Usupuhastuspühal mõtleme reformatsioonile, mille kokkuleppelisest algussündmusest, Martin Lutheri üheksakümne viie vaidluslause avaldamisest, möödub tänavu viissada kaheksa aastat. Kiriku ajaloo pikkust arvestades pole see väga pikk aeg, kuid ometi on just sel perioodil saanud oma kuju tänapäevane kirik, mida jätkuvalt iseloomustab jagunemine konfessioonideks.
Palju on mängitud mõttega aga mis oleks, kui… Mis oleks, kui poleks toimunud reformatsiooni? Mis oleks, kui kirik oleks end suutnud reformida ilma Lutherita? Mis oleks, kui toonane kirik oleks Lutheri algatatud uuendused omaks võtnud? Taoliste mõttemängude asemel võib aga ka küsida, milles seisneb reformatsiooni tähtsus tänapäevale, ehk teiste sõnadega, mis on see miski, tänu millele usupuhastus on aktuaalne veel tänagi?
Jättes kõrvale reformatsiooniga kaasnenud muutused kiriku struktuuris, ühiskonnas ja kultuuris, on reformatsiooni suurim panus kahtlemata uue teoloogilise mõtteviisi tekkimine. Kirikut on püütud ühes või teises suunas reformida ka varasematel perioodidel. Mõtleme kasvõi 2. sajandi teoloogi Markioni katsetele puhastada kirikut judaismist või Cluny liikumisele keskajal, mis kasvas kloostrireformist üle laiemaks kristlikku vagadust mõjutavaks liikumiseks. Võib väita, et reformatsioonis ja just Lutheri teoloogias sündinud uue teoloogilise mõtteviisi mõju on olnud neist kõige püsivam. Markion heideti 144. a Rooma kristlikust kogudusest välja ja ta lõi oma kiriku, mis eksisteeris Rooma riigis kuni kõigi „hereetiliste liikumiste“ keelustamiseni 4. sajandi lõpus, ja selle äärealadel kohati veel kauemgi, kuid ta kirik ei jäänud püsima. Cluny liikumine jäi lihtsalt üheks paljudest kiriku reformliikumistest. Reformatsiooni tulemusena sündis aga hulk kirikuid, mis püsivad tänaseni. Kuigi luterlik teoloogia on teinud läbi suuri muutusi, võib ometi väita, et Luther sõnastas uue nägemuse ristiusust, mis on olnud innustajaks ja inspireerijaks paljudele kristlikele mõtlejatele erinevatel aegadel ning on seda tänaseni.
Milles seisneb see uus teoloogiline mõtteviis, mis sündis luterlikus reformatsioonis? Eeskätt selles, et Lutheri käsitlus kristlusest rõhutab, et ristiusul on kese, milleks on evangeelium ehk kuulutus lunastusest Kristuses. Kuigi lunastusest räägitakse Uues Testamendis erinevate mõistete ja piltide abil (vt Jaan Lahe, Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum?, Tallinn 2020, lk 361– 364), väljendab Luther seda eeskätt läänekirikule juba alates patristilisest perioodist omase õigeksmõistu kontseptsiooni abil, mille juured ulatuvad Augustinuse kaudu apostel Pauluseni. Ka Lutheri kaasaegses teoloogias ei olnud õigeksmõist midagi tundmatut, kuid tollases õpetussüsteemis ei tulnud selgelt esile selle keskne roll. Teised, samuti õndsusvajalikkusele pretendeerivad kiriku õpetused ja nende tõlgendused kippusid seda varjutama. Lutheri eesmärk nagu paljudel teistelgi reformaatoritel oli enne ja pärast teda pöörduda tagasi algusesse ning tuua esile see, mis oli aja jooksul jäänud õpetuse „hilisemate kihistuste“ varju. Kui Cluny liikumise jaoks oli ideaalseks algusajaks varase munkluse periood, siis Lutheril oli selleks nagu Markonilgi algkristlus. Tõepoolest, algkristlikud tekstid, mis on kogutud Uude Testamenti, ei jäta kahtlustki, et nende kese on sõnum lunastusest Kristuses. Luther sõnastab selle sõnumi mitmeid Pauluse teoloogilisi väiteid edasi arendades nõnda, et seda võiks nimetada radikaalselt mõistetud evangeeliumina. Lutheri järgi lunastab üksnes usk sellesse evangeeliumisse ning kõigel muul on selle kõrval üksnes usku toetav funktsioon.
Evangeelium ei ole Lutherile siiski mitte ainult kristliku õpetuse alus ja kese, vaid ka lähtepunkt teoloogia arendamiseks – Lutheri teoloogia on evangeeliumi teoloogia, evangeeliumist lähtuv ja seda rõhutav teoloogia – ning ühtlasi kriteerium kõigi õpetuste ja isegi Piibli hindamisel. Luther on oma peamise hermeneutilise printsiibi sõnastanud nii:
„Ja selles langevad kokku kõik õiged pühad raamatud, et need kõik jutlustavad Kristust ja ajavad tema poole. See on ka õige proovikivi kõigi raamatute hindamiseks, kui nähakse, kas need ajavad Kristuse poole või mitte. Mis ei õpeta Kristust, see ei ole apostlik, isegi kui seda õpetaks püha Peetrus või püha Paulus. Ja teistpidi, mis kuulutab Kristust, see on apostlik, isegi kui seda teeks Juudas, Hannas, Pilatus või Heroodes.“ (WA 7,384,25–32).
Sellest lähtudes on Luther mitmete piibliraamatute suhtes väga kriitiline. Ta heidab Jaakobuse kirjale ette, et see hindab kõrgelt häid tegusid, kirjale heebrealastele, et see ei tunnista teise meeleparanduse võimalikkust, ja ilmutusraamatule, et see tegeleb nägemustega, selle asemel, et kuulutada Kristust selgete sõnadega. Kuid oluline pole ühe või teise konkreetse piibliraamatu suhe evangeeliumi ehk sõnumiga Kristuse lunastusest, vaid üldprintsiip, et õige on see, mis toob evangeeliumi esile, vale see, mis seda pisendab, varjab või sellest lahutab. Sellise radikaalsusega ei ole seda ilmselt enne Lutherit sõnastanud ükski teoloog.
Mis tuleneb Lutheri käsitlusest, et evangeelium on kristliku õpetuse kese ja kriteerium kõigi õpetuste hindamisel? Esmalt, kui evangeelium on kese, siis ei saa selleks olla miski muu, ei kümme käsku, kiriku käsud ega keelud, seksuaalmoraal, traditsioonide säilitamine vms. Et kristlusel on selge kese, vajab ikka ja jälle meeldetuletamist. Eriti praegusel ajal, mil kirikut püütakse rakendada kultuurisõja vankri ette ja kristliku sõnumi kuulajal-lugejal võib jääda mulje, et kristluse põhisõnum pole mitte algkristlaste tunnistus „Kristus on Lunastaja“, vaid hoopis mõni teine maailmavaateline või teoloogiline väide, näiteks „tuleb hoida traditsioonilisi väärtusi“ või „homoseksuaalsus on patt“.
Edasi tähendab evangeeliumi keskne roll, et kuulutus õigeksmõistust (=lunastusest) Kristuses on ka kriteerium kõige muu hindamiseks kristluses. See ei puuduta vaid Piiblit, mis ei ole Lutheri järgi sama kaaluga tekstide tervik, vaid mille puhul kehtib alati küsimus, kuidas üks või teine tekst või ka teoloogiline arusaam suhestub õigeksmõistusõnumiga. Kõik, mis seda sõnumit kuulutab või kuulutamist toetab, kõik mis laseb sõnumil kõlada nii nagu Luther seda mõistis – tingimusteta, seotuna vaid usu kui sõnumi vastuvõtukanali ja selle andja ja sisu ehk Kristusega, on õige, apostlik õpetus. Kõik, mis seda sõnumit vähendab, pärsib või takistab sellel inimesteni jõuda, on eksiõpetus, vale ja pimedus, millest tuleb meelt parandada ehk mis tuleb hüljata. Nõnda on saanud evangeeliumist radikaalne kriitiline printsiip, millest lähtudes saab hinnata kõiki õpetusi. 20. sajandi teoloog Paul Tillich on arendanud luterlikust õigeksmõistuõpetusest ja Lutheri piiblihermenutikast oma nn protestantliku printsiibi, mille järgi jumalikkus kuulub vaid Jumalale ja ükski õpetus Temast ei saa pretendeerida absoluutsusele. Ka inimliku jumalapildi ja Jumala erinevus vajab ikka ja jälle meeldetuletamist, sest neid kiputakse samastama. Ka Piibli jumalapilt on antud meile läbi inimliku mõtlemise prisma ja pandud inimkeelde ega saa seega pretendeerida absoluutsusele. Radikaalne evangeelium tuletab meile meelde, et inimene ei ole tõe valitseja ega valdaja, vaid on üksnes selle tunnetaja ja vastuvõtja. See teadmine peaks tuletama inimesele meelde tema ja Jumala kvalitatiivset erinevust ning muutma inimest alandlikuks.
Edasi kõneleb Luther meile südametunnistuse vabadusest evangeeliumi suhtes. Ta rõhutab, et ühelgi ilmalikul ega kiriklikul institusioonil ei ole õigust nõuda ristiinimeselt, et too lähtuks oma usus ja elus muust kui evangeeliumist. Mitte ühelgi inimesel ega institutsioonil pole õigust seada end evangeeliumist kõrgemale ning nõnda on kristlasele tagatud südametunnistuse vabadus mitte ainult ühiskonnas, vaid ka kirikus. Sest reformatsioon kõneleb muuhulgas sellestki, et mitte ainult üksik kristlane ei või eksida, vaid eksida võib ka kõigi kristlaste kogu ehk kirik. Loomulikult õpetab reformatsioon meid, et südametunnistuse vabaduse ning evangeeliumi eest peab seisma ning kui vaja, isegi võitlema.
Lutheri nägemus kristlusest osutus nii tema kaasaegsete kui ka hilisemate põlvkondade silmis liiga radikaalseks ning seda püüti igati mahendada. Ometi aga avaldub selles radikaalsuses just kõige ehedamalt see uus, mis sündis reformatsioonis ning on aktuaalne ka täna, on aktuaalne nii kaua, kuni kristlaste hulgast ei ole kadunud kiusatus seada inimese õndsust sõltuvusse veel millestki muust peale evangeeliumi, kiusatus unustada, et ristiusul on kese, milleks on lunastus Kristuses ja ei miski muu, ning soov kehtestada võimu ristiinimese südametunnistuse ja ta otsiva ja uuriva vaimu üle.
Jaan Lahe
on EELK Usuteaduse Instituudi professor, Tartu Ülikooli usuteaduskonna kaasprofessor, Cambridge´i Ülikooli usuteaduskonna külalisteadur, ja EELK Mustamäe Maarja Magdaleena koguduse abiõpetaja.
