Suurel kannatusnädalal elati läbi elu kõik dimensioonid, kõrghetkedest kuni eksistentsi sügavaima põhjani.
Seal siis olid kristliku kiriku sambad, apostlid, kes olid küll lubanud, et nad ei jäta, aga ikkagi jätsid, ja koguni salgasid, et teda tunnevad. Sõpradest üks oli teda reetnud ja see sõber polnud mitte mõni pagan, seadusejärgija variser või kirjatundja, vaid üks kutsututest. Kristlaseks kutsutu loobus Kristusest.
Seepärast köidab ja hoiab tähelepanu virge see sõna: „Kui ma näen teid jälle“. Kõige kogetu järel on ta valmis kohtama kristlaskonda uuesti. Arusaamatu, et on valmis kohtuma kõlbmatutega. Eks nii mitmedki võiksid tunnistada Pauluse sõnul: Kõige lõpuks ilmus ta ka minule, kes olin vaenanud Jumala kogudust. Kui paljud on küll vaenanud, jätkuvalt, seda Jumala maailma? Kaasaarvatult ka kogudus ise. Aga enne on solvang ja pärast on alandlik austus.
Sõnad „kui ma näen teid jälle“ tunnistavad ja kõnelevad andeksandmise, lepituse ja taastatud suhete eest. Aga need sõnad tunnistavad sellestki, et me suudame algkristlaste kombel leida tühja haua, pimeduse ja teadmatuse piiri, teadmise asemel usu, ajaloo asemel müüte ja vastuseta küsimusi, aga mitte piisavalt ja küllaldaselt palju olulist teadmist, millest üksi piisaks õndsuse saavutamiseks. Me päev pöördub kiiresti õhtusse, enne kui oleme jõudnud uurida ja vaadelda kõike võimalikku.
Oma silm on kuningas – põhimõte kuulutab järjekindlalt, et nägemises on midagi kuninglikku, kuninglik õigus kõige üle. Tühjuse nägemine võib olla kõige ehmatavam kogemus. Keskaegse Euroopa kristluses oli Jeesuse Püha Haua kultusel oma tähtis roll. Selle vastassümboliks sai tundmatu sõduri haud. Tühjad on mõlemad.
Jeesuse haavad – tühjad kohad – kõnelesid jõulisemalt kui tema terve ihu. Kultuurimälu koosneb varemeist ja veel 19. sajandi alguses, kui see mõtteviis oli valitsev, polnud taastamine alati vajalik ja iseenesestmõistetav. Kõiki see muidugi ei rahuldanud ega rahulda – haavu ja mõrasid, tühja ruumi, ei peaks ideaalis olema, sest see raskendab nägemist ja mõistmist.
Nägemisest järgmine samm on puudutus, mis on kõigist meeltest kõige demüstifitseerivam, vastupidiselt nägemisele, mis on kõige maagilisem. Nii võetakse puudutatav objekt täiesti omaks. Jumalannast, kes äsja oli veel nagu taevast langenud, saab puudutades mõne hetkega täiesti inimlik. Noli me tangere – ära hakka minust kinni, ära puuduta mind oma õrnusega, palus ülestõusnud Maarja Magdaleenat.
Evangeeliumis tunnistatakse õndsaks need, kes ei näe, aga usuvad. Nägijate jaoks kõlab see traagiliselt, et õndsus on tõotatud ainult mittenägemise kaudu, mis ei näe tema olemasolu ega tema olematust, ei kumbagi.
Seepärast sõnad „kui ma näen teid jälle“ viitavad sellele, et initsiatiiv on mujal. Tema leiab ja kohtab meid, mitte enam Galileas, vaid evangeeliumis. Evangeelne palverännak suundub evangeeliumi tekstide uurimisse. „Kui ma näen teid jälle.“ Need sõnad on eeskuju, nende puhul ei kehti see igivana reformaatorite põhimõte, et kõik Piibli tekstid on selged. Kirikuisa Augustinuse järgi on jumalik tarkus peitnud sõna tähenduse, selleks et taltsutada töö abil inimese uhkust.
Usk ei ole millegi minevikulise tühi kordamine. Teisiti kui mitmesugused usuteooriad, mis lubavad anda vastuseid kõigile küsimustele ja probleemidele, tuleb igal ausaks saaval kristlasel kohata elu tühjust ausalt, ega lubada iseendale liiga palju. Ses suhtes olema päästetud lootuses, et „ma näen teid jälle“.
Riho Saard (1961), dr. theol., on EELK Usuteaduse Instituudi kirikuloo dotsent ja EELK liige.
