Kui räägitakse misjonitööst, tuleb mulle esimesena meelde kolonialismi ajastu hõnguga pilt valgest mehest, kes seisab akaatsiapuu all ja õpetab usu põhitõdesid grupile mustanahalistele. Selle pildi olen ma saanud tõenäoliselt juba emapiimaga kaasa, sest nii mu vanemad kui ka vanavanemad on töötanud misjonäridena Aafrikas. Mitmelgi eestlasel seostub misjonitöö aga võib-olla hoopis Jehoova tunnistajate või mormoonidega, kes käivad ukselt uksele või jagavad tänaval traktaate.
EELK vaimulike konverentsi teemaks oli sel aastal misjon ja misjonitöö. Sissejuhatavas tervitussõnas mainis Marko Tiitus, et koguduse aruandeid lugedes tuleb välja, et misjoni mõistest saadakse vaimulike hulgas üsna mitmeti aru. Mõned leiavad, et kõik, mida kogudus teeb, on misjonitöö, teised on aga seda meelt, et ainult kogudusest väljapoole ulatuv töö liigitub misjonitööks. Tõsi küll, EELK koguduste aruande küsimustikus on misjonitöö liigitatud evangelisatsioonitöö alla, mis on spetsiifiliselt suunatud kogudusest väljapoole.
Kuidas siis mõista Kristuse kiriku olemust ja elulist tegevust, mida nimetatakse misjoniks? Soome misjoniseltsi juhataja Seppo Rissaneni järgi on misjon (kogukonna ja indiviidi) osalemine Kolmainu Jumala töös maailmas. See trinitaarne määratlus seob kiriku ja selle liikmete elu ja eksistentsi Jumala päästeplaani ehk Jumala ajalooga. Definitsioonist võib välja lugeda nii õhutuse kaitsta keskkonda, kuulutada evangeeliumit kui ka hoolitseda ligimese eest. See on uus sõnastus meie Issanda antud misjonikäsust: „Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni“ (Mt 28:18–20).
Kui mõistame misjonitööd ainult koguduse väljapoole suunatud tegevusena, lahutatakse misjon kiriku ja Jumala enda aktiivsest olemusest. Misjon on Missio Dei, evangeeliumi vahendamine või kommunikatsioon Jumala rahva kaudu ning see on olemuslikult Jumala töö tema maailmas. Selle tõttu tuleks misjonit mõista eelkõige päästetud inimese ning selle läbi ka kogukonna sisemise mentaliteedina või eksistentsiaalse orientatsioonina.
Jumalateenistuse lõpus kõlavad sõnad: „Minge rahuga ja teenige Issandat rõõmuga!“ See on üleskutse, mis on mõeldud evangeeliumi poolt vabastatud inimestele. Ülestõusnud Issand Jeesus on oma lubadust mööda sõnas ja sakramendis oma rahva juures ajastu lõpuni ning tema rahu ja rõõm on ta läkituse aluseks. Seega on Kristuse ihu Jumala rahvas, kes on kutsutud ja saadetud välja maailma oma ligimeste juurde. Evangeeliumi kuulutamise ning usu jagamise üleskutse ei tohiks aga iialgi saada inimese jaoks seaduseks. Evangeelium on ju vabastanud inimese! Vabastanud teenima, armastama ja jagama seda head, mida ta ise on vastu võtnud. Misjon on seega nii tegevus kui ka soov osaleda Jumala töös, mis lähtub evangeeliumi vabadusest, kus inimest kohustab ainult tema armastus Kolmainu Jumala vastu.
Kuigi kristlus on tänaseks praktiliselt levinud igasse maailma nurka, on selge, et kõik ei ole evangeeliumist huvitatud. Õhtumaa kristlaste arv kahaneb ning tänapäeval elab suurem osa kristlasi Aafrikas ja Aasias. Ka misjonitöö mentaliteedi taustaparadigma on muutunud võrdõiguslikumaks, sest läänelik ühiskonnamudel on globaliseerumise tagajärjel hakanud killustuma. Seetõttu ei ole misjonitöö enam seotud lääneliku kultuuri või demokraatia levitamisega ainuõige ideoloogiana, vaid kultuuride kohtumine arvestab järjest rohkem subkultuuriliste, kohalike ja rahvuslike kontekstidega. Sageli räägitakse otsese kuulutustöö asemel pigem kõrvalkäimisest. Selline kõrvalkäimine ehk kogukonna toetamine kõigi tema vajadustega on tänapäeva misjonitöös laiemalt aktsepteeritud vorm.
Eelnevalt kirjeldatud muutused kõnelevad sellest, et erinevate ideoloogiate kohtumine ei ole iialgi neutraalne. Misjonimeelne mentaliteet tähendab sisuliselt seda, et kirik on veendunud, et omab midagi, mis on väärt jagamist. Annika Laats kõneles oma EELK vaimulike konverentsil peetud ettekandes selgelt ja teravalt evangeeliumi ja käsu eristamisest. Tema sõnul on tugev ja julge evangeeliumi kuulutamine see, mis suudab äratada ja kutsuda inimesi kirikusse. Evangeelium on kiriku eripära ja selle väärtuslik vara.
Mõni nädal tagasi, CREDO kursuse koolitusel esitati meile, tulevastele kursuseõpetajatele tänapäevase ehk postmodernse inimese profiil. Selle kohaselt ei otsi postmodernne inimene ühte või igavest tõde ega soovi pühenduda või kuuluda kogukonda. Pigem on ta valmis aktsepteerima ka vastuolulisi ideid ning valib ise endale väärtused ja loob nende hierarhia. Säärane inimene on iseenesele jumalaks. Kohtumist selliste inimestega tuleb alustada nende tasandilt, kuid kõrvalkäimine peab sisaldama ka terviklikku evangeeliumit, millel on elumuutev jõud. Selle muutuse tulemusena kaob inimese enesekesksus ja võõrandumine osadusest ning temast saab uus loodu. Sellise muutuse saab esile kutsuda vaid Jumal oma Püha Vaimu läbi.
Kirik peab uskuma, et sõnumil inkarneerunud, surnud ja ülestõusnud Jumalast, pattude andeksandmisest ja Jumala lõpmata suurest armastusest kõikide inimeste vastu on maailma jaoks eriline tähendus. Tänapäeva multikultuursus ei tähenda seda, et evangeeliumi väärtus oleks devalveerunud. Pigem vastupidi. Meie ajastul tuleb järjest selgemini esile see, mida kristlusel on maailmale pakkuda. Kui spirituaalselt otsivad inimesed väsitavad ennast ära, üritades rännata religioonide mäe tippu (mis peaks olema üks ja ühine), saab kirik kutsuda neid tagasi mäe jalamile, kus Jumal on kogu aeg neid oodanud. Nii paljud teed ristlevad mäe nõlvadel ülespoole, aga ainult ühte piinarikast teed mööda on Jumal ise tulnud alla inimkonna keskele. Nendele aga, kes küsivad, mis saab teiste religioonide esindajatest pärast surma, võib vastata Jeesuse sõnadega: „Mis see sinusse puutub, tule sina ja järgi mulle“ (Jh 22:21).
Kuidas teostada misjonitööd Eesti kontekstis? Mõnel maal peetakse misjonäre omamoodi usukangelasteks, aga siin tundub, et misjoni või misjonäri mõisted on pigem negatiivse konnotatsiooniga ning seotud tülikate usuhullude ja kuulutajatega, kes tungivad inimese privaatsfääri. Keele põhjustatud eelarvamused tuleb ületada ning misjoni mõiste on võimalik asendada teiste sõnadega. Kirik inimliku kogukonnana kannab endaga kaasas oma mineviku kuritegusid, kuid mõistagi pole praegune põlvkond süüdi oma isade pattudes. Inimesed võivad karta usuhulle, kes tulevad kuulutama või käivad ukselt uksele, aga samas on meie individualistlikus ühiskonnas palju üksildasi inimesi, kes igatsevad osadust. Kiriku tegevus teostub kõige paremini inimsuhete kaudu ning kiriku töötegijad peavad olema valmis kohtuma tavaliste inimestega nende tasandil. Sekulaarne maailm ei pruugi mõista Jumala armastust, aga isegi puudulik ligimesearmastus võib kõnetada. Sekulaarne maailm ei pruugi mõista ka Jumala pühadust, aga truuks jäämine iseendale, oma põhimõtetele ja õpetusele kõnetab samamoodi. Kristuse kirikul on sõnum, millel on kindel väärtus Eesti rahva jaoks.
Kristlike koolide populaarsus Eestis viitab minu meelest sellele, et lapsevanemad soovivad pärandada oma lastele teatud väärtused, mida nad ise ei oska vahendada. Tartu Ülikooli lektor Jüri Ginter tõdes pedagoogika aluste loengus, et Eestis on väga palju katkiseid perekondi ning suurem osa rahvast ei usalda kirikut. Seetõttu arvas ta, et kool peab sageli võtma endale nii kodu kui ka kiriku rolli. See näitab kahjuks, et kiriku primaarne roll arvatakse olevat edastada ühiskonnas teatud väärtusi ja rääkida moraalist. Ühiskonna surve all on vaimulikel kiusatus jääda moraalisaadikuteks, aga ei tasu unustada, et kiriku põhiline ülesanne ja privileeg on kuulutada ennekõike risti sõnumit ning evangeeliumit ülestõusnud Issandast.
Kõikide eelnevalt mainitud mõttekildude eesmärk on rõhutada evangeeliumi tähendust ja olulisust meie ajastul. Praktikas on selle keskse sõnumi vahendamiseks võimalik kasutada erinevaid vahendeid ja meetodeid. Sotsiaalmeedia, teater, kontserdid, toidupank, meediatöö, haridus, hingehoiutöö, retriidid, usu põhialuste kursused, ühiskondlik aktiivsus, kirjandus ja mitmed teised võimalused on meie käeulatuses. Kogu tegevus peab siiski jääma evangeeliumi kuulutamise vahendiks, mis on kiriku põhiline ülesanne.
Joona Toivanen (1984), EELK Tartu praostkonna vikaardiakon, on Tartu Ülikooli usuteaduse magistrant ja teenib Tartu Maarja koguduses.
