Detsembrikuises pühademeeleolus meenutab kristlik kogudus aktiivselt Jeesuse elu ja tegevust. See on ülimalt loomulik, kuna kristluse jaoks on Jeesus oma elu, surma ja ülestõusmisega vaieldamatult usulise mõtlemise ja identiteedi aluseks. Koguduse üks ülesanne on seda alust igal ajal uuesti ja paremini mõista, et evangeeliumi kuulutamist oma kogukonnas edendada.
Lugedes Uut Testamenti, võib lugeja kohata mitmeid viiteid Vana Testamendi prohvetikuulutustele, mida seotakse Jeesuse elu ja tegevusega. Kõige ilmselgemad esinevad Matteuse evangeeliumi narratiivis (nt Mt 1:22–23; 2:15, 16). Taolisi viiteid kokku lugedes on mõistetud, et Jesaja raamat on üks enim viidatud teoseid Uues Testamendis. Näiteks leiduvad tuntud sõnad Js 52:7: „Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud.“ Prohvet Nahumi raamatus on sarnased sõnad lausutud Assüüria langemise kontekstis, pakkudes lootust, et õiglane Jumal ei jäta süüdlast karistamata (Na 2:1). Pauluse käsitluses on need sõnad seotud evangeeliumiga Jeesusest (Rm 10:15). Aga taoliste prohvetikuulutuste tähenduse mõtestamine ei ole alati iseenesest mõistetav, eriti kui eeldada, et kuulutusel pidi olema ka tähendus oma kaasaegsetele, mis esmalt oli suunatud kogukonnale, mis elas aastasadu enne Kristust.
Käesolev mõtisklus vaatleb lähemalt Js 52:7–10. Eesmärk on mõista kuulutuse sisu tema algses kontekstis, ning selle valguses mõista selle kuulutuse kasutamist ka Uues Testamendis.
Jesaja 52:7–10 öeldakse: „Kui armsad on mägede peal sõnumitooja sammud. Ta kuulutab rahu, toob häid sõnumeid, kuulutab päästet ja ütleb Siionile: „Sinu Jumal on kuningas!“ Kuule! Su valvurid tõstavad häält, nad hõiskavad üheskoos, sest nad näevad silmast silma Issanda kojutulekut Siionisse. Rõõmutsege, hõisake üheskoos, Jeruusalemma varemed, sest Issand trööstib oma rahvast, lunastab Jeruusalemma! Issand paljastab oma püha käsivarre kõigi rahvaste nähes, ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet.“
Jesajast ja raamatust
Prohvet Jesaja puhul mõeldakse üldjuhul 8. saj eKr Jeruusalemmas kuulutanud prohvetit, kes tegutses Assüüria impeeriumi konfliktide keskel. Kuningate raamatute kohaselt oli Jesaja see, kes andis Juuda kuningas Hiskijale Jumala tõotuse Assüüria käest pääsemiseks (2Kn 19). Jesaja raamatu esimeses pooles on leitavad viited sarnasele kontekstile. Näiteks Js 7–9, mis sisaldab samuti kuulutusi, mida Uus Testament seostab Jeesusega (vt Js 7:14).
Jesajast kui isikust pole väga palju teada, kuigi teos, mis tema nime kannab, on Piiblis 66 peatükki pikk. On pakutud, et Jesaja oli seotud kuningakojaga, kuna tal näis olevat vaba voli tulla kuninga ette. Tema päritolu kohta on vaid mainitud, et tegu on Aamotsi pojaga (Js 1:1). Andrew E. Steinmann (2006) väidab, et vähesed viited Jesaja päritolule võivad pigem viidata tõdemusele, et tegu oli prohvetiga, kes tegutses lahus kuningakojast või preesterkonnast.
Jesaja raamatu kompositsioon on tähelepanuväärne. Üldiselt on piibliteadlased seda meelt, et Js 1–39 ja 40–66 moodustavad kaks eraldiseisvat kompositsiooni. Peatükid 1–39 seostuvad enam Assüüria ajastuga ning 40–66 Paabeli eksiiliga (Collins 2018). Jesaja 52:1–7 langeb seega teise poolde, mille kontekstiks peetakse eksiili 6 saj eKr ning mille autor on kas nimetu prohvet või prohvetite koolkond, mis sidus end Jesaja pärimusega. Konkreetsemalt on pakutud, et Js 40–55 on spetsiifiliselt suunatud Paabeli aladel elavatele juutidele Pärsia valitseja Kyrose ajal (538–515 eKr) (Franke 2016).
Jesaja raamatu luulet on üldiselt tunnustatud imelise ja kaunina, nagu väidab Steinmann (2006). Seda tõdemust tunnistab ka fakt, et Jesaja raamatu sõnavara on Piibli kõige rikkalikum (Steinmann 2006). Kui välja arvata Psalmide raamat, on Jesaja raamat kõige mahukam luuleteos Piiblis (Couey 2020).
Temaatiliselt on Jesaja raamatus kaks olulist ideed, mis nimetamist väärivad: (1) Jahve kuninglikkus ja (2) Jumala rahva pääsemine. Antud ideedele pööratakse ka olulist tähelepanu Uues Testamendis, kus neid seotakse Jeesuse elu ja tegevusega. Jesaja 52:1–7 perikoobis on just need kaks teemat tähelepanu all. Kui kontekstiks on eksiil 6. sajandil, siis on deklaratsioon Jahve kuninglikkuse ja rahva pääsemise kohta kohe suurema mõjuga, sest tegu pole abstraktse deklaratsiooniga rahuperioodil, vaid kinnitusega, et Jumal hoiab meeles oma tõotusi. On lootust, et ta ei hülga oma rahvast.
Jahve on kuningas
Jesaja 52:7b kohaselt moodustab deklaratsioon: „Sinu Jumal on kuningas!“ osa sõnumitooja kuulutusest. Sõnad juhivad kuulaja tagasi Moosese võidulaulu juurde 2Ms 15, mis lõppeb sarnase deklaratsiooniga (salmis 18): „Issand on kuningas ikka ja igavesti!“ Nendest mõtetest lähtuvalt on väidetud ka, et Js 52, mida tuleb vaadelda peatükiga 40 algavas kontekstis, kirjeldab uut väljarändamise motiivi (Collins 2018; Steinmann 2006). Nii nagu Iisrael oli Egiptuses ja Jumal oma võimsa käsivarrega nad vabastas, nii teeb Issand ka nüüd, vabastades oma rahva Paabeli ikkest. Ka selle teemaga näeb kristlus suurt täitumist, sest ülim vabastamine ei toimu mitte lihtsalt seeläbi, et liigutakse ühest geograafilisest keskkonnast uude, vaid vabanetakse patust ja surmast suunaga igavesse ellu (Steinmann 2006).
Jesaja 52:8 kohaselt saab ette kujutada pilti kuningast, kes naaseb kaugelt maalt oma kodumaale. Taoline motiiv esines vastuolulisena Hesekieli raamatus, mille ühes prohvetinägemuses lahkus Jumal Jeruusalemmast, et lasta sel hävineda (Hs 11). Jesaja 52 kuulutuses on aga pilk suunatud lootusrikkalt tuleviku poole, hetke, mil kuningas naaseb oma linna, et see lunastada. Heebrea keeles on verb „lunastama“ perfekti vormis, mistõttu saab seda tõlkida minevikuliselt: „on lunastanud Jeruusalemma!“ Tegu on prohvetliku qatal-vormiga, kus tulevikus toimuv sündmus on nii kindel, et seda saab tõlkida minevikuliselt.
Heebrea parallelismi kohaselt peaks Js 52:9b teine rida „lunastab Jeruusalemma“ tähendama mõtteliselt Jumala rahvast ehk Iisraeli. Paar keskaegset käsikirja nimetavadki Jeruusalemma asemel Iisraeli, mis teeb kindlamaks seose eelneva värsireaga: „Issand trööstib oma rahvast“ (Goldingay / Payne 2006).
Jahve päästab
Piiblilood ja kuulutused seovad Jumala kuninglikkuse ja Jumala rahva päästmise. Egiptusest väljarändamise loos on seda näha Moosese võidulaulus 2Ms 15, kus Jumal saab kuningaks tänu oma võimsale päästetööle. Kujundlikult on motiiv iidne ja levinud ka laiemalt iidse ühiskonna mütoloogias, kus kaose kehastuse peab jumalus hävitama, et saavutada kord ja tasakaal, mis tipneb jumaluse kuningaks deklareerimisega (Collins 2018). Jesaja 52 sõnades meenuvad need motiivid, kui asetada see eksiili konteksti. Ka räägib perikoop kannatavast ja laastatud rahvast noore naise võrdpildi abil: see peab nüüd Jumala pääste eel end valmis panema (McKenzie 2005). Jeruusalemma võrdlemist noore naisega võib leida ka teistes prohvetitekstides, kuid seda negatiivses võtmes (nt Hs 16; Ho 1). Jesaja 52 kontekstis on võrdpilt positiivne. Jumal päästab hädas oleva naisterahva ja kinnitab sellega enda kuninglikkust.
Salm 10 kordab samuti motiive Moosese võidulaulust. Jumala päästetöö ei ole midagi salajast ega privaatset. See on prohvetikuulutuse sõnul avalik ja selgelt nähtav akt. „Issand paljastab oma käsivarre kõigi rahvaste nähes.“ Nii nagu väljarändamise motiivis on rõhutatud Jumala töö nähtavust, nii on see ka siin. Selle päästva töö laiahaardelisust tugevdavad sõnad järgmistes ridades: „ja kõik maailma ääred saavad näha meie Jumala päästet.“ Uue Testamendi perspektiivi kohaselt saavad need sõnad täielikult teoks Jeesuse elu, surma ja ülestõusmise kaudu.
Salmi 10 sõnad on äärmiselt sarnased Psalmi 98 salmidele 1–3 (Goldingay / Payne 2006). Psalm 98 lõppeb Jumala kohtumõistmise kiitusega, millega deklareeritakse, et Jumal on ülimalt õiglane. Võib järeldada, et see motiiv esineb ka Js 52:1–7, kui see taaskasutab Ps 98 laiemat mõtet Jumala õiglasest kohtust. Nii võib näha, et Jumala püha käsivars on samaaegselt päästev ja ka kohut mõistev. Huvitaval kombel on ka see idee, mis evangeeliumis kokku võetakse. Sõnum Jeesusest on päästesõnum, kuid see on ka sõnum Jumala õiglasest kohtust patu üle.
Sõnumitoojad mägedel
Uues Testamendis viitab Js 52-le Rm 10:13. Selles kontekstis on sõnum seotud evangeeliumiga Jeesusest Kristusest. Laiem kontekst Rooma kirjas on Iisraeli roll Jumala lunastusloos Jeesuse töö valguses. Rooma kirja viites seob Paulus evangeeliumi sõnumi jagamise Js 52:1 mõttega. Siit saab järeldada, et algne kuulutus Js 52:1–7, mis oli sisuliselt lootusrikas tõsiasja deklaratsioon, et eksiil on Jumala rahva jaoks lõppemas ja et Jumal ehitab oma rahva üles, täitub nüüd Jeesuse surma ja ülestõusmise kaudu. Jeruusalemma saabuv kuningas on Uue Testamendi kohaselt Jeesus Naatsaretist. Tema on otsekui Jumala püha käsivars, kelle abil saavad paljud õigeks (Rm 5:19). Jeesus on see, kes trööstib ja lohutab oma rahvast (Mt 5:4). Jeesuses pakutakse igavest päästet (Rm 10:9–11).
Käesolevate pühade ajal on eriliselt vaja meenutada tõsiasja, et Jumal on õiglane ning et Jumal päästab. Jeesusest alates tunnistab kristlik kogudus, et Kristus on kuningas, ja vaatab lootusrikkalt tulevikku, teadmises, et Jumala pakutavas päästes on igaühel, kes selle vastu võtab, pattude andestus ja igavese elu lootus. Kuna Eesti geograafiliste olude tõttu on raske ette kujutada inimest, kes tuleb mägedelt heade sõnumitega, võib talvises kontekstis mõtestada Js 52:1 sõnu hoopiski selliselt: „Kui armsad on lumistel teedel sõnumitooja sammud.“ Usurahval on võimalus viia oma sõnade ja tegudega see hea lootusesõnum oma ligimesele ning tunnistada: „Jumal on kuningas!“
Kasutatud kirjandus
Collins, J. J. (2018) Introduction to the Hebrew Bible and Deutero-Canonical Books. Third Edition. Minneapolis: Fortress Press.
Couey, J. B. (2020) „The Poetic Structures in Isaiah“ – L.-S. Tiemeyer (ed.), The Oxford Handbook of Isaiah. Oxford: Oxford University Press.
Franke, C. A. (2016) „Isaiah 40–66“ – G. A. Yee et al. (eds.), The Prophets: Fortress Commentary on the Bible Study Edition. Minneapolis: Fortress Press.
Goldindgay, J., / Payne, D. (2006) A Critical and Exegetical Commentary on Isaiah 40–55. Vol. 2. London et al.: T & T Clark International.
McKenzie, S. L. (2005) How to Read the Bible: History, Prophecy, Literature – Why Modern Readers Need to Know the Difference and What it Means for Faith Today. Oxford: Oxford University Press.
Steinmann, A. E. et al. (2006) Called to Be God’s People: An Introduction to the Old Testament. Vol. 1. Eugene, Oregon: Wipf & Stock Publishers.
Sander Tulk
on Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppejõud.
