Sinu Kuningas tuleb alandlikkuses (Mk 11:1–10)
„Ja kui nad jõudsid Jeruusalemma lähedale Betfagesse ja Betaaniasse Õlimäe juurde, läkitas Jeesus kaks oma jüngritest ja ütles neile: „Minge külla, mis on teie ees, ja kohe, kui jõuate sinna, leiate kinniseotud sälu, kelle seljas ei ole istunud veel ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia! Ja kui keegi teile ütleb: Miks te seda teete? siis öelge: Issand vajab teda ja läkitab ta peatselt tagasi!“ Jüngrid läksid ja leidsid sälu seotuna värava juures tänaval ja päästsid ta valla. Ja mõned sealseisjaist ütlesid neile: „Mis te teete, et päästate sälu lahti?“ Aga nemad ütlesid neile just nõnda, nagu Jeesus oli käskinud, ja nad jäeti rahule. Ja nad tõid sälu Jeesuse juurde ja heitsid oma rõivad ta peale ning Jeesus istus sälu selga. Ja paljud laotasid tee peale oma rõivad, aga teised väljadelt raiutud oksi. Need aga, kes käisid Jeesuse eel ja järel, hüüdsid: „Hoosanna! Õnnistatud olgu see, kes tuleb Issanda nimel! Õnnistatud olgu meie isa Taaveti tulev kuningriik! Hoosanna kõrgustes!““ (Markuse 11:1–10)
Täna tahaksin jutlustada sildadest.
Saksa sotsioloog ja filosoof Georg Simmel kirjutab 20. sajandi alguses oma essees „Sild ja uks“: „Inimesed, kes ehitasid esimest korda tee kahe koha vahele, tegid ühe suurima inimliku saavutuse. Ükskõik kui sageli olid nad nende kahe vahel edasi-tagasi liikunud ja neid nii-öelda subjektiivselt sidunud: kohad olid objektiivselt seotud alles seeläbi, et nad tegid tee maapinnal selgelt nähtavaks“ (Simmel 1994, 6; tõlge autori oma). Teest sai ime, mis näitas silmnähtavalt kahe koha seost. Sild aga lubas saavutada kõrgpunkti eraldatu ühendamises (samas, 6). Kui teed ühendasid kohti, mis on üksteisest kaugel, ühendas sild asju, mis on tõeliselt lahutatud. Sild toimib nähtava sümbolina inimese tahte kohta ja võime kohta lahutatut ühendada. Georg Simmel oli inimene, kes tegeles tõrjutute kaasamisega ühiskonda. Ta väitis, et katse konstrueerida ühiskonnas leppimise narratiivi, eelistades silla analoogiat ukse omale, on viljakam, kuna „pole vahet, millises suunas silda ületatakse, samas näitab uks täielikku erinevust sisenemise ja väljumise kavatsuse vahel“ (samas, 8). Veelgi enam, ukse sümboli puhul on majas alati peremees, kes võib inimesi sisse või välja lasta, silla puhul aga mitte.
Sillad on meie ühiskonnas muutunud väga olulisteks ja võib-olla täiesti valedel põhjustel, ühendamise asemel muutuvad nad eraldatuse ja rõhumise sümboliteks.
Professor Christoph Markschies Berliini-Branderburgi Teaduste Akadeemiast pidas eelmisel aastal Tartu Ülikoolis aulaloengu kuulsast baltisaksa teoloogist Adolf von Harnackist. Ta nentis, et Harnack arvas end olevat sündinud Tartus „valel pool jõge“, elades lihtrahva keskel, mitte teisel pool, kus elasid kirik, raekoda ja saksa aadlikud. Kui ma esimest korda Tartusse kolisin, elasin samuti valel pool jõge, ja nagu paljud teist, tegin iga päev matka üle Emajõe sildade. Veel praegugi võib kuulda tartlasi tänaval rääkimas „ülejõe“ linnast, kus asub Annelinn oma nõukogudeaegsete kortermajadega, mis on nõukogude okupatsiooni mälestusmärgid.
Kui okupeeritud Krimmi Venemaaga ühendanud Kertši sillal toimus plahvatus, kiitsid massid sotsiaalmeedias Ukraina erioperatsioonide üksusi. Sest nad olid näidanud Venemaale, et see pole võitmatu. Kuigi president Zelensky (Meduza, 2022) ei kinnitanud kunagi, et plahvatus organiseeriti tema käsul, on plahvatus järjekordne samm Ukraina võidu suunas Venemaa üle. Plahvatus Kertši sillal on sümboolne, sest õõnestab rõhuja võimu.
Silda üle Narva jõe, mis on Eesti ja Venemaa vaheline piir, nimetatakse Sõpruse sillaks. Nimi on nüüd üsna irooniline, mõeldes sellele, kuidas seda sõprust ikka ja jälle kahjustatakse. Kuid veelgi lähemal, siin Tartus, kus „Võidu“ sild ( Tasku kaubanduskeskuse kõrval) nimetati hiljuti ümber „Rahu“ sillaks. Endine nimi oli pärit nõukogude ajast ja tähistas võitu Suures Isamaasõjas, mis oli tsementeerinud ka Eesti okupeerimist.
Võite õigustatult küsida, mis on sellel kõigel pistmist evangeeliumi lugemisega. Evangeeliumi lugemine esimesel advendipühapäeval, mil valmistume tähistama Kristuse sünni imet, viib meid tagasi nädalasse enne Jeesuse ristilöömist – palmipuudepüha juurde. Kui soovite, siis on esimese advendi evangeeliumilugemine sild, mis ühendab Jeesuse sündi ning tema ristilöömist ja ülestõusmist. Sõnal „advent“ on ju mingi sündmuse või inimese saabumise (ootuse) tähendus. Nii nagu me täna oleme Petlemmas sündinud Jeesuslapse tuleku ootuses, nii on evangeeliumis ka Messia tuleku ootus. Tekstis öeldakse, et inimesed ootasid „meie esivanema Taaveti saabuva kuningriigi tulekut“ (autori tõlge ingliskeelsest NRSV piiblist). Järgmistel advendinädalatel ja jõulujumalateenistustel saame teada Jeesusest, Jumalast, kes võttis endale orja kuju (Fl 2:7), kes sündis Petlemma tagasihoidlikus tallis loomade keskel neitsi Maarjast. See on viis, kuidas universumi looja otsustab end ilmutada. Ka tänases evangeeliumilugemises ei saabu juutide kuningas, tõotatud Messias vägeva vallutajana sõjaväe saatel, vaid ratsutab eesli seljas sõpradest ümbritsetuna Jeruusalemma.
Advendi ajal ehitatakse veel üks sild Jumala lihakssaamise ja ülendamise vahele. Pärast jumalateenistust kutsun teid üles guugeldama õigeusu Kristuse sündimise ikooni. Kristust on kujutatud koopas või selle ees, riietatuna traditsiooni kohaselt matmisriietesse. Sümboolika on ilmne, osutades Kristusele, kes on lihavõttepühade ajal hauas ja siis tõuseb hauast. Taas kord on juba tema sünniga antud alandlik viide tema surmale. Kõik viitab ristile. Aga Jumal teeb seda kõike armastuses, meie heaks. Inglise kiriku sakramendi pühitsemise eel ütleb liturgia: „Tema kaudu oled meid vabastanud patu orjusest, lastes Teda sündida naisest ja surra ristil; sa äratasid Ta surnuist üles!“ (autori tõlge Common Worship jumalateenistuse korrast). Ta teeb seda kõike meie ja meie päästmise nimel!
Ladinakeelne sõna religio, kust pärineb sõna „religioon“, kandis endas ka avaliku religioossuse tähendust, mida pidid välja näitama kõik impeeriumi kodanikud, eriti siis, kui tekkis keiser-jumala kultus. Religio ei olnud kohustuslik usk, sa ei pidanud sellesse uskuma, sa lihtsalt pidid sooritama teatud sotsiaalse tegevuse, nagu näiteks maksude maksmine. Paganlik filosoof Celsus pidas kristlasi ateistideks just seetõttu, et nad ei jälginud Rooma impeeriumi religio’t. Eesti teoloog Tauri Tölpt viitas oma Kreeka patristika loengus, et skandaal Eesti endise presidendi Kersti Kaljulaidi ümber, kes loobus ametissenimetamise päeval jumalateenistusest (ERR 2016) on just skandaal religio üle. Kaljulaid ei pidanud uskuma Jumalasse, kuid religio ühiskondlik staatus isegi ilmalikus Eestis eeldas, et ta osaleb. See on vastupidine praegusele presidendile Alar Karisele, kes ütles, et on agnostik ning et kirik ja riik on lahutatud, aga käis ikkagi tänujumalateenistusel (eKirik 2021).
Paljude jaoks on advent ja jõulud just nimelt religio aeg. Inimesed, kes on nii usule lähedal kui ka usust kaugel, tunnevad vajadust mõelda Jeesuslapsele. Isegi need, kes Jeesusele ei mõtle, mõtlevad armastusele, soojusele, sõprusele, mida näidatakse üksteisele perekondlikel koosviibimistel ja kingituste tegemisega. Paljud tunnevad isegi tõmmet kiriku poole. Tavaliselt üsna tühjad kirikuhooned on rahvast täis. Kuid me ei pea olema kiired sildade põletamisel, õhkulaskmisel või „Sõpruseks“ nimetamisel, millise sõna taga pole sisulist sisu. Me ei pea arvama, et me ise, kes käivad regulaarselt kirikus või kes teavad „jõulude tõelist tähendust“, oleme paremad kui need, kes jõululaupäeval kirikusse astuvad. Meie Jumal on väikeste avauste Jumal. Piisab astuda üks samm ja ta juba kohtub meiega. See religio võib olla jõulude ajal ainus väike avaus, mida Jumal vajab, et saata oma Püha Vaim ja muuta meie elu igaveseks, isegi siis, kui me ei mõtle sellele sügavamalt, vaid tuleme lihtsalt kirikusse, sest see on traditsioon.
Peame otsustama, kas meie sild hakkab toimima Georg Simmeli sillana, mis ühendab, või Narva Sõpruse sillana, mis lahutab. Kas oleme nagu Jeruusalemma rahvas, mis palmipuudepühal ülistas Jeesust kui Kristust, Messiat, kedagi, kes tuleb Issanda nimel, lauldes „hosiannat kõrgustes“ (Mk 11:10), või nagu need, kes – vaid nädal hiljem – lõid ta risti. Või oleme nagu karjased Jeesuse sündimise ööl, kes kuulsid ka inglite laulvat „Au olgu Jumalale kõrges“ (Lk 2:14) ja jooksid vaatama just sündinud Jumalat.
Täna võib koguduses olla väga vähe inimesi, kuid me ei pea end heidutama. Esimese advendi Inglise kiriku collecta palve ütleb: „Jeesus Kristus tuli meie juurde suure alandlikkusega.“ Me peame õppima seda alandlikkust Kristuselt ja kui kirikud on jõulude ajal rahvast täis, siis mitte muutuma enda üle uhkeks ja mõistma teiste üle kohut. Kuid pidagem meeles, et erinevalt uksest pole silla puhul vahet, mis suunas silda ületada. Kristus on sillal ja ootab meid. Pole vahet, mis suunast me tuleme. Kristus ootab nii iganädalast kirikuskäijat kui seda, kes tunneb jõulude ajal Püha Vaimu kutset ja tuleb esimest korda kohale.
Tahan lõpetada sõnadega, mida paavst Franciscus (2013; tõlge autori oma) ütles oma pontifikaadi esimesel Angelusel:
„Jumal ei väsi meile kunagi andestamast! /…/ probleem on selles, et meie ise väsime, me ei taha küsida, me tüdineme andestuse palumisest. Ta ei väsi andestamast, kuid mõnikord väsime meie ära andestust palumisest.
Ärgem iial väsigem, ärgem iial väsigem! Ta on armastav Isa, kes annab alati andeks, kellel on halastav süda meie kõigi vastu. Ja õppigem ka meie olema halastavad kõigi vastu!“
Olgem armulised, ärgem väsigem andeks palumast ja ärgem väsigem andestamast neile, kes meile ülekohut teevad. Ja advendiajal: õppigem alandlikkust meie Issandalt ja Päästjalt Jeesuselt Kristuselt! Aamen!
Viidatud allikad
eKirik (2021) „Tulevane president Alar Karis osaleb jumalateenistusel ametisse vannutamise eel“. https://e-kirik.eelk.ee/2021/tulevane-president-alar-karis-kulastab-ametisse-vannutamise-eel-kirikut/.
ERR (2016) „Leht: Kaljulaid loobus ametissenimetamise päeval jumalateenistusest“. https://www.err.ee/576622/leht-kaljulaid-loobus-ametissenimetamise-paeval-jumalateenistusest.
Franciscus (2013) Angelus. St Peter’s Square, Sunday, 17 March 2013. https://www.vatican.va/content/francesco/en/angelus/2013/documents/papa-francesco_angelus_20130317.html.
Markschies, C. (2021) „Science policy in Germany – Can we learn from the Estonian Theologian Adolf von Harnack?“ https://uttv.ee/naita?id=31644. (18. minutist alates).
Simmel, G. (1994 [1909]) „Bridge and Door“ – Theory, Culture and Society 11, 5–10.
Meduza (2022). „‘We definitely didn’t order it’ says Zelensky of the Crimean Bridge explosion.“ https://meduza.io/en/news/2022/10/20/we-definitely-didn-t-order-it-says-zelensky-of-the-crimean-bridge-explosion.
Jutlus peetud esimesel advendipühal 2022 Tartu Jaani kiriku ingliskeelsel jumalateenistusel.
Igor Ahmedov
on Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant ja Kirik & Teoloogia toimetuse liige.
Illustratsioon: Tauno Toompuu
