Ühe luuletuse lugu. Uku Masingu „Manda d’Hajje“

Uku Masingu 1930. aastate luulelooming on tema lugejaile ilmselt kõige enam teada, kuigi vaid esimene luulekogu „Neemed Vihmade lahte“ ilmus tekstide kirjutamisajal. Sellest luulekogust avaldasid Eesti pagulased välismaal kaks kordustrükki (1959. a ja 1985. a) ning lisaks ka neli varem avaldamata luuleraamatut, mis sisaldasid samuti 1930. ja 1940. aastatel kirjutatud loomingut. Need raamatud ilmusid pagulaste kirjastamisel kõrvuti Masingu antoloogiakaaslaste, arbujate Betti Alveri, Heiti Talviku ja Bernard Kangro kogudega. Teised tema luulekogud, mis sisaldavad „Neemede…“-raamatuga samal ajal kirjutatud luulet, ilmusid poole sajandi möödudes või veelgi hiljem kuueköitelises „Luule“-sarjas (Tartu: Ilmamaa, 2000–2005), milles avaldati kokku Masingu 25 luulekogu. Tervikuna annab sari väärtusliku ülevaate Masingu luule mahust ja teemadest. Luulesari järjestati avaldamiseks temaatilistesse koondkogudesse, milles iga köide on kui omamoodi lüüriline peegeldus Masingu erinevatest eluperioodidest ja iga köide eraldi mõjub otsekui usutunnistus.

Enne veel, kui 1935. aasta jõulude eel ilmus Masingu esikkogu „Neemed Vihmade lahte“, avaldas ajakiri „Looming“ ühe tema luuleteksti sama aasta esimeses numbris (Masing 1935a, 87). Masing kurtis hiljem, et toimetaja Johannes Semper oli selle kärbitult trükki andnud – „kiskus sealtki veel mungaread maha ja uued, kus Jumalat oli nimetatud, kuidagi ei kõlvand“ (Masing 2006, 271). Luuletus, millest jutt, kandis pealkirja „Lõhkudes oma palvevaipa“, ajakirja toimetaja sulg tsenseeris sellest välja nii Masingu üpsiloni (ü asemel kasutatud y) ning üksikuid värsse, kuid ka kaks pikemat nelikut (vt kursiivis lõike allpool esitatud tekstinäites) (Masing, 1935b). – Tol hetkel ei osanud veel keegi aimata, et see tekst jääbki iseseisva vabariigi ajal tema luule ainukeseks tutvustuseks „Loomingu“ veergudel. Lugejate teadvuses elas lühendatud tekstivariant veel pikka aega, nii näiteks avaldas selle 1959. aastal eesti pagulaste kultuurikiri „Mana“ ühe numbri avatekstina (vt Masing 1959, 149). Kui Nõukogude ja Saksa okupatsioonide aegu asus Masing töö kaotanult kodus tõlketööle ja ka koostama oma luule käsikirjalisi kogusid, siis kõnealuse teksti lisas ta algsel kujul kogusse „Udu Toonela jõelt“. Käsikirjalises kogus on muutnud ta ka selle pealkirja: „Manda d’Hajje“. 1974. aastal avaldas Vello Salo „Udu Toonela jõelt“ „Maarjamaa“ kirjastuses Itaalias raamatuna, kuid Masingu kui autori soov oli luulekogu I tsükkel raamatust ülepea välja jätta, sellega ühes ka tsüklisse kuulunud tekst „Manda d’Hajje“. Kirjas 2. aprillist 1973 ütleb Masing Salole järgmist: „Peaaegu veerand sajandit ajast, mil neid viimati lugesin; kirjutatud ymber mustandist enamvähem hoolimatult – ja mõnd artiklit olen kirjutanud ymber neli korda. Seepärast Udu Toonela jõelt on yks lohakus: esimesest tsüklist enamvähem korralikud ainult kolm viimast, kymme esimest ei kõlba sellistena“ (Masing 1973). Kirjastaja täitis ehk liiga kergekäeliselt autori palved. – Kirjaridadest hõngub Masingu resignatsiooni ja masendust, mis ei lubanud tal aastakümnete tagusele loomingule vaadata hoolivama pilguga.

Täielikul kujul ilmus kõnealune luuletus aga alles 65 aastat esmasest avaldamisest hiljem ning seega postuumselt, juba nimetatud Masingu luule kogutud köidetes, mille avaldamisel lähtuti luulekogude algkäsikirjadest:

Manda d’Hajje

Tuul viis ära ämblikuvõrgu
ja ma kunagi ei leia teda,
kuigi kõik põllud lõhnavad.
      Ei keegi toeta kirsioksi nõrku:
valged varjud vajuvad valla
nagu väsinud värvu tiivad.
      Õhtul, kui eha heidab uinuma ujude alla,
pilk laterna valgel uduse näo.
Kaugusest meelde kustub lindenõiduv hääl,
aga homme juba unustatud eile,
mälestuski taevaste lillede sao,
hing tukub pilvede pääl.
Ainult: kuulsin korra valgete liblikate laule.
Ja nyyd? Keegi ei tunne selle rohu valu,
mis kivi alt ei jõua kasvada välja.
     Ah, ära palu,
et kõik päevad oleksid sädelev vikerkaar,
sest nukrus eal sydamest ära ei kao,
surm vaid vaigistab vaikuse nälja.
     Siiski ei maga,
kuigi rahu peaks olema ju,
on vaid und, mille kosutus kannatus,
võimatute õnnede ootus.
Ikka, niikaua, kui hingad, on silme taga
Ziusuddu taime jäädvustav lõhn
ja tuulduvate juuste habrastunud helk.
     Tean kyll, et kertuuslasil nelk
ja erakud hoiavad lilli,
et kahvatule paberile jooned kauni näo
võib tõmmata ainult munk.
     Ja pilvele pääd panna kotkas ei saa
ega tuulele kasvada sammal.
Tean, et kõrve läbi läeb selle tee,
kelle jalad on väsinud ära.

Aga nii mõtlen ma vaid: tuul jooksis yle vee.
Ei ytle ise, uskuda ei taha kuidagi seda,
et kui tuul viis ära ämblikuvõrgu,
siis ma kunagi enam ei leia teda,
kuigi kõik põllud lõhnavad.
(Masing 2000, 97–98)

Kuigi selle luuletuse avaldamise lugu on Masingu kirjastamisega kaasnenud ja kaasnevate probleemide käsitlemisel iseenesest juba eksemplaarne, siis ülalmainitud toimetaja või autori tehtud muudatused tekstis sunnivad tahes-tahtmata igale tekstiredaktsioonile eraldi tähelepanu pöörama. Taoline erinevuste võrdlemine kuulub, tõsi küll, kitsalt tekstoloogide töö valdkonda, kuid siinse näite puhul on toimetaja mahakriipsutatud osad näitena ilmekad, et anda aimu Masingu assotsiatsioonide toel ülesehituvast luulest. Kui Masing vastas folkloristist kolleegi Felix Oinase pärimistele, et „kuidas ta luuletab“, siis kirjeldas ta luuletuse kirjutamist kui protsessi, kus tekst on juba enne kirjutama hakkamist mingi pildina n-ö silmade ees; pilte iseloomustas ta kas voolavate või seisvatena, seejuures leides analoogiaid unenäolistes piltides ehk siis unenägudes (vt Masing 1998, 377–379). Varasemalt sõbrale Karl Ristikivile kirjutades (6. juunil 1969) on ta mõtisklenud: „Huupi maalides on vahel ka nii: äkki näen valmina pooleli tööd, pole enam vaja kobada ja katsetada /…/. Suur rodu väikesi asju või yksainus, mingi intuitsioon äkki. Ja edasi on Strindbergil õigus: ykski roheline kepp ei ole see roheline, tehku inimene endale ise või keegi talle. Ei tea: ehk on keegi saanud, vähemalt klaasis, värvid unenägudest. Neid ju vaevalt kuskil „looduses“, millised saaks siis olla „õiged“?“ (Hinrikus 1996.) Nõnda on Masingu luuletuste aluseks teatud nägemiskogemus, mil ta vaatas mõnda (iseenesest pole vahet, kas juba teada ja tuttavat või tundmatut) detaili täiesti uudsel moel, seejuures lisandus teisigi aistingud, nt lõhnad, soojus, valgus jne, mis muudavad nähtu omaette pildiks, „ebatavaliseks“ (igapäevasega võrreldes) nägemiskogemuseks. Erk taju toob enesega kaasa valdavamadki psühholoogilised muutused, tekib ekstaatiline seisund; just sellisel hetkel tajub inimene reaalaega kui täiesti irreaalset, niisamuti saab tavapärasest reaalsest ümbrusest irreaalsus, mingi metafüüsiline paik. See tajumuutus on võrreldav idaliku meditatsiooni või boreaalse hingerännuga, kus protsessist on samaaegselt haaratud nii tunnetus kui tahe.

Ekstaatilise taju komplekssele tähendusele püüdis Masing leida tingimata vasteid eesti oma sõnade hulgast, seepärast ei pidanud ta täpse terminoloogia nimel paljuks vaeva, et välja selgitada nt sõna „meel“ etümoloogia eesti ja soome-ugri keeltes; algselt teoloogina, ürgse usundi ja usundipsühholoogia loengute kontekstis kasutatud mõisted „teine maailm“ ja „teine mina“ kandusid hiljem üle tema enese artiklitesse-sõnavõttudesse. Vahetult rakendusid „meel“, „teine mina“ ja „Teine Maailm“ ka tema loomingu poeetikas. „Teise mina“ termini „laenamisega“ arhailistest hingekujutelmadest määras Masing sisuliselt oma luule eesti ja soome-ugri usundilise konteksti. Kuigi otse näpuga järge ajades me Masingu „teist mina“ värsiridadest ei leia, peegelduvad need tema luule kujundikeeles ja stiilis.

Luuletades sai ta omandatud teadmisi kuidagi teisel viisil endast läbi lasta, teadusliku deskriptiivsuse asendada vaba kujutlusega. Teatavasti terve tema eluaja heideti Masingu teadustöödele ette ja heidetakse praegugi liigset isikupära, hoiakutes-järeldustes ülemäärast sisse- või kaasaelamist või subjektiivsust. Võib ju tõesti pidada mitte piisavalt teaduslikuks lauset tema 1934. aasta kirjutises „Eestlase usulisi eeldusi ja nende tähendus teoloogiale“ – „Kui eestlasel on hää olla, siis ta tunneb end liblikana ja liblikas iseennast ja kõneleb sellepärast ainult liblikast“ –, kuid ometi mõjub sellega väljendatud mõte eestlaste usulisest ekstaatilisusest täpsemalt ja ehedamalt kui mistahes teaduslik käsitlus. Luuletades võis ta akadeemilise normatiivsuse unustada ja lasta end kujutlustest kanda, et tunnetada endas mõnda „teist mina“, haldjahinge, liblikat…

Tulles tagasi luuletuse „Lõhkudes oma palvevaipa“ / „Manda d’Hajje“ pildilisuse juurde, siis teksti tähtsaim motiiv, mis on vallandanud kogu järgneva kirjeldusterea, on antud kahes esimeses värsis: „tuul viis ära ämblikuvõrgu / ja ma kunagi ei leia teda“. „Ämblikuvõrgul“ on kujundina, metafoorina teksti terviku suhtes kanda tähenduslik roll ja samas ei ole ka. Ämblikuvõrk ja selle haprus, õrnus seostub semantiliselt kaduvusega, olemuselt on see inimtajule sama müstiline kui nt lumehelves, puutumatuna püsiv ja puudutades hetkega haihtuv. Selliselt kannab ämblikuvõrgu semantika luuletuse mõistmiseks olulist informatsiooni, kuid samas saadab teksti lugedes meid ka teadmine, et see on kadunud ja jääbki leidmata, mis samas justkui sulgeb või tühistab selle motiivi tähenduslikkuse. Kaotuse, otsimise ja leidmatuse olukord on iseeneses aga fenomenaalsed, sest just sellest kogemusest on lähtunud järgnevad Masingu luulelised kujutluspildid. Ämblikuvõrgu kadumine tuulde oli hetk, mis on samastatav tajuvälgatuse, millegi ilmutusliku nägemisega, kus kõik järgnevad assotsiatsioonid on kantud sellest nägemuslikkusest, reaalse ja irreaalse aine vaheliste piiride hajumisest. Kuivõrd luuletuse algusmotiivi varieerib semantiliselt paralleelne värsikolmik viitega idalikule kirsiokste kujundile, võiks seda hetkevälgatust tõlgendada ka haiku-luulele omaselt, satori-kogemuse kontekstis.

Luuletus on kirjutatud riimilises vabavärsis ja liigendatud lõikudeks ja stroofideks, mida omavahel seovad riimid, kuid kaugeltki mitte ei ole iga tekstiosa vahel võimalik leida mõtte loogilist järgnevust. Värsilõigud järgnevad üksteisele kui tervikpildid luuletaja nägemusrännakutest läbi aja ja ruumi, läbi erinevate kultuuride, mõtteviiside, uskumuste jne. Masing on oma 1930. aastate loomingu kohta tunnistanud, et ekstaatilises loomingupalavikus kirjutatu võis sageli talle eneselegi hiljem üle lugedes jääda ähmaseks ning värsse tuli siis ümber sõnastada. Samas avas selline loomingumeetod assotsiatsioonide vaba voolu, nii et Masing kirjutas sel ajal väga palju, „vahel päevad läbi“ (vt Kuusk 2011, 130; Masing 1998, 382–383).

Siinses tekstis ulatub ta nägemismeel muistsete mesopotaamlaste, sumerite aega, millele osutab Sumeri valitseja Ziussudu (Ziusudra) nimi, samavõrra on ta end samastanud varakristlike munkadega, oletada võib, et teiste hulgas ka mandalastega. Aja- ja religiooniloolise tõe otsimine tema luules sageli esinevate nimede, mõistete jne tagant ei saa aga muutuda määravaks või asjaks iseeneses, sest Masingu luulelooming ei ole sõltuvuses tema tegevusest teoloogi-usundiloolase-lingvistina, niisamuti kui see ei lähtu ühest kindlast dogmaatikast. Avarate teadmiste juures pakkus luuletamine talle võimalust detailidega mängida, võimalust „minna sisse“ mõnda olukorda, liikuda intuitsiooni najal mõnes eriti sümpaatses ajas, „justkui oleksin olnud sääl“, nagu ta mitmeid kordi on oma loomingu visionaarset algupära iseloomustanud. Kirjas Bernard Kangrole (augustis 1978) on ta mõtisklenud: „Ma sest viimasest olen mõelnud aastakymneid: mis on põhjuseks, et inimene endale valib ainult teatavad perioodid ja maakohad ajaloost (või need tema?) ning muude vastu on ykskõikne või vaenuline? Mingi metempsyhhoos[1] selle vastamiseks ei toimeta, sest „hing“ pole võimeline yhtaegu elama mitmel kohal, erinevatel aegadel samal kohal kyll. Mine tea, ehk Sindki“ (Kuusk 2011, 120).

Masingu tajuerksas nägemiskogemuses oli peidus kahtlemata suur mütologiseeriv jõud, seda kirjeldades kasutas ta sageli suurt algustähte: ma Näen. See tuli ilmselt vajadusest eristada hingestatud reaalsust igapäevasest, unenäolist reaalsest, meeleliselt elusat „teist maailma“ tundeliselt tuimast „esimesest maailmast“. (Oma)mütoloogilise nägemusliku ruumi olemust on ta väga mitmeplaaniliselt kirjeldanud samas, eelpool viidatud kirjas Karl Ristikivile: „Noorelt arvasin, et inimesed vahetevahel näevad tulevikku ja „selsamal“ hetkel keegi tulevikus näeb yht kuitahes ammu surnut. Ehk see pole päris vale. Ehk „ajatuse“ hetkel inimene kiirena tabab kedagi sadu (või tuhandeid?) aastaid hiljem ning vastupidi. Sest ma ei „näe“ inimesi ajaloost säält, kust tean palju, oskan kujutella, millised nad olid, vaid hoopis sõltumatult sellest: mõni pisitõik eemaldab seina olnu ja minu vahel. Et näen“ (Hinrikus 1996).

Masingu luule nägemuslikkus omandab tõepoolest kõnealuses luuletuseski suurejoonelisuse, otsimise ja leidmatuse teema selles võimendub kõrvutiasetatult tema teiste tekstidega luulekogus „Udu Toonela jõelt“. Koostades seda kogu, paigutas ta selle teksti avatsüklisse pealkirjaga „Otsides igavesti kadunut“. Tsüklis sisalduvaid luuletusi seob ükssama põhiteema, hingeline üksindus, eleegiline kurbusetunne millegi jäädava kadumisest ning samas, kurbuse varjus aimuv igatsus vaimu- ja hingesugulase järele. Nõnda tekib nägemuslik mõtteline sild ämblikuvõrgu kadumise ja sugulashinge otsimise motiivide vahel. Teksti algusmotiiv ämblikuvõrguga ei ole otseselt suhestatav järgneva pildistikuga tekstis, see oli reaaleluline, kuid samas imetabane hetk, mis avas tee ekstaatilisele kontaktile kaugete aegade, kultuuride, inimestega; nii on järgnevates assotsiatsioonides igas kirjeldatud detailis reaalne ja tunnetuslik element piirideta ühte põimunud. Masingu luulendatud naisekujud elavad nii Mesopotaamias sumerite aegades, varakristlikus Lähis-Idas, Euroopa keskajas kui ka paradiislikel Polüneesia saartel või Aafrika džunglites, kuhu nägemusrännakuil paigutas Masing ka iseenda. Taoline Masingu eneseprojektsioon läbi inimühiskondade kultuurilise ja ainelise ajaloo jätab lugejaile aga vabaks võimaluse kujutleda ka nende lüüriliste naisportreede seost või suhet olevikuhetkega Masingu ümber. Sina-vormis iga naisekuju poole pöördumine avab neid autorile (minale) hingeliselt lähedastena, avanevad aspektid erinevatest sinadest avavad midagi ka minast. Nägemuslikkust võimendab mõne tekstiosa vahetu intiimne ja usalduslik dialoog Sinaga (suurtäheline vorm annab asesõnale pärisnime jooni), mis olevikus, „siin ja praegu“ kõneldult kaotab piirid ajaloolise ja reaalse naisekuju (ehk siis: armastatu) vahel, mina ja sina vaheline mütoloogiline suhe lubab kõnelda nendest tekstidest ka žanriliselt ühemõtteliselt kui armastusluulest. „Manda d’Hajje“ tekstigi laiendab luulekogus juurde lisatud II osa, mille avavärsid kõnelevad üsnagi vahetult Sina huultest, silmadest, juustest.

Võib-olla on Masingu intuitiivsete nägemuspiltide päritolu paremini taibatav-jälgitav nendes tekstides, mida on inspireerinud filmid ja kinolinal nähtud näitlejannad. Ses samas tsüklis on terve rida luuletusi, mille pealkirjad viitavad konkreetsele näitlejale või rollile: „Reri“, „Goesti Poetoe Aloes“, „Kathleen Burke“, „La Jana“. (Mäletatavasti jäid needki luuletekstid „Udu Toonela jõelt“ 1974. aasta esmatrükist välja.) Kuid need ei ole kirjutatud mitte näitlejannadele, vaid nende kehastatud rollidest. – Masing armastas pealkirjade puhul üldse sageli „jälgi segada“; sageli on sel luuletuse teemat avardav, konteksti andev roll (nt pärisnimedena antud pealkirjades), kuid samas võib see jääda ka sisust sõltumatuks justkui mõisteliseks vasteks tekstile, nagu see on käesoleva näite, „Manda d’Hajje“ puhul. – Tema filmiainelisi tegelaskujusid aga ühendab aspekt, et nad astusid filmides üles tantsijataridena ning just sellisel moel talletusid nad ka Masingu mütoloogilises teadvuses. Nii näiteks on tema luulesse Polüneesia tüdruk Reri jõudnud 1931. aasta filmist „Tabu“, lõunameremaade muusikaga helindatud tummfilmist, mida Eesti kinodes näidati 1932. aasta algul. Näitlejatena astusid filmis üles kohalikud põliselanikud, kehastades n-ö iseennast. Tollal 22-aastane Masing, värskelt alustanud doktorantuuri Vana Testamendi alal, kirjutas koolivennale Jaan Kiivitile (sen) 24. jaanuaril 1932: „Ja kõige kenam film [on] too polüneeslaste mängitud „Tabu“. /…/ Olen nagu poisiklutt, kes unistab indiaanlasist ja Okeaaniast…“ (Masing 2006, 106). Kahtlemata haaras Masingut Reri ürgne looduslapselikkus, nähtu on ta küllap otse kinost tulles ekstaatilises vormis luuletusse kirja pannud (ning hiljem teksti samanimeliselt pealkirjastanud) ja ka maalinud. – „Ja homme lähen loodetavasti kolmandat korda „Tabu’d“ vaatama. /…/ katsusin isegi toda polüneesia daami joonistada.“ – ning lõpeks valmis mõned aastad hiljem, 1938–1939, ka romaanikäsikiri „Rapanui…“, kus Reri peategelaseks (trükis avaldati 1989. a). Masingu tööde hulgas on aga hilisemastki ajast selliseid näiteid, kus minevikusündmused segunevad unenäoliste hetkevisioonidega, ajalooline tõepära on läbi põimunud kujutlustest.

Üks lähedaseim näide Reri mitmeplaanilise visualiseerimise kõrval on Masingu käsitlused Georg Müllerist, kelles ta oma prohvetlikkuseni ulatuvat läbinägemisvõimet kasutades on ära tundnud oma hingesugulase: monograafia „Somnium umbrae“ (ld „unenägude varjud“); samal ajal, 1960. aastal, kirjutas ta veel Vana Testamendi aegse liturgilise laulutraditsiooni vaimus poeemi „Georg Müller“; 1977. aastal valmis keeleajalooline uurimus „Lisandeid XVII sajandi kirikuloole: Georg Müller“. Aastate eest Masingu luuleköiteid toimetades leidsin poeemi käsikirja juurest lisalehe, millel Masingu käega kirjutatud küsimus: „Kas teha „ooper“?“ – Võibolla on vastus tema kirjas heale sõbrale Otto Aleksander Webermannile 1962. aastast: „Oh, Müller! Kujutlesin kuidas tema 350. surmapäeval „lavastame“ yhe tolleaegse jumalateenistuse. Võimalikult täpselt. Ja Müller redivivus (seks puhuks mitte mina) loeb yhe ta jutluse. Aga mu paganlikust šamanismist muidugi keegi ei hoolinud“ (Masing 2004, 275).

Lõpetuseks tagasi tulles „Manda d’Hajje“ luuletuse juurde on selle teksti varal hea anda mõningaid iseloomustusi ka Masingu luule religioossuse kohta. Kui eelnevalt oli juttu värsside paralleelsusest ja semantilisest varieerumisest, siis see on ekstaatilise loomemeetodi loomuomane avaldumisviis. „Loomingu“ toimetajana kriipsutas Semper luuletuse trükiversioonist välja muide just semantiliselt paralleelsed värsiosad ja -nelikud. Piibliluules laialt levinud mõtte fokusseerimine ja kasvamine (astendamine) paralleelsete osavärsside kaupa oli Masingule nii keele- kui loominguomane vormivõte, et on raske järeldada, kas Masing lähtus semantilisi kordusi üksteise järele lükkides enam semiidi traditsioonist või eesti rahvaluule parallelismist. Eesti rahvalaulude tunnetuslikku alget nimetab Masing samuti ekstaatiliseks, kuid vormivõttena toimib semantiline kordus tema luules nii semiidi kui ka eesti kultuurile omasel moel, astendades, laiendades, täiendades jne sõnade tähendusi nii osavärsside kui värsirühmade kaupa (vt lähemalt Alter 1987, 615; Kuusk 2008; 2013). Müstilise ilmutuse sõnastamisel on see samas küllap parimaid võimalusi (enese)väljendusliku stiihia ja keelelise ebareeglipärasuse ületamiseks. Sõnad omandavad paralleelses suhtes tähenduse ja funktsiooni, mida neil eraldiseisvalt ei ole. Parallelism koondab ka värsside vahel sarnasusi ja erinevusi, „avades identset vastandlikus ja erinevat sarnases“ (vt Lotman 2006, 317, 319). Paralleelstruktuurid tekstis on sel moel vastavuses luuletaja nägemustehnikaga. Kordusel ja kordamisel on tema luules aga sageli lausa teksti ülesehitav funktsioon, mis võimaldab kõneleda ka värsside parallelismist või parallelismirühmadest. Praeguse näite puhul laiendab avavärsside hetkepildistust üheksarealine värsilõik kujutlusega õhtust, kus õhtu/eha olevikuline kirjeldus liidab nii eelneva tajuvälgatuse kui sellest kõnelemise hetke ühte. Luuletus on üheaegselt nii seisund kui tegu, nägemuslik visionaarne akt. Luuletamist võiks sel juhul vaadelda kui sakraalse tegelikkuse loomist. Semantiliselt kannavad luuletaja ekstaatilist nägemust tekstis minaga seostuvad verbid uinuma, kustuma, unustama, tukkuma. Teksti nägemuslikkust võimendab samas mina mitme aistingu ühendamine: kuulsin korra valgete liblikate laule.

Tähenduste eri aspektide kujundamisel pole vähetähtis ka Masingu värsside laulev rütm, mis on jälg sellest, et Masing kirjutas luulet värsse poolihääli enese ette ümisedes. Nii on tema värsi rütm vahetult sõltuv suulisele kõnele omasest rütmist. Nõnda ongi hea ta luuletusi enesele n-ö ette lugeda, et läbi värsi rütmika tajuda ka nende mitmekihilist semantikat.

Epiloogi asemel

Artiklit ette valmistades sattus mulle Masingu luulekäsikirjade hulgas poolkogemata näppu tekst, mille avaread kõlavad: Tuul viis ära ämblikuvõrgu, / aga mina leidsin ta yles oma akna takka, / sest kõik astrid olid õitsema sydamed sõõrnud. Teksti kirjutamisajaks on märgitud 6./7. november 1934, mis ajaliselt kui eellugu „Loomingus“ 1935. aasta algul avaldatud tekstiversioonile. Vaatamata avarea kattumisele on sisuliselt siiski tegemist kahe erineva tekstiga, sest need lahknevad teineteisest nii meeleolu kui tunnetuse poolest. „Ämblikuvõrgu“ kadumine ja samas taasleidmine käsikirjalises tekstis toimib otsekaemusena Masingu „Teise Maailma“ müüdiruumi, mille taevalikku õndsust ja hingelunastust (keha ja hinge ühtsust) ta hilisemas tekstiversioonis – kui kasutada luuletuse algversiooni kujundeid – „tuulest laastatud metsa“ mahajäänult (s.o kus keha ja hing on teineteisest lahutatud) taga igatses.

See, kes kannab oma sydant nagu ristikivi,
ei kaota teda mitte. Eal sellest verd ei nõrgu
tuulele tontide roaks ja õhtu surebki vakka.
Ja nyyd, mu syda, Sa kuuled oma venna sõna,
ytle, kas ta on kunagi Su väljult ära pöörnud
surema laastatud metsa?
/…/
(Masing 1934)

Nõnda on ühe tajuhetke eri variatsioonidesse varjatud kujutelmad, mis samas on väga lähedased mandalaste maailmapildile hingederännust. Üht sellist mandalaste hümni on Masing meenutanud kirjas oma esimesele armastatule: „Keha kui mateeria saab aga nõnda jälle olematuks, ainult hüpoteesiks. Inimene ei oska ennast endalle kahepoolsena kujutella, aga ometigi pole ta harmooniline tervik. Ta peab keha jätma siia (muuseas mandalastel on üks üpris ilus laul, kuidas hing ajab juttu oma maha jäänud kehaga) ja kui hing läheb ajatusse sfääri kas ta siis üldse enam saab olla isiklik hing või valgub ta kuidagi ühte kõigi hingedega. /…/ Inimene teab ainult, et ta surema peab – muu on kõik lootus – alusetu hulljulge nõudmine“ (Masing 2012, 156).

Kasutatud kirjandus

Alter, Robert (1987) „The Characteristics of Ancient Hebrew Poetry“ – The Literary Guide of the Bible. R. Alter, F. Kermode, edd. Cambridge, Massachusetts: The Belkmap Press of Harvard University Press, 611–624.

Hinrikus, Ruth (1996) „Karl Ristikivi ja Uku Masingu kirjavahetus“ – Paar sammukest. Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat. http://www.kirmus.ee/Asutus/Valjaanded/ekmar/karlr.html

Kuusk, Külliki (2008) Uku Masingu luule subjektist: „mina“-poeetika luulekogus Udu Toonela jõelt. Magistriväitekiri. Tartu Ülikool, eesti kirjanduse õppetool: dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/6534/1/kuusk_kylliki.pdf

Kuusk, K. (2011) „Tänan vahtrategi meenutamise eest… Katkendeid Uku Masingu ja Bernard Kangro kirjavahetusest (1968–1984)“ – Tuna 1, 112–132.

Kuusk, K. (2013) „Uku Masingu 1930. aastate luule seosed rahvalauluga: kordus ja parallelism“ – „Nüüd ma ütlen ümber jälle: kohanev ja kohandatav regilaul”. Regilaulu poeetika konverents 27.–28. novembril 2008. a Eesti Kirjandusmuuseumis. Artiklikogumik. (Ilmumas.)

Lotman, Juri (2006) Kunstilise teksti struktuur. Tallinn: Tänapäev.

Masing, Hugo (=Uku) (1934) Tuul viis ära ämblikuvõrgu… [luuletus]. Käsikiri Uku Masingu Kolleegiumi valduses.

Masing, Hugo (=Uku) (1935a) „Lõhkudes oma palvevaipa“ [luuletus] – Looming 1, 87.

Masing, U. (1935b) Lõhkudes oma palvevaipa [luuletus]. Käsikiri. Eesti Kultuurilooline Arhiiv, f 196, m 32:1, l 127.

Masing, U. (1959) „Lõhkudes oma palvevaipa“ [luuletus] – Mana 3, 149.

Masing, U. (1973) Kiri Vello Salole. 2. aprill. Koopia Uku Masingu Kolleegiumi valduses.

Masing, U. (1998) „Kuidas ma luuletan“ [kiri F. Oinasele 14. jaanuaril 1982] – Meil on lootust. Eesti mõttelugu 19. Tartu: Ilmamaa. (Märkus: kiri on esmakordselt avaldatud Tulimullas 2/1983, 103–109.)

Masing, U. (2000) „Manda d’Hajje“ [luuletus] – Udu Toonela jõelt. Luule, I. Tartu: Ilmamaa.

Masing, U. (2004) „Saatesõna. Georg Müller“ – Luule, V. Tartu: Ilmamaa, 274–279.

Masing, U. (2006) „17. kiri Jaan Kiivitile. 24. jaanuaril 1932“ – Uskuda, elada. Tartu: Ilmamaa.

Masing, U. (2012) Kirjad Liile. Tartu: Ilmamaa.