Evangelikaalsus on mõiste, mis on järjest tuttavam kogu maailma teoloogidele ja religiooniuurijatele. Kui varem seostati evangelikaalsust peamiselt USA nn piiblivööga, siis uuemal ajal on väga palju uuritud evangelikaalsust näiteks Ladina-Ameerika kontekstis, kus see jõudsalt kasvav liikumine ähvardab mitmes riigis tõrjuda enamusreligiooni positsioonilt traditsiooniliselt suurima roomakatoliku kiriku. Tegelikult on evangelikaalsus järjest mõjukam Aafrikas, Aasias ja ka Euroopas. Olles globaalne jõud, ei ole see liikumine jätnud mõjutamata ka Eesti kristlust. Ometi on tegemist küllaltki uurimata teemaga Eesti akadeemilises teoloogias. Mis on täpselt evangelikaalsus ja kuidas seda määratleda? Kuidas võiks mõjutada evangelikaalsus Eesti kristlaskonda? Loodan lühidalt anda vastuse neile küsimustele ja ühtlasi innustada rohkemaid teolooge ja religiooniuurijaid antud teemaga tegelema.
Evangelikaalsus ja evangeelsus
Enne sisuliste küsimuste juurde asumist on vajalikud teatud terminoloogilised seletused. Nimelt võib inglise keelset sõna Evangelical tõlkida mitut moodi. Eesti keeles võib selle vasteks olla nii evangeelne kui ka evangelikaalne. Samas on näiteks saksa keeles olemas selgelt erinevad terminid, milleks on evangelisch ja evangelikalisch. Eesti teoloog Thomas-Andreas Põder on juhtinud tähelepanu sellele, et just inglise keele mõjul on ekslikult samastatud ka vahel Eestis evangeelset ja evangelikaalset teoloogiat. Põder kirjutab, et evangeelne tähendab laias laastus reformatsiooni tulemusena tekkinud teoloogiat, mis peab oma lätteks ja kriteeriumiks evangeeliumi ehk rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest. Evangeelne teoloogia on oikumeeniline ja seda esineb erinevates kristlikes konfessioonides, igal pool, kus viljeldakse kristlikule Pühakirjale ja selles tunnistatud evangeeliumile orienteeritud teoloogiat. Evangeelset teoloogiat on hiljem tihti samastatud protestantlusega. Evangelikaalsus on aga konkreetne protestantluses esinev usuliikumine, millel on vägagi selged iseloomulikud tunnused (Põder 2018, 169–170, 179–180). Praegune kirjatükk käsitleb just seda konkreetset liikumist, mitte evangeelset teoloogiat üldiselt.
Evangelikaalsuse sünd ja arengud
Briti ajaloolane John Coffey ühendab evangelikaalsuse sünni niinimetatud südameusu ajastuga, kui 17. ja 18. sajandil tekkis erinevates uskkondades ja isegi religioonides rida liikumisi, mis baseerusid usulis-müstilisel kogemusel. Umbes samal ajajärgul tekkis roomakatoliikluses jansenism, kvietism ja Jeesuse südame vagadus, protestantluses kveekerlus, puritaanlus, pietism ja evangelikaalsus ning judaismis hasidism. Coffey seob nad kõik ühe ja sama usulise fenomeniga (südameusk), mistõttu võib neid pidada sugulasliikumisteks (Coffey 2016, 1–2).
Kõige parema ja selgema definitsiooni evangelikaalsuse sünni ja selle põhimõtete kohta annavad minu hinnangul Briti kirikuloolased David Bebbington ja David Ceri-Jones. Nad kirjutavad, et evangelikaalsus eraldiseisva liikumisena tekkis 1730. aastate transatlantilise usulise äratuse tulemusena, mida vedasid Jonathan Edwards, George Whitefield ja John Wesley. Selle äratuse tulemusena ühinesid omavahel anglikaanid ja nonkonformistid, kes jagasid teatud ühiseid aluspõhimõtteid kristliku usu kohta. Need põhimõtted olid (Bebbington / Ceri-Jones 2021, 4–5):
1) usulise äratuse ja pöördumise tähtsus kristliku elu alguspunktina,
2) Kristuse risti kesksus lunastusteoloogias,
3) Piibli autoriteedi rõhutamine,
4) aktiivne kristlik eluviis, mis väljendub pühitsuses, evangelismis ja sotsiaalses aktivismis.
Bebbingtoni ja Ceri-Jonesi neli põhimõtet on tänapäevani üks populaarsemaid evangelikaalsuse definitsioone. Selle esialgse versiooni sõnastas Bebbington ning tihti kutsutakse seda Bebbingtoni kvadrilateraaliks. Lisaks selgetele aluspõhimõtetele toovad Bebbington ja Ceri-Jones minu hinnangul välja veel kaks väga olulist fakti, mis on evangelikaalsuse mõistmise seisukohast üliolulised. Need on transatlantilisus ja oikumeenilisus. Juba algusest peale ületas evangelikaalne liikumine riikide, mandrite ja konfessioonide piire. Kõik need piirid olid ja on evangelikaalsuse seisukohast teisejärgulised, sest primaarsed ühendavad faktorid on pöördumine, Kristuse rist, Piibel ja pühendumus ning need neli ei küsi inimese konfessiooni ega rahvust. See iseloomujoon teeb aga tihti keeruliseks evangelikaalsuse piiritlemise ja määratlemise, sest evangelikaalil võib olla topeltidentiteet, ta võib olla näiteks metodist, baptist, presbüterlane ja evangelikaal.
Lisaks on evangelikaalsus ise ajalooliselt jagunenud erinevateks alaliikideks. Ilmselt on kõige tuntumad neist karismaatilisus, fundamentalism ja (uus)evangelikaalsus. Kõik kolm eelmainitut on ühel või teisel viisil ka üksteisega seotud.
Karismaatiline evangelikaalsus
Karismaatilise liikumise kõige tuntum organisatsiooniline vorm on nelipühilus, mille juured peituvad ühe maailma tunnustatuima nelipühiluse uurija briti Allan Heaton Andersoni sõnul metodismi rajaja John Wesley õpetuses teisest õnnistusest. Nimelt arvas Wesley, et lisaks pöördumisele võib kristlane kogeda ka teist õnnistust, mis seisneb kristliku täiuslikkuse ehk pühitsuse saavutamises. Wesley kaastööline John Fletcher arendas sellest välja omaenda tõlgenduse, mille kohaselt on see teine õnnistus vaimuga ristimine, mis eristub veega ristimisest ja mille käigus saab usklik Püha Vaimu. Wesley ise ei nõustunud Fletcheri tõlgendusega ja uskus, et Püha Vaim saadakse pöördumisel (Anderson 2014, 26). Siiski avaldas Fletcheri õpetus tugevat mõju ja USA evangelikaalse teoloogi Mark A. Nolli sõnul kujunesid 20. sajandi alguses eri paikades, nagu USA, Wales, Korea ja Lõuna-Aafrika Vabariik, mitmed usulised äratusliikumised, mis sarnaselt seostasid Vaimuga ristimist Püha Vaimu andide saamisega. Nendeks andideks olid tavaliselt usutervendamine, glossolaalia ehk võõrastes keeltes rääkimine ja prohveteerimine. Selle ülemaailmse karismaatilise äratusliikumise laine tuules sündis nelipühilus. Siiski ei ole karismaatiline liikumine jäänud seotuks ainult nelipühilusega, vaid ta on kanda kinnitanud ka traditsioonilistes protestantlikes kirikutes ning roomakatoliikluses (Noll 2004, 423). Karismaatilisus on evangelikaalsuse erivorm, mida eristab ülejäänud evangelikaalidest selge rõhuasetus Vaimuga ristimisel ja Püha Vaimu andidel.
Fundamentalism
Fundamentalism on termin, mis on ilmselt paljudele tuttav, kuid mille puhul on suur oht ka valesti kasutamiseks. Enne fundamentalismi defineerimist peaks alati tegema selgeks, kas kõneldakse konkreetsest liikumisest, mis tekkis 20. sajandi alguse USA-s või üleüldisest religioossest hoiakust. Ka viimase puhul tuleb olla ettevaatlik, sest oht on igat konservatiivset või traditsioonilist liikumist nimetada fundamentalistlikuks. Nii on minu hinnangul näiteks tihti ekslikult samastatud (uus)evangelikaalsust ja fundamentalismi ehkki neid tuleks kindlasti eristada.
Fundamentalism terminina tekkis 20. sajandi alguses, kui osa USA konservatiivseid evangelikaale protesteeris ägedalt ühiskonna ja kiriku liberaliseerumise vastu. Nad soovisid kaitsta kristliku usu fundamentaalseid õpetusi, nagu Piibli ilmeksimatus, Kristuse neitsistsünd ja ihulik ülestõusmine ning tema teine tulemine. Fundamentalism sai tuntuks oma sõjaka võitluse tõttu kristliku usu puhtuse nimel (Noll 2004, 422–423). Olgu öeldud, et fundamentalismi ja modernismi võitlus oli iseloomulik USA protestantlusele. Briti teoloog Harriet A. Harris on välja toonud, et Suurbritannias, mis on koos USA-ga üks evangelikaalsuse sünnimaadest ja kus on samuti väga tugev evangelikaalide kogukond nii Inglise kiriku (Church of England) sees kui ka sellest väljas, ei ole esinenud sellist tugevat vastuolu modernismi ja fundamentalismi vahel. Inglise evangelikaalid ühinesid USA (uus)evangelikaalide kriitikaga fundamentalismi aadressil ja tegid koostööd just fundamentalismist selgelt lahku löönud USA (uus)evangelikaalidega (Harris 1998, 45–48, 54–56).
USA fundamentalistide sõjakus ja kindlad seisukohad viisid separatismini, mille käigus eraldusid fundamentalistid kõigist neist kristlastest, kes ei jaganud nende väärtusi ja tõekspidamisi (Noll 2004, 422–423). Osa fundamentalistidest toetasid 1970. ja 1980. aastatel konservatiivseid väärtusi poliitikas, samas kui teine osa distantseeris ennast poliitilisest tegevusest (Harris 1998, 44–45).
Uusevangelikaalsus
Fundamentalismi separatistlikud hoiakud ja kasvav endassetõmbumine viisid 1940. aastatel liikumise lõhenemiseni. 1941. aastal asutasid fundamentalistid Ameerika Kristlike Kirikute Nõukogu, mis pidi ühendama ainult selgelt fundamentalistlikke kirikuid ja kogudusi. Selle peale asutasid mõõdukamad konservatiivsed evangelikaalid 1942. aastal Rahvusliku Evangelikaalide Assotsiatsiooni. Sündis uus liikumine, mille eestvedajateks said Harold Ockenga, Carl Henry, Bernard Ramm, Billy Graham jt. Algselt kutsusid nad ennast uusevangelikaalideks, kuid laias laastus on tänapäeval just nende algatatud liikumist nimetatud evangelikaalsuseks (Harris 1998, 39–43). Ka mina ise kasutan selle liikumise puhul edaspidi lihtsalt evangelikaalsuse nimetust, kuna minu hinnangul kandsid nemad oma oikumeenilisuse ja avatusega edasi algseid evangelikaalseid põhimõtteid, nagu need on kokku võtnud Bebbington ja Ceri-Jones. Evangelikaalid nõustusid mitme fundamentalistliku põhimõttega, kuid kritiseerisid fundamentalistide loobumist intellektuaalsest arutelust ning taandumist kultuurist ja ühiskonnast (Harris 1998, 39–40). Fundamentalistid ise olid väga kriitilised evangelikaalide suhtes. Fundamentalistist vaimulik ja koolijuht Bob Jones Sr. seadis kahtluse alla jutlustaja Billy Grahami usu Piibli autoriteeti, kui viimane otsustas teha koostööd mitte-evangelikaalidest protestantide ja roomakatoliiklastega (Harris 1998, 42). Minu hinnangul annab vastastikune antipaatia selgelt märku, et fundamentalistide ja evangelikaalide puhul on tegemist erinevate liikumistega, mida tuleb üksteisest eristada. Briti Evangeelne Allians on välja toonud erinevused fundamentalistide ja evangelikaalide vahel (Harris 1998, 6):
1. Akadeemiline teadus. Fundamentalism on üldiselt anti-intellektuaalne ja suhtub skepsisega igasugusesse moodsasse teadusesse. Evangelikaalid toetavad teadustööd, et selle abil süvendada oma arusaamist kristlikust usust.
2. Piibel. Fundamentalistidel on masinlik arusaam Piibli tekkest. Evangelikaalid peavad väga oluliseks mõista Piibli tekkelugu ja kultuuri, milles pühakiri on kujunenud.
3. Piibli tõlge. Fundamentalistid peavad tihti ainult ühte tõlget (tavaliselt King James Bible) ainukehtivaks ja autoriteeti omavaks. Evangelikaalid jaatavad erinevaid piiblitõlkeid.
4. Piibli žanrid ja vormid. Fundamentalistliku arusaama järgi on üldjoontes kogu Piiblil sõnasõnaline tähendus ja sellest tuleb lähtuda tõlgendamisel. Evangelikaalid näevad Piiblit kogumina, kus esineb näiteks ajalugu, poeesiat, metafoore, prohvetlikke ennustusi ja sümboleid.
5. Oikumeenia ja koostöö. Fundamentalistid väldivad koostööd mitte-fundamentalistlike kristlastega, kes ei jaga nendega täpselt samu tõekspidamisi. Evangelikaalid teevad vahet primaarsetel seisukohtadel, milles kompromisse ei tehta, ja sekundaarsetel, kus on järeleandmised võimalikud ning saab teha koostööd vaatamata erinevustele.
6. Kultuur. Fundamentalism on tihti olnud tugevalt mõjutatud oma kultuurikontekstist, näiteks on mõned fundamentalistid toetanud rassilist segregatsiooni, eduteoloogiat jms. Evangelikaalid üritavad piibellikul põhjal kriitiliselt suhtuda ümbritsevasse kultuuri.
7. Ühiskond. Enamus fundamentalismist on kuni lähiaegadeni tugevalt kritiseerinud igasugust kiriku ühiskondlikku panust. Evangelikaalid pooldavad kiriku sotsiaalset aktivismi, ülesannet olla valguseks ja soolaks maailmas.
8. Kristuse teine tulemine. Fundamentalistid peavad keskseks õpetuseks teatud kitsast arusaama Kristuse teisest tulemisest. Evangelikaalid usuvad, et selles küsimuses on võimalik eriarvamused ja tõlgendused.
Kindlasti tasub suhtuda kriitiliselt ka antud nimekirja. Teatud kontekstides ei ole vahetegemine fundamentalistide ja evangelikaalide vahel nii lihtne. Kehtivad ju Bebbingtoni ja Ceri-Jonesi neli põhimõtet mõlema liikumise puhul. Siiski tulevad Briti Evangeelse Alliansi nimekirjast selgelt välja peamised erinevused fundamentalismi ja evangelikalismi vahel. Fundamentalismi eristab evangelikaalsusest suletus intellektuaalsele arutelule, akadeemilisele teadusele ja koostööle teiste kristlike konfessioonidega.
Evangelikaalide mõju on olnud alates 1940. aastatest üle maailma väga suur, eriti kuulsate jutlustajate kaudu, nagu seda oli Billy Graham. Briti ajaloolase Brian Stanley hinnangul sai Grahamist tänu tema jutlustamisretkedele 1960. aastateks ülemaailmne kuulsus. Stanley peab Grahami ja teiste evangelikaalide edukuse põhjuseks nende oskust ära kasutada moodsat tehnoloogiat ja globaliseerumist, et levitada oma sõnumit. Inglise keele kui lingua franca levik oli suureks abiks peamiselt USA-st ja Suurbritanniast pärit evangelikaalsetele jutlustajatele. Evangelikaalid kasutasid moodsat lennundust, raadiot, televisiooni ja muid kanaleid palju aktiivsemalt misjoneerimiseks kui teised usugrupid (Stanley 2013, 16–19).
Evangelikaalide arvu tänapäeval on raske hinnata. Evangelikaalne väljaanne Evangelical Focus tsiteerib prantsuse sotsioloogi Sebastien Fathi, kes väidab, et 2020. aastal oli maailmas 660 miljonit evangelikaali (660 million evangelicals). USA evangelikaalse Gordon-Conwelli Teoloogilise Seminari õppejõud Todd M. Johnson väidab, et evangelikaale on 386 miljonit 2020. aasta seisuga (Johnson 2020). Pew Research Center annab arvuks 285 miljonit (2011. a andmed). Samal ajal tunnistavad nad oma arvude ebamäärasust, kuna nad toovad välja, et nelipühilasi ja karismaatikuid on kokku 584 miljonit ja enamus neist identifitseerivad ennast ka evangelikaalidena, omades topeltidentiteeti (Global Christianity). Nagu näha, raskendab evangelikaalide täpse arvu leidmist selle liikumise piiritlematus ja määratlematus, mis on seda algusest saadik saatnud. Samal ajal on kindel, et tegemist on suure tõenäosusega maailma kõige mõjukama kristliku usuliikumisega, mis lisaks ametlikele liikmetele on kaudset mõju avaldanud kõigile maailma kristlikele kirikutele ja kogukondadele.
Evangelikaalsus Eestis?
Kui suur võiks olla evangelikaalsuse mõju Eesti kristluses? Kuidas seda uurida? Toon välja mõned hüpoteesid, uurimisküsimused ja uurimist väärt teemad, mis aitaksid heita valgust antud teemale ja valdkonnale.
1. Kristlik kirjandus. Alates taasiseseisvumisajast on asutatud erinevaid kristlikke kirjastusi, nagu Allika kirjastus, Logos, Kharisma jt. Lisaks on tegutsenud kristlikud raamatupoed, nagu Logos Tallinnas ja Tartu Pauluse raamatupood. Kui suur osa eesti keelde tõlgitud ja meil müüdavast kristlikust kirjandusest on oma sisult evangelikaalne? Võib arvata, et küllaltki märkimisväärne. Suurtest evangelikaalsetest autoritest on näiteks eesti keelde tõlgitud Billy Grahamit, Timothy Kellerit, John Stotti, Josh McDowelli jt. Kui tuttavad on Eesti kristlased evangelikaalidest autoritega? Kui palju on nende usuelu mõjutanud need autorid?
2. Kristlikud raadio- ja telesaated. Kristlikest telekanalitest on Eesti meediamaastikul praegu kõige tuntuimaks TV7, mis on Soome meediakompanii Taivas TV7 filiaal Eestis. Oma kodulehel annab TV7 teada, et tegemist on oikumeenilise ettevõttega, mis soovib levitada evangeeliumi Jeesusest Kristusest. Minu hinnangul on TV7 puhul tegemist selgelt evangelikaalse televisiooniga, mis annab edasi evangelikaalset perspektiivi kristlusele nii kodumaises kui ka globaalses vaates. Põnev oleks aga teada, kui paljud koguduse liikmed vaatavad TV7 programmi või on sellega kursis. Kristlikest raadiojaamadest tegutsevad praegu Pereraadio ja Raadio 7. Mõlema programmis leiab ka evangelikaalse suunitlusega saateid ehkki minu arvates pole kumbki raadiojaam otsese evangelikaalse suuna ja määratlusega, nagu seda on TV7. Millised ja kui palju raadiosaateid on evangelikaalse suunitlusega ja kui palju inimesi neid kuulab? Seda ei ole minu teada uuritud.
3. Evangelikaalsed põhitõed koguduse liikmete hulgas. Kui olulised on evangelikaalsed põhitõed (Bebbingtoni ja Ceri-Jonesi mudeli järgi) Eesti kristlastele? Kas evangelikaalne oikumeenilisus, konfessionaalsete piiride teisejärguliseks pidamine on omane Eesti kristlastele? Hüpoteesina võiks arvata, et vabakirikute liikmete seas on evangelikaalsed põhitõed ja hoiakud väga tugevad. Tänu NSVL-i perioodi mõjudele on oikumeenilised kokkupuuted eri kristlaste, eriti protestantide vahel olnud küllaltki suured.
4. Evangelikaalne identiteet eri kirikute kontekstis. Kas Eesti vabakiriklik identiteet võrdub evangelikaalse identiteediga? Milline võiks olla mitte-evangelikaalne vabakiriklikkus? Ühe võimalusena võiks näiteks konfessionaalsust pidada evangelikaalsuse vastandiks. Rõhutab ju konfessionaalsus oma usuliikumise spetsiifilist õpetust ja piire teiste usuliikumiste ning kirikutega. Eraldi huvitav küsimus on evangelikaalne identiteet ja vanad traditsioonilised kirikud (luteri, roomakatoliku, õigeusu kirikud). Kas selline sümbioos on üldse võimalik? Lisaks on põnev, kuidas haakub omavahel evangelikaalsus ja luterlik pietistlik äratusvaimsus, mida Eestis on domineerivalt esindanud vennastekogudus. Kas need on samased suundumused? Mis neid võiks eristada?
5. Teadlikkus evangelikaalsusest. Kui suur osa Eesti kristlaskonnast üldse on teadlik evangelikaalsusest kui liikumisest? Kui suur osa Eesti kristlastest identifitseerib ennast evangelikaalina? Kuna tegemist on väheuuritud ja arutatud teemaga, siis ilmselt ei pruugi evangelikaali nimetus olla tuttav Eesti kristlaskonna seas. Inimesed ei pruugi ka pidada seda ühtseks liikumiseks, sest näiteks võidakse olla tuttavad evangelikaalidest autoritega, kuid seda lähtuvalt nende ametliku konfessiooni järgi (baptism, presbüterlus, metodism jne).
6. Evangelikaalsus ja poliitilised vaated. Kas end evangelikaalina identifitseerivad või evangelikaalseid vaateid jagavad kristlased on ka Eestis sotsiaalselt konservatiivsemad, nagu nad on seda näiteks USA-s? Milliseid poliitilisi jõude toetavad evangelikaalid? Mis on nende jaoks olulised poliitilised teemad? Mina eeldaks, et korrelatsioon sotsiaalse konservatiivsuse ja evangelikaalsete põhimõtete vahel on Eestis olemas.
Kokkuvõte
Evangelikaalsuse näol on tegemist ühe mõjukaima kristluse vormiga terves maailmas. Evangelikaalid on rühm kristlasi eri konfessioonidest, keda ühendab ühine usk teatud aluspõhimõtetesse, milleks on pöördumiskogemuse vajalikkus, kuulutus Kristuse ristist, Piibli autoriteedi rõhutamine ning sotsiaalne aktivism. Evangelikaalsuse edukus on algusest peale põhinenud selle liikumise oskusel ületada konfessionaalseid ja ka muid sotsiaalseid piire. 20. ja 21. sajandil on evangelikaalsuse tõusule aidanud kaasa ka oskus ära kasutada tehnoloogilisi uuendusi ja globaliseerumist. Ehkki täpset arvu ei tea keegi, ulatub evangelikaalide arv ülemaailmselt ligi poole miljardini. Kindel on see, et evangelikaalsus on avaldanud oma mõju ka Eesti kristlaskonnale, kahjuks on seda mõju akadeemilises teoloogias ja religiooniuuringutes küllaltki vähe uuritud. See on aga suurepärane võimalus meie teoloogidele ja religiooniuurijatele. Loodan, et minu lühike artikkel innustab sellele uuele tööpõllule uusi uurijaid astuma. Tegemist on põneva teemaga, mille uurimine aitab avardada meie arusaamist kristlusest 21. sajandi Eestis.
Kasutatud allikad
660 million evangelicals = „660 million evangelicals in the world?“ – Evangelical Focus. February 18, 2020. (13.07. 2023)
Anderson, Allan Heaton (2014) An Introduction to Pentecostalism. Second Edition. Cambridge (UK): Cambridge University Press.
Bebbington, David / Ceri-Jones, David (2021) „Evangelicalism, Dissent and their historians“ – Evangelicalism and Dissent in Modern England and Wales. Eds D. Bebbington, D. Ceri-Jones. New York (USA): Routledge, 1–27.
Coffey, John (2016) „Introduction. Sources and Trajectories of Evangelical Piety“ – Heart Religion: Evangelical Piety in England & Ireland, 1690–1850. Ed J. Coffey. Oxford (UK): Oxford University Press, 1–29.
Global Christianity = „Global Christianity – A Report on the Size and Distribution of the World’s Christian Population“ – Pew Research Center. December 19, 2011. (13.07.2023)
Harris, A. Harriet (1998) Fundamentalism and Evangelicals. Oxford (UK): Clarendon Press.
Johnson, M. Todd (2020) „Evangelicals Worldwide“ – Gordon-Conwell Blog. March 25. (13.07.2023)
Noll, A. Mark (2004) „The Future of Protestantism: Evangelicalism“ – The Blackwell Companion to Protestantism. Eds A. M. McGrath, D. C. Marks. Oxford (UK): Blackwell, 421–438.
Põder, Thomas-Andreas (2018) Usukultuur evangeelses luterlikus vaatevinklis. EELK Usuteaduse Instituudi toimetised 27. Tallinn: EELK Usuteaduse Instituut.
Stanley, Brian (2013) The Global Diffusion of Evangelicalism. The Age of Billy Graham and John Stott. Downers Grove, Illinois: IVP Academic.
Who we are = Who we are – Heaven TV7. (13.07.2023)
Robert Bunder
on Tartu Ülikooli usuteaduskonna nooremteadur ja Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulik.
