega mööda tema maad. Kohtume inimestega, kelle elusid ta nende poole pöördudes muudab. Ta on lauaosaduses nendega, kellega koos muidu keegi süüa ei taha. Ta jutustab Jumala riigist, riigist, mis on õiglane, kuid kus ometi valitseb armastus. Ja inimesed usuvad teda, kuna terve tema olemus annab sellest tunnistust! Ja ta teeb tema juurde tulevad inimesed jälle korda, nii füüsiliselt kui hingeliselt. Nagu me kuulsime, kannab ta nende haigused ja võtab enda kanda nende valu. Kuidas ta seda suudab? Ta usaldab täiesti Jumalat, oma Isa. Ta ise ütleb: TEMA teeb seda, mida ta oma Isalt on õppinud. Tema on see, kelle kaudu Jumal oma rahva ja kogu oma loodu taas endaga ühendada soovib. Sest probleem seisneb, nagu me kuulsime, selles, et igaüks pöördub oma teed. Me kõik eksisime nagu lambad. Meie jaoks peab ju kõik alati minema ülesmäge, paremaks. Me tahame kindlat sissetulekut, materiaalset ja hingelist kindlustatust kaitseks igat liiki katastroofide ja ootamatuste vastu, kasvavat populaarsust. Ja kui siis ollakse jõudnud üsna kõrgele, peab kõik ka niimoodi jääma. Tagasilööke ei taha keegi. Seejuures ei vaata me sageli teiste meid ümbritsevate inimeste teede peale ega pöördu hoopiski mitte Jumala tee peale, ei vaata selle peale, mis tal meiega plaanis on.
Jeesus ei pöördu erinevalt teistest oma teele. Ta vaatab üles Jumala poole, ta tõstab üles Jumala au. Ja vaatab teda ümbritsevate inimeste teede peale. Ja inimesed märkavad seda suurt annet ja pretensiooni, mis on Jeesusega seotud. Ja need, kes kannavad vastutust, näevad oma piiratust, seaduseraamidesse surutust – peaasi, et niigi labiilset tasakaalu ei ohustataks. Okupatsioonivõime ei tohi provotseerida. Ja nii antaksegi Jeesus okupatsioonivõimudele välja. Keegi, kes on selline nagu Jeesus, lihtsalt ei sobi maailma.
Jeesus ise jääb oma teele kuni surmani truuks. Jah, ta tunneb hirmu, jah, ta tahab parema meelega hirmuäratavat lõppu vältida, aga selliselt, nagu ta oma elu on elanud, läheb ta ka oma surma.
Armsad, Jeesuse surm ei ole hirmuäratav teatritükk, kus Jumal Isa marionettide niite tõmbab ja kõik marionettidena seda teevad, mida nad tegema peavad. Tema surm on kogu tema elu tulemus. Ta on kannatav süütu õiglane, ta on Jumal, kes laseb inimestel end häirida, Jumal, kes maailmast välja surutakse. Nii kõneles sellest Dietrich Bonhoeffer. Jumal, kelle armastust maailm taluda ei suuda. Ja mida teeb Jumal? Ta ei maksa mõrtsukatele kätte. TEMA ei pööra nüüd maailmale lõplikult selga ega jäta teda tema piiratuse, tema kurjuse, tema peaaegu hulluseni egotsentriliste inimeste hooleks. TEMA ei jäta meid meie endi külvi järel valminud lõikuse kätte. Jumal on vaba selles, mida ta teeb. TEMA võtab oma süütu, õiglase sulase, oma armsa Poja, ning teeb üks kord ja kõigiks aegadeks rahu enda ja maailma vahele. Suure Reede valusaks äratundmiseks on: Jumal ei vaja Jeesuse eneseohverdust. TEMA oleks saanud öelda: Palun, minge siis oma teed, eks te ise näe, mida see endaga kaasa toob. TEMA oleks võinud öelda: Hea küll, ma andestan teile niisama – aga kes oleks seda siis uskunud? Meie kirikutes ei oleks riste, aga seepärast ei puuduks ju rist selle maailma elust, jah, meie endi elust; seepärast ei oleks me ju veel ilma süüta; seepärast ei suunaks me kõik ju veel oma teid Jumala poole; seepärast ei hooliks me veel teiste teedest. Nüüd, kus rist juba kord olemas on, on Jumal sellest teinud oma andeksanni, uue alguse ja maailmale kaasatundmise märgi. Ja kui me mõtleme Ülestõusmispüha peale, siis on ta sellest teinud ka märgi selle tähistamiseks, et kurjus ei saa viimselt tema üle võitu.
Rist jääb kõigiks aegadeks pahanduseks, millekski, mis on inimlikule uhkusele ja auahnusele ebamugav. Meie jaoks on see aga algus, algus Jeesuse moodi vabaks saamisel, et me ei pöörduks terve elu üksnes omaendi teedele, vaid Jumala teele, mis sageli küll ei ole selgelt meie ees, kuid mis juhib meid Jumala ning oma ligimese juurde ning muudab seda, kuidas me maailma näeme. Kui ma püüan ristilöödud ja ülestõusnud Issandaga olla koos palves, tema Sõna lugemises või kuulmises, armaulauas, siis laseb ta ka mul end leida. Ja ta muudab minus midagi. Samuti, nagu miljonites inimestes enne ja pärast mind. Sest Issand on andnud tõotuse: „Pärast oma hingevaeva saab ta näha valgust ja rahuldust tunda; oma tarkusega teeb mu õiglane sulane paljusid õigeks, sest ta kannab nende patusüüd“. Saagu Jumala armastus meist võitu. Aamen.
Matthias Burghardt (1970) on EELK Saksa Lunastaja koguduse õpetaja.
