1. [1]Davídile.
Õnnista, mu hing, Jhvh-d,
ja kogu mu sisemus, Tema püha nime[2]!
2 Õnnista, mu hing, Jhvh-d
ja ära unusta ühtki[3] Tema heategu,
3 kes andestab kõik su süü,
kes ravib kõik su haigused,
4 kes lunastab (haua)august su elu,
kes kroonib sind (oma) ustavuse ja kaastundega,
5 kes küllastab heaga, ‘kuni sind on’,
nagu kotkal uueneb su noorus.
6 Õiguse tegija[4] on Jhvh,
ja kohtus[5] kõikide tagakiusatute aitaja:
7 Ta andis teada Mošéle tema teed,
Jiśra’éli lastele ta tegemised.
8 Kaastundlik ja armulik on Jhvh,
aeglane Ta viha ja ustavus rohke.
9 Mitte alati ei riidle Ta
ega igavesti vihasta Ta
10 ega me pattusid maksa Ta meile kätte[6]
ega me süü kohaselt tasu meile.
11 Jah, nagu taevas on kõrge maa kohal,
on vägev Ta ustavus oma kartlike üle.
12 Nii kaugele nagu päiksetõus õhtuhakust
eemaldab Ta meist me üleastumised;
13 nii kaastundlikult nagu isa lastele
tunneb Jhvh kaasa oma kartlikele.
14 Jah Tema, Ta teab meie vormi,
‘pidades meeles’, et meie oleme põrm.
15 Surelik – nagu rohi tema päevad,
nagu väljaõis, nõnda ta õitseb;
16 kui tuul puhub ta peale, siis teda pole,
ja ei tunta enam ära tema asupaika.
17 Ja Jhvh ustavus on igavesest
ja igavesti oma kartlike üle,
ja Ta õigust on ka lapselastele.
18 … Tema lepingu pidajatele
ja Ta korralduste mäletajatele ja tegijatele.
19 Jhvh – taevasse Ta tõstnud oma trooni
ja Ta kuningriik, valitseb see kõige üle.
20 Õnnistage Jhvh-d, [kõik] Ta saadikud,
vägevad mehed[7], Ta sõna teostajad,
– kuulamaks Ta sõna häält –;
21 õnnistage Jhvh-d, kõik ‘Ta väehulk’,
Ta teenijad, Tema tahte täitjad;
22 õnnistage Jhvh-d, kõik Ta (loomis)teod
kõikides Ta valdkonna paikades!
Õnnista, mu hing, Jhvh-d.
Psalm 103 kui barakí nafší tüüpi kiituslaul
Psalm 103 on eriline ja tuntud psalm. Selles on aukohal patu tunnistamine ja Jumala andestus. Teist sellist psalmi, kus puudub väline vaenlane, kus ei tooda lepituseks ohvrit, kus jumalakartlik tunnistab vaid enda pattu ja kus ustav ja kaastundlik Jumal annab andeks, ei ole. See on põhjus, miks Psalm 103 on sügavalt judaistlik, aga kuulub samas koos Psalmidega 8 ja 23 kristluse lemmikpsalmide hulka.[8]
Juudi usundiloo perspektiivist vaadates kuulub Psalm 103 barakí nafší ehk „õnnista, mu hing, [Issandat]“-psalmide hulka. Asjakohane on tuletada meelde, et nepeš ‘hing’ tähistab piibliheebrea keeles terviklikku isikut, teda võib mõista nii egona kui tervikliku inimesena. Psalmi žanri võiks nimetada siis ka „õnnistagu ma Issandat“-psalmiks.
Piiblis on barakí nafší psalme veel vaid üks, siinse psalmi samuti tuntud paariline Psalm 104. Viimast peavad nii mitmedki kauneimaks loomistekstiks Heebrea Piiblis. Ka see psalm on raamitud üleskutsega baraki napši ’et-jhvh(103:1b, 2a, 22c // 104:1a, 35c). Ent barakí nafší psalme on veel ja nimelt Surnumere käsikirjade hulgas, kus üks väike psalmikogumik ainult selliseid psalme sisaldabki. Mitme, kahjuks ainult fragmentidena säilinud koopiad on tähistatud nimetusega 4QBarkhi Nafshi (täpsemalt viis koopiat 4Q434–438). Psalme dateeritakse 2. sajandisse eKr kuni 1. sajandini pKr. Paremini säilinud barakí nafší psalmid on tõlgitud ka eesti keelde ja leitavad „Piibel kontekstis“ kodulehel.[9]
Psalm 103 ise on tõenäoliselt natuke vanem kui Qumrani kirjarullide psalmid, võib-olla isegi kuni sada aastat. Arvestada tuleb ka mitmejärgulise kirjandusliku kasvamisega, millesse kuulub muu hulgas õnnistamise üleskutse lisamine raamina alles tagantjärele. Kui Psalm 104 sisaldab lausa mitusada aastat vanemat loomispsalmi fragmenti, siis Psalmist 103 pole selles võistlejat, aga siingi on siiski kasutatud ära pisut vanemat psalmi. Algpsalm peegeldab kiituslaulude žanri hilisemat etappi, mida võiks nimetada isegi pseudohümnilikuks. Nimelt algab normaalne Vana Testamendi kiituslaul üleskutsega kiitusele, millele järgneb partikliga ki ‘sest’ sisse juhatatud põhjendus. Põhjendus on nagu Psalmis 103-gi tihti moodustatud rea partitsiipide ehk tegijanimede abil. Psalmis 103 kutsutakse kiitusele üles salmides 1b–2 ning põhjendatakse partitsiipide abil salmides 3–5, puudub aga nii oluline tunnus nagu ki.[10] Järeldada saab, et Psalm 103 loob traditsioonilise kiituslaulu muljet, aga teeb seda olukorras, kus traditsiooniline žanrikaanon enam ei toimi. Psalmi 103 saab sellegipoolest nimetada kiituslauluks[11], sest seda ta sisuliselt on, aga pseudovormi tõttu tuleks seda nimetada täpsemalt mediteerivaks ehk mõtisklevaks kiituslauluks. Selline stiil on omane väga noortele teise templi aegsetele tekstidele. Neid tekste kasutati väikestes pühendunud usklike ehk Toora-vagade rühmades; raske on ette kujutada muud kui värsi- või stroofihaaval aeglast retsiteerimist ja võib-olla kooris kordamist. Väited, et psalmi on kasutatud mingis reglementeeritumas kultuslikus kontekstis või lausa templis (vrd eriti Seybold 1996, 402–405), on vaevalt mõeldav.
Esmapilgul võib psalm tekitada segadust sellega, et siin vahelduvad kõnelejate mitmus (8–14) ning adressaatide ainsus (1b–5, 22c) ja mitmus (20–22b). Ka see puudutab žanri küsimust. Üht seletust mainiti juba eelmises lõigus, nimelt, et kiituslaulu stiil on mediteeriv. Teise, elegantse põhjenduse on välja käinud Erhard S. Gerstenberger (2001, 216), sest üksikisik on siin justkui eeslaulja, kes pakub igale koguduse liikmele võimalust laulda koos kaasa.
Ustav ja kaastundlik Jumal algpsalmis
Praegusel kujul saab psalmi osadeks jagada mitut moodi. Siin esitatud jaotumine stroofideks tugineb minu ajaloolis-kriitilisele rekonstruktsioonile. Selle aluseks on arusaam, et algpsalm moodustab hermeneutilises mõttes otsustava karkassi, mille auke on täidetud hilisemate autorite muutunud perspektiivi peegeldavate mõtetega.
Otsustava tõlgendusliku karkassi salmides 2–4, 8–10* ja 11–13 loeb välja võtmesõnakordustest, mis loovad arvestatava rütmi. Algpsalm[12] on koosnenud vähemalt kolmest stroofist, millest kolm sisaldavad igaüks kolme kaherealist värssi. See kehtib ka esimese stroofi kohta, millele on nii 1b–c kui ka 5 lisatud siis, kui psalm paigutati Psalmi 104 naabrusesse.[13]
Kolme esimest stroofi iseloomustavad võtmesõna ḥesed, siin tõlgitud ‘ustavuseks’, ehkki tuntum on vaste ‘heldus’ (4b, 8b, 11b)[14], ja juure rḥm ‘kaasa tundma’ erinevad tuletised (raḥamim ‘kaastunne’ 4b, raḥum ‘kaastundlik’ 8a, riḥam piel ‘kaasa tundma’ 13a–b). Iseloomulik on ka, et kui alguses esinevad märksõnad paaris (4b), siis järk-järgult viiakse nad lahku (8a+8b, 11b+13a–b), et viimast stroofi lausa raamida. Seega on Psalmi 103 võtmeks Jumala ustavus ja kaastundlikkus. Eksegeedid peavadki salmi 8 tihti psalmi kaalukaimaks salmiks, mis kordab mujaltki Vanast Testamendist tuntud vormelit, vt Ex 34:6; Jl 2:13; Jn 4:2; Ps 86:15; 145:8; Nh 9:17 (Spieckermann 1990).[15] Psalmi toon on lootustandev. Lootust annab usk, et patud andestatakse, saabub lunastus (3–5, 10–13) ja et Jumala viha ei ole igavene (8–9). Isegi surmapatust lunastatakse, mida võiks välja lugeda samast salmist 4, kus esimest korda nimetatakse ustavust ja kaastundlikkust. Nimelt on salmi 4 auk šaḥat hauaauk, mille veerele on psalmi „mina“ ehk jumalakiitja ja mediteerija figuratiivselt sattunud.
Järgmisena tuleb vastata küsimusele, kelle suhtes on Jumal ustav ja kaastundlik. Need on jumalakartlikud, keda tähistatakse sõnaga jǝre’av ‘tema kartlikud’ ning nagu võtmesõnale kohane erilises positsioonis kogu senise teksti puändina ja algpsalmi kolmanda stroofi raamina (11b, 13b). Sõna on tegelikult elliptiline, sest mõelda tuleb väljendit jir’e jhvh ‘Jhvh kartjad / kartlikud’.
Kui Jumala kaastundes, andestamises ja jumalakartlikes pole midagi erilist, siis patu käsitluse poolest on Psalm 103 eriline. Kõigepealt torkab silma patuterminoloogia: ‘avon ‘süü’ toimib lausa võtmesõnana (3a, 10b), lisanduvad ḥeṭ’ ‘patt’ (10a) ja peša‘ ‘üleastumine’ (12b), kõik klassikalised mõisted patu kohta. Järeldub, et jumalakartlik ei salga oma pattu, tunnistab oma süüd, on valmis selleks, et üleastumisele järgneb karistus. Seda võimsamana mõjub Jumala ustavus, kaastundlikkus ja andestus. Patu tunnistamise tõsidust rõhutab veel üks nüanss: Psalmis 103 puudub hädaldamine vaenlaste ja nende tekitatud kannatuste üle, mis muidu on psalmides laialt levinud teema. Seega jääb vaid jumalakartliku enda põhjustatud häda, millest aitab välja selle tunnistamine ja Jumala andestus. Isegi ohvrit ei tooda (Gunkel 1986, 443).
Andestuse ja kaastunde kujutamiseks kasutab Psalmi 103 algpsalm väga mitmekesist terminoloogiat: esmalt võtmesõna gǝmul ‘heategu’ (2b), mis resoneerub kenasti samajuurelise verbiga gml ‘tasuma’ salmis 10b, aga siis veel slḥ‘andestama’ (3a), rp’ ‘(terveks) ravima’ (3b), g’l ‘lunastama’ (4a) ning tagatipuks veel traditsiooniline ḥannun ‘armulik’ (8a), lisaks üksikuid sõnu siin ja seal. Pole siis ime, et lisaks judaismile sobib Psalm 103 ideaalselt kristlikku konteksti. Kes kardab Jumalat ehk usub ja tunnistab oma patte, saab loota lunastusele, kaasavaraks kogu piibliheebrea vastav terminoloogia. Isegi paulusliku ja luterliku teoloogia raamesse sobib psalm hästi, sest Jumala armu ehk heategu gǝmul(2b) nimetatakse enne kui inimlikku süüd ‘avon (3a), millele omakorda reageerib Jumala ustavus ḥesed ja kaastunne raḥamim (4b).
Aga kõige lõpuks ilmestab algpsalmi isa ja laste[16] võrdpilt selle päris lõpus, salmis 13, mis on võrdpildina küll universaalne, ent nii otsekoheselt Jumala ja inimese suhtele üle kantuna Vanas Testamendis erakordne (vrd siiski Ex 4:22–23 ja Ho 11:1–4; Briggs / Briggs 1976, 326). Jumal on ustav ja kaastundlik isa oma lastele, kes aeg-ajalt ikka eksivad. Midagi lootusrikkamat ja inimesi läbi aegade sügavalt puudutavat on raske ette kujutada. Pole siis ime, et Uues Testamendis vormistatakse meie isa palve just selliste avasõnadega.
Nooremad Toora-vagade ja loomisteoloogilised täiendused
Sellisele psalmi hermeneutilisele karkassile, mida tuleb lugeda põhiliselt ustavuse ja kaastundlikkuse võtmes, on aja jooksul palju lisatud.[17] Väiksemad glossid nagu 20c[18] või üksikud sõnad[19] on lisandunud teadmata ajal, aga omaette teema moodustavad salmid 6–7 ja 17–18. Nende lisamine tundub olevat kooskõlas, sest neid seovad nii võtmesõnad ṣǝdaqa ‘õigus’ (6a, 17c) ja banim ‘pojad / lapsed’ (7b, 17c) kui ka asukoht vahetult pärast esimest üleskutsete rida (1b–5) ja vahetult enne viimast üleskutsete rida (19–22). Mõlemad lisandid võtavad ka midagi varasemast tekstist üle: salmis 6 on selleks partitsiibi vorm (küll ilma artiklita) ja üldistav partikkel kål, salmis 17 algpsalmi võtmesõnad ḥesed ‘ustavus’ ja jir’av ‘Tema kartjad’. Huvitaval kombel pakub juba Psalmi 103 algpsalm varjatud vihje Moosesele ja Egiptusest pääsemisele, sest salm 8 Jumala halastuse vormelit, mis tuntud ka Ex 34:6. Samas kirjakohas (34:7) esinevad ka kolm sõna patu kohta. Kellegi toimetaja arvates oli tarvis väljendada Exoduse seost selgemalt. Seepärast seovad salmid 6–7 ja 17–18, mis võib-olla on isegi vanemad kui salmid 14–16, andestava Jumala otsesõnu Iisraeliga, olulisima õndsusloolise sündmusega (Mooses = Egiptusest pääsemine) ning Toora-vagadusega, mida tuleb mõista lepingu ja seaduse täitjate all.[20] Vihjatakse sealjuures veel hulgale kirjakohtadele nagu Ex 33:13; 34:7, 9, 10. Iisraeli Toora-kuulekad on need, kelle lapselastele pärandub Jumala õigus isegi edasi. Selgusetuks jääb, kas lapselapsed illustreerivad õiguse lõputut kestvust või piiravad selle kestvust. Igal juhul on õnnestunud niimoodi kohandada psalm poliitilisemalt meelestatud rühmade jaoks Jeruusalemmas, olgu siis Makabite ajal või natuke varem, mil hulk poliitilisi-religioosseid rühmi oli Jeruusalemmas juba tekkinud.
Algpsalmi karkassile on ehitatud peale ka loomisteoloogiline fassaad. Viimane on otseselt seotud protsessiga, mis sai alguse Psalmide 103 ja 104 kõrvuti paigutamisega. Psalmis 104 kirjeldatud loomisest on Psalmi 103 üle võetud see, et ka inimene on loodud ning et loomine on eesmärgipärane. Elusolendid ei jää hätta, sest külluslikku toidust jätkub. Salmid 11 ja 12 olid juba oma kõrge taeva ning päiksetõusu ja -loojanguga pinnast ette valmistanud, mistõttu oli lihtne lisada mõte Jumalast, kes on inimese põrmust valanud (14). Salmiga 5 on lisatud küllusliku elu motiiv, vrd Psalm 104:28, 30. Mõnevõrra üllatuslikult on kas koos salmiga 14 või pisut hiljem lisandunud ka kaduvuspildid salmid 15–16, mille tõlgendamisega on olnud raskusi. Heebrea Piiblis hästi tuntud taimemetafoorika (Js 40:6–7; Ps 90:5–6; Ii 7:10; 14:2) ei taha olla kuidagi tarkuskirjanduslikud ega piirata Jumala ustavust inimese lühikese eluga, vaid rõhutab üüratut erinevust Looja ja loodu vahel, seda enam, et salmides 11–13 on just juttu olnud Jumala ustavuse kõrgusest. Kokkuvõttes kommenteerivad (pane tähele ka stroofi avavat ki-d nagu s 11) salmid 14–16 „isa“ ja Jhvh-d salmist 13 loomisteoloogiliselt.[21]
Loomisega seostuvad ka kuningasalmid 19–22*. Salm 19 matkib salmi 14 lauseehitust[22], aga viib kaduvalt inimeselt ja jumalakartlikelt jutu Jumalale kui taevas troonivale kuningale. Sellest järgneb kolmekordne, sama mustri järgi sõnastatud üleskutse taevastele vägedele Jumalat kiita (20a–b, 21a–b, 22a). Troon meenutab teatud mõttes nn troonileasumispsalme (Ps 93:2; 94:20; 97:2) ning taevane armee, inglid, vägimehed, käskjalad, teenijad ja väehulgad jumalikku taevast õukonda (Ps 29:1; 82:1), aga loetelu on samas ainulaadne ja flirdib kõige rohkem apokalüptilise kirjandusega.[23] Ainus võrreldav psalmitekst on 148:1–5, aga seegi väga noort päritolu erand kinnitab reeglit. Oleks ka imelik, kui nõnda noores psalmis apokalüptika mõju puuduks. Igal juhul on rakendatud siin kogu universum Jumal-kuninga kiitmise rolli. Universaalset loomisteoloogiat ei ilmesta miski paremini kui verbijuure ‘śh ‘tegema’ sümmeetria koolonites 20b („sõna teostajad“), 21b („tahte täitjad“) ning 22a („loomisteod“) või stroofi raam juure mšl ‘valitsema’ abil (19b ja 22b).
Kuna mitmuslik üleskutse taevastele vägedele (19–22b) ja ainsuslik üleskutse üksikule jumalaülistajale (1b–2, 22c) on kerges vastuolus, võib olla kindel, et ainsuslik raam, s.t vähemalt koolonid 1b–c ja 22c on lisatud[24] siis, kui Psalm 103 pandi paari Psalmiga 104, sarnaselt salmidele 5 ja 14–16. Alles seejärel on lisatud salmid 19–22b.[25] Kõige lõpuks eristab Psalmi 103 tema paarilisest tagantjärele omistamine Taavetile (1a). Seda seletab F.-L. Hossfeld (2008, 63) kenasti kuninga teemaga Psalmides 101 ja 103 (mõlemad Taaveti psalmid), mis raamib vaeste Psalmi 102 (samuti tihti Taavetiga seotud teema).
Psalm 103 kristlikust perspektiivist
Et Psalmi 103 saab oma arusaamaga patust, selle tunnistamisest ja Jumala andestusest hästi tõlgendada ka kristlikus vaimus, ma juba mainisin. See peegeldub hästi ka Uue Testamendi kirjakohtades, kus nähakse vihjeid Psalmile 103. Markuse evangeeliumis (2:7) räägitakse Jumalast kui ainsast, kes saab patte andeks anda. Ilmselt kõige tuntum viide Psalmile 103 leidub Luuka evangeeliumi Maarja kiidulaulus 1:46–55, täpsemalt salmis 50, mis ammutab Psalmi 103 salmist 17 (vrd ka s 13). Viidatud on ka Jaakobuse kirjale (5:11, vrd Ps 103:8) ja Ilmutusraamatule (4:2, vrd Ps 103:9).[26]
Kokkuvõttes on Psalm 103 tuntud eelkõige oma teiste psalmide hulgas üllatav selle poolest, et siin ei sisaldu viidet väljastpoolt lähtuvale hädale, vaid keskmes on inimese enda patt, mida saab andestada vaid Jumal. Vaid Jumal on „kaastundlik ja armulik“ ning „aeglane Ta viha ja ustavus rohke“ (salm 8). Vaid Jumal võib otsustada mitte pidada pikka viha, seda samuti erinevalt paljudest teistest Vana Testamendi tekstidest. Vaid Jumal võib pöörata kaduvale ja väikesele ja patusele inimesele nii palju tähelepanu nagu isa lastele. Seepärast on Jumala loomine suur ja hoomamatu. Sellise Jumala andestuse pärast kiidavad teda kõik taevased väehulgad.
Lühikommentaarid
1 „mu sisemus“ – sõna on masoreetses tekstis ilmselt ekslikult vokaliseeritud mitmuses (nt Gunkel 1986, 444). Eesti keelde tõlkimisel tuleb eelistada niikuinii ainsust.
2 „ühtki Tema heategu“ – masoreetses tekstis on sõna lausa kirjutatud mitmuses, ehkki loogilisem oleks ka siin ainsus.
5 Salmi on esmapilgul raske mõista, aga mõtelda tuleb (raisa)kotka peale, keda on tabanud saagiõnn ning ta kogub sellest uut jõudu. Seega mõeldakse võrdpilti positiivselt ning sõna nešer tasub seepärast tõlkida ka kotkaks, kuigi tegelikult peetakse silmas rohkem raisakotkast, mis ei kõlaks eesti tõlkes hästi. Salm on seega tugevalt seotud Psalmiga 104, kus Jumala loodu üks eesmärke on toidus elusolenditele nende eluspüsimiseks (s-d 28 ja 30). Otsene inspiratsioon on olnud ilmselt Jesaja 40:31 (Gunkel 1986, 445).
„kuni sind on“ – masoreetses tekstis seisab ‘edjek ‘su kaunistus / ehe’, mis ei klapi ei sufiksi tavavormi (vt eelmist märkust) ega sisu poolest. Muutmisettepanekuid on mitu, nt ‘odeki ‘su püsimine / kestus’, mida on omakorda tõlgendatud „vananemisega“ (Seybold 1996, 402); aga siin on eelistatud paralleeli tõttu Ps 104:33 ‘odeki ‘sinu püsivus’ vms (Briggs / Briggs 1976, 325, 328; Hossfeld 2008, 54); vrd ka psalmitargumi, kus jvmj sjbvtjjkj ‘su vanaksolemise päevad’. Mõte on, et elu on külluslik.
10 Väga tõenäoliselt on sihitisprepositsioon vähemalt teise kooloni lõpus gloss; Gunkel (1986, 445) ja Loretz (1979, 96, 98) peavad mõlemat glossiks.
11 „vägev“ – sõna gabar pole kindel (vrd geber ‘vägimees’), sest võimalik on ka sõnakordus gabah ‘on kõrge’ (vrd BHS, Duhm 1899, 240, Gunkel 1986, 445, Loretz 1979, 99, Seybold 1996, 402; Hossfeld 2008, 54).
12 „nagu päiksetõus õhtuhakust“ – tekstis ei kasutata tavasõnu hommiku ja õhtu kohta, vaid mizraḥ ja ma‘arab, otsetõlkes ‘(päikse)tõus’ ja ‘(päikse)loojang / õhtuhakk’.
14 „meie vorm“ – sõna jeṣer on otseselt seotud savi vormimisega, millest on tuletatud hulk abstraktseid tähendusi. Siin viitab sõna inimese loodud olemisele. „Vorm“ ja „põrm“ viitavad siin muidugi Genesise loomislugudele (vt 2:7 ja 3:19).
„pidades meeles“ – sõna vokalisatsiooni võiks Septuaginta abil muuta sobivamaks infinitiiviks zǝkōr masoreetse teksti partitsiibi asemel.
18 Salmi algus on kahtlane. Kõik märgid viitavad, et algusest on kaduma läinud tegusõna (vrd BHS ja Loretz 1979, 98).
20 „[kõik]“ – salmi esimeses koolonis on ilmselt kaduma läinud sõna kål, sest järgmistes salmides on ta sama koha peal olemas ning esindatud ka mõnes heebrea käsikirjas ja Septuagintas (BHS, Gunkel 1986, 445).
21 „Ta väehulk“ – vastava sõna mitmus peaks olema naissoo kujul ja seega teistsugune, seetõttu on õigem kustutada sufiksi j ja lugeda ainsuses ṣǝba‘o (Gunkel 1986, 445; Loretz 1979, 98 jt).
22 „valdkonna paikades“ – sõna memšala tähendab valitsuspiirkonda, valitsemisala; eesti keeles sobib „valdkond“ kui haldusala.
[1] Tõlge: Urmas Nõmmik, pärisnimede kirjaviis on heebreapärane, ülakomad tähistavad tekstikriitiliselt parandatud sõnu; vt ka Piibel kontekstis kodulehekülge.
[2] Sõna-sõnalt: „Tema pühaduse nime“.
[3] Sõna-sõnalt: „kõike“.
[4] Sõna-sõnalt: „õigusküsimuste tegija“ vms.
[5] Sõna-sõnalt: „(teeb) kohtuasju“.
[6] Sõna-sõnalt: „mitte me pattudele vastavalt tee Ta meile“.
[7] Sõna-sõnalt: „vägevuse vägimehed“.
[8] Nõnda sõnastab Gottfried Vanoni (Hossfeld 2008, 64, järgi).
[9] Urmas Nõmmiku tõlkes, vt https://usuteaduskond.ut.ee/et/sisu/piibel-kontekstis.
[10] Muidu esineb seda sõna siin psalmis palju. Ka Briggs / Briggs (1976, 324) ja Loretz (1979, 100–101) rõhutavad hilist keelt ja muutunud vorme.
[11] Üksikisiku kiituslauluks nimetavad psalmi Gunkel (+ hümn; 1986, 442) ja Loretz (1979, 100), kogukonna kiituslauluks Gerstenberger (+ patukahetsushümn 6–14; 2001, 215–216), kiitus- ja tänulauluks Hossfeld (2008, 55). Argument, et salmid 3–5 kirjeldavad mõne konkreetse ülistaja pääsemist hädast (Gunkel 1986, 442; Seybold 1996, 402; Hossfeld 2008, 55), on väga nõrk (vrd Loretz 1979, 101).
[12] Mõistet „põhipsalm“ kasutavad ka (Leuenberger 2004, 182) ja Hossfeld (2008, 60–61), ehkki see moodustub nende jaoks salmidest 1–14*.
[13] Leuenberger (2004, 183) peab salmi 5 süntaksi ja Ps 104 tõttu lisandiks. Briggs / Briggs (1976, 324) eelistavad pidada kooloneid 4b ja 5b ekslikult glossideks.
[14] Tõlke- ja tõlgendusvõimaluste kohta vt Masing 2005.
[15] Ainsa erandina torkavad silma Briggs / Briggs (1976, 324), kes peavad üllataval kombel salmi 8 glossiks.
[16] Selles tõlkes on kõik „pojad“ banim tõlgitud „lasteks“ (s-d 7b, 13a, 17c).
[17] Teadlased võivad mõnikord piirduda vaid tõdemusega, et psalm ei ole ühtne (Gerstenberger 2001, 220), aga kui tekkelugu rekonstrueeritakse, siis enamasti nähakse traagelniite salmide 5 ja 6, 7 ja 8, 14 ja 15 ning 18 ja 19 vahel.
[18] Salmi 20 kolmas koolon on dubleeriv mõttearendus seoses „Tema sõnaga“ eelmisest koolonist. Huvitaval kombel puudub see värsirida ka Pešittast; nii et väga noor lisand. Sarnaselt arvavad Duhm (1899, 241), Briggs / Briggs (1976, 327), Loretz (1979, 98–99), Leuenberger (2004, 185, m 224); Hossfeld (2008, 62) vihjab selles suunas.
[19] Näiteks on kahtlus, et salmis 10 on ilmunud juurde üks või kaks sihitisprepositsiooni ja venitanud salmi kolomeetriliselt liiga pikaks; vt Gunkel 1986, 445, ja Loretz 1979, 96.
[20] Salme 6–7 peavad lisandiks vähesemad (Spieckermann 1990, 10; Leuenberger 2004, 184–185), salme 17–18 tavaliselt koos salmidega 15–16 rohkemad teadlased (Spieckermann 1990, 10; Leuenberger 2004, 180, 184–185; Hossfeld 2008, 60–61). Briggs / Briggs (1976, 327) arvavad, et salmid 16 ja 18 on lisandid.
[21] Nagu juba nimetatud, ei oska teadlased reeglina lugeda salme 14–16 tervikuna, vaid peavad salmi 14 algpsalmi osaks.
[22] Casus pendens, nimisõna või asesõna on tõstetud järgnevast lausest välja ehk selle ette ning seda asendab järgnevas lauses kas mingi teine asesõna või tegusõna vastav pöördeline vorm.
[23] Vrd Gerstenberger 2001, 219: loetelus puuduvad muidu tavalised mütoloogilised viited kaoseveele või -koletistele.
[24] Vähemalt 22c küsimuses on teadlased ühel meelel.
[25] Briggsi / Briggsi (1976, 327) arvates on salmid 19–22 pärit alles Makabite ajast; Loretz (1979, 100) mõtiskleb võimaluse üle, et 19–22 on jäänuk mingist troonileasumispsalmist, lisand ka Leuenbergeri (2004, 185) ja Hossfeldi (2008, 60–61) meelest.
[26] Loetelu Hossfeldi (2008, 63) ja Seyboldi (1996, 402) järgi.
Viidatud kirjandus
Briggs, Charles Augustus / Briggs, Emilie Grace (1976) Critical and Exegetical Commentary on the Book of Psalms, Vol. II. ICC. Edinburgh: T. & T. Clark.
Duhm, Bernhard (1899) Die Psalmen. KHCAT 14. Freiburg et al.: J. C. B. Mohr (Paul Siebeck).
Gerstenberger, Erhard S. (2001) Psalms, Part 2, and Lamentations. FOTL 15. Grand Rapids, MI, Cambridge, U.K.: William B: Eerdmans.
Gunkel, Hermann (1986) Die Psalmen. 6. Aufl. Göttingen: Vandenhoeck & Ruprecht.
Hossfeld, Frank-Lothar (2008) „Psalm 103“ – F.-L. Hossfeld, E. Zenger, Psalmen 101–150. HThKAT. Freiburg et al.: Herder, 52–64.
Leuenberger, Martin (2004) Konzeptionen des Königtums Gottes im Psalter. Untersuchungen zu Komposition und Redaktion der theokratischen Bücher IV–V im Psalter. AThANT 83. Zürich: Theologischer Verlag.
Loretz, Oswald (1979) Die Psalmen. Teil II. Beitrag der Ugarit-Texte zum Verständnis von Kolometrie und Textologie der Psalmen. Psalm 90–150. AOAT 207/2. Kevelaer, Neukirchen-Vluyn: Butzon & Bercker, Neukirchener Verlag.
Masing, Uku (2005) „Mõiste ḥesed Vana Testamendi keelepruugis“ – Uku Masing ja Piibel. Koost K. Kasemaa. Tartu: Ilmamaa, 216–255.
Seybold, Klaus (1996) Die Psalmen. HAT 1/15. Tübingen: J.C.B. Mohr (Paul Siebeck).
Spieckermann, Hermann (1990) „Barmherzig und gnädig ist der Herr …“ – ZAW 102, 1–18.
Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur (PRG938).
Urmas Nõmmik
on Tartu Ülikooli Vana Testamendi ja semitistika professor ning Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
