„(16) Seepärast siis on pärijaks saamine usust, et see oleks armust ja tõotus jääks kindlaks kogu soole, mitte ainult sellele, kes on Seadusest, vaid ka sellele, kes on Aabrahami usust, kes on meie kõikide isa – (17) nõnda nagu on kirjutatud: „Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks!“ – Jumala ees, keda ta on uskunud, kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid. (18) Aabraham uskus, kui lootus näis lootusetu, et ta saab paljude rahvaste isaks, selle ütluse järgi: „Nõnda peab olema sinu sugu.“ (19) Ta ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud, ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda. (20) Ta ei kahelnud Jumala tõotuses uskmatuna, vaid sai vägevaks usus, ülistades Jumalat (21) ja olles täiesti veendunud, et Jumal on vägev ka täitma seda, mida on tõotanud. (22) Seepärast see arvestatigi talle õiguseks. (23) Aga et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast, (24) vaid ka meie pärast, kellele see samuti arvestatakse, sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles meie Issanda Jeesuse, (25) kes loovutati meie üleastumiste pärast ja äratati üles meie õigekssaamise pärast.“ (Rm 4:16–25)
Siin vaadeldav perikoop kuulub Rooma kirja laiemasse epideiktilisse osasse (Rm 1–11), kus apostel ülistab evangeeliumi ja näitab, et evangeeliumis on ilmutatud Jumala õigus usust. Perikoobile eelnevas osas selgitati Jumala õiguse tähendust (Rm 3:21–31). Perikoobi vahetu kontekst selgitab aga usu mõiste tähendust (Rm 4:1–5:11), kus ilmneb, et Jumala õiguse ilmumisel jääb usu olemus samaks nii Aabrahami kui kristlaste puhul.
Pauluse kasutatud tüpoloogilises eksegeesis kasutatud paralleelid Iisaki sünni ja Kristuse surnuist ülestõusmise vahel ei seisne mitte ainult kahe sündmuse olemuses (ehk mõlemate ellu toomine tingimustest, mis olid seotud ainult surmaga), vaid ka usus, mille objektiks need olid. Aabrahami ja kristlase usule on ühine teadmine, et Jumal äratab üles surnuid: Iisak on Kristuse võrdkuju (typos). Samas, uskliku olukord on erinev: see on peale Kristuse surma ja ülestõusmist otsustavalt muutunud. Paulus selgitab, et kuigi Aabrahami usk oli olemuselt samasugune usk, nagu seda on kristlastegi usk, elab kristlane uues ajaloolis-teoloogilises olukorras.
Kirjandus- ja ajalooline kontekst
Genesis 15:6 ekspositsioon, millest Rooma kirja 4. peatükk koosneb, on üks parimaid juudi midraši näiteid, mis meile sellest ajastust on saadaval (allusioone Pauluse-eelsele midrašile on nähtud salmides 3, 11–13, 16, 17a ja 18c). On tõenäoline, et Rm 4 on üldiselt Pauluse enda kompositsioon, milles ta on järginud tavapärast homileetilist mustrit ja lisanud traditsioonilist materjali (eriti Rm 4:13–22), millel on paralleelid nii Uue Testamendi välises kirjanduses (Aleksandria Philon) kui ka Kirjas heebrealastele (Hb 11, aga eriti 4:17, 22). Ka tõsiasi, et Rooma kirjast palju hilisem Jaakobuse kiri (Jk 2:18–24) esitab punkthaaval vastuargumendi Paulusele (Rm 3:27–4:25), kutsudes üles tüüpilisemalt juutlikumale arusaamale Gn 15:6 tekstist (kuid nüüd mõistetakse „tegusid“ heade tegudena), viitab sellele, et Paulus tugines Rm 3:21–4:25 argumentatsiooni koostamisel mingile välisele allikale. (Dunn 1988, 197.)
Judaismile on omane, et kuigi Genesises elab Aabraham ilma Toora ilmutuseta, ei peeta teda sellepärast kuidagi alamaks, kellel puuduks ligipääs kõrgeimale tõele, õigusele või päästele. Suur küsimus, kuidas sai Aabraham järgida Toorat enne selle andmist heebrealastele Siinail, vastavad rabiinlikud juudid, et see taipamine oli tal „neerudes“, s.t Jumala ilmutatud. Kuid idee ulatub ajas tagasi, sest juba Philon väitis, et Aabraham elas nagu kõik esiisad väga lähedases suhtes ja kooskõlas loodusega.[1] Sarnaselt kirjutas ka Paulus, et „paganad“ ehk mittejuudid, kellel ei ole juutide Seadust, võivad „loomu poolest“ (physei) täita Seaduse sätteid“ (Rm 2:14).
Aabraham muutub hellenismiajal juutliku identiteedi jaoks järjest olulisemaks isikuks. Võib täheldada teatavat aabrahamlikku invasiooni tekstides, kus Aabrahamiga võetakse üle mingid teised oluliste isikutega seotud tekstitraditsioonid. Näiteks on pseudepigraafses Aabrahami testamendis Aabrahami vanus 995 aastat (Abtest 1:1), mis ületab alglugudest tuntud kõige vanemaks elanud Metuusala vanuse 26 aastat (969 aastat Gn 5:27 järgi); see utreering läheb vastuollu nii masoreetse kui kreeka piiblitekstiga, samuti ka targumi ja hiljem rabiinlike allikatega, mis kõik nimetavad Aabrahami vanuseks 175 aastat.
Iiobi retseptsiooniloost leiab näiteid, kus Iiob seotakse geneetiliselt Aabrahamiga: kreekakeelses Iiobi raamatus kirjeldatakse Iiobi põlvnemist Eesavi kaudu Abraamist (Ii 42:17d LXX). Niisamuti on pseudepigraafses Iiobi testamendis Iiob paigutatud patriarhide aega (Ibtest 1:6). See teeb võimalikuks selle, et Iiobi isik asendatakse mõnes tekstilõigus Aabrahami isikuga. Aabrahami testamendis Aabrahami kohta öeldud lause „Ei ole tema sarnast inimest maa peal“ on sõnasõnalt identne kreeka Iiobi raamatu tekstiga (Ii 1:8; 2:3 LXX).
Teatav muutus Aabrahami kontseptsioonis toimus juutluses teise templi perioodi lõpus: Genesises ei ole Aabrahamil õpetust; ta on isa ja mitte usundi asutaja (Gn 20:7 on ta küll prohvet, aga mitte nagu Mooses). Seda ebatavalisem ja huvitavam on, et temast saab jäljendatav paradigma. Mingil hetkel 2. sajandil eKr on Aabrahamist saanud aktiivne ebajumalakummardamise ja materialismi vastane. Aabrahamist on saanud justkui filosoof ja sellega kaasnes arusaam, et tema kutsumus on oluline ka neile, kes pole tema järeltulijad. Kõrgemast tõest võivad osa saada ka mittejuudid. Päris selge ei ole, mida need sisenejad õpetuslikult täpselt peavad aktsepteerima, mistõttu tundub olevat tegemist üsna abstraktse monoteistliku universaalse soterioloogiaga (vt nt Aabrahami testament). Seetõttu pole ka üllatav, et hilisemas rabiinluses võidi mõnikord Aabrahami ja Saarat näha proselütismi eestvedajatena.
Kuid need, kellega Paulus polemiseerib, pidasid Aabrahami õiguse põhieeskujuks. Pauluse üks varajasemaid kirju, Kiri galaatlastele, sisaldab väitlust ka kristlastega, kes olid veendunud, et usk Jeesusesse tähendab „Jeesuse enda religiooni“ praktiseerimist. Kuna Jeesus oli juut, siis pidi ka „Jeesuse enda religioon“ olema mingit sorti juutluse allhoovus ja sisaldama seega „seaduse tegude“ tegemist (Gl 2:16). Pauluse kirjade adressaadid tuletasid ilmselt talle pidevalt meelde näidet Aabrahami tegudest (vrd Jk 2:21). Uustestamentlikust kirjandusest ilmneb, et algkristluses esines ka Aabrahami retseptsioonil pisut erinevaid suundi ja kohandamise voolusid, kuid see, kuidas Paulus põhjendab Aabrahami näitel usu läbi õigeksmõistmist, on nendega võrreldes unikaalne.
Kommentaar
4:16 „[K]es on meie kõikide isa“ – kõigi nende etteantud tingimuste eesmärk oli kaotada vanad piirangud ja anda messia õnnistused kõigile, kes võisid Aabrahami mis tahes tõelises mõttes nimetada „isaks“, s.t nii usklikele paganatele kui ka usklikele juutidele. 1Ms 17:4 järgi on Aabraham „paljude rahvaste isa“.
4:17 Kreekakeelne lause on Pauluse kirjades sageli esinev anakoluut. Ühildamatud on erinevatesse osalausetesse kuluvad järjestikku asuvad fraasid „Ma olen su pannud paljude rahvaste isaks“ (patera pollōn ethnōn tetheika se) ja „Jumala ees, keda ta on uskunud“ (katenanti hou episteusen theou).
„[P]aljude / kõikide rahvaste isa“ – „paljud“ ja „kõik“ on peaaegu samatähenduslikud (ka Pauluse arusaamise järgi, kuna ta seda keelelist nüanssi sageli demonstreerib), mis tähendab, et Aabraham pole ainult Iisraeli suguharude ja iismaellaste isa, vaid ka kõigi paganrahvaste isa.
„[K]es teeb elavaks“ – fraas on osa variseride igapäevasest tänupalvest, kus ülistatakse Jumalat kui surnute elavakstegijat. Paulusel sisaldub siin korraga kaks Jumala tegu: 1) Iisaki sünd ja 2) Kristuse ülestõusmine.
4:18 Vana-ladina tõlkes ehk 6. sajandist pärinevad Codex Fuldensis ja Codex Boernerianus tsiteerivad salmi koos täiendava lõpuga: „nagu taeva tähed ja mere liiv“ (hōs hoi asteres tou ouranou kai to ammon tēs thalassēs).
4:19 Üsna tugev, kuid teisejärguline lääne päritolu tekstitraditsioon eitab „tähelepanemist“ (katanoeō – ‘uurima, jälgima, mõistma’ jne). Kas peaksime lugema: „ta pidas oma ihu sama hästi kui surnuks“ (nenekrōmenon tähendab nii ‘surnud olema’ kui ‘suremas olema’) või „ta ei pidanud oma keha surnuks“? Need kaks lugemisviisi, millest üks eitab teist, on mõlemad kvantitatiivselt tõendatud, kuid võib arvestada, et esimene on tõendatud kvaliteetsemalt (Codex Sinaiticus, Codex Alexandrinus, Codex Vaticanus, Codex Ephraemi Rescriptus jt). Esimesel juhul võttis ta täielikult arvesse oma keha impotentsust ja arvas, et Jumal täidab tema tahte selle kaudu. Teisel juhul ei pidanud Aabraham oma keha surnuks, sest Jumal rakendas selle kaudu oma tahet.
„[T]a ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud [sõna-sõnalt „surnud / suremas olevat“], ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda“ – lause tähendab sisuliselt seda, et tema usk ei nõrgenenud, kuna tema usaldus Jumala vastu püsis tugevana. Usk ei sulge silmi reaalsuse ees; seda ei piira inimlikud hinnangud selle kohta, mis on võimalik, sest see on usk Jumalasse, „kes teeb surnud elavaks“ (s 17). Kuid see ei jäta tähelepanuta ka fakte: ta tunnistab, et see, mis on surnud, on surnud, ja teab, et ainult Jumal saab anda elu seal, kus elu pole.
4:20 „[S]ai vägevaks usus“ (enedynamōthe tēi pistei) – võib mõista ka nii, et Aabraham „sai usust („usu abil“, dativus instrumenti) väge“, s.t usk tegi ta uuesti sigimisvõimeliseks.
4:21 „[O]lles täiesti veendunud“ (plērophorētheis) – plērophoria = ‘täielik kindlus’, ‘kindel veendumus’ (1Ts 1:5; Kl 2:2); eriti levinud sõna stoikute seas. Infiniitse verbina kasutatakse isiku kohta, kes on ‘täielikult kindel’ või ’täielikult veendunud’; Nagu siin peatükis, vaata ka Rm 14:5.
„[E]t Jumal on vägev ka täitma“ (poiēsai) – poieō pigem ‘tegema’ (nii nagu 1968. a tõlkes) või ‘esile tooma’.
4:22 „Seepärast see arvestatigi talle õiguseks“ – Jukka Thurén sedastab, et sõna „seepärast“ tuleb mõista koos lausega „andes au Jumalale“ (dous doxan tō theō – 1997. a piibliväljaandes „ülistades Jumalat“). „Ei usu kindlus ega ka uskumise kordaminek raskes olukorras, vaid see, et usutakse üksnes Jumalat, ja see, et kogu au antakse Jumalale, on asjaolu, mille põhjal usk arvestati õiguseks. Kui õigeks arvestamise aluseks oleks olnud suur usk täiusliku, veatu, kõik raskused trotsiva teona, siis oleks au õigeksmõistmise eest kuulunud ikkagi sellele, kellel on selline usk, see aga on teravas vastuolus Pauluse arutlusega.“ (Thurén 2001, 64).
4:23–24a „[E]i ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast“ – siin on esitatud kristliku tüpoloogia kaks põhimõtet: 1) Heebrea Piiblis jutustatud sündmus on eeskuju või jäljend (typos), millele uustestamentlikus arutluses vastab võrdelises mõttes parem sündmus (antitypos); 2) Heebrea Piiblis jutustatud sündmuse sügavam tähendus saab mõistetavaks alles teksti kristoloogilise tõlgenduse kaudu.
typos | antitypos |
Iisaki sünd | Kristuse ülestõusmine |
Aabraham uskus Jumalat, „kes teeb elavaks surnud ja kutsub olematuid nagu olevaid. /…/ Seepärast see arvestatigi talle õiguseks“ (Rm 4:17). „[T]a ei jäänud usus nõdraks, pannes tähele oma elatanud [sõna-sõnalt: „surnud / suremas olevat“], ligi saja-aastast ihu ja Saara surnud lapsekoda“ (Rm 4:19). | „Et see arvestati talle õiguseks, ei ole kirjutatud üksnes tema pärast, vaid ka meie pärast, /…/ sest me usume temasse, kes äratas surnuist üles /…/ Jeesuse, kes /…/ äratati üles meie õigekssaamise pärast“ (Rm 4:24–25). |
4:24b–25 Perikoobi lõpetab usutunnistuslik aklamatsioon, kus on osundatud juba enne Paulust koguduse kasutuses olnud homoloogiat (vrd Rm 10:9).
Paralleeltekstid
Vana Testament: Gn 15:5–6 ja Gn 17:5. 17; Js 48:13; 1Mak 2:52.
Uus Testament: Gl 3:6; Hb 11:8–12; 17–19, Jk 2:23; kaudsemalt Jh 8:39–44; Mt 3:7–10 ja Lk 3:7–10.
[1] „/…/ nende esimeste meeste [loe: esiisade] jaoks, ilma et nad oleksid kunagi olnud kellegi järgijad või õpilased ja ilma et juhid oleksid neile kunagi õpetanud, mida nad peaksid tegema või ütlema, on nad võtnud omaks loodusega kooskõlas oleva käitumisviisi /…/ Loomulikest impulssidest ja loomupärasest voorusest ajendatuna ning pidades loodust ennast selliseks, mis ta tegelikult on, kõige iidseimaks ja kõige õigemini kehtestatud seaduseks, veetsid nad tegelikult kogu oma elu seadusi koostades/…/“ (Yonge 1995, 411).
Kasutatud kirjandus
Dunn, James D. G. (1988) Romans 1–8. WBC 38. Dallas: Thomas Nelson.
Yonge, Charles Duke (1995) The Works of Philo: Complete and Unabridged. Peabody, MA: Hendrickson.
Thurén, Jukka (2001) Rooma kiri. Tlk V. Ehasalu. EELK UI õppekirjandus 6. Tallinn: EELK UI.
Uurimistööd on finantseerinud Eesti Teadusagentuur (PRG938).
Ergo Naab
on Tartu Ülikooli Uue Testamendi teadur ning Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
