Teater peaks olema koht, kus erinevate tõekspidamiste ja elukogemusega vaatajad saavad ennast korraks asetada teise inimese kingadesse. Ehitada õhtul turvalises teatrisaalihämaruses eksperimendi korras sild tundmatusse ning käia teisel pool vaatamas, mis oleks kui… Kuidas aga ehitada sildu olukorras, kus teema kuulminegi võib vaatajas eelarvamusi tekitada, intervjueeritavad aga tunnistavad mõnel puhul, et pole enda usulistest veendumustest rääkinud headele sõpradelegi? Vahemaa kahe inimese vahel tundus selliste kirjelduste taustal paisuvat väga suureks. Kuidas sellises olukorras inimene inimesega uuesti vastakuti tuua? Kas me oleme üldse võimelised meist väga erineva maailmapildiga inimese kingadesse astuma?
Uurimistöö „Suhtumine religiooni Eestis: kuidas tunnevad end Eestis kristlike konfessioonide esindajad“ tõukepunktiks oli huvi selle vastu, millisena tajuvad kristlased suhtumist endasse. Juba algselt oli plaanis, et uurimistööst saab lõpuks dokumentaallavastus Endla teatris. Kvalitatiivsete intervjuude käigus kohtusime – mina ja lavastuse trupp – 17 kristlasega, kes jagasid oma lugu. Luues midagi, mis on kahest distsipliinist läbipõimunud ja mis peab vastama nii teaduse kui ka teatri reeglitele, on pidev kahekskistus loomulik. Tegu on rätsepatööga, mis sündis järk-järgult, kasutades eelnevaid teadmisi, mis saadud teatritöö praktikas ning Tartu Ülikooli religiooniuuringute magistriõppe käigus.
Kvalitatiivse meetodi kasuks rääkis nii teema keerukus kui ka võimalus selliselt kogutud materjali hiljem teatris laiemale publikule tutvustada. Pärast intervjuude tegemist ning materjali korrastamist ja analüüsi valmis saadud info põhjal Endla teatris dokumentaallavastus „Issanda loomaaed“. Probleeme, mis sellise tööga kaasneb, on palju ja vastused tuleb leida töö käigus. Etteantud valemeid ei ole – see annab ühelt poolt vabad käed loovusele, teiselt poolt sunnib olema väga distsiplineeritud, sest oma mõtted ja usalduse on meile kinkinud 17 inimest. Need mõtted peavad jõudma publikuni just nii, nagu nad neid ütlesid.
Inimesed, kellega intervjueerimiseks kohtusin, olid väga erinevad. Ka minul tuli iga kord ehitada sild, võtta vastu nende pilt maailmast ning saada neist võimalikult täpselt aru. Olin kahtleval seisukohal, kuidas ma sellise tööga hakkama saan, kuid lõpuks pidin tõdema, et tegelikult ei ole raske anda vestluskaaslasele võimalust rääkida. Kuulata, mis temal öelda on. Julgustada teda mõtted lõpuni mõtlema. Ühelgi korral ei jäänud mul intervjuu lõpus tunnet, et minult on läbi selle midagi ära võetud. Vastupidi, tundsin suurt tänulikkust, et minuga oldi nõus jagama nii isiklikke mõtteid.
Ühe vestluse lõpus, mis kõnealuse uurimistöö jaoks tehtud sai, küsis intervjueeritav minult, et miks teatris sellist teemat nagu inimeste religioossus käsitleda: „Kas keegi seda vaatama ka tuleb?“ Enne kui vastata jõudsin, arvas küsija aga juba ise, et teistpidi mõeldes see just ongi hea koht. „Teater on neutraalne maa,“ ütles ta teemat kokku võttes. See mõttekäik jäi kauaks kaasas käima ning võtab minu arvates hästi kokku seda, miks on oluline, kasulik ning isegi vajalik teadustöö tulemusi just läbi teatri meediumi laiema publikuni viia. Seda kinnitab ka publiku tagasiside, kes on öelnud, et lavastus pani neid mõtlema teemale nii, nagu varem poleks pähegi tulnud, arvestama inimestega enda ümber, mõtlema nende usuliste tõekspidamiste peale ning neid aktsepteerima. Omaette õnnelik juhus oli, et ka uurimistöö tulemused juhtisid tähelepanu just sellele, et vastanud kristlaste arvates aitaks problemaatilisi olukordi lahendada see, kui religioosset kirjaoskamatust eestlaste seas vähendada. Rääkida lugusid, tutvustada oma usulisi tõekspidamisi, selgitada rituaalide sisu. Lugude rääkimisega aga „Issanda loomaaed“ just tegelebki. Seega võib öelda, et teatri ja teaduse kohtumine neutraalsel maal tundub tehtud töö taustal nii teaduskommunikatsiooni kui ka uurimistulemusi arvesse võttes hea sümbioos.
Kuidas ehitada sildu? On see üldse mõttekas ja vajalik? Arvan, et üks viis ehitada on lugusid rääkides. Tuues enda kogemuse ja mõtted vestluskaaslase ette. See teeb meid üheks hetkeks haavatavaks, kuid seda tugevam on sild, mille saame.
Laura Jaanhold on Endla teatri lavastaja.
