Hingehoiu teema on olnud minu jaoks oluline juba enam kui kakskümmend aastat. Kakskümmend üks aastat haiglas hingehoidjana ja sellele eelnenud mõneaastane vanglavaimuliku töö on loonud vajaduse mõtelda tõsiselt ka hingehoidjaks olemise üle. Mida tähendab olla hingehoidja? Millele oma tööd tehes toetun? Mis on esmatähtis? Tööd tehes tuleb ikka ja jälle tulla nende alust panevate küsimuste juurde tagasi, sest üha uued kogemused nõuavad varasemate arusaamade ja hoiakute ülevaatamist. On ju teada tõde, et värsket veini ei saa panna vanadesse nahklähkritesse. Nõnda on ka see, mida ma hingehoiust ja hingehoidjaks olemisest mõtlen, olnud kõigi mu tööaastate jooksul pidevas muutumises. Järgnevate ridadega tahaksin teiega jagada mõningaid mõtteid oma tänastest arusaamadest.
Alustuseks võiks küsida, miks räägime hingehoiust. Mida me siis ikkagi hinge hoides hoiame? Kord haiglas küsis minult üks kaheksa-aastane pois, kui kuulis, et olen hingehoidja: „Onu, kui kaua sa jaksad siis hinge kinni hoida, kas minuti?“ Võtsime aega ja selgus, et suudan hinge kinni hoida isegi enam kui minuti. Seejärel rääkisin talle, mida mina hingehoidjaks olemisest mõtlen. Ta soostus minuga, et elava inimese kohta võib ütelda ka „elav hing“ ning et mõnikord on sellel hingel päris raske ja kurb elu. Ta usaldas mulle, et nutab vahest isegi, aga kellelegi teisele ta seda küll ei näita. Kui näiteks isa ja ema teda haiglasse vaatama tulevad, naeratab ta alati, sest nemad tahavad, et ta ikka rõõmus oleks. Mis sellest, et tal on vahest päris kurb, et ta vist varsti ära sureb. Selle kaheksa-aastase, mitmes mõttes elava hingega oli meil palju erinevaid jutte, ka sellest, mis saab hingest, kui see enam ei saa keha sees olla. Meie jutud kestsid seni, kuni ta oli elav hing. Oma lapseliku sügava tarkusega hoidis ta ka minu hinge. Ta õpetas mulle piiritut usaldust, mida saavad pakkuda üksteisele ehedalt kohtunud hinged.
Hingehoid on ka tänapäeval otsesemalt või kaudsemalt inimese abistamine jumalasuhet puudutavates küsimustes, aga lisaks sellele ka abi inimsuhetes ja elus üldisemalt. Klassikaliselt jaotatakse hingehoid personaalseks ja üldiseks. Personaalses hingehoius on oluline vahetu ja usalduslik kontakt abivajaja ja hingehoidja vahel. Üldine hingehoid teostub kogudusetöös erineval moel, esmalt läbi jumalateenistuse ja muude usuliste toimingute. Mõlemal puhul võib hingehoidjaks olla nii vaimulik kui ka ilmikust koguduse liige.
Praeguses ajas võime rääkida hingehoidlikust tegevusest kahel peamisel suunal. Esimene on teineteist toetav ja abistav suhe, mis kasvab välja iga inimese ligimese hoolimisest. See hingehoidlik hoiak on aluseks teineteist toetavatele suhetele nii koguduse elus kui ka mujal, kus vajatakse ligimese eest hoolitsemist. Seda hoiakut võib endas kanda nii vaimulik, tavaline koguduse liige kui ka iga kristlikest väärtustest juhinduv inimene. Sisuliselt on tegu ka väga luterliku hoiakuga. Luther rõhutab oma Schmalkaldeni artiklites – seoses „võtmete meelevallaga“ – vendade omavahelist kõnelemist ja lohutamist. Ta rõhutab seda kui iseseisvat ja kõigi teistega võrdset evangeeliumi kuulutusviisi.
Teine suund kirjeldab piiritletud hingehoidja rolli. Piiritletud rollist rääkides võime selle jaotada omakorda kaheks:
1. Need, kes võtavad hingehoidja rolli – kuna nende amet sisaldab sellelaadset eeldust –, nt vaimulik või diakooniatöötaja; antud juhul ei eeldata ilmtingimata mingit spetsiaalset ettevalmistust hingehoidja rolliks, vaid tegutsetakse oma olemasolevate teadmiste ja kogemuste varal (nt EELK vaimuliku puhul peetakse enamasti piisavaks tema teoloogiaõpingutest ja pastoraalseminarist saadud teadmisi).
2. Need, kelle jaoks on hingehoiutöö professionaalne eneseväljund. Antud juhul on oluline spetsiaalne erialane ettevalmistus. (Siin ei ole juttu üksnes neist, kes kasutavad enda kohta hingehoidja nimetust. Iga kaplan, kes töötab mõnes kaplaniteenistuses, peaks olema oma põhiülesandelt hingehoidja.) Ettevalmistus hingehoiutööks sisaldab mitmekülgseid teadmisi. Lisaks teoloogilistele haridusele vajab hingehoidja või kaplan ka tänapäevaseid sotsiaalala, psühholoogia ja muid teadmisi, lisaks teadmistele ka õpitud oskusi, mis on eelduseks toimivale abistavale tegevusele. See kõik annab võimaluse teadmisi ja kogemusi edukalt praktikasse rakendada. Viimaks kuuluvad siia juurde töövaldkonna spetsiifilised oskused ja teadmised (nt sõjaväekaplan on ka sõdur, mis eeldab vastavat väljaõpet.)
Viimase kirjelduse puhul võib ehk asjast vähem teadval kõrvaltvaatajal tekkida küsimus, mis on siin enam kiriku ja usuga pistmist. Kas sellisel puhul ei räägi me juba ühest lugematutest sekulaarse nõustamise või teraapia vormist? Põhjamaade tuntud hingehoiu ideoloog Erik Ewalds lükkab oma kirjeldustes sellise kahtluse ümber. Ta ütleb, et hingehoiu all mõtleme hingehoidjalt inimesele antavat abi, mille pürgimuseks on aidata tal ennast teostada ja küpseda nii, et ta üksnes ei anna head ühiskondlikku panust, vaid saab abi paranemiseks ja Jumala tahte täitmiseks oma elus. Nõnda ei saa olla hingehoidlik tegevus lihtsalt erinevate tänapäevaste teadmiste rakendamine selle heaks, et toetada inimese eneseteostust. Hingehoiusuhte viimne siht on alati seotud takistuste kõrvaldamisega inimese ja Jumala vahelisest suhtest, mida saavutatakse hingehoidja ja abivajaja aktiivse vastasmõju toel. Hingehoidliku tegevuse praktikas on olulisel kohal vestlus, millele võib lisada palve, Piibli lugemise, pihi, armulaua jm.
Olen sageli oma haiglas tehtava hingehoiutöö tutvustuse sissejuhatuses toonud välja mõned minu jaoks olulised põhimõtted:
1. Hingehoid on osa tööst, mida kirik teeb ühiskonna ja selle liikmete teenimiseks.
2. Hingehoidlik töö ühiskonnas on osa tööst, mida tehakse inimese kui terviku parandamiseks ja hoidmiseks.
3. Hingehoidja on isik, kes on lisaks teoloogilisele haridusele saanud erilise ettevalmistuse tööks kriisis olevate, haigete või surevate inimestega.
4. Hingehoid ei ole otsene misjoni- ega kuulutustöö, vaid kannatavale inimesele toeks olemine abistatava vajadustest ja veendumustest lähtuvalt.
Eelpool öeldust nähtub, et ühelt poolt on hingehoiutöö kiriklik teenimine ja teiselt poolt ühiskonnaliikmete hoolitsus ja vastutus oma kaaskodanike ehk ligimeste eest. Luterliku arusaama järgi võiks ütelda, et hingehoid on inimese ülesandeks oleva teeniva armastuse ellurakendamine. Et kirik saaks kanda oma vastutuse osa ühiskonnas, ei ole ilmtingimata tarvis erilist täiendavat ettevalmistust. Ometi on hingehoidlikuks toimimiseks mitmeid erinevaid võimalusi, mille hulka kuulub ka professionaalne tee. Kui käsitleme hingehoiutööd iseseisva ametina, siis osutuvad vajalikuks juba laiemad teadmised ja oskused, mis kuuluvad eeldustena tänapäevaste abistavate tegevuste juurde. Loomulikult lähtutakse sellisel puhul ka muudest rahvusvaheliselt tuntud põhimõtetest, mida abistajalt nõutakse. Olgu selleks siis inimese enesemääramisõigus või ka usuvabadus jms. Rääkides abistatava väärtuste ja vajaduste austamisest, jõuan eelpool nimetatud hingehoiu tutvustuse neljanda lauseni, et hingehoid ei ole otsene misjonitöö.
Viimane seisukoht seab aga hingehoidja eriti kõrgete isiklikku usku puudutavate nõudmiste ette. Siis, kui ei ole võimalik otse oma usku sõnades kuulutada, osutub oluliseks sisemine usukindlus ja selgus, mis peegeldub usust suunatud tegevuses. Seepärast on hingehoidjaameti juures ääretult oluline, et sellise rolli kandja on väga teadlik oma usust ja püsib selgelt ning kindlalt oma alustel, mis annavad kogu tema tegevusele põhjenduse ja seletuse. Loomulikult ei ole võimalik selliselt töötada ilma toetava kogudusliku kuuluvuseta. Minu arvates ei saa hingehoidja oma rolli täita ilma, et ta oleks osa kirikust. Aktiivne suhe oma kiriku ja kogudusega on eelduseks viljakale tööle ligimeste valude kanda aitamisel. Üksnes nii on võimalik parandav töö, mis jagab vabanemist ja lootust inimlikus maailmas.
Ometi on lisaks koguduslikule toele vajalik ka hingehoidja isiklik võimekus tegutseda loovalt erinevates situatsioonides. Seepärast oli ka eespool juttu erialase ettevalmistuse vajadusest. Minu arvates on oluline, et kui me kristlastena läheme tegutsema väljapoole kiriku müüre, oleme ennast varustanud parima teadmisega, mida meie ettevõtmine eeldab. Kui me tahame olla ühiskonnas arvestatavad partnerid teistele sarnases suunas tegutsevatele asjatundjatele, tuleb meil väärtustada teadmisi ja oskusi, mida ühiskonnas vastaval alal tunnustatakse. Olles olnud pikalt tegev haiglamaailmas, olen kogenud, et kõrgetasemelisi erialaseid teadmisi peetakse seal väga oluliseks. Kui soovin olla nimetatud kontekstis arvestatav kaastööline, pean pidama lugu oma erialastest teadmistest ja hoolitsema pideva enesearendamise eest.
Olen oma praeguses kirjutises pööranud peamise tähelepanu just professionaalsele hingehoidja rollile ja sellise tegevusega seotud ootustele. Antud käsitluse peamiseks põhjuseks on seesuguse lähenemise vähesus. Arvan, et ka meil Eestis oleks aeg hakata selgemini sõnastama kiriku tööd väljapool kiriku traditsioonilist koguduslikku elu. Seda oleks oluline teha kõigile mõistetavas keeles, arvestades tänapäevaseid arusaamu ja hoiakuid. Üheks selliseks kirjelduseks võiks olla näiteks hingehoiutöö osa ühiskonnas.
Tänapäevane hingehoiu tegevusmudel sai alguse 1920-ndatel Ameerikas ning levis 1950-ndatel ja 1960-ndatel aastatel Euroopasse. Mitmel pool hakati mõistma, et enam ei piisa vaid traditsioonilistest vahenditest, et täita vastutavat kohta inimese ja Jumala vahelise suhte toetajana. Alguses ei mõeldud hingehoiust kui iseseisvast kiriklikust töövormist. Alates 1960-ndatest on aga hingehoiutöö arenenud iseseisva töövaldkonnana paljudes Euroopa kirikutes. Esmalt on see puudutanud just kiriklikku tööd haiglas. 20. sajand on toonud jõuliselt esile haigla domineeriva rolli inimelu pöördelistes sõlmpunktides. Et olla inimese jaoks olemas ja kohal, kui tema elus midagi olulist sünnib, peab kiriklik tegevus kanduma üle ka haiglasse. See arusaam on andnud kirikutööle täiesti uue mõõtme, vajaduse olla inimese kõrval hoopis uuel moel ja võimaluse saada arvestatud koostööpartneriks väljapool traditsioonilisi tegevuspiire. Näiteks haiglatöös tähendas see, et vaimulik või hingehoidja ei olnud enam haiglas külaline, vaid osa sealsest personalist. Viimane asjaolu tõi omakorda kaasa vajaduse leida tasakaal kiriku eesmärgist tulenevate ootuste ja sekulaarse organisatsiooni põhimõtete vahel. Nii on sündinud, kiriku traditsiooni silmas pidades, uudne hingehoiutöö mudel. Ühelt poolt on see võimalus aga teiselt poolt vastutus, mis eeldab paindlikku valmisolekut õppida uutmoodi lähenemisi, seejuures kaotamata kontakti oma alust loovate traditsioonidega.
Kokkuvõtteks tulen tagasi alguses esitatud kolme küsimuse juurde: Mida tähendab olla hingehoidja? Millele oma tööd tehes toetun? Mis on esmatähtis? Loomulikult võib igale nimetatud küsimusele leida vastuseks pikki kirjeldusi, aga nimetaksin siin mõned endale olulised mõtted: Hingehoidja on inimene, kes tegutseb alati koostöös Jumalaga ja toetub tegevuses kristlikele väärtustele, aga ka olemasolevatele teadmistele inimesest ja tema aitamise võimalustest. Oma tegevuses austab hingehoidja abivajajat ja tema väärtusi ning mõistab, et tegutseb abistatava heaks. See tähendab fokusseerimist abivajajale, mitte niivõrd enese motiividele. Ometi mõtestab ta kogu oma tegevust iseenda väärtustest lähtuvalt. Viimane on oluline, et jaksata ja leida tegevusele sügavam mõte ja sisu. Tööd tehes on hingehoidjal oluline, et ta oleks seotud suuremasse koguduslikku tervikusse. Seda on tarvis nii selle jaoks, keda ta aitab, kui ka temale endale. Üksi, ilma Jumalata ja koguduse toeta, võib meie jõud lõputute inimlike kannatuste tulvas peagi raugeda.
Naatan Haamer (1965) on Tartu Ülikooli Kliinikumi Naistekliiniku hingehoidja ja EELK Tartu praostkonna vikaarõpetaja.
